teisipäev, 23. detsember 2008

imetlen inimesi, kes suudavad endas sihikindlalt jõulurõõmu tekitada. mõned suudavad isegi teistes.
kõik vajalik ja kanooniline oleks nagu olemas.
kuusk on? on. lumi on? on. saag jäi küll koju, aga küla pealt oli asendaja võtta. sõit väikeautosse topitud ligi kahemeetrise kuuse ja kahe 13-aastase tibiga täisjäätunud maanteel kesk mägesid ja orge pakkus hoo-hoo-hoo-elamusi, vat siis oli jõulutunne olemas. hiljem küpsasime vitraažpiparkooke, porgandisaia ja piparkoogimaitselist porgandikooki ja kuigi aktsioon kulges väsides öösse, oli jõulutunne ikka olemas. hommikul sõin porgandisaia ja rüüpasin mõnuga kohvi ja kõik oli nagu päris idüll. tunne oli ka siis veel, kui Kertu muudkui helistas mulle töö juurde ja küsis detaile, kuidas kanamaksapasteeti tehakse - siis tekkis selline ülemäärasuur ootus, et ahhh! kui ma koju jõuan, särab maja küünlasäras ja kaunistustes ja kodused tegelevad kaartide saatmise ja käsitööga ja ... sest ma tahaks ju ka puhata ja mängida ükskord. ja et me teeme seda kõik koos, sest muidu poleks ju üldse koos jõulude pidamisel mõtet. et me saame ja tahame teise elamusi jagada.
kodus selgus, et Kertu tehtud pasteet oli ülimaitsev! neelud selle järele käivad siiani, õnneks on veel mõningaid varusid olemas. Bella oli saanud oma jõulukingi ehk põhjaliku kammingu ja nägi välja nagu üks hoopis teine koer. paraku hakkas mulle tunduma, et tema oli seltskonnast ka ainuke, kes koosolemisest ja koostegutsemisest siirast õnne tundis. ülejäänud olid sukeldunud oma tubadesse oma arvutitesse ja elasid seal. peale lühiajalist üritust teistega kontakti luua ja ühistegevusele ärgitada andis mu palgatööst nagunii närtsinud vaim alla ja otsis mõnd lihtsamat põgenemisteed kõigi nende luhtunud lootuste ja tegemata tööde keskelt. totaalselt tahaks magada, kuigi kohustuste ja lubaduste nimekiri ulatub tulevasse aastasse välja. see on nii veider - ma saan puhkepäevi, et pühitseda perepüha koos perega, kes tahab olla pigem omaette...
muidugi ma tahaks teile kõigile saata kaarte, mille mõte on heades soovides:
rohkem täitunud lootusi ja rohkem (vaimu)jõudu neid lootusi ise täita!

aga ma praegu ei jaksa.

esmaspäev, 8. detsember 2008

sünna ametlikult läbi

Alustame lõpust ehk langenud kangelase alkoholijoobest ja ütleme ära, et tekkinud kokkupõrkes oli dolomiidist admiral Pitka see kaine osapool. (tuletab meelde, et kusagil Runebergi lugulauludes oli ka eeversti Sandelsi vapratest tegudest juttu päris pikalt) Suur ja sügav lihahaav IN sõrmes sai kesklinna troimapunktis lastud kinni tikkida, kuid pidu oli end vahepeal kokku korjanud ja ses mõttes jäi kuidagi lõpetamatuks mu jaoks, et ei saanud viisakalt kõigiga kallistada. Aga minu peamised kallid külalised ehk Tuul ja C, olid päästeaktsioonis kenasti kaasas ja nendega läks lõpus kõik kaunilt kaua ja Tuul leidis mulle Krissu voodis pehme maandumispaiga. Tuul ise puhus politseile 0 promilli ja C puhus politseis 0,18, kuid juhilubadeta isik võib seda endale nagunii lubada. Minult oleks ta oma meetriste tumepunaste roosidega peaaegu vereproovi kätte saanud, aga eks okkad kulusivad minu okaste vastu ära küll ja üldse on rahu maa peal ja inimestest hea meel. Peamine ikkagi see, et kuigi alul kippus palju asju plaanide vastu minema, siis lõpuks läks täiesti plaanipäratult üle ootuste hästi ja tegi mu saba- ja nabakondini õnnelikuks. Ja kuigi paljudele me 3 sünnipäevalapse piduseltskonnast õnnestuks väikse vaevaga psühhiaatriline diagnoos panna (hiljem selgus, et on pandudki), oli enamasti tegu ebaadekvaatsuse seltskondlikult meeldivate vormidega. Ühesõnaga - kui mõned kausaalsed sündmused välja arvata, siis teisi kordaks ikka ja jälle.
Tunnistan käsi südamel, täiesti ebaobjektiivselt eelistan ma teatud omadustega mehi. Kui kohale ilmus ülemeelikus tujus C oma politsei kamuflaaž-saunalinaga, olin juba kindel, et hakkab sujuma nii, et saab hää. Noh, Herki võimeid kidraga ma ju lihtsalt ei teadnud veel :) Kirkad on need hetked elukangas, kui saab pillide ja häälega jämmida, lihtsalt hullu vaimustusega mitmel kokkukõlaval häälel laulda, tantsus sulada või tundlike sõrmede all painduda ja punguda - siis tean, et olen vägagi elus ja siin ja praegu ja muu ei olegi oluline! No ookei, tegelikult oli samaoluline ka imehea kartulisalat ja mõnus saun ja võimas koht ja hurmav külaliskond (koosluselt korraga kolme inimese osaliselt kattuv sõpruskond) ja hunnitu kringel (Rahvusraamatukogu kohvik teeb seda!). Elulisuse pitseri jätsid kogu peole veri, higi ja naerust valatud pisarad.
Elu läks edasi järgmisel hommikul kallutatuna libeda liuvälja poole. Minu esimesed uued iluuisud said ristsed Harju tänava jääl ja see on nüüd küll kilulinna hää omadus, et seal nii mitu uisurada on, kus inime saab jääsporti harrastada. Trikk triki otsa said kõvasti lihvi.

Ja Int$$, tead, mingis horoskoobis on öeldud ka seda, et kui näete kedagi oma eksi oma pulma kaasa tirimas lihtsalt sel põhjusel, et eksil oli nii õnnetu nägu peas, siis ilmselt on kättpidivedaja (mitte -veetav!) Ambur.

P.S. Mõistlik inime sõidutab ja pargib oma auto nädalavahetuseks sinna, kus lund ei saja (veel). Siiras tänu V-le, kes garaažiukse esise oli kojusaabujale puhtaks rookinud!

esmaspäev, 24. november 2008

talvemaastik rebastega

Kauniks tavaks on viia rebased kilulinna vilistlastele näha. Ja Tartu meresadama vanad head vil!! valmistuvad selleks kohtumiseks hoolega, reserveerides supigaleriisid, restorane, muuseumigiide ja uisupaare. Sõbralike organisatsioonide konventidest rääkimata.
Kui Tartu vilistlane vaksalisse jõudis, olid rebased juba kogunenud. Usinalt rongi trügitud, lugesime peade arvuks umbes 13. Sõit läks lahti, alul tasakene-tasakene, siis ikka kiiremini. Rebased kibelesid laulma. Ma manitsesin küll, et näete see kaunis paarikene seitse pingirida eemal asutab teineteise kaisus tukkuma, ärgem neid häirigem, aga peale esimest poolsosinal lauldud "Kord sügisöösel..." olid nemad esimesed plaksutama! Nii jätkus meie kontsert tõusvas populaarsuses ja üha kestvamate kiiduavalduste saatel. Isegi naabervaguneist tuldi kuulama! Balti vaksalis maabudes käis kuulsus juba meie ees ja seni kui meie rivistusime paarikaupa väljuma ja tallinlastele "Terelaulu" laulma, oli meie andunud publikum jõudnud teavitada perrooni otsas seisvaid ootusärevaid vilistlasi, et "oi, kui toredasti nad terve tee laulsid, me oleme niiii liigutatud!"
Tallinn võttis meid vastu paksus lumes ja kerges pakases. Vudisime üle Tornide väljaku ja Paksu Margareeta juurest keerasime Linnahalli poole, aga ikka jõudsime supigaleriisse liiga vara - avamist tuli oodata pea tund aega. Kasutasime seda aega vastastikuseks tutvumiseks ja kõik vanad vilistlaspead olid tegevuses 13 uue näo ja nime kokkuviimisega. Rebastel oli hulga lihtsam, kuivõrd vilistlasi oli kohal alla 10. Kõhud 6 soolasemast ja ühest magusast supist punnis suundusime Vironiasse. Mis üks kena koht uudistada oli. Ma ütlen, kamin oleks hubasuse tipp, aga ilma selletagi võis end mõnusalt tunda, mida mitmed varahommikused kohaljorutajad ka juba tegid. Järgmine lahke konvent ootas meid suisa Lossi platsil Nevski katedraali vastas ja peitis endas vastremonditud Rotalia ruume koos sama värskete rotalustega. Neil oli mureks, et pealinnas võiks rohkem naiskorporatsioone olla ja olid varmad alustama arutelu teemal "C!I! koondis Tallinnas". Lahkusime tänulikena tunnustuse ja komplimentide eest.
Kohtusin kogu pesakonnaga uuesti Premia jäähallis. OOO! Uisutamine on mu tänavutalvine nõrkus ja kavatsen sellest viimast võtta! Sedapuhku tegin tõsist trenni ja tööd pööretega tagurpidisõidust edaspidisuunale. Ja lõpuks tulid need päris kenasti välja, isegi pisukese hüppega koos! Ja siis veel pöörded edaspidisuunalt selg-ees-sõidule, neile suutsin lisada aimatava tagurpidi-"pääsukese".
Jäähallist lahkusime väsinute ja õnnelikena. Ees ootas pidulik õhtusöök Linnupesa kõrtsus. Toit oli hää, ports piisav, aga kringliga olime selgelt üle pingutanud. Taheti seda Meriväljal majutuvatele rebastele kaasa pakkida, aga meie keeldusime lahkesti meeter korda poolesest kringlipakendist käe otsas kaasa kõlkumast. Jalutasime siis lihtsalt 2 kätt taskus ja reisipaunad seljas läbi sumedalt talveöise Kadrioru pargi Poska peatusesse. Jajaaa, Kadrioru park passib talveöil suurepäraselt romantiliseks jalutuskäiguks, eriti siis, kui lumi paksult mais ja puis ning külma nagu polegi, pikem mõni soojakraad. Bussipeatuses selgus loomulikult tõsiasi, et bussini on ca 20 minutit, mis ei ole mitte meeldiv aeg paigal tammuda. Hakkasime astuma järgmise peatuse poole, teepeal võtsime Russalka ja merekalda ja üldse ma arvan, et rebased said kõigiti näha parimat ja kaunimat osa Tallinnast.
Meriväljal pugesime üsna ruttu lahkete annetajate kohaletoimetatud põhku ehk magamiskottidesse.
Hommikul, oo, siis ootas meid Tallinna vilistlaseks hakanud Kairi riisipuder ja võileivad, konkurentsitud ja kindlad väärtused tundmatu ilmastikuga hommikus. Olin vastu hommikut ja läbi une ühe silmaga jälginud tormi tõusmist ja puude väänlemist akna taga. Rebane Krista oli aga öösel vaadanud koguni piksenoolte välkumist!
Õue jõudes adusime, et pole olemas halba ilma, on ainult ebasobiv riietus. Ja tekkel ei olnud selle ilma jaoks kõige sobivam peakate. Siiski läks teekond allmäge ajakava kohaselt, kuni ma avastain, et see, mis künka tagant kumab, on meie loodetud bussi esituli. Panin ees jooksu ja kõik ülejänud 7 inimest samamoodi. Kätte saime, kuigi pidime selleks autode nina alt punase tulega üle tee spurtima.
Kadriorgu jõudes ootas ees hoopis teistsugune park kui öösumeduses. Väiksemad ja suuremad lumepöörised sakutasid meid eest ja takka ning Mikkeli muuseumi treppidest oli saanud libe kaldtee. KuMu juures vedasid turistid lirtsudes oma kohvreid kaldteest üles ja niimoodi meid täpselt kell 11 uksest sisse pühitigi.
Kunst oleks muidugi omaette peatükk eluloos. 2 tunniga sai ainult meelde tuletatud, et seda ja seda ja todagi peab kindlalt tulema veel pikemalt uurima. Seekord imetlesin rohkem Weizenbergi carrara marmorist skulptuure, vargsi silitasingi. Sürrealistide fotonäitusest sain ainult teadmise, et see on. Kaasahaaratud lisamaterjal sisaldas siiski piisavalt manifeste ja fakte, et suuremat isu tekitada.
Ja tuligi taas väljuda avakosmosesse. Weizenbergi tänav oli omandanud polaarklimaatilise iseloomu ja taas ma küsin: kaameramehed, kus te olete, kui teil on vaja teha võtteid lumetormiga rinda pistvatest vapratest eesti naistest!?
Trammis algas võidujooks ajaga. Viru väljakul roomasid rööbasloomad teosammul ja pigem stoppasid kui liikusid ülepea. Vaksalis ootas meid aga kringliga Tarmo ja me ei teadnud, kas me sellele viimsele väljuvale rongile üldse jõuame. Nojah, tol hetkel me veel ei teadnud, et järgmine rong on väljuma veel visam. Õnneks sai tramm liikuma ja uste avanedes sukeldusime taas silmipimestavasse möllu. Rebased sõna otseses mõttes lükati vaguni uksest koos kringli ja tuisuhooga sisse.
Mina aga kobisin trammile tagasi ja läksin Viru keskusesse lumevarju ja kuivama. Sealt hiljem sõbranna juurde Koplisse saada oli tunduvalt suurem kunts kui lumepilves pidevalt hälbivaid rebaseid leida. Kuid kohale ma sain ja konjakit ja riided kuivama ja juttu ajama ja Monopoli mängima ja kõike muud head, mida lumevõitlejail vaja, enne kui nad taas teise linna otsa teele asuvad.
Mmmmm.... mõnus nädalavahetus, selliseid võiks rohkem olla :)

pühapäev, 16. november 2008

Vanasti oli nii, et lugesid raamatu tagumise kaaneni läbi ja jäid veel natukeseks võib-olla seda läbi elama ja mõtisklema. Aga internetil, paganas, ei ole ju viimast lehekülge! Kuidas ma saan selle lugemist lõpetada?

laupäev, 15. november 2008

Kass, see meie uus roidusk ei lase mul tippida rohkem kui ühe käega. Ma olen nii järeleandlik ja vastutulelik, kui ta tuleb ja sätib end kirjutuslauale rüperaali ette laualambi soojusse pool-selili röötsakile üle mu käe ja jääb niimoodi nurruma... Midagi tohutult võluvat ja elunautlevat sunnib mind häbenema oma "otsatult hõivatud päevi, milles võiks olla rohkem tõsidust" või kuidas see tondikäsi majasoku õele Friidale seinale kirjutaski.

Mul on uus pliit ja kuigi vana ja truu sai välja vahetatud (sorry, kullake!) just põhjusel, et ahi kustus parandamatult, ei ole ma uue ahjus veel ühtki oma tuntud hittidest proovinud teha. Mingi selline hirm on sees, et äkki ei tule välja ja siis tundub sooja sõbra väljavahetamine eriti reeturlik. Mul on üldse armsate ja truult teeninud asjadega omamoodi emotsionaalne suhe. Feliiciakesega näiteks.

Melanhool on peal. Mõnda asja ei tohi endiselt meelde lasta, ka rohkem kui kolm aastat hiljem. See ei tee enam valu, kuid muudab tuleviku lootusetuks. See on just see asi, milles peab mõistuse häält kuulama, sest vaist ütleb ja sisetunne ütleb ja süda ütleb ja hirm ütleb, et pole olemas kedagi teist Minu Inimest. Mõistus ütleb, et vaja on õppida (see on ju mõistuspärane tegevus, eks) armastama ja usaldama ka Teisi Inimesi ja just selle pärast, et mitte olla nii ühes kinni. Et tulevik poleks lootusetu.

neljapäev, 13. november 2008

Päev oli pikk ja pingeline. Tuli end tõestada nende ees, kellega aasta tagasi olin samal poolel. Ma vist ei olnud väga veenev, tajusin, kuidas turi tõmbus kühmu ja tekkis mingi vabandav hoiak. Vanade sõprade ja tänavuste koostööpartneritega vastasseisu siiski ei läinud, tundsin nende pisukest toetust. Ju siis ikka Väikeste Teenete Investeerimispank maksab oma intresse ka rasketel aegadel.

Hiljem hakkas mälus kerima luuletus:

MIS SEE ON, MIS IKKA AJAB PINDE
Oled tüdruk - olla tark ei tasu.
Oma katkikäristatud hinge
ära näita. Ega aluspesu.
Kui ka võitled, võitle omal rindel.
Usu kulda. Kulla kurss on kindel.
Kirsikoort ja apelsinisisu.
Õpi laulust eristama linde:
õpi keeli.
Neist on ikka kasu.
(Doris Kareva)


Olgu see mulle õpetuseks!

esmaspäev, 10. november 2008

uuuhhhh! minu ilm!!!

väljas on minu ilm praegu. ilm.ee ütleb, et lõunatuul 6 m/s, aga seda on liiga vähe pakutud. tegelikult on täpselt selline tuul, mille tõttu siin Tartus oma lapsepõlvekodu Tallinnat taga igatsen. tormine. soe. niiske. võimas. tantsuhoos. elav. väljakutsuv. proovilepanev. tahaks lennata, tahaks seda tuult purjedesse!

Jäime konvendis peale kooriproovi veel repertuaari otsima. Meil on ju koosseisus juba kokku kolm endist ellerheinalast, nii leidub laule, mis võetakse kohe ette nooti vaatamata. kummaline, kuidas lapsepõlves omandatu säilib mälus palju paremini, otsekui mudakiht veekogus - mida sügavamal, seda vähem hajub. kui ette võtsime lood, mis kunagi koos liikumisega sabaaju tasemele harjutatud, siis ei saanud liigutusteta laulda neid ka nüüd. ja seda tunnet! mingi üdini nostalgiline ja magus-valus-igatsev värin saatis neid lugusid hinges. (õnneks on kogu nostalgiatripp ehk Vinteri "Pildikesi koolipõlvest" mingi re-re-re-salvestisena kodus olemas)

aga jah, see ilm... on terve rida klimaatiliste tingimuste komplekte ja kombinatsioone, mis teevad mind pahuraks, tigedaks, loiuks, uniseks, masendunuks, ja kahjuks esineb sihandseid ilmu Eestimaal päris ohtralt. võib-olla veelgi ohtramalt esineb aga ilmu, mis panevad nurruma, sisemiselt puksuma, mõnust ruigama, tantsima, naerma, elu nautima, joovastusest hõiskama, pööraselt karjuma, vaikselt seisatama ja imetlema...
Ma nautisin kogu hingest ja iga ihurakuga õhtul mööda Baeri tänavat üles väntamist. Tuul puhunuks puhanguti peale minu ka ratta püsti ja prillidel poleks kojamehedki nägemist oluliselt parandanud, kuid tunne oli võrreldav surfamisega!

laupäev, 8. november 2008

öine mana päädis päeval suitsusingilisandiga kotlettidega, valmistet vanaema küpsetusnippe kaasates. mmmm... kõrvale sai kartulit, kooreta keedetut, kuid ma pean mainima, et me tänavune kartulisaak pole paraku üldse keetmisaldis.
siiski. hingest mingi raskus, äng - lahkuda ei taha. seletamatutel subjektiivsetel või minule teadmata põhjustel on ühe inimese käitumine muutunud, selle nüansside seast on midagi tibatillukest ent üliolulist kaduma läinud. minu jaoks on küsimus hoolimises ja õrnuses, ei milleski muus. Õrnus on see, mida ma ei näe ega muud moodi taju enam. võib-olla on temas õrnust mingi konstantne hulk, mis on vahepeal kuhugi mujale paigutatud. võib-olla olen ma seda õrnust varem ette kujutanud ja nüüd on selgeltnägemise aeg. võib-olla me lihtsalt ei peegelda ega kaja enam vastastikku. natuke nukker lugu igatahes.

idüllist rääkides

Indrek ütleb: oh seda igapäevast kotletti küll
Helge Lahke ütleb: anna meile hommepäev
Helge Lahke ütleb: ja ülehomme seda pikka poissi
Helge Lahke ütleb: et meie käsi ikka hästi käiks
Helge Lahke ütleb: ja jalg tatsuks ja suu matsuks
Indrek ütleb: ja siis me nägime, et see hää on
Helge Lahke ütleb: juust!

kass, kes on oma eluea kohta kõige püsivamalt paikne isane siin majas (mul on kuri tunne, et K meestevahetuses on kõutsil oma roll), nurrrrrub laual mu käte peal, kui sõrmed üritavad sõnumeid tippida.
leegid ahjus on.
soe tuppa levib.
tähed taga-aias taevalael.
ja kuigi eila veel
tusatuju pilved kaasa tõi
siis täna juba öelda võin
et üleeilane
või oli see üle-üle-eilane
rõõm pea saabub taas
mu juurde ja siis istume
saarele sauna ja nii
keskele floora ja fauna
ja aidaa!

kolmapäev, 5. november 2008

sookvoodid ja otsustuskogud

Käisin öiropealinnas korralisel temaatilisel kogunemisel. Teist korda sellel aastal juba. Vihmavarju, mille eelmisel korral äkiliselt ja kallilt ostsin, ei suutnud enam kodunt leida, niisiis läksin pelguses, et olen tüüpilisteks Brüsseli sadudeks taas ette valmistamata. Ilm oligi B-s nii märg, et lennukil lubati Helsingist minema lennata plaanitust poolteist tundi hiljem. Mis tähendas, et tähtsamast, aga samavõrd igavamast osast jäin ma oma töögrupis ilma. Kuulatavamad olidki rahvuslike esindajate ettekanded, näiteks rääkis Norra esindaja sellest, kuidas õiguslike vahenditega püüti mõjutada soolist esindatust firmade nõukogudes (corporate boards), kus ju üldjuhul peamiselt meesterahvad istuvad. Mul jääb ikkagi küsimus, kust leida neisse otsustuskogudesse piisavalt aktiivseid ja kindlameelseid naisi, kes ei oleks seal lihtsalt kenadeks kehadeks ja julgeks end vastandada vajadusel man-powerile.
Rumeenia esindaja kõneles oma kommentaaris, et neil olid 1999. aastani sookvoodid, ja see oli hea, sest sundis mehi hoolitsema selle eest, et otsustuskogudes oleks häid naisi! Sellised sätted tekitavad otsustuskogu liikmetes vajaduse vaadata ümberringi, kes on su partneriks. Naised ei pea olema häbelikud tukunuiad ega ka küünarnukkidega trügima, selline seadusandlus lihtsalt sunniks mehi asjale tähelepanu pöörama ja tõesti, leidma ja valima kogusse sobivaid naisi, kellest oleks nii ideede arendamisel kui otsustamisel samuti tolku.

Teema koomaletõmbeks sobib väga hästi tänane tsitaat Dakilt:
"Kui sa midagi tahad, otsid sa võimalusi. Kui sa midagi ei taha, otsid sa vabandusi."

laupäev, 1. november 2008

raamatusoovitusi

Pratchetti "Autojuhid" (orig. "Truckers") on taas üks tema universaalteoste seast. Või millised Pratchetti teosed ei oleks universaalsed?
Eriti soovitan seda lugeda:
* Indrekul, sest juttu tehakse juhtimisoskustest ja müügireligioonist ja tähistaevast;
* Indrekul, sest räägitakse ka religioossest piiratusest;
* Neemel, kes mäletamist mööda oskas P teoseid nautida ja kes teab mõndagi maailmadest maailmade sees ja nimetamise ja sõnade võimsusest ja tehisintellektist;
* Kidaril, sest võimas lootus ja eneseusk on täiesti uskumatult võimsalt raamatus sees;
* Kertul, sest elu on palju mitmekesisem kui kujutleda oskaks ning leidlikkus pole selle juures kunagi liiast;
* Katriinil, sest raamat räägib sellestki, kuidas lugemisoskus ja loetu mõistmise oskus aitavad ellu jääda;
* Caiusel, sest kirjeldatakse seda, kuidas toime tulla asjadega, mis ei ole sellised, nagu näivad. Kriitiline tegevusanalüüs on ka tõhus meetod;
* kõigil eestlastel, sest veidi progressiivset kollektiivsust ja koostööoskusi tuleb eestlastele kasuks samuti kui väikerahvast noomidele;
* kõigil naistel ja meestel, kel on varnast võtta stereotüüpseid, kuid põhjendamatuid väiteid naiste mistahes suutlikkuse või naistele "sobimatute" tegevuste kohta.

Eksole, suures osas samadel põhjustel võin ma soovitada ka iga muud Pratchetti raamatut.

reede, 31. oktoober 2008

MA TUNNEN, ET OLEN VÄGA ÕNNELIK
pidevalt. vanast harjumusest mõtlen seepeale, et ei tea kas peaks sellise normist hälbimise tõttu arsti poole pöörduma. ei, ei pea - sellist lausekonstruktsiooni kasutati väga sageli meie ühiskonnaõpetuse õpikus.

Ja nüüd lähen magama. Üdini õnnelikuna enda pärast!

teisipäev, 28. oktoober 2008

Isiklikel põhjustel on mul hetkel ülitundlikkus praemuna suhtes. Tundlikkus on isegi nii üli, et lõunalt tulles lugesin Catwalki tänavareklaamist välja PRAEMUNA 2=3. Eks lühinägelikkusel ole ka oma roll selles, kuid ilma aju vingerpussideta poleks ju saanud PREMIUM 2=3 nii valesti lugeda!
Hea meelega oleks lõunaks või juba hommikukski söönud hoopis I tehtud omletti.

esmaspäev, 27. oktoober 2008

andsin endast kõik,

iga viimase kui geeni ära Geenivaramule. Ursula küll soovitas mõned endale jätta, aga hea doonor annab ikka kõik, mis tal hinge taga on. Raske ta ju oli veenist verd kätte saada, aga ka see olevat geneetiline eripära. Paari nädala eest veredoonoriks saada ei õnnestunudki, sooned pidada liiga peened olema.
Siiski oli läbi vihma ja külma ja libeda kodu poole astudes meel ütlemata rõõmus. Et Tartu on täpselt selline nagu ta on. Et sügis on täpselt selline. Et hing on sees ja süda lööb nagu vaja. Et nädalavahe möödus kallite sõprade seas, joovastudes rõõmust ja naerust ja laulust. Milleks alko, kui on olemas Indla?
Elu võiks olla lill küll. Nägin und, et kohtusin Mehega. Ta polnud ükski mu tuttavaist. Aga esimesest hetkest peale oli tal omamoodi lähedane ja tuttav vaist. Mitte ammutuntud, mitte tundmatu ja võõras, mitte tüütuseni muutumatu, mitte ehmatavalt heitlik.
Loomulikult on 50:60 tõenäosus, et minust võidakse valesti aru saada.

kolmapäev, 22. oktoober 2008

enne kui ülestähendustega paberitüki ära viskan

Käisin koos tibidega vaatamas filmi "Seks ja linn". Mida naised tahavad? Ettekujutatud unistuste ja ootuste täitumist. Nagu mehedki (?) Ja mida nad tegelikult saavad? Pettumusi, luhtumusi, armastust ja kirge kujul, mida nad oodatagi ei oska. Nagu ka mehed...!
"Kas te käite?" Kumb meist oli varmam vastust naljaks pöörama? Kas see on ainus asi, milles me üksmeelel oleme ja mingi teatava "meie" moodustame: "Ei, meie ei käi!"
Ma pole tõesti osanud kellegagi "meie" olla, ego on ilmselt niiiii suur...
Pean sinuga kujutluses pikki dialooge. Tegelikkuses sa ilmselt nii ei reageeriks. Reageeriks kuidagi teisiti, sinulikult. Mis ei pruugi kuidagi vähem armastusväärne olla, aga ei ole kuigivõrd mu kujutluse kohane.

neljapäev, 16. oktoober 2008

õliküva!

ajas IS oma Macil klahvid sassi.
õliküva oli see, et suhkrust ja jahust ja maasikavahust printsess katusekambrist välja pääses ja ära ei sulanudki kõigi laiade veelahmakate käes, mida autod jalgrattureile lahkelt võimaldavad.
Sügis on või midagi sellist.

teisipäev, 14. oktoober 2008

25.08.1996 tekkis selline lulla

On mitmeid õhtuid olnud sõpre ringis koos
ja mitmeid hommikuid meid koos on kohand jälle
kui koidu kargust joobnustavat rinda,
on kajand munakive talde traavihoos.

Ja alati ses joovastavas sõõmus
on olnud pisar nukrust -
see vist ongi blues...
Sest alati on kõik, mis annad rõõmust
pärl elu palvehelmekees
mis saatus hoiab peos.

Kes tuleb minuga kaarsillale?

Nädalavahetus tõstatas taas Tartu ja Tallinna erinevuse küsimuse.
Ühtäkki sain teravalt aru, et küsimus pole isegi mitte stiilis quod licet Jovi, non licet bovi. Lihtsalt on asju, mis on tavapärased ja normaalsed ja isegi kohased Tallinnas ning Tartus kuidagi harjumatud ja mõttetud ja tunduvad ressursiraiskamisena ja vabatahtliku loobumisena võluvatest võimalustest. Taksosõit on üks selline asi. Kui sõidad Tartus öösel pidu pealt koju taksoga, siis tekib tunne, et oled mingi hälvik, kel puuduvad oma jalad ja oma pea. Minul küll tekib. Tallinn võib ju pealinn olla, aga Tartu on peaga linn! Sel teekonnal läbi öise Tartu on minu jaoks omad võlud - saab kulgeda ja vestelda ja kogu maailma ära parandada ja vaimutseda ja sügisel lehtedes sahistada ja vihmas laulda ja tantsida! Pluss otsene kasutegur kaineks saamise näol. Mulle ei meeldi purjus olla ega ammugi mitte pruukida alkoholi sellepärast, et "kui ei teaks, et pähe hakkab, ega siis ei jooks küll". Mulle meeldib maitse ja heal veinil on hea maitse ja lõhn.
Seekord oli minu ööklubi-süütuse kaotamise kord. Valiku-soovitusi andis Trints, kes oli just Atlantisest tulnud. Pärast sain muidugi Kertult pragada, et kesse nõme läheb Atti, kui Illusioonis on Vennaskond ja tal on jumala õigus! Siiani on kahju...
Aga nohh. Õnneks oli Atlantises 2 saali ja teises neist oli võimalik ka suhelda ja isegi tantsida muusika saatel, mis ei summutanud ajulaineid ega resoneerinud südame rütmidega. Võib-olla on mul mingi füsioloogiline trance'i jamuutaolise talumatus? Ise mõtlesin, et 2 korda olen Maasika ukselt tagasi tulnud, kuigi kallid kursavennad sinna meelitanud on. Et nüüd võiks ikka sees ära käia, aga mõtteks see jäigi.
Pubituur "Kaunimad aastad mu elus" sisaldas siiski strateegiliselt olulisi punkte nagu Maailm, Suudlevad Tudengid ja Pool Kuus. Wilde oli I-le liiga tuntud koht ja Rasputin ei tulnud meelde ja Püssiga läksime reede õhtul juba alt. Hindamiskomisjon Tallinnast leidis, et kõik väisatud kohad olid omamoodi mõnusa ja erilise atmosfääriga. Lisapunkte teenisid ST diivan ja tuttavad.
Nädalavahetuse hittideks kujunesid mu meelest siiski fizkultuuura ja hügieeniprotseduurid ehk iluuisutamine, kujundujumine ja koreograafiline leheriibe ning saun. Seda viimast oli 2 sorti ja puuküttega 100-kraadise versiooni puhul jäi kahjuks sooritamata katse lipata saunalinas 200 meetrit Statoili viha järele. Uisklemine Lõunakeskuse jääl tõi meelde lapsepõlve süütud muretud mängud ning tõdemuse, et uusi uiske on vaja eelkõige mulle endale. Tahan tunnustust avaldada I-le vapra uute väljakutsete vastuvõtmise ja enese proovilepaneku eest libedal maastikul! Progress oli märgatav ja julge lõvi rind on nüüd endisest rasvasem, ma loodan. Mina suutsin loodetavasti saavutada mingi progressi vettehüpetes - enam kõhtu ära ei löönud, nüüd said põhilaksu reied. I-le pakkusid uudset pinget liutorud.
Valikud kaubanduses on aga ka minu arvates Tartus nii kasinad, et häbene silmad peast ja mine Londonisse. Me paarutasime läbi absoluutselt kõik keti- ja muidupoed, kus võis oodata mingeidki variatsioone teemal mereannid (mis seostuvad mul merekivikeste ja vetikatega miskipärast), kuid labane merekarp au naturel jäätunud peast jäi leidmata. Võtsime siis eelkeedetud ja läbinämmutatud karbid veinikastmes ja küüslaugukastmes ja õppisime I instruktsioonide põhjal neid ka manustama. Rimi oli veel nii vastutulelik, et pani oma jääletti keedetud ja jääklombistatud merevähi, mille me õnneks võtsime ja kogemusi omandasime, kuidas tema kooriku vastupanu murda.
"Aga kaarsild?" küsivad mu blogi arvukad austajad. Ma siin mõtisklen, et kas hakata edaspidi mehe mõõduks pidama koos ületatud kaarsilda või mitte. Sest vähemalt 2 on sellest aust ja õnnest loobunud.

laupäev, 20. september 2008

Urged täitnud tatist paks pea ja kõri, milles tundub kõrvetavat vähemalt Molotovi kui mitte Ribbentropi kokteil - see kõik pole viisakas ega laiu lugejaskondi huvitav põhjus blogida, aga... oma blogi, riputan mida ja kuhu tahan. Ikkagi Olga Pealagi - pool pehme ja plekine, pool kõva ja kõõmane.
Hädasti peaks olema inspireeritud kirjutama 2 artiklit ja kohe! Ega saadav honorar ka mööda külge maha jookseks. Tulevanädalane London on nagunii mõrv rahakotis. Kuid see on siiski puhkus! Hullemad on ülesastumised Keeletalgute finaalüritustel ja arvake milles on probleem? Loomulikult väljanägemises! Kujutan end ette ärkamas neljapäeva hommikul, nina paks ja punane, silmad väiksed ja punased, juuksed nõmedad, hääl olematu... Garfieldi mask päästaks nii mõndagi sellest outlookist ja oleks lisaks üpris loomutruu.

teisipäev, 16. september 2008

üheshingamine

Kestev romantika-lainehari, surfan tulevase laulupeo lauludel.
"Hinge" ja "hingamise" ühine tüvi pole juhus. Üks sõna arenes kunagi teisest, sest hingamine ja hing on seotud. Isegi nii seotud, et kellegagi ühes rütmis hingates võib hea õnne korral tema hingega kohtuda. See võluvägi toimib ka siis, kui üheskoos hingavad kümned ja tuhanded.


Käisin üle pika aja korp!i naiskooris, õppisime laulupeo laule. Eks üritan jälle kahes erinevas kooriliigis üles astuda. Tahame valiknaiskooridesse pääseda, eelmine kord saime sellega igatahes hakkama, asi siis seekord vanu häid Carmina Burana tükke teha. Meil on ju nüüd tervelt 3 endist ellerheinakat kambas, noodilugemisega ei peaks enam üheski olulises rühmas probleeme olema :)
Segakoori lugudega ei ole veel tutvuda jõudnud, Lauri on Krimmis kusagil ja tõbiseks jäänud, nii et isegi koorilaager jääb esimeste andmete põhjal ära.

Siin on oja, ojas sina
jalgupidi vees
mina puhkan, pilkupidi
puie okste sees
ja on igas hargses võras
lehed tulekul
kõrges kerges kevadõhus
hea on sul ja mul
ainus küsimus maailmas
kiigub minu suul
kas on taevas
tähti rohkem veel
kui on pungi puul
(Viiu Härm)

Neile sõnadele kirjutatud Olku laulu laulavad naiskoorid 2009. aasta laulupeol. Kummitab põhjalikult, teeb hinge hellaks ja rõõmsaks ja nukraks ja igatsevaks ühekorraga. Kui ma täna Tallinna Raekoja platsil T-ga Kehrwiederis imehead vahukoore-cappuccinot nautisin, mängis plaadimasinas just see laul ja muutis kohviku hubases interjööriski pilku osatava halli taeva heledamaks. Ma ei teadnud veel, et õhtul saan ise sellesse muusikasse sukelduda...
Tahaksin pihlapuu rüppe!

esmaspäev, 15. september 2008

tasutud ja kallutatud reklaam

Mina maksin selle reklaami eest ja mitte vähe, aga asi oli ka igat krooni väärt. Käisime tibidega Otepää Seikluspargis, kus sain teada, et mul on veel lihaseid, mis maa ja taeva vahel rippudes, kõikudes, kaldudes, õõtsudes - ühesõnaga hängides - olid hädatarvilikud kasutusele võtta. Õhulende alates 20-meetristest ja lõpetades 600-meetrisega anti kokku 7, puhtalt nende pärast võis seiklema tulla. NB! Kõrguskartlikel ei maksa vast üritada, aga kõigile muile pakun, et rõõm ja adrenaliin tekivad keresse hiljemalt neljanda raja ajal.

Ja nüüd täiesti tasumata reklaam: palun tulge ja viige mu juurest ploomid ära!!! täiesti tasuta! kes ees, see ploomisuu, aga olen kindel, et ka tagumised saavad kõik kaasavõetud nõud täis. Päästke ploomipuud raksuva raskuse käest (paraku paari oksa enam päästa ei õnnestu...)!
Jumala eest ja ausõna, südame teeb soojaks, kui minu eest natukenegi hoolitsetakse.
Ma ei ole ju põhimõtteliselt karm mutt. Aga ma satun ahastusse, kui tunnen, et enam ei ole mõnus, enam ei jaksa, enam ei lähe asjad nii, nagu minu meelest peaks või võiks... ja kui ma siis ei oska olukorra parandamiseks midagi ette võtta, võibki jääda mulje, et olen mingi kontrollifriik - ei, see pole nii, mu elamise-turvatunne on lihtsalt kahjustada saanud.

Just sellepärast on liigutavalt armas, kui...
... tuleb üks ja ütleb, et teeme su toas remondi, siuh-säuh ja et kõik läheb mööda!
... tuleb üks ja annab endaks saamise ja endaga olemise aja ja paiga
... tuleb üks ja peseb ära aknad ja laotab maha parketi ja hoiab oma soojas kaisus
... tuleb üks ja toob talvepuud ja -kartulid ja koristab lehed ja putitab autot ja teeb pannkooke ja kohvi
... tulevad kaks ja üks lõigub salatit ja teine täidab toa tomatite ja köögiviljadega
... tulevad kaks pitsa või kalaga ja nakatava naeruga
... tuleb üks ja kutsub meid kaasa reisile
... tuleb üks ja viib mu ajarännule ja annab oma teki ja laseb mul olla diivanil mõnulev kass ja gurmaan tema romantilistes roogades
... tuleb üks ja ütleb, et tee lihtsam nägu!

Nad teevad seda täitsa ilma palumata - "Saad kõik, millest loobud" hakkab arenema isetäituvaks ennustuseks :)

pühapäev, 14. september 2008

öös on kummalisi inimesi ja pronksist loomi


mispoolest on öösel kell 2 kuidagi vähem normaalne keldrisse vaiba järele minna? kui head ideed mööbli paigutamise osas tulevad pähe just öösel, pole ju midagi normaalsemat kui need kohemaid teoks teha. ei hakka siinkohal pikemalt rääkimagi sellest, et minu meelest oleks ülimalt normaalne, kui vetsu põhivarustusse kuuluks läpakas või no vähemalt pliiats ja paber, sest head ideed - need tulevad peamiselt sessinatses välisarvelduste osakonnas ja oh seda õnnetust, kui neid kohe kirja ei saa! suht normaalne on ka see, kui inimesed tassivad mööda Mustamäed kušetti ja vahepeal puhkepeatust tehes ka veidi seksistseene etendavad. seegi on täitsa ok, kui bussi sisenevad 2 tütarlast omade tugitoolidega, no igaks juhuks, kui muidu istekohti jätkuma ei peaks. või kui mööda tänavat sibab 2x4 meetrit soome papi plaat, 12 jalga all.
aga vat Tallinna linna peal on öösel küll kummalisi inimesi. poe nime silmas pidades võiks arvata, et magaja aknal on müügiks. vähemalt teeb ta head reklaami isukale unele. ja selle järsaku ääres, mida politseinikud ja kodulinlased ja öised uitajad nii hästi teavad, seal kaisutas üks mummuline tütarlaps pronksist kitse ilma, et Koort teda võtnud ja kipsi valanud oleks.


Elu korjab otsi kokku - täismängust on praegu puudu veel elusuuruses Munk.

esmaspäev, 8. september 2008

Nostalgiatripp "20 aastat hiljem"

Asi algas ju täiesti süütu õhtusöögikutsega. Ja et ma olin just lõpetanud ärikohtumise, milles mina üksi olin naiivitarist Punamütsike, keda meelitasid kavalkeelsed hundid, siis tundus süütu õhtusöök koos stressist vabastava massaažiga igati ok. Aiei, massaaž ei olnud paketis sees, see oli eripakkumine, millest ma ka järgmisel hommikul igaks juhuks loobusin.
Sõitsin Kosmose juurest bussiga otse Järve Selverisse, pidime seal toidukraami poodlema hakkama ja I asus Veskimöldrest madalastardist teele. Jõudsin täita hädavajaduse uute teksade järele ja itkesin üle rahakoti pesuriiuli juures, aga ühtteist panin siiski kärru ka. I-d ei ikka kuskil. Tuli välja, et Tallinna ekspressbussidel rutiinivaba päev ja valgusfoori taga sobivat peatust ei saanud. Näljasena jõudis I poodi ja ladus käru meeleheites hoolega täis, mõtlemata sellele, kes ja kuidas selle minema veab ja kes kõik ära süüa jaksab.
Kokandus algas sedapuhku ahjusküpset pestoga tomati-juustusaiadega, mis tegelikult kõhu pilgeni täitsid, nojaa, Coronet oli seal ju mahukalt ees loksumas. Et I tegeles gurmeega, siis jäi mulle dj roll ja selles peituv konfliktioht. Leppisime mingi olemasoleva lennujaamamuusika peale kokku, sest minu muss ei lasknud I-l kokata ja tema muss hakkis mu tuimemadki mõtted parajateks brikettideks, mis suus juba liiga suurte ja puistena tundusid. Kuid sama kindlalt, kui auto laekas arenevad kõik plaadid 2 kuuga „The best of Queen“iks, sama kindlalt PIDI meiesugustel üks kunagine „The best of Scorpions“ varuks olema, et elu liiga nokkijaks ja teravmeelseks ei läheks. Oo jaa, Holiday ja Still Loving You ka ning Wind of Change - need kõik olid meil käes ja peas! Hullem veel, südames ja meeltes ja liigutasid ja härdasid ja meenutasid, et... I sai igast palju vanu asju meelde tuletada, aga silm peast välja ei läinud, hoopis särama lõi.
Ostetud erinevad praelihad ning jääsalati jätsime vahele ja asusime kohe juba mitu nädalat varem kavva võetud murakamoosiga lapimaa juustu juurde. Sedagi oli liiast. Aga et küünal põles ilusti laua peal ja muidu oli hubane ja viisakas ja tore, siis kannatasime kuidagi ära, et kõht liiga valusalt täis sai.

Kolme paigus tekkis vajadus minna õue ja öhe ja et metsas on öösel kollid ja päkapikud ning veskimöldrid, siis tuli märku anda neljarattalisele sõbrale, kelle lahke sohver võttis sirgete kurvega kesklinna.
Potsasime Vabaduse platsi trammikas maha ja tüürisime vana hea Ararati poole. Sel on küll mingi muu nimi nüüd, aga pole vahet, pood oli kinni ja mitte üht saia enam. Nostalgiatripi olulisim punkt ehk too Pirita rannahoone juures männitukas asuv grillbaar oli vaadeldud (kahjuks vaid välispidiselt, sest napilt hiljaks jäime) juba nädal varem. Järgmisena jäi ette Avenüü, täitsa mahe koht, ja nokk-nokk-nokk tuli peale tukk. Siis jäime kuiva Musiga, sest Musi oli ööseks suletud, Kokteilibaar aga hoopis avatud ning I sõbrunes baaridaamide ja turvaga.
Neitsitorni juures muidugi tehti ajalooline peatus selleks, et mälestada neid arvukaid häid hõõgveine, mida alaealised seal kord karmidel 80ndatel tarbisid külma vastu. Puhas romantika, kuigi ei hakanud järele proovima, kuidas oleks taas "käia katuseid mööda". Vahepeal on ilmselt mäluauk, sest mitte ei meenu, kuidas pagan teise taksosse saime?
Et Swissotel oli veel kinni, siis üritas I näidata kodulinna ekstreemsemat palet ja palus sohvrit sõita Tommi Grilli juurde. Omlett oli ainult ettekääne, ma tean. Igal pool tahtis ta omletti. Tommijuures leidus tõesti, igast karvaseid ja sulelisi. Üks tüüris minu kõrvale istuma ja halama, kui rumal, edutu ja kuulsusetu ta meiega võrreldes on. Sellest koosnes kogu tema monoloog. Tüüpiline mõttetu mees, selle erijoonega, et taipas ise, kui mõttetu mees ta on. Aga muidu noh, agressiivne ei olnud, varahommikule omases ebakaines olekus ainult. Ja seepeale võttis I eest ja hakkas talle selgitama, et ainuke viga mis ta teeb, on kõiksugu asjade oletamine ja eeldamine, muidu on ta igati ok. No seda oleks pidanud ise kuulma, IN oma parimatel päevadel 20 aasta taguses minevikus andis juba aimu, et kõnetäht ja enesetunde hoidja on sündimas. Lihtsalt istusin ja kuulasin ja kaifisin I juttu täitsa häbenemata. Selles oli rohkem hoolivust ja sallivust mõttetute meeste suhtes kui mina iial suutnuks väljendada. Mõttetu mees tahtis meile muudkui jooke välja teha ja 2 rohelist teed olid tõesti kosutavad. Ja päike tõusis...
Edasi läks nii, et mina olen mudugi maalt ja obesega, aga olen juba piisavalt suur, et osata ka kontsakingaga käia ja kuntsripsmeid plaksutada, sestap võis mind viia niii peenesse paika nagu Swissotel hommikusöögile. Omlett jäi selleski urbanistlikus stiilinäites söömata (kell oli liiga hommik), kuid tee oli oi-va-li-ne, eiti selle serveerimise detailid. Magusat oli mitmel moel – klaaspurgikeses meena, puuvarraste külge kinnitatud nii valge kui pruuni suhkru kristallidena. Kõrvale maitsesime röstitud pähkleid, sirutasime jalad pehmelt polsterdet tumbadele ja nõjatusime patjadele oma sametiga vooderdet orvas. Täiest snobismist jäi puudu vaid pitsiga sigar, heegeldet pitskindad ja udupeen kübar. Tommi juures oli rohkem ehedat elu ja inimesi, Swissotel võimaldas täielikku diskreetsust ja distantsi. Teenindaja ilmus kui maa alt, et mõnd elegantset ja hädavajalikku liigutust teha ning seletas vaikselt vabandaval toonil, miks omletti on varasel hommikul ilmvõimata tuua.
Me tiksusime ja nautisime veetlevat hommikutundi päris pikalt. Huvitaval kombel ei tulnud uni magamata öö järel sugugi peale, aga olek oli juba kergelt ebamaine ja hõljuv, mis kokku tekitasid vajaduse teha issandale meelepärane tegu ja leida Viru Keskusest I-le uued teksad (vt. eespoolt, kel juba olid uued teksad!). Kell oli saanud nii parasjagu 9 ja nirukeskus avas meile oma Wayne’s coffee, et hankida hommikune ratastega sõber, kes meid peale ostlemist kaugetesse paikadesse minu reisipagasi järele viiks. Sõber M tuligi ja teatas, et temal on ütlemata kiire, aga kui kohemaid autosse istuda, siis viib ära. Logistiline ajaplaan läks pauguga lõhki ja nüüd peab M koos püksatu I-ga trollis Simferoopolist Jaltasse sõitma.
Mul on väga kahju, et I patja kallistama jäi, kui ma põgenesin kui Tuhkatriinu, salli maha unustades. Eks ma pean siis kahju hüvitamiseks padjale ikkagi ristpistes näopildi tikkima.
Päeva lõpetasin Meriväljal potti kallistades, aga mitte niivõrd enesetunde kuivõrd vetsu põrandavaiba paigaldamise nimel.

reede, 22. august 2008

öös on laule

25.08.1988 kirjutasin päevikusse:
"Hei, poisid, kas olete valmis,
siis lükkame korraga.
Peipsi koha pealt lükkame lahti
selle väikese Maarjamaa.
Või ütleme nii nagu ütles täna Loitme: "Sa Issand!" Jah... ütles.
Täna toimus "Roheline tee "Rohelistele" - II poliitilised kõnelused". Ärkamisaeg.
Minu jaoks algas see 14. mail 1988 Tartu 10.levimuusikapäevadel. Taevas oli sinine, puud olid rohelised, lipud olid sini-must-valged ja minuga olid hea ja hell sõber ja kogu eesti rahvas. Ja me laulsime koos - joovastuseni, nõrkemiseni, hääletuseni. Meieni jõudis teadmine, et kõigi maailma rahvaste seas oleme ainult meie sündinud eestlastena Eestimaale. Õigel ajal õiges kohas. Varem oli mul tihtipeale tunne, et olen sündinud liig hilja.
Nähtavasti aitas kõige selle teadvustumisele minu jaoks palju kaasa MUUSIKA, mis aitas mind ses suhtes ka edaspidi. Ma ei mõtle paljalt emotsioone, ma mõtlen USKU, mis ühele noorele inimesele väga vajalik on. Olen tabanud end palumas "Maria, kaitse oma maad!" Sest mis saab edasi? Olgugi, et pea kõik on meie endi teha, meie VÕIM ei ole see ometi. Ja kui olekski meie võim, kaua me sellega rahul oleks? Kaua ja kaugele me jõuaks? Selleks on vaja mulle usku, et mitte lasta tekkida hirmul. Ja usku tekitab muusika, ühine laul, ühtesulamine ja teadmine sellest, et kõrval on võhivõõras omainimene, abi ja toetus.
Peale 14. maid tulid järjekordsed Vanalinna päevad, kus oli lausa kõik sinimustvalge. Tulid öised laulupeod, rõõmupursete paraad, tunne, mille kirjeldamiseks on minu sulg väeti. 17. juuni Rahvarinde koosolek, mis ületas oma massilisuselt, aususelt ja kultuursuselt kõik, mida ma loota oleks osanud. Me oleme eestlased, kuid saame eurooplasteks! Meid toetab sugurahvaste ja väliseestlaste suur huvi.
Siis lõppes kool. Ma peaks olema nüüd küps elluastuv noor. Kuid kui palju pean veel teada saama, et anda juurde oma rahvale! Ei tähenda muidugi, et peaks end pühendama ühiskonnale, kuid tuleb muuta oma isiklik elu väikese Eesti heaks.
Sina, mu sõber, ei tea seda ja ma ei ütle seda Sulle kunagi ehk, et ma armastan Sind - sest ma armastan kodu, isamaad ja muusikat, kõiki inimesi, loodust ja headust. Ma armastan Sind, sest ka Sina armastad kõike seda sama."


Ja mäletan selgelt, et mõtlesin toona: "See aeg on ainulaadne ja kordumatu ja vaevalt et midagi samalaadset enam teist korda kogeda saab."
Nüüd ma tean et saab, peaaegu sama tunnet tunda. Ja kõige õnnelikumaks teeb teadmine, et sain vaimustavamaid hetki ja tundeid elus jagada oma lastega.

Ja siis veel seda, et võrratult võlub mind võimalus kihutada Feliciakesega mööda öist Eestimaad, kaaslasteks kolli ja minu mitmel-häälel-ühel-meelel automakiga kaasarokkivad tibid!

Aga kodu olid meie äraolekul asustanud looduskaitsealused mummid, kellest üks mind öösel juustest sakutas ja meelekohta suskas. Te ei taha teada, mis temast sai ja mina ei taha tema surma põhjustamise eest trahvi maksta.

vanadusest ;)

Dakilt võtsin. Täitsa asjakohaselt.

25 vanaduse tundemärki

1. Su toataimed elavad ja õitsevad ning ükski neis ei kõlba suitsetamiseks.
Ei ela nad midagi, kui mina neid ei kasta. Ja siis ka vahel ei ela.
2. Seks ühekohalises voodi ei tule kõne allagi. Tuleb. Nagu ka huvitavamates kohtades.
3. Su külmutuskapis on rohkem toiduaineid kui õlut. Kogu aeg on toit enamuses olnud. Õlu hakkab domineerima seoses saunaga ehk.
4. Kell on 6 hommikul. On ärkamise, mitte magamamineku aeg. :D:D:D Ma tean veel üht, kelle kohta hiljutise põhjal sama väita ei saanud, vähemalt 2 ööl :)
5. Sa kuuled oma lemmiklaulu klassikaraadiost. Kindlasti mitte Star FMst vms.
6. Sa jälgid ilmateadet. Jälgin jah, kui mingit väliäkšuuni kavandan. Ja leinakuulutusi jälgin ka, et kellega enam arvestama ei pea :D:D:D
7. Su sõbrad abielluvad mitte ei “käi”. Oi kuidas käivad! Vahel isegi närvidele...
8. 120 päeva asemel on sul 28 päeva puhkust. Aga kui palju öid? ja mitu nädalavahetust?
9. Mõiste “korralikud riided” ei tähenda enam puhtaid teksasid ja pusa. Pole kunagi tähendanudki.
10. Sina oled see, kes helistab politseisse siis, kui kusagil muusika liiga kõvasti mängib. Ei viitsi. Kasutan kõrvatroppe.
11. Vanemad sugulased tunnevad ennast sinu kuuldes täiskasvanute nalju rääkides mugavalt. Pigem nii, et mina tunnen end mugavalt neile täsikasvanute nalju rääkides.
12. Sa ei tea, mis kell kiirtoidukohad kinni pannakse. Pole kunagi teadnud. Kas neid üldse pannakse kinni?
13. Su auto liisingumakse tõuseb ja kindlustusmakse langeb. Misse liisingumakse on?
14. Su koer on teaduslikul dieedil mitte ei söö kiirtoidu jäätmeid. Ma kardan, et poest ostetav salapärase koostisega konserv ja inimeste rõõmuks värviliseks ja kondikujuliseks vormitud krõbuskid ei ole eriti teaduslik toit...
15. Diivanil magamine paneb selja valutama. Ei ütleks, magan enamuse öid diivanvoodis.
16. Sa teed lõunauinakuid. Ma armastan kella-nelja-uinakuid tegelikult juba 20ndatest saati :P
17. Õhtusöök ja kino ongi kogu väljaskäimine, mitte ainult sissejuhatus. On ka huvitavamaid sissejuhatusi.
18. Hunniku grillkanakoibade söömine öösel kell 3 mitte ei rahusta, vaid hoopis ärritab su seedimist. Pole kunagi proovinud grillkanakoibi öösel kell 3, kas peaks?
19. Apteegis käid sa ibuprofeeni ja söetablettide, mitte rasedustesti või kondoomide järel. Seal on ju igast muud kraami ka: nohutilku ja herpesesalvi ja vinnivedelikke ja konnasilmaplaastrit...
20. 50 kroonine veinipudel ei ole enam “päris hea kraam”. Pole kunagi olnud.
21. Sa sööd hommikusöögi ajal hommikusööki. Ma joon kohvi ja näksin midagi pika hambaga. Kas seda saab hommikusöögiks pidada?
22. “Ma ei jõua enam nii palju juua, kui vanasti” asemel ütled sa “Ma ei joo enam kunagi nii palju”. Ei ütle. Ma tõesti suudan teatud tingimustel juua rohkem kui vanasti, aga milleks?
23. 90% ajas, mis sa arvuti ees istud, kulutad sa tõesti töö tegemiseks. Ärge uskuge, isegi kui ma sellist nägu teen.
24. Sa jood enne baari minekut kodus selleks, et raha kokku hoida. Ei, ma hoian raha kokku, jättes endale ise baaris joogi ostmata.
25. Kui sõbranna teatab, et ta on rase, siis sa õnnitled teda, mitte ei küsi, et kuidas kurat see nüüd juhtus. Aga nõnda küsida poleks ilus mingil juhul!

Boonus:
26. Sa loed terve nimekirja läbi ja otsid paaniliselt üht punkti, mis sinu puhul ei kehti. Sa ei leia seda. Siis saadad sa selle nimekirja aadressi paarile vanale sõbrale või lausa lingid oma blogis, sest sa tead, et see meeldiks neile ka.

neljapäev, 21. august 2008

20 aastat hiljem


Kunagi rohkem kui 20 aastat tagasi käis sirguv noorsugu malevas. No milleks muuks kui raha teenimiseks ja sotsiaalse kapitali kogumiseks, suhtevõrgustiku laiendamiseks, emotsionaalse laksu ja loovuse väljapritsimise pärast. Mõnede inimestega oli huvitav ka ilma maleva-põhjusteta. Ja ometi mängib mälu jälle seletiivse vingerpussi, kui püüan meenutada, miks I-ga igasugune suhtlemine ühtäkki katkes. Formaalsed põhjused võivad ju olla, et üks läks ülikooli ja teine sõjaväkke, aga mis siis?

Elu on vahepeal liiga ebareaalne olnud. Elu on vahepeal 20 aastat hiljem.
Eesti arvatakse väikseks, aga siin on võimalik elada nii, et 20 aastat ei kohtu kunagise lähedase inimesega ega tea temast midagi. Ja siis kui kohtud, selgub, auku ajas nagu polekski, on ainult mingi reaalsustaju segadus. Sest tead, et peaks vahepeal mingi 20 aastat olema, aga kohtudes on tunne nagu eile oleks viimati lehvitanud. Mingi ajataju on mul ju ikka säilinud, selline õhtumaade ajatelg või aja väärtustamine, kuigi R õhtust K pealelõunani oli aeg kohati väga zen nähtus.

Kui mitu korda sai küsitud "Kas oleksid osanud kunagi ette kujutada, et 20 aastat hiljem..."
...vahime jälle augustiöiseid tähti ja kuuvarjutust
...ajame pikalt pada ja räägime hommikuni südamest südamesse
...ja tuiame seejärel esimeste kundedena kell 9 kodupoodi omleti jaoks mune ostma
...vahime lihtsalt niisama. tunde. isegi rahutust ei tule ega mõttetut mõtet ega piinavat valu mõttetult elatud hetkede pärast nagu kellelgi vene kirjanikul tuli.
...ajame hommikul voodis juttu sõidukite pöörderaadiusest
...sööme sinu pool pannkooke murakamoosiga ja minu tibid on ka
...kimame rolleriga mööda karjateid ja linnatänavaid nii, et jeee! ja vauuu! on igati kohane rõõmukarjatus
...pole meis olemuslikult suurt midagi muutunud?
Me ei tea, mis oleks siis, kui... me oleks pidanud või saanud jälgida teineteise elu keerdkäike vahepealse aja jooksul. 20 aastat tagasi arvasin ma, et oma elus on palju teadlikku ja kontrollitavat. Praegu ma imestan üha, kui palju näiliselt juhuslikku on paratamatus. Ja usun seda, et kivikese 20 aastat tagasi valitud reaalsuse rajal lükkasime veerema ebateadlikult, aga ise.

laupäev, 9. august 2008

matkajajam









Hea seikleja Kateriviteri

Gabriel filmist Viimne reliikvia
Sa oled Gabriel filmist Viimne reliikvia

Sinu kirjeldus: Sulle meeldib matkata ja reisida. Hoolimata su pikkadest seiklusekirjeldustest, kuulavad sõbrad endiselt su lugusid reisidesrst võõrastele mandritele ja hüljatud saartele. Sõbrad ei ole tüdinenud värvikatest matkajuttudest, sest sa pole nagunii enamasti kodus või pakid parasjagu kohvreid minemaks Lõunanabale grillima.
Matkarent.ee soovitus: Paadi laenutus võimaldab ilusaid matkasid kogeda koos sõpradega

Milline matkasell oled sina?

Ma tean vähemalt üht inimest veel, kes võiks selles testis sama tulemuse saavutada :)

pühapäev, 3. august 2008

te lugege Kertu blogi

Lisaksin omalt poolt vaid seda, et noh, külmiku Tallinnasse transportimise-abi juttu sai aetud veel mõne mehega, kes lubasid mõtelda... mille tulemusest ajalugu vaikib. Ajalugu ei võta isegi toru mitte :D
Täppismõõtmised andsid tulemuse, et teoreetiliselt ja napilt peab külmik ka meie väikeautosse ära mahtuma... Teadke siis, et Feliiciake, nii väike kui ta väljast ongi, mahutab viisakalt ära külmiku mõõtudega 60x60x145. Pluss 2 inimest, nende nädalase padajanni, aiatäie musti sõstraid, küüslaugud ja piparmündid. Pirita Selverist lisasime sellele arbuusi, mopikomplekti ämbri täie koristusvahendeid ja kotitäie toidukraami.

Kertu küsis mingil hetkel Tallinnas, et mis soost meie auto on. Loomulikult on Feliiciakene naissoost. See rikuks ju meie toreda naistepäeva ära, kui mõni usaldusväärne meessoost olevus meid avitaks.

esmaspäev, 28. juuli 2008

ikka kividest jah


ilu on ju palju olnud. võtkem näiteks Ruhnu, paradiisisaar. kilomeetreid puhast inimtühja liivaranda, mis jalge all laulab. hästikorraldatud ilmastik - öösel mõnikord sajab, hommikuks taevas klaar ja jälle päiksesara. neli ümmargust peosooja kivi aknalaual, esimene sellesuve nahkadest maas. mitu nahka peab naine ajama, et temast uss saaks? läikiv ja painduv siug, õunalemeelitaja, kahekeelne ahvatleja...

kivide vahele kadusingi, Kõrg-Tatratesse. ei ole seal salajastest sügavatest ihadest kantud ahvatlusi ega meeletuid soove jagada lähedust ja hellust ja õrnust ja joovastust. seal on lihtsalt SUURED KIVID. igavlevad. igavesed. üüratud. mis loeb kivile see, et üks plikatirts tahab hüpelda tagasi lapsepõlve Merivälja kividel. kivid ikka sama ääretud. nagu merigi. Hyvästi, kultaseni... ka suurtest kividest jäävad killukesed kotisoppidesse, nahk maha ja igatsus hinge. vabaneda soovidest nagu uss kestast?

ma olen seda juba tundnud. kuidas kõigepealt on ärevus ja siis tuleb rahutus ja mingil hetkel masendus ja tahtetus. ma ei suuda ennastki takka piitsutada, saati siis kedagi teist. rahulolematus koormab kogu siugjat keha, tõmbab lihased ja närvid krampi, mitte pingule. valus on üle kere, aga kõige rohkem hinges. mida ma jälle valesti tegin? toitun lootusetusest "ma ei tea mida teha"-kastmes, kuigi mulle see ei maitse ja toimib kantserogeenselt.

aga ikka unistan, et mõni hetk, mõni inimene või mõni suhe oleks igavene nagu kivi. või ääretu nagu meri. eks ole...

teisipäev, 8. juuli 2008

Anterole

Kahtlen ikka veel, kas olen võimeline Su matustel mingitki järelehüüet kuuldavale tooma. Postitan parem siia, las levib mu mõte Sinuni tunnetamatuid laineid pidi...

Sina, Sa olid... oluline. Sa oled oluline siiani. Mälust ei kao. Sa avasid mulle oma ukse ja akna ja südame, kui mujal neid suleti. Sa jagasid minuga oma elutarkust ja teadmisi, helget meelt ja hingesoojust, oma indu ja seltskonda. Sa oskasid näha. Loodust, asju, inimesi, suhteid, minevikku ja tulevikku. Sa oskasid olla. Moraalne tugi, hoolitsev sõber, pühendunud teekaaslane, austusväärt eeskuju, tõeline härrasmees. Sa teadsid mõndagi leinast ja kurjast saatusest, kuid tahtsid ja oskasid rõõmu tunda sellest, mis hästi on ja õnnelikult läheb.

Alati Sinu - yökyöpeli

kolmapäev, 25. juuni 2008

Ilmast ilma ilmast ilma

Jaanide ja jõulu puhul on kohasem kui kunagi muul ajal rääkida ilmast. Et kas ikka oli piisavalt vihmane jaan ja kui mustad seekordsed jõulud tulivad.
22. päev ja õhtu nägid välja täitsa sellised, et nalja ei ole - seekord tuleb erandlikult kuiv ilm. Hommikul sai lokkama hakanud niru muudetud ja õhtul võis kallid kauged külalised põhjast panna istuma päiksepaistesse küpsevate maasikate peenra äärde. Ise nad veel imestasid, et mistarvis ma tahan õue vihmakindla varikatuse püsti ajada.
23. hommik algas varajase lippude heiskamisega kodumaja külge ja konventi (kus oli valida 2 lipu vahel, aga me valisime seekord EÜSi oma ;) Ilus oli. Päike paistis, tuuleke lehvitas. Ikka veel oli kohatult ilus ilm. Varikatus õuemurul osutus pigem kohaseks päikese vastu, mis kohvijoojatele silma paistis. Siis läksime ostlema ja poodlema pikka nimekirja jaanikaupu. Ilm hakkas tasapisi normaliseeruma ja ülejäänud lõunasuunduvad põhjalased hakkasid helistama kohaste küsimustega nagu "Kas teil seal ka juba sajab?" Ei sadanud veel, aga pilved (III välde) olid küll katnuvad kogu taeva. Üldse kogu olukord hakkas tavapäraseks, rutiinseks ja kontrolli alla saama - enam ei olnud võimalik leida kogu vajalikku kraami ühest poest ja mõnda asja ei leidnud enam ühestki poest. Näiteks lillkapsast või suuremat kogust maasikaid. Harilik jaanipaanika, rahvas ostab kokku strateegilisi värskeid tooteid, et kaheks päevaks võssa ja tsivilisatsioonist eemale konsumeerima tormata.
Meil tormata ei õnnestunud. Kahe auto lossimine käis juba vihmavarjude varjus. Suitsevate grillidega ümbritsetudd rindelinnast eemaldudes osutus Viljandi mnt halvaks valikuks ses mõttes, et transpordiks olnuks lihtsam kasutada lintratastega
sõidukit. Feliiciakene Sussaaninitega ainult hüples, vonkles ja ägas sel trepjal rajal ning kattus solvunult kollaka savi täppidega. Juba teisel katsel leidsime õige teeotsa (Sibula tee, jäta meelde!). Moonakaste tassisid need, kes ei kartnud vihma käes ära sulada.

Ja täna jälle päike paistab!

esmaspäev, 9. juuni 2008

Punk on ...

Paadunud laulupeolise sündroomi lahutamatu osa on ühekülgne ja laigutine päevitus (loe: päiksepõletus) isegi siis, kui laulukaare-alune juhtub suuremas jaos kogu päeva varju jääma nagu Rakveres.
Mis aga punki puutub, siis mina ei tea, mis see punk on. Pole teadnudki. Saan aru, et atonaalsest ühetoonilisest karjumisest tähtsam on sõnum. Ja see, mis silma jääb, on välimus, millega luurele minna ei maksa. Üks totaalne muutumine viimase aja muutumismängude seas juures. Tähelepanuväärne seegi, et nõuka-aegsele leidlikkusele välimuse saavutamises on lisandunud kapitalismi hüved kulinate, laialt müügilolevate eri mõõdus kettide ja ketsikultuurimoe näol, ohtratest soenguvahenditest ja meigivõimalustest kõnelemata.
Allusin provokatsioonile laulda Singer-Vingeri lugusid Singer-Vingeri saatel ja seda ma sain. Ja Propa. Pille-Riinist ja hüperboloidist rääkimata, need kannataks mumeelest isegi üldlaulupeole saata. Siiski ma ütleks Volmeri sõnadega "ilus oli olla selles imekaunis kohas, kahju ainult et ei juhtund miskit erilist..." No pauerit oli ja tossu oli ja võimsust oli ka (mis millegipärast ei suuda viimasel ajal enam muljet avaldada), aga ... või just sellepärast! Päris-punkareist on kahju, kui mingid wannabe-punkarid nende õilsa idee kogemata ära lörtsisid. Sorry, aga mul oli lahe kord elus punkar olla ja kord elus põhimõtteliselt ja teadlikult "mustalt" laulda.

neljapäev, 5. juuni 2008

valgete õite aeg

on käes. valgete lõhnavate õite aeg. algas maikellukeste uimastava aroomiga ümber maja, jätkub sireliõitega põhjaküljel ja teeroosipõõsaste hullude päevadega õhtukaares - ainult sel nädalal, võtke kõik ja rohkem, nagunii jääb üle ja puudu ei tule! parfüümide eripakkumine, korjake kaasa ja kuivatage kurbadeks päevadeks!
juba hääbuvad meelespead vahetavad välja uhked ja lopsakad iirised igas maja nurgas. õiehunnikud on nii rohked ja rasked, et varred kaarduvad kõnniteele. kes on järgmine, palun! pojengid ja liiliad ja roosid raputavad raskeid õienuppe ega suuda otsustada, kes? rohkeid valgeid õisi ja tugevaid varsi näitavad ka maasikad. varsti ei tea enam, kas lõhnu hingata või haugata...

esmaspäev, 19. mai 2008

Elu pikemaid ja võimsamaid päevi

24 tundi ärkvelolekuaega. Algas see päev Maidu toodud kastaniõitega. Jätkus juba tuttava "Laululahingu" sildiga bussis Tallinnasse vurades. Plaan oli ju magada, aga kussa... Telemaja juures väljusime kui A-rühm ja suundusime juba tuttavasse, suurimasse koorisaali 6. korrusel. Kõik oli endises hääduses: pirukad, kohv, sidrunivesi, plasttoolid ja vaevatud klaver. Kas 2 laupäeva on piisav hulk, et tekiks lahingurutiin?
Igatahes ei kulunud enam aega ega vaeva, et otsida koridorirägastikus asju nagu tualett. Erinev oli see, et nüüd olime nagu metsanotsud või toonekured - terve päev kaameras ja kõik võisid veebist vahtida. Tuli välja, et mõned inimesed seda tegidki, minagi sain sms-i, et "Sa oled kaamerasse seljaga" :D
Nojah. Siis saime oma "päevaloo", mille loosimisel tundus taas, et konkurentide lugude sõnu oskan otsast lõpuni peast, aga meile sattus jälle selline, millest ainult tuntud refrääni kordamisega välja ei vea... "Moonlight shadows" on ju selge pigem inglise keeles, kes siis ikka Marju Länniku laulmistega kursis oli omal ajal?
Seade oli Punderil vapper tehtud, mulle meeldis selle tohutu polüfoonia, aga selgelt hakanuks Kammiste bänd huvitavat polüfooniat matma, nii et Lauri jättis selle alles vaid paari kohta ja otsustas veeretada sõnadeõppimise koorma solistide kaela, mida hiljem mitmed televaatajad kommenteerisid kui "subtiitrite lugemist".

Rutiinne lahingutegevus oli ka sõjamaalingute pealekandmine. Outlook'is sedakorda erinevusi leidus, armas Marju suutis hoogusattunud juuksuri kätetööst modelleerida tõelise Dharma-soengu. Prillid peast, sest muidu käivad kunstripsmed vastu klaase - kojamehed seespool seega :D Osavate käte ring on minu juhendamisel uuristanud untsus cd-plaatide sektoreist arvukalt kõrvarõngaripatseid ning nikerdanud käepidemed tagumise rea helgiheitjatele.
Ja siis - lavaleee!! Kus on mõnus nagu alati. Laulad täitsa omaette, teisi ei kuule, bändist kuuled peamiselt tümpsu ja prillide puudumisel näed oma Kamtsatkalt ähmaselt ka Laurit vehkimas. Veidral kombel on teised koorid väga hästi kuulda. Suisapäiste "Tänav, pink ja puu" on kõlalt nii imekaunis ja hingelt nii ilus, et võtab või pisara silma. Mis toobki neile võidu, millest mul põrmugi kahju pole. Sest igal osalenud kooril on omapära ja tugevused, aga hääletada õnnestus paremini võitjakoori poolt vist. Tarmo ja Maire ning nendevaheline vaimukuste tulevärk mõjuvad toniseerivalt, fännide huilgamine erutavalt.

Peale rõõmukaisutusi võitjatega ja kogu HBSi armee ülesvõtmist saame pingevabalt pidu panema hakata. Helkivaid sedelikesi sajab igalt poolt ja maandub igale poole - pokaali, tordile, soengusse ja dekolteesse. ETV śõukoor kui majaperemehed möllavad juba täiega. Kuulutatakse välja II koht (meile) ja III koht (nukkudele), kõik saavad medali rinda ja lähevad ära pensionile. Tegelikult saame punaste klassikaliselt valgemummuliste kruuside omanikeks, ordenilindina keerleb tassil kiri "Mina võitlesin Laululahingus". Torman 20 aastat nägemata Männardi embusse ja ei lahku sealt pikaks ajaks - skolka let, skolka zim! Kuluaarides vestlevad asjatundjad uutest huvitavatest pakkumistest ja kauplevad meie "valget neegrit" Koitu oma vokaalkollektiividesse. ETV suures stuudios rokib aga laulurahvas vanade heade Laululahingu palade algupäraste esitajate saatel.
Tagasi Tartusse jõuame 4.30 kilbiga ja väsinud, aga õnnelikena. Kastanid õitsevad, endiselt.

P.S. Tegelikult algas lahingupäev veelgi varem. Siis, kui me pärast viimast proovi Annega poes trehvasime - mina olin tulnud lahingumoona ostma ja tema pirni, aga lahkusime mõlemad uute kohvritega.

esmaspäev, 5. mai 2008

kevadimelisi

Kimbuke hiljutisi hingetundlikke dialooge, huvitaval kombel hakkavad vestluspartneritest meesterahvaste nimed kõik M-tähega!

Värskeim.
MK: Sa varem elasid N-ga?
mina: jah.
MK: Ja nüüd enam mitte?
mina: jah.
MK: Ja kellega sa nüüd elad?
mina: mitte kellegagi.
MK: anna andeks, ma küsin otse, paljudele selline mood ei sobi: sul ei olegi meest??
mina: mkm. vahetevahel on ka omaette päris mõnus. ja mind su Amburlik otsekohesus ei riiva :)

Hiljutine.
MM: ma mäletan, kui te millaski siia ilmusite, siis te olite nagu Dharma ja Greg. Sa tead seda sarja?
mina: jaaa, muidugi, üks mu lemmikuid!
MM: nojah, siis ma märkasingi, et sa särad samamoodi nagu Dharma või midagi muud on väga sarnast. ja tema oli siis rohkem või vähem Gregi moodi. sina särad endistviisi, aga mis Gregist on saanud?
mina: mulle tundub, et Greg pesuehtsa Lõvina oleks rohkem ise tahtnud särada ja see meile saatuslikuks saigi. nii et ma väga palju ei tea, mis Gregist on saanud...
MM (veidi veinistena lahku minnes): jällenägemiseni ja et su sära jätkuks!

Varaseim.
ML: ...kui saaks endale parima naise ise kokku panna... kas geenitehnoloogia ei ole veel nii kaugele arenenud, et võtad sobivaimad geenid ja saadki ideaalse naise?
mina: (pean pika loengu sellest, et ühes geenis on ikka mitu omadust koos, mis kõik ei pruugi ihaldusväärsed olla, nii et geenide miksimine ei pruugi parimat tulemust anda.) Ja üldse - oskad sa päriselt öelda, millised omadused siis sinule sobivaimal naisel peaks olema?
ML: häh, vaata peeglisse!

laupäev, 3. mai 2008

karjalaskekuu vol 2

Karjalaskekuu on läinud koos oluliste töövõitudega: koer suveks taudivaba (oleks siis ka puugi-, takja- ja võilillevaba!), Škoda-loom tehniliselt aktsepteeritud (jajah, suunatuled võiks kollasemad olla) ja värskelt suvepapudes (ei ilmunud teisi nõudlejaid, võtsin omale!). Päris mitu taime on maa seest väljas, maasikad-vaarikad vanast risust puhtad. Tibid puhastasid grilli ära ja avasid hooaja šampinjonide-sinihallitusjuustuga. Veesõdagi on peetud ja paak vett täis lastud. Selg juba rohimise ja kastmisega tuksi keeratud. Osalesin Maxima roositaimeloteriis - kui see heleroheliste idudega jurakas kasvab lilleks nagu Night Queen, on mul rohelised sõrmed täitsa olemas :) Õitsenud on lumikellukesed, krookused; pooleli on siniliiliad, kirikakrad, nartsissid ja tulbid. Kohe-kohe puhkevad kirsipuud õide, siis maikellukesed, teeroosid, iirised ja pojengid, ma loodan. Kusagil õitses juba toomingas! Noort verehurmarohtu seevastu ei lähe meil tänavu vaja, võtku, kes tahab, oma käsnadele, konnasilmadele ja soolatüügastele! Lahing võililledega on ka juba avalöögid saanud ja rahulolevad noored oma ettenäidatud juurikate pealt teenitud tasu eest oluliselt rohkem poe vahet seerinud. Muru vaja niita ja aknad pesta. Peenardel mõned mullalapid täita... mõne sellise flooraesindajaga, keda Bella kohe lömmi ei suudaks lösutada. Haisule siin lootma jääda vist ei saa, meie maitsed lõhnade osas erinevad drastiliselt, kuid mitte piisavalt.
Hommikul kollektiivselt prügikollitama! Mitte et ma tahaks võõrast prahti oma pooltühja konteineri täiteks kasutada, aga seltkond ja kommuuna-elu on meite pärisosa, nii et kasutagem võimalust ühendada meeldiv kasulikuga :)

pentsikusi

TPM teatab Tartu linnaviletsuse saavutustest jalgrattateede alalt: Tartu ehitab Võru tänava jalgrattatee pikemaks. Ja edasi, õigupoolest tagasi? Miks ma peaks jalgrattaga linnapiiri ja Aardla ristmiku vahet sõeluma, kui tahaks rattaga mööda Võru tänavat hoopis kesklinna jõuda? Kuhu see inimene läheb oma rattaga, kui ta Aardla ristmikuni on jõudnud? Võtab ratta selga ja... ? Kõige vihaleajavam on see, et millegipärast ei õnnestu seda kommentaari artikli juurde postitada. Aga mul on Olga Pealagi, kuhu postitan, mida tahan ja kuidas tahan. Lakkuge panni, härrased mahhinaatorid, teen ise ajakirjandust ja kommentaare nii mis tolmab :)
Uudiseid on ka säästukaubanduse vallast. Saastamarketi jääletist vaatasid vastu kurvad silmad, palju kurbi silmi. Etiketile oli kirjutatud "Räim üksikkülm". Onju kurb kambakesi kilekotis üksik olla?
Hiljem lisatud: mh, 'jääle-tist' jääb päeva ambivalentsuse konkurentsis ikkagi alla PM lausele, et Kukus klubis juhtus 'laeva-ring'.

neljapäev, 1. mai 2008

Artistlik perekond

Mõni aeg tagasi hakkas ämm oma juubeli pidamiseks valima kuupäeva, mis sobiks kogu perele. Selgus tõik, et sellist kuupäeva pole olemas ja mina ning Trints vahmiili esindajatena pidime pidus seletama, kui võimatu on kõigil hõivatud artistidel aega leida. Oma kallist poega ei kaisutanud ämm sellepärast, et lavastub muusikal "Barnum". Oma vanemat pojatütart ei emmanud ta sellepärast, et Kertu oli AnalogFM-ga RUTSil. Üks nädalavahetus hiljem olin mina HaleBoppiga Laululahingus ja Trints Rütmikaga Hispaanias võistlemas, kus nad võitsid 11 rühma seas 4. koha! Vat niisugune seltskond.
Trintsu ülesastumist Eesti meistrivõistlustel üritan (kui autole need tundmatud suvepapud olen selleks ajaks alla saanud) vaadata 3. mail Viljandis. "Barnumit" lähevad kolm ülejäänut oma silmaga kaema ilmselt 10. mail. Finaalsesse Laululahingusse läheb hoolitsev pere-ema 17. mail ja kamandab kõik telefoniklahve vajutama selleks ajaks.
Kuid AnalogFM rokkis täna lausa Tartu kesklinnas ja väga armsalt rokkis, kui armsus rokiga kuidagi kokku üldse sobib. Publik oli ka eriline - üks parmaat kõikus lavaesisel täitsa lustlikult, nii et Kertu pidi peaaegu keset laulu naerma hakkama. Ja ühed juhuslikud vennad tõid solistile kaks tohutut punti nartsisse (aga mahtusid ühte vaasi ära) koos põsemusiga ja üks väike poiss sai kõigi bändiliikmetega patsi lüüa. Heli oli mõnusalt paigas, ei matnud ega seganud ja paistis, et rahvale läks hästi peale. Ma ka kuulasin, et laps on hästi arenenud ja vaatasin, et näeb laval üsna veenev välja. Võluv igatahes :)

Volbrinõidus

Üks vana... jantorel hakkas täna plõnnima ja põrpima: et kui kindlat kaaslast endale koguöiseks tantsutuuriks "Korbist korpi" sebida ei suutnud, siis kuiva kodus! Kuivama just ei hakanud, selleks oli eelnevalt ca 1,5 l mullusuist kodusõstraveini keldrist kõrvitspudelisse imetud, aga hale oli lugu ometigi, sest H üppas alt ära ka seltskonnaüritusel "Pettunud naised" ja läks häbenes kusagil Kesk-Eestis. Oojaa, kutsed Supilinna olid täitsa pedaalivajutuse kauguses, kui tuli peale tusk, mis sundis minema poodi lastele piima ja pasteeti tooma.
Tänased skoorid:
-1 rongikäiku
-1 lõket aias ja grilli kärus
lugematu arv tantsimata tantse - no mis elu see on!...

Õnneviivudest ja õnnestumistest räägime siis teine kord. Neid on olnud subjektiivselt võttes... palju. Niigi palju, et ära harjuda.
Kalli-kalli kõigile, kes seda vajavad!!

pühapäev, 20. aprill 2008

HaleBopp Singers käis Laululahingus!

Lahingupäev oli väga väsitav, aga sugugi mitte masendav ega stressav.
Raske on edasi anda kõiki tundeid, mida eile kogetud... Meelde jäi nii tunnete tugevus kui sügavus. Mõistus ja mälu olid hõivatud ju laulusõnade tuupimise ja uute liigutuste koordineeritud ohjamisega :)

Pikas lahingupäevas telemajas elasime üle omad pokkerimängijate ilmed ja surnud punktid ja lavale saime parimas emotsionaalses vormis. Laulmine ja teistele kaasaelamine saates oli juba suure eeltöö magus preemia.

Hääletajad panid summa summarum tohutu papi oma telefoniarvetele lisaks, aga kui seda võrrelda korraliku rokk- vms kontserdi piletihinnaga, siis polegi ehk hullu. Muusikaelamuse suutsid pakkuda kõik kolm osalenud koori!

Juba järgmisel laupäeval tuleb uuesti üles astuda, see on natuke murettekitav. No meile pole muidugi miski võimatu, aga lihtsalt ebaõiglane, et konkurendid on saanud juba mõnda aega harjutada... Teisest küljest - järgmistes saadetes otsustavad vaatajad ehk fännklaabi suurus ja meie fännid on just parasjagu "soojad" jätkuvalt telefoninuppe vajutama ja hääletama ;)
Järgmise nädalavahe plaanid olid niisamagi Tallinnaga seotud, ses mõttes vahet pole.

Ühesõnaga: me oleme täiega sillas, et Laululahingus laulsime ja oma kaifi saime saates osalemisega nagunii kätte, aga liigutavalt õnnelikuks teeb ka teadmine, et meil nii palju armsaid poole- ja pöidlahoidjaid on!!

kolmapäev, 16. aprill 2008

veel ääremärkusi põrnitsevale amburile

jah, Kidari, ma ei ole seda veel teinud ja see on niii pagana ahvatlev, et kiusatusele mitte vastu panna. paraku tahaksin ma umbes viiele sinu kümnest ise alla kirjutada, millest võib järeldada ka seda, et amburid ongi sarnased nii pubekate kui ... noh, soliidsematena :D

ja kolmandaks või neljandaks või sajaviieteistkümnendaks - ma ei suuda vist hoiduda projitseerimast paljusid neist targutusist ühele tänasele 17-aastasele neiule Kaalude tähemärgi alt ;)

Niisiis, kulla 16-aastane Katt,
1) sinu unistused on sinu täita. keegi teine ei täida neid sinu eest nagu ka kellelgi teisel pole õigust neid (olgugi mõistusele ja mõistlikkusele appelleerides) sulle keelata.
2) sina ei saa täita teiste unistusi ei kuulsusest ega edust ega rahulikust elust ega õnnelikust abielust isegi siis mitte, kui sa seda kõigest hingest soovid.
3) õpi nautima endaga olemist.
4) su lapsed armastavad sind isegi siis, kui sa end vihkad. ja ka vastupidi :D
5) jumala eest, ära karda, et keegi sind ei hinda või fänna!
6) tea, et on olemas vähemalt üks inimene, kelles tunned ära oma puuduva teise poole - sa kohtud temaga rohkem kui kümne aasta pärast alles. aga su elu teeks kergemeks teadmine, et ta on olemas.
7) õpi kelmikalt luiskama ja bluffima nii ruttu kui võimalik. tegelikult polegi ühte tõde olemas, igaühel on oma ja oleneb vaatenurgast ;)
8) õpi hindama ka neid inimesi, kellest sa parasjagu vaimustatud pole.
9) ükskord oled teadlane ja saad palju reisida ja sul on lapsed ja maja ja kolli-koer ja palju muud, millest unistanud oled. aga depressioonist ja ärevushäiretest sa ei pääse, kui sa enda tunnete ja vajadustega arvestama ei õpi.
10) püüa meeldida eelkõige endale, mitte teistele.

Nii karmid sõnad.
Tehke järele: uurija, Kertu, ajuhaamer...

reede, 11. aprill 2008

Karjalaskekuu

Kevad tuleb, kari vaja välja lasta.
Koer-loomale on ussirohi keresse meelitatud ja taudivaba pritsi saab ta keresse kahe nädala pärast. Taudivaba tõend, millega ühistranspordis lehvitada, antakse EMÜ Väikeloomakliinikust vaikimisi kaasa. Tempel euroelaja europassi nagunii.
Skoda-loomaga on keerulisem. Esiteks ei leia talle õigeid papusid. Keldris lebavad kulunud suverehvide kõrval kahtlaselt uued rehvid, täisjooks, sobiv suurus - aga no millal ma need küll soetanud olen? Ma ei mäleta end kunagi nii rikas olevat, et täisjooksu uusi rehve osta! Kangesti tahaks ilusad papud alla panna, aga kui keegi sõber on need hoopis heauskselt talveks minu keldrisse ladustanud? Kahe võõra jalgratta omanikud ma suutsin tuvastada, saavad need laupäeval tagasi, kuigi paistavad head rattad olevat, aga no rehvid kelle omad on? Ma ei saa ka 1. maini oodata, kui kõigil autodel suvepapud all peavad olema. Siis võiks juba arvata, et olen õigustatud subjekt ise rehvid hoiutasuna kasutusele võtma...

esmaspäev, 7. aprill 2008

kõigu madalalt, magus käru... inglite bande tuleb su kannul...

Äsjalõppenud nädal oli liiga pingeline ja stressav, et pühapäevaks jalule jääda. Juba reede hommikul, ei mis, juba teisipäeva õhtul tahtnuks karjuda, et peatage maailm, ma lähen maha! Paistab, et naistele omane võime tegutseda multitasking-režiimis sai liiga suurt koormust ja kui lõpuks võis end lõdvaks lasta, tegi sedasama immuunsüsteem.
Igatahes aitäh talle terve nädala töökindluse eest!
Kaks Tallinna-lähetust, üks neist ettekandega e-õppe konverentsil (kus ma tundsin tõeliselt, et mul ON midagi öelda), keerulised seigad ja faktid Trintsu ja tema käitumisega, tühjakstõmbavad ja täislaadivad kooriproovid, segased suhted ja kiirreageerimist nõudvad olukorrad korbis - palju ikka ühelt töönädalalt nõuda võib!?
Tugevate kurnavate emotsioonide tipphetk saabus siiski alles laupäeval kammerkooride festivalil. Toimunust täpsemalt saab lugeda HaleBopp Singersi blogist. No telepurki sattusime ka, umbes viimases kolmandikus AK uudistest on koorifestivali lõik.

Ent peamiselt... saate aru, kullakesed, üle pikkade aastate ma tundsin taas, et minu kaasabil sünnib muusika, mis teeb õnnelikuks mind ennast ja puudutab kuidagi eriliselt ka kuulajaid. Ma kartsin juba, et sellist asja ei saa enam juhtuda peale Ellerheina, mis lati õrnas eas ikka väga kõrgele virutas. Üle selle lati saab teibaga, milles on dirigendi veenvuse tugevus, koorikaaslaste visadus ja arenguvõime, hull eneseületus, keskendunud tähelepanu ja veel mitu-setu seletamatut komponenti, aga peamiselt elastus - sisseelamisvõime ja pingespüsimise võime! Seekord oli meil see teivas olemas. Nii kindlalt tundsin seda pihus, et võisin hüpata ja lendu nautida!

pühapäev, 23. märts 2008

Keelekümblus

Vabariigi aastapäeva aktus. Segakoor on teel lavale, kui üks lauljatest, väliseesti proua, äkki hüüatab: «Oh kurat, mul jäi munn* värvimata!»

–EV aastapäeva aktus ühes Rootsi linnas

*Mun=suu (rootsi k)

Pealt kuulis: Kirjak

Luigepaar Saviaugus


Nad olid tõesti seal ja ajasid oma asja. Käisime reedel ratastega A&N-i põhumaja olekut kaemas ja tagasiteel jäin minagi neid vahtima. Tekkis lootus, et kunagi saab tänavune lõputa küünlakuu ükskord otsa.

neljapäev, 20. märts 2008

miks?-oh!-raisk! kolmekõne ehk mida naine mõtleb

Kohtuvad 2 ammust tuttavat, kelle kokkupuuted ja suhtlus on siiani sõbralikud ja kenad ja teineteist-tunnustavad ja lihtsalt inimliku huvi piirides olnud. Palju toredaid inimesi, eksole...

A: Oled sa õhtul vaba?
B: Täna õhtul lähen laulma nagu ikka. Mis pagan see nüüd on? Paanika-paanika, kui igati väärt ja mõttekas tuttav hakkab äkitse hoopis teistmoodi suhteliini ajama...!

A: Aga muidu, mida sa teed õhtuti? Sul mahti on minuga välja tulla?
B: Jah, ma arvan küll, et põhimõtteliselt...
B: Iseenesest ju tore inimene ja siiani olen tema tegevusest täiega lugu pidanud, see on hoolikas, põhjalik ja kvaliteetne. Ma olen ju ise alatasa temaga kontakti otsinud, sest hindan tema professionaalsust.
C: Ütle nii nagu asi on, et sa tegelikult ei ole huvitatud! Kehtesta ennast, ütle, et oled seotud ja sul ei ole huvi ja.
B: Kas ma olen siis seotud? Miks ma peaks valetama inimesele, kes pole mulle midagi kurja teinud, hoopis vastupidi.
C: See on niiiii väike vale, aga samas viisakas ja vähem haavav.


A: Ma viin su kala sööma. Pangodi äärde?
B: Jaaa, ma olen ammu tahtnud sinna kalarestorani minna. Ja ma olen tõesti tahtnud sinna minna, kuidas ta seda teab? Aga miks?-oh!-raisk! ei tule sellise pakkumisega sõbrad või see inimene, kellega ma tõesti tahaks välja minna ja kujutluses end seal päikseloojangut vaatama mõelnud olen?!
C: Kui oled tahtnud, siis minegi. Mis selles siis halba on? Kasuta võimalust, ära piira ennast mingi valehäbiga!
B: See pakkumine tundub nii ühemõtteline suunas, mille ajamisest ma temaga huvitatud ei ole.


B: Aga lähme ratastega, väike trenn kulub enne kevadist rattamaratoni marjaks ära. Ja rattasõit välistab palju kahtlasema autosõidu.

A: Ratastega? Seda tasub mõelda. Ausalt öelda, ega süda hakkab ikka puperdama küll, kui sind näen. Armas oled.
B: (Naeratan. Vaikin.) Ma ei mõista endiselt reageerida sellistele avaldustele valede inimeste suust. Üks hea inimene õpetas kord vastama: Sama armas kui sa isegi. Siiski oleks selline vastus praegu liig paljulubav. Äkki võtabki sõna-sõnalt. Tähendab, ta on armas nagu paljud inimesed on mulle armsad, aga see veidi meeleheitlik ilme ootaks nagu kõike või mittemidagi.
C: Häh, oled sa ka mühakas. Võiksid ju inimest tunnustada julguse eest oma tundeid jagada.
B: Kas see ongi oma tunnete jagamine? Oma tunnetest rääkimine meesterahva moodi? Kas ma peaksin sinna midagi parata saama, et ta niimoodi tunneb? Peaks jah julguse eest tunnustama, aga kuidas? Äkki kukub ikka välja nii, et ma annan talle mingit alusetut lootust...


A: Tule siis ruttu tagasi ja kohtume varsti, eks ole.

Miks paneb selline olukord mind end kehvasti tundma? Olemine oli kohe päris paha. Ta on mulle väga vajalik, tema erialal ei usalda ma kedagi rohkem. Aga nüüd ma kardan tema juurde minna.

teisipäev, 18. märts 2008

reede, 14. märts 2008

Emakeelepäeva puhul

Kord eelmisel aastal meenus ajaloolasest haridus- ja teadusministrile, et olla legend nagu saanuks eesti keel kusagil keelte iludusvõistlusel itaalia keele järel teise koha. Ja tahtnud tema ajaloolise järjepidevuse korras seda asja nüüd uuesti korraldada, aga nii, et vabariigi parim keeletehnoloogia ka kõvasti pilli puhuks. Targad ja virgad ametnikud tema ministeeriumis kõbinud siis mõtte elluviidavaks ja kuulutatigi välja keeletalgud!
Alustuseks võib nüüd iga inimene mõelda, et oma kõrv on kuningas ja välja pakkuda eestikeelseid lauseid, mis heaste kõlavad ja pahaste ei haise ja need siis avalikult ülesse anda.

Ja, lugege Sirpi, see loeb! Paberist lehe vahel on lisaks Keele Infoleht. Ja kui teid huvitab, kes võiks olla Eesti esimene keeletehnoloog, pole lehemüüki tõtata vajagi.

Ja kui armastate sadomasomänge eesti keele ja eestlaste maine alal, siis ühinege vabariigi esieetiku abikaasa omnipotentsete mõtteavaldustega. Nüüd ma tean, mille peale mul ägedad allergianähud avalduvad!!!

teisipäev, 11. märts 2008

ajupuuduses...

... allun kergesti teiste provokatsioonidele.

1. Kirjuta, kuidas möödus naistepäev, kas lilli kinkisid või said?
- ei ühtki lille naistepäeval!! eelmisel päeval sain kolm kollast kevadist nartsissi. üle pika aja oli sedagi kohutavalt palju. päev ise möödus... väga kiirelt, pikalt ja mitmekesiselt. hommikul vabandasin end küll naistepäevaga, kui rakendasin naiselikku õelust ja ei kavatsenud-suvatsenud lasta mõnel meesterahval ilusat hommikut maha magada.
2. Mida sa hetkel mõtled? - et tuleb uni ullike, aga dvd-keevitajal on veel protsess pooleli...
3. Mis laulu sa viimati kuulasid? - linnulaulu
4. Milles oled andekas? - kõiges, aga peamiselt endasseuskumises. kas usun või ei usu - niii lihtne see ongi!
5. Mida sa ei suuda teha? - rahulikult, sügavas meelerahus paigal istuda. see ei loe, et ma pealtnäha apaatne olen, mõte peksleb peas edasi ju.
6. Kõige rumalam tegu, mida oled teinud? - hüljanud inimesi, kes mind armastasid.
7. Kuhu reisiksid kõige meelsamini? - purjekaga merele
8. Nimeta film ja roll, kus oleksid mänginud peaosa (esimene meeldetulev)? - röövlitütar Ronja.
9. Sinu kolm soovi kuldkalakesele? - häh, kas teie siis ei tea, et piisab ühest soovist: anna mulle jõudu muuta asju, mida ma muuta suudan ja leppida asjadega, mida ma muuta ei saa, ning mõistust nende vahel vahet teha.
10. Kas koer või kass? - kasse on arvukalt olnud, koeri ainult üks. märkad vahet?
11. Kas arstiks või aednikuks? - pigem aednikuks. arst on ikka liiga suur ambitsioon minu jaoks.
12. Ütle kolm nime, kelle valiksid järgmiseks presidendiks (üks olgu blogijaist)? - kasvõi kõik: Ilves peaaegu juba on, L@ssie on universuminaba nagunii, Wildikas oma vaadetelt passiks hästi.
13. Kes on su guru? - põlvetäied esivanemaid.
14. Millist raamatut oled viimasel ajal lugenud suurima naudinguga? - vanasti oli kombeks öelda, et hoiuraamatut. üldiselt - naudin seda, mida loen. kui lugeda ei viitsi, järelikult ei naudi ka.
15. Ütle kolm omadust, mida enda juures heaks ei kiida? - arrogants, laiskus, kärsitus.
16. Sinu parim tegu senises elus? - müüa endale maha suhtumine "Tehke lihtsam nägu!"
17. Kas Jumal on armastus? - väga halva karmaga küsimus. ma ju ei tunne jumalat ei nägu- ega tegupidi. küll aga tunnen Armastust.
19. Mitu liiget võiks olla Eesti parlamendis? - arvutage ise: 4 per naisterahvas, 5 per meesterahvas, mõnede sigudike sabasid loendamata.
20. Nimeta 10 blogijat, kelle vastused Sind huvitaksid. - ohh, mai tunnegi nii paljusid! aga nimetagem siiski mõned, keda olen märganud ulli-teste teatava küünilise mõnuga vastavat: kader, varahoidja, redpencilbox, ajuhaamer.

laupäev, 23. veebruar 2008

... leida kedagi, kes laseks mul olla õnnelik...

LOOGIKA on hoolimatu. Halastamatu. Külm. Ükskõikne. Ratsionaalne. Mõistlik. Armastusel ja hoolimisel pole sellega midagi pistmist.
Naiste loogika olevat nonsens. Nagu valge neeger. Olemuslikult ja põhimõtteliselt nonsens. Olen nõus, juhul kui loogika olemuslikult välistab hoolimise ja tunded.
Heh, mehed-loogilised, milleks aga teile loogika? Olete sellest õnnelikumad, kui loogikat ja mõistuspärasust kilbile tõstes välistate soojuse, läheduse, kire ja hoolimise? Loogiliselt võttes on need ju üsna kasutud, naiselikud pealegi...

kolmapäev, 16. jaanuar 2008

Palun ole minu õnnemeeter!

Mäletad, lubasin olla Sinu õnnemeeter? Ühik = õnnevirve (õv). Mõõtmine relatiivsel skaalal küsimusega "Õnnelikum kui enne?". Varasem olek on iga uue mõõtmise nullpunktiks.

"Sulle kõik nüüd ütlen, pole asjata see, ma tean... " Iga jumala kord jääb selline tunne. Ja iga jumala kord jääb ikka kõik ütlemata. Laiali mindud sai teljel "Kedagi ei saa kinni hoida! - aga saab teha nii, et pole tahtmistki ära minna - Teeme nii!"

Ole, palun, täna minu õnnemeeter!
"Õnnelikum kui enne?"
Tulemus = -120 õv

pühapäev, 6. jaanuar 2008

Mitut Krossi raamatut oled lugenud?

Mul oleks vist lihtsam vastata küsimusele, et mitut pole. Sest Kross ja Vetemaa tunduvad mulle eesti kirjanikest siiani ainsad, kelle teos on kindel lugemiselamuse garantii.
Krossi pikk lause ei ole minu jaoks raske. Võrdleks seda tasase ratsutamisega maailma kaunimal hobusel, sest rütm on nii ühtlane ja pidev, iga samm vajalik ja samas omanäoline ja isegi ootamatud hüpped ja kõrvalepõiked sobituvad tervikusse paremini kui mistahes pusletükid.
Ja see sõnavara! Kui rääkida, mis asi on idiolekt, siis Kross on prototüüpseim esindaja mu jaoks. Meil ülejäänutel on lihtsalt nii igapäevane ja üldlevinud leksikon. Krossi teoste sagedussõnastikus oleks sõnade sagedusjaotused arvatavasti üldkeelesõnastikust mingis osas suuresti erinevad ja ka haruldas(ema)te sõnade nimekiri hoopis teine ja pikem.