Et ma ei oska veel Soundcloudist endale talletamiseks faile alla tõmmata, olgu siinkohal talletatud link igaveseks taaskasutamiseks, kui ma tahaks ikka ja jälle üle kuulata Karin Hango kuldseid sõnu teadliku juhtimise kohta. Mis algab ja lõpeb tegelikult teadlikus enesejuhtimises. Juht kui meeskonna ergastaja. Ma tahaks, et see nii oleks.
Ahh, no mis ma räägin, võtke see 40+ minutit ja kuulake parem ise!
Kuvatud on postitused sildiga targu kodus talita. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga targu kodus talita. Kuva kõik postitused
teisipäev, 28. märts 2017
esmaspäev, 27. märts 2017
jatkuu...
Lapsega arenes täna FB Sõnumdajas järgnev dialoog:
See oli ka viimane piisk karikas, kuhu olid kogunenud itk ja hala teemal "Kuhu koondada (koos kommentaaride ja mõttearendustega) kasulikud ja huvitavad lingid, mis kaovad ajaloo ja interneeduse hämarustesse, kui FB veel rohkem minu enda toodetud sisu isikliku arhiveerimise eest minu privaatsust ahistada tahab"
See kõik kolib nüüd isiklikku blogisse (tagasi). Sest selle ilmavõrguta talletamise (loe: isikliku arhiveerimise) üle on mul kontroll.
Ja siin saab laikida ka 👍
Ja kommentaarida 😜
Ja kama šeerida.
Tere tulemast tagasi tulevikku!
ja nüüd ma pean end interneeduse ahvatlevatest padrikutest üles leidma ja selget valget veebi (loe: ettenähtud veebiteenuseid) kasutades tööd edasi tegema 

see tuleb sellest, et pole ammu aega olnud blogi kirjutada. Siis. Hakkavad. Lauselohed. Välja. Pressima.
See oli ka viimane piisk karikas, kuhu olid kogunenud itk ja hala teemal "Kuhu koondada (koos kommentaaride ja mõttearendustega) kasulikud ja huvitavad lingid, mis kaovad ajaloo ja interneeduse hämarustesse, kui FB veel rohkem minu enda toodetud sisu isikliku arhiveerimise eest minu privaatsust ahistada tahab"
See kõik kolib nüüd isiklikku blogisse (tagasi). Sest selle ilmavõrguta talletamise (loe: isikliku arhiveerimise) üle on mul kontroll.
Ja siin saab laikida ka 👍
Ja kommentaarida 😜
Ja kama šeerida.
Tere tulemast tagasi tulevikku!
reede, 2. juuli 2010
Käevigastus polnud aga mitte nii tõsine kui valus. troimapunkti ei hakanud tülitama. ma tean, et kirvega kätte lüüa ei tohi, aga mõned ümmargused halud ma siiski sain pooleks enne kui õnnetus (üsna etteaimatav) juhtus. natuke läks põlve ja seelikusse ka. seelik paraku ei parane. õnneks on pekki nii palju. jah, see on ainuke olukord, kus pekikihist kasu võib sündida. külma vette kukkudes on ka pekist kasu.
neljapäev, 1. juuli 2010
puhkan
ma PUHKAN. see käib nii:
ärkad selle peale, et kass ajab kirjutuslaual maha ilge virna (mis oligi ebastabiilne, olgem ausad) ja kell on üle 9. siis vedeled veel voodis mõnda aega ja just siis kui kass on end mõnusalt jalgade konksus sisse seadnud, teed talle tagasi ja otsustad üles tulla.
ühesõnaga, ringutad, virgutad, viibutad ja siis vaatad mõtlikult taevasse, mis paistab lausa kahest erinevast küljest tuppa ja voodisse. ajad end sirgu. kass volksab voodist solvunult välja. lähed vetsu. siis teed esiukse lahti ja mõtled, et kui trepiremondiks läheb, peab hakkama hommikuse lehe järel käima tagaukse kaudu. aga trepiremondiks peab minema enne, kui trepp päris jalustrabavalt ära laguneb. ühesõnaga teed esiukse lahti ja vaatad, milline loom selle peale aktiveerub. Bella täna näiteks ei aktiveerunud, aga kass kaapis ust juba võtme keeramise ajal. lähed roosas nodzu pildiga (või ka selles punases väikeste valgete südametega) öösärgis ja toasussides aeglaselt värava juures asuva postkastini ja avad selle elegantse liigutusega helkuri paela otsas rippuva võtme abil. ja avastad, et postkast on TÄIS: tellitud ajaleht, tellitud ajakiri, tellitud Loomingu Raamatukogu ja terve posu tellimata reklaami. naased kõige selle paberivirnaga tuppa, lukustad ukse (kass jääb õue, koer endiselt esikus), siis lähed kööki ja askeldad, aga kohvi ei tee, vaid hakkad eile käima pandud kalja taarasse valama. sest kali on nüüd valmis. kui kali on taarakotist leitud sobivasse veepudelite taarasse valatud, siis tuleb tema külmikusse mahutada ja taaratu osa ära juua ja nõud puhtaks pesta. külmikusse mahutamiseks tuleb välja võtta arbuusipoolik. ühtlasi saab ka buusipoolik konsumeeritavaiks tükeks hakitud. siis vaadata, mis Kertu teeb. ei maga enam, aga vedeleb. nõutada Kertult laulupeo tekk ja minna sellega õue ja murule laiali laotada. enne koristada üleliigsed aiatoolid kokku ja vaadata kahjatsusega grilli, et kust otsast sellega pihta hakata ja tegelt oleks kõige mõnusam, kui mõni oskaja sellega elegantselt ümber käiks. ühesõnaga minna veelkord tuppa ja naasta postkastist leitud ajakirjanduse ja peakomplektiga ühendatud moblaga (raadio kuulamiseks) ja asuda igast otsast ajakirjandust tarbima ja päikest võtma.
esimene väljaanne, mille otsast otsani peaaegu läbi lugesin, oli Elioni videolaenutuse kataloog. sealt sai mitu huvipakkuvat filmi ära märgitud. nojah, siis lugesin hoolega kõik reklaamipahna läbi. ja jõudsin Anne&Stiiliga poole peale, kui päike ära läks ja kell 13.13 sai. siis kolisin kogu laagri tuppa tagasi ja sõin veel arbuusi ja lõin ALLES SIIS läpaka lahti.
vat nii käib puhkamine.
ärkad selle peale, et kass ajab kirjutuslaual maha ilge virna (mis oligi ebastabiilne, olgem ausad) ja kell on üle 9. siis vedeled veel voodis mõnda aega ja just siis kui kass on end mõnusalt jalgade konksus sisse seadnud, teed talle tagasi ja otsustad üles tulla.
ühesõnaga, ringutad, virgutad, viibutad ja siis vaatad mõtlikult taevasse, mis paistab lausa kahest erinevast küljest tuppa ja voodisse. ajad end sirgu. kass volksab voodist solvunult välja. lähed vetsu. siis teed esiukse lahti ja mõtled, et kui trepiremondiks läheb, peab hakkama hommikuse lehe järel käima tagaukse kaudu. aga trepiremondiks peab minema enne, kui trepp päris jalustrabavalt ära laguneb. ühesõnaga teed esiukse lahti ja vaatad, milline loom selle peale aktiveerub. Bella täna näiteks ei aktiveerunud, aga kass kaapis ust juba võtme keeramise ajal. lähed roosas nodzu pildiga (või ka selles punases väikeste valgete südametega) öösärgis ja toasussides aeglaselt värava juures asuva postkastini ja avad selle elegantse liigutusega helkuri paela otsas rippuva võtme abil. ja avastad, et postkast on TÄIS: tellitud ajaleht, tellitud ajakiri, tellitud Loomingu Raamatukogu ja terve posu tellimata reklaami. naased kõige selle paberivirnaga tuppa, lukustad ukse (kass jääb õue, koer endiselt esikus), siis lähed kööki ja askeldad, aga kohvi ei tee, vaid hakkad eile käima pandud kalja taarasse valama. sest kali on nüüd valmis. kui kali on taarakotist leitud sobivasse veepudelite taarasse valatud, siis tuleb tema külmikusse mahutada ja taaratu osa ära juua ja nõud puhtaks pesta. külmikusse mahutamiseks tuleb välja võtta arbuusipoolik. ühtlasi saab ka buusipoolik konsumeeritavaiks tükeks hakitud. siis vaadata, mis Kertu teeb. ei maga enam, aga vedeleb. nõutada Kertult laulupeo tekk ja minna sellega õue ja murule laiali laotada. enne koristada üleliigsed aiatoolid kokku ja vaadata kahjatsusega grilli, et kust otsast sellega pihta hakata ja tegelt oleks kõige mõnusam, kui mõni oskaja sellega elegantselt ümber käiks. ühesõnaga minna veelkord tuppa ja naasta postkastist leitud ajakirjanduse ja peakomplektiga ühendatud moblaga (raadio kuulamiseks) ja asuda igast otsast ajakirjandust tarbima ja päikest võtma.
esimene väljaanne, mille otsast otsani peaaegu läbi lugesin, oli Elioni videolaenutuse kataloog. sealt sai mitu huvipakkuvat filmi ära märgitud. nojah, siis lugesin hoolega kõik reklaamipahna läbi. ja jõudsin Anne&Stiiliga poole peale, kui päike ära läks ja kell 13.13 sai. siis kolisin kogu laagri tuppa tagasi ja sõin veel arbuusi ja lõin ALLES SIIS läpaka lahti.
vat nii käib puhkamine.
teisipäev, 20. aprill 2010
Java Jive
ma armastan sind just sellises konditsioonis
ja sellistes annustes koorekohvis
ja kas te kullakesed tunnete perkolaatoriga tehtud kohvi hõngu
või kas teate kuidas maitseb kreeka või türgi kohv või egiptuse oma?
Ja kui keegi viitsib lugeda, siis lisaksin siia ühe perekonnalegendi.
Minu isapoolse vanaema Hilje isa Hans Betlem pidas millaski 20. sajandi teisel kümnendil Helsingis äri, mis pakkus tollal trendikat teenust - prouadele kohvi voodisse!
Proua helistas (te ju kujutate ette, millised telefonid siis olid?) ärisse ja tellis endale hommikukohvi ja saiakesed ja siis boy haaras sangaga vineerkasti, milles kohvihulgaga sobiv kohrutatud vasest kohvikann(ukene) värskelt röstitud ja jahvatatud ubadest tehtud kohviga ja üks kuni mitu sooja värsket saiakest (arvatavasti oli valik pagaritoodete osas mitmekesine ja sisaldas vähemalt viini saiu ja kanelipullasid ja kõiki neid teisi häid küpsetisi, mida mu vanaema hiljem nii suurepäraselt teha oskas) ja jooksis tulistvalu proua juurde, kes teda siidises hommikumantlis ja looritatud pilguga (selleks on omaette meigistiil olemas) vastu võttis, osutades elegantses sõrmustatud käes oleva (ja ka sama kalbe) vandlist sigaretipitsiga madalale rahvusliku juugendi stiilis öökapikesele, mille alumisel riiulil lebasid moeajakirjad ja värske Helsingin Sanomat....
(ja labane mühakas on see, kes mõtleb tolle kuldsete aegade meeleolupildikese peale "drop your nickel in my butt...")
ja sellistes annustes koorekohvis
ja kas te kullakesed tunnete perkolaatoriga tehtud kohvi hõngu
või kas teate kuidas maitseb kreeka või türgi kohv või egiptuse oma?
Ja kui keegi viitsib lugeda, siis lisaksin siia ühe perekonnalegendi.
Minu isapoolse vanaema Hilje isa Hans Betlem pidas millaski 20. sajandi teisel kümnendil Helsingis äri, mis pakkus tollal trendikat teenust - prouadele kohvi voodisse!
Proua helistas (te ju kujutate ette, millised telefonid siis olid?) ärisse ja tellis endale hommikukohvi ja saiakesed ja siis boy haaras sangaga vineerkasti, milles kohvihulgaga sobiv kohrutatud vasest kohvikann(ukene) värskelt röstitud ja jahvatatud ubadest tehtud kohviga ja üks kuni mitu sooja värsket saiakest (arvatavasti oli valik pagaritoodete osas mitmekesine ja sisaldas vähemalt viini saiu ja kanelipullasid ja kõiki neid teisi häid küpsetisi, mida mu vanaema hiljem nii suurepäraselt teha oskas) ja jooksis tulistvalu proua juurde, kes teda siidises hommikumantlis ja looritatud pilguga (selleks on omaette meigistiil olemas) vastu võttis, osutades elegantses sõrmustatud käes oleva (ja ka sama kalbe) vandlist sigaretipitsiga madalale rahvusliku juugendi stiilis öökapikesele, mille alumisel riiulil lebasid moeajakirjad ja värske Helsingin Sanomat....
(ja labane mühakas on see, kes mõtleb tolle kuldsete aegade meeleolupildikese peale "drop your nickel in my butt...")
reede, 5. veebruar 2010
transpordist ja õlledest
Kui ma neid õllesid Marguse jaoks ostsin, ei mõelnud vaid, et mälestuste jaoks… Ma mõtlesin, et ostan kohe 2x4 purki, siis jätkub talle kauemaks ja kujutasin ette, kuidas südaöösel tema lõõmava kaminaga tuppa laekudes võiks isegi ühe purgi ära mekkida. Läks aga muidugi nii nagu alati – inimene mõtleb, jumal juhib. Seekord oli jumalaks Londoni metrooremont, mis lasi mul sobivast Gatwicki ekspressist maha jääda ja hilineda tervelt 5 minutit lennuki check-ini. Mis mul muud üle jäi, kui huvitavaid assotsiatsioone tekitava nimega, kuid abivalmis firmast Skybreak hankida lähim ja odavaim võimalus saada tagasi kodulinna Tallinna. Antigi, 190 naela eest pilet Stansted-Tallinn ja juba hommikuks. Buss Standstedi sõitis 3 tundi läbi kolme lennujaama ja sisaldas endas närveldamist, kuidas ma kohapeal sõba silmale saaks – endal läppar tühi ja sull otsas. Margus teostas kaugseiret ehk saatis mulle sõnumeid, millised magamisasemed millise summa eest lähikonnas saadaval on. Aga ju pime väljas, õrna aimu pole, kuhupoole minna ja kuidas. Ainus hotellimüütaja lennujaamas väidab, et alla 100 naela ei saa ühtegi hotelli osta, ka neid, mida ma talle sõnumitest ette loen. Abivalmidus 0! Õnneks lennujaama infopunkt oli abivalmim, sest kui ma läksin enese (ja rüperaali) kogumiseks küsima, kust võib seinast pauerit ammutada, siis sain traagilise ilme abiga ka teada, et magada võib siinsamaski – (muumi)maja ööseks eal lukku ei panda ja arvukad istekohad täituvad ruttu lamajatega. Läpparile ammutasin jõu ja ennast lasin internetil kurnata – 1 naela eest sai võrgus olla tervelt 10 minutit! Elu sees pole näinud nii kiiresti tiksuvaid sekundeid!
Aga peavalu järele ei andnud, ka peale 400 mg ibuprofeeni. Olin juba suhteliselt närb ja närviline, kui meenusid hetked, millal jäin magama nagu nott, poolelt sõnalt. Ilmselt ei ole ma eriline haruldus, et Une-Matil enesele uneliiva asemel alkoholi abiga mõjuda lasen. Peavalust lahti ja unerammestuse sisse aga praegu vaja oligi! Nööpisin lahti esimese 440-milliliitrise Caffrey’s (Irish ale). Sisises küll, aga veerand tunni pärast ei teadnud ma enam maast ega ilmast, unenägudest rääkimata. Paraku ei lasknud surev külg end sama kergesti petta ja poole kuni kolmveerandi tunni pärast oli ilus uni läbi. Vahtisin ringi kui kubisti portree, kõrvad-silmad-suu segi. Ega’s midagi, lennukini veel kõva kolm tundi ja und võiks ju olla, õllet on nagunii… läks teinegi purk joomaks, kuigi ega suu järgi ta mulle ikka pole… Selle eest oli Kidari saatnud sõnumi, et Tartu kaubamajas olla nähtud 0,33 l Sandelseid!!
Noh, kui sama moodi jätkata, siis võin ausalt tunnistada, et oma 524 pudelit õlut aastas, nagu õigele eestlasele ette nähtud, joon ma ära ise.
Aga peavalu järele ei andnud, ka peale 400 mg ibuprofeeni. Olin juba suhteliselt närb ja närviline, kui meenusid hetked, millal jäin magama nagu nott, poolelt sõnalt. Ilmselt ei ole ma eriline haruldus, et Une-Matil enesele uneliiva asemel alkoholi abiga mõjuda lasen. Peavalust lahti ja unerammestuse sisse aga praegu vaja oligi! Nööpisin lahti esimese 440-milliliitrise Caffrey’s (Irish ale). Sisises küll, aga veerand tunni pärast ei teadnud ma enam maast ega ilmast, unenägudest rääkimata. Paraku ei lasknud surev külg end sama kergesti petta ja poole kuni kolmveerandi tunni pärast oli ilus uni läbi. Vahtisin ringi kui kubisti portree, kõrvad-silmad-suu segi. Ega’s midagi, lennukini veel kõva kolm tundi ja und võiks ju olla, õllet on nagunii… läks teinegi purk joomaks, kuigi ega suu järgi ta mulle ikka pole… Selle eest oli Kidari saatnud sõnumi, et Tartu kaubamajas olla nähtud 0,33 l Sandelseid!!
Noh, kui sama moodi jätkata, siis võin ausalt tunnistada, et oma 524 pudelit õlut aastas, nagu õigele eestlasele ette nähtud, joon ma ära ise.
esmaspäev, 30. november 2009
arooniliselt
Naerge, Indrekud, end ribuks - tänavu olin mina see, kes lõpetas sünnipäevapeo traumapunktis sõrme tikkida lastes :) Aga admiraliga ma ei kakelnud, lihtsalt klaas hõõgveiniga libises käest ning kukkus vastu lauaserva kildudeks hetkel, kui arvasin ta kinni püüdvat - kätte sain ainult killud...
reede, 4. september 2009
(üli)kooliminek
tänavu kujunes välja nii, et ülikoolilapse kooliminek oli kuidagi erutavam kui põhikoolilapse oma. kaugeks on jäänud mu oma ülikooliminek, tehnoloogia on selle 20 aasta jooksul astunud röögatute sammudega. mina jooksin igasugu paberitega majast majja ja sain vastu uusi pabereid nagu õpinguraamatu ja raamatukogupileti ja mis kõik veel. kammisin raamatupoode ja naasin neist paberiplokkide, käsiraamatute, juhendmaterjalide, vihikute (te mõelge, kui vähe maksid toona raamatud ja paberikaubad!) ja otse loomulikult kirjapulkade-kustukummide-teritajate sülemiga (olen jätkuvalt pliiatsifriik). minu noor studiosus ostis lapsevanemate kogutud algkapitali eest süleri koos wifiga, vist ka veidi paberikaupu ja printer-skänner-koopiamasin anti niisama kauba peale. puudu on veel eluvõimas mälupulk ja teadmiste kogumine võib alata! enese möllimiseks piisas ülikooli kasutajakonto aktiveerimisest ja seadistamisest, siis veidi möllamist ainetele registreerumisega ja oledki täieõiguslik tudeng... kui mitte arvestada seda, et kõige enne tuli sõlmida õppeteenuse osutamise leping ja maksta ettemaks esimese semestri alustamiseks. stipist ei maksa tänapäeval esimesel semestril unistadagi. nagu ütles laenuametnik Tootsile: teie olete meile tundmatu ja laenu saamiseks on teil vaja käendajaid. aga kui võimalikel käendajatel on endil õppelaenulepingud kaelas?
mitu kopikat maksis klaas teed kapitalismi prügikasti kadunud Sophoklese keldrikohvikus ja kui suure protsendi 70-rublasest kõrgendatud stipendiumist see moodustas?
mitu kopikat maksis klaas teed kapitalismi prügikasti kadunud Sophoklese keldrikohvikus ja kui suure protsendi 70-rublasest kõrgendatud stipendiumist see moodustas?
pühapäev, 2. august 2009
Täna tegin kahte asja esmakordselt elus.
Käisin esmakordselt tennist mängimas, koos inimesega, kes vana kalana viitsis mind ka õpetada ja suunata, nii et harjutamine edenes ja leppisime kokku, et teeme seda veel! Kui nüüd ilm ikka laseb... Mängimine ise nägi välja nii, et kiskus ajuti minu poolelt sulgpalliks ja pinksiks, aga siis ma keskendusin hambad alahuules mõttele, et löögi järel on kasulik hoida reketit vasaku käega puhkamas ja see võte tuletas meelde, et tegu on mulle varemtuntud mängudest erinevalt ikkagi ainult tennisega. Kuid hasarti läksin samamoodi!
Ja siis õppisin veel muru trimmerdama. Kõigepealt muidugi vaatasin suuril silmil, kuidas seda imeriista käima tõmmata (ma ei ole vedelkütusemootoreid kodumasinate juures kunagi usaldanud!) ja seejärel muidugi ei õnnestunud seda trikki endal korrata. Aga käima ta sai ja siis õppisin veel mitugi trikki trimmeriga: kuidas sellega kadunud asju ehk kiviparketist kõnniteed üles leida näiteks. Väga kasulik riistapuu kodus! Peale 2-tunnist trimmerdamist täitis käsi senikogematu värin - küllap suurest õnnest.
Muus osas oli elu tavaline. Söögiks hommikul pannkoogid värske mustsõstramoosiga, lõunaks kahekilone küpselõhe, keedetud riis ja juustukaste ning magusaks veel mannavaht, õhtuooteks massiliselt 'täitsa-perses-kui-suured' vaarikaid ning kamaluga tikreid, õhtul teleka ees veel õunu, õunakooki ja mannavahtu. Suveõunapuu on nii hullupööra täis, et poetab targu äbarikumad ubinad maha, ent needki näevad juba nõnda ilusad ja maitsevad magusalt nagu ... meie suuuuuuurest suveõunapuust kukkunud martsipan.
Käisin esmakordselt tennist mängimas, koos inimesega, kes vana kalana viitsis mind ka õpetada ja suunata, nii et harjutamine edenes ja leppisime kokku, et teeme seda veel! Kui nüüd ilm ikka laseb... Mängimine ise nägi välja nii, et kiskus ajuti minu poolelt sulgpalliks ja pinksiks, aga siis ma keskendusin hambad alahuules mõttele, et löögi järel on kasulik hoida reketit vasaku käega puhkamas ja see võte tuletas meelde, et tegu on mulle varemtuntud mängudest erinevalt ikkagi ainult tennisega. Kuid hasarti läksin samamoodi!
Ja siis õppisin veel muru trimmerdama. Kõigepealt muidugi vaatasin suuril silmil, kuidas seda imeriista käima tõmmata (ma ei ole vedelkütusemootoreid kodumasinate juures kunagi usaldanud!) ja seejärel muidugi ei õnnestunud seda trikki endal korrata. Aga käima ta sai ja siis õppisin veel mitugi trikki trimmeriga: kuidas sellega kadunud asju ehk kiviparketist kõnniteed üles leida näiteks. Väga kasulik riistapuu kodus! Peale 2-tunnist trimmerdamist täitis käsi senikogematu värin - küllap suurest õnnest.
Muus osas oli elu tavaline. Söögiks hommikul pannkoogid värske mustsõstramoosiga, lõunaks kahekilone küpselõhe, keedetud riis ja juustukaste ning magusaks veel mannavaht, õhtuooteks massiliselt 'täitsa-perses-kui-suured' vaarikaid ning kamaluga tikreid, õhtul teleka ees veel õunu, õunakooki ja mannavahtu. Suveõunapuu on nii hullupööra täis, et poetab targu äbarikumad ubinad maha, ent needki näevad juba nõnda ilusad ja maitsevad magusalt nagu ... meie suuuuuuurest suveõunapuust kukkunud martsipan.
laupäev, 8. november 2008
öine mana päädis päeval suitsusingilisandiga kotlettidega, valmistet vanaema küpsetusnippe kaasates. mmmm... kõrvale sai kartulit, kooreta keedetut, kuid ma pean mainima, et me tänavune kartulisaak pole paraku üldse keetmisaldis.
siiski. hingest mingi raskus, äng - lahkuda ei taha. seletamatutel subjektiivsetel või minule teadmata põhjustel on ühe inimese käitumine muutunud, selle nüansside seast on midagi tibatillukest ent üliolulist kaduma läinud. minu jaoks on küsimus hoolimises ja õrnuses, ei milleski muus. Õrnus on see, mida ma ei näe ega muud moodi taju enam. võib-olla on temas õrnust mingi konstantne hulk, mis on vahepeal kuhugi mujale paigutatud. võib-olla olen ma seda õrnust varem ette kujutanud ja nüüd on selgeltnägemise aeg. võib-olla me lihtsalt ei peegelda ega kaja enam vastastikku. natuke nukker lugu igatahes.
siiski. hingest mingi raskus, äng - lahkuda ei taha. seletamatutel subjektiivsetel või minule teadmata põhjustel on ühe inimese käitumine muutunud, selle nüansside seast on midagi tibatillukest ent üliolulist kaduma läinud. minu jaoks on küsimus hoolimises ja õrnuses, ei milleski muus. Õrnus on see, mida ma ei näe ega muud moodi taju enam. võib-olla on temas õrnust mingi konstantne hulk, mis on vahepeal kuhugi mujale paigutatud. võib-olla olen ma seda õrnust varem ette kujutanud ja nüüd on selgeltnägemise aeg. võib-olla me lihtsalt ei peegelda ega kaja enam vastastikku. natuke nukker lugu igatahes.
kolmapäev, 16. aprill 2008
veel ääremärkusi põrnitsevale amburile
jah, Kidari, ma ei ole seda veel teinud ja see on niii pagana ahvatlev, et kiusatusele mitte vastu panna. paraku tahaksin ma umbes viiele sinu kümnest ise alla kirjutada, millest võib järeldada ka seda, et amburid ongi sarnased nii pubekate kui ... noh, soliidsematena :D
ja kolmandaks või neljandaks või sajaviieteistkümnendaks - ma ei suuda vist hoiduda projitseerimast paljusid neist targutusist ühele tänasele 17-aastasele neiule Kaalude tähemärgi alt ;)
Niisiis, kulla 16-aastane Katt,
1) sinu unistused on sinu täita. keegi teine ei täida neid sinu eest nagu ka kellelgi teisel pole õigust neid (olgugi mõistusele ja mõistlikkusele appelleerides) sulle keelata.
2) sina ei saa täita teiste unistusi ei kuulsusest ega edust ega rahulikust elust ega õnnelikust abielust isegi siis mitte, kui sa seda kõigest hingest soovid.
3) õpi nautima endaga olemist.
4) su lapsed armastavad sind isegi siis, kui sa end vihkad. ja ka vastupidi :D
5) jumala eest, ära karda, et keegi sind ei hinda või fänna!
6) tea, et on olemas vähemalt üks inimene, kelles tunned ära oma puuduva teise poole - sa kohtud temaga rohkem kui kümne aasta pärast alles. aga su elu teeks kergemeks teadmine, et ta on olemas.
7) õpi kelmikalt luiskama ja bluffima nii ruttu kui võimalik. tegelikult polegi ühte tõde olemas, igaühel on oma ja oleneb vaatenurgast ;)
8) õpi hindama ka neid inimesi, kellest sa parasjagu vaimustatud pole.
9) ükskord oled teadlane ja saad palju reisida ja sul on lapsed ja maja ja kolli-koer ja palju muud, millest unistanud oled. aga depressioonist ja ärevushäiretest sa ei pääse, kui sa enda tunnete ja vajadustega arvestama ei õpi.
10) püüa meeldida eelkõige endale, mitte teistele.
Nii karmid sõnad.
Tehke järele: uurija, Kertu, ajuhaamer...
ja kolmandaks või neljandaks või sajaviieteistkümnendaks - ma ei suuda vist hoiduda projitseerimast paljusid neist targutusist ühele tänasele 17-aastasele neiule Kaalude tähemärgi alt ;)
Niisiis, kulla 16-aastane Katt,
1) sinu unistused on sinu täita. keegi teine ei täida neid sinu eest nagu ka kellelgi teisel pole õigust neid (olgugi mõistusele ja mõistlikkusele appelleerides) sulle keelata.
2) sina ei saa täita teiste unistusi ei kuulsusest ega edust ega rahulikust elust ega õnnelikust abielust isegi siis mitte, kui sa seda kõigest hingest soovid.
3) õpi nautima endaga olemist.
4) su lapsed armastavad sind isegi siis, kui sa end vihkad. ja ka vastupidi :D
5) jumala eest, ära karda, et keegi sind ei hinda või fänna!
6) tea, et on olemas vähemalt üks inimene, kelles tunned ära oma puuduva teise poole - sa kohtud temaga rohkem kui kümne aasta pärast alles. aga su elu teeks kergemeks teadmine, et ta on olemas.
7) õpi kelmikalt luiskama ja bluffima nii ruttu kui võimalik. tegelikult polegi ühte tõde olemas, igaühel on oma ja oleneb vaatenurgast ;)
8) õpi hindama ka neid inimesi, kellest sa parasjagu vaimustatud pole.
9) ükskord oled teadlane ja saad palju reisida ja sul on lapsed ja maja ja kolli-koer ja palju muud, millest unistanud oled. aga depressioonist ja ärevushäiretest sa ei pääse, kui sa enda tunnete ja vajadustega arvestama ei õpi.
10) püüa meeldida eelkõige endale, mitte teistele.
Nii karmid sõnad.
Tehke järele: uurija, Kertu, ajuhaamer...
reede, 11. aprill 2008
Karjalaskekuu
Kevad tuleb, kari vaja välja lasta.
Koer-loomale on ussirohi keresse meelitatud ja taudivaba pritsi saab ta keresse kahe nädala pärast. Taudivaba tõend, millega ühistranspordis lehvitada, antakse EMÜ Väikeloomakliinikust vaikimisi kaasa. Tempel euroelaja europassi nagunii.
Skoda-loomaga on keerulisem. Esiteks ei leia talle õigeid papusid. Keldris lebavad kulunud suverehvide kõrval kahtlaselt uued rehvid, täisjooks, sobiv suurus - aga no millal ma need küll soetanud olen? Ma ei mäleta end kunagi nii rikas olevat, et täisjooksu uusi rehve osta! Kangesti tahaks ilusad papud alla panna, aga kui keegi sõber on need hoopis heauskselt talveks minu keldrisse ladustanud? Kahe võõra jalgratta omanikud ma suutsin tuvastada, saavad need laupäeval tagasi, kuigi paistavad head rattad olevat, aga no rehvid kelle omad on? Ma ei saa ka 1. maini oodata, kui kõigil autodel suvepapud all peavad olema. Siis võiks juba arvata, et olen õigustatud subjekt ise rehvid hoiutasuna kasutusele võtma...
Koer-loomale on ussirohi keresse meelitatud ja taudivaba pritsi saab ta keresse kahe nädala pärast. Taudivaba tõend, millega ühistranspordis lehvitada, antakse EMÜ Väikeloomakliinikust vaikimisi kaasa. Tempel euroelaja europassi nagunii.
Skoda-loomaga on keerulisem. Esiteks ei leia talle õigeid papusid. Keldris lebavad kulunud suverehvide kõrval kahtlaselt uued rehvid, täisjooks, sobiv suurus - aga no millal ma need küll soetanud olen? Ma ei mäleta end kunagi nii rikas olevat, et täisjooksu uusi rehve osta! Kangesti tahaks ilusad papud alla panna, aga kui keegi sõber on need hoopis heauskselt talveks minu keldrisse ladustanud? Kahe võõra jalgratta omanikud ma suutsin tuvastada, saavad need laupäeval tagasi, kuigi paistavad head rattad olevat, aga no rehvid kelle omad on? Ma ei saa ka 1. maini oodata, kui kõigil autodel suvepapud all peavad olema. Siis võiks juba arvata, et olen õigustatud subjekt ise rehvid hoiutasuna kasutusele võtma...
reede, 30. november 2007
usu või ära usu
Kader ajas meemi pähe, nüüd ei anna rahu. Minu käibetõed või uskumused on alguse saanud lapsepõlvest, ebapraktilisuse või paikapidamatuse hinnang on muidugi tunduvalt hilisem.
"...ja kui nad surnud ei ole, elavad õnnelikult tänaseni." - see oli esimesi (käibe)tõdesid, mille jalad ootamatult lühikeseks osutusid. Edukas võitlus abiellumise/ühteheitmise nimel ei taga veel õnnelikku kooselu. Mitte et õnnelik kooselu tormilise armumise ja igatsemise järel võimatu oleks, aga nad ei ole teineteise põhjus ja tagajärg.
"sinu ees on kõik teed valla" või "sa astud täna ellu" - just sel hetkel, kui seda öeldakse, on see kõige võltsim. Teed on valla ja valikuid tuleb teha kogu aeg. Iga valikuga jäävad teised valikud ära (kvantkäitumine!). Ja ellu ei ole kahjuks võimalik astuda, sest ei enne seda ole ma vähem elus ega peale seda rohkem. Elu on siin ja praegu, kogu aeg ja ees ei oota midagi.
"tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus" - isegi kui AHT rääkis armastusest töö vastu, ma ei usu seda ikkagi, et pühendumine millegi või kellegi armsaks suudab teha. Seob küll, seda kindlasti. Nii sõltuvusse jäädaksegi.
"arvesta teiste tunnetega, ära ole selline egoist" - hilisem elul näitas, kuivõrd oluline ja ka keeruline on enda tundeid arvesse võtta.
"tähtis on sisemine ilu, kes seda ei näe, pole sind väärt" - aga esmamulje mõjust olete kuulnud?
ja seesama "vastandid tõmbuvad" kehtib magnetismis (ise olen näinud!), inimsuhetes pole mulle seda võimalust küll jäänud. Enamasti leian ma sümpaatses inimeses ruttu üles kusagilt tuttavad armsad jooned, kuni selleni välja, et mõni sõber täheldab näiteks:"Kuule, ta on kuidagi su isa moodi."
"vana karu enam tantsima ei õpeta" - õpetab küll, kuigi ta ise võib-olla ei taha seda tunnistada ja väänab igaks juhuks jala ka välja.
Ahjaa, las nüüd Uurija, Varahoidja ja Kuutroll ka mõtlevad elu üle järele, eks ;)
ja seesama "vastandid tõmbuvad" kehtib magnetismis (ise olen näinud!), inimsuhetes pole mulle seda võimalust küll jäänud. Enamasti leian ma sümpaatses inimeses ruttu üles kusagilt tuttavad armsad jooned, kuni selleni välja, et mõni sõber täheldab näiteks:"Kuule, ta on kuidagi su isa moodi."
"vana karu enam tantsima ei õpeta" - õpetab küll, kuigi ta ise võib-olla ei taha seda tunnistada ja väänab igaks juhuks jala ka välja.
Ahjaa, las nüüd Uurija, Varahoidja ja Kuutroll ka mõtlevad elu üle järele, eks ;)
laupäev, 25. august 2007
Tallinn on haige linn
Ooo, lapsepõlvekodulinn.
Sinu niisket ja mõnusat meretuult võiks olla rohkem. Siis sinu autojuhid ... ahmaitea, võtaks vabalt või midagi ja ei trügiks kõik autodega tänavatele või vähemalt ei läheks neil autodel kuumil päevil ummikus mootorid keema ega radika ventukad hulluks. Ja iial poleks ma nõus kulutama iga päev 2 tundi ilmsi-ajast venimaks Nõmmelt Meriväljale kuumas plekkkastis mingi idioodi järjekindlusega pedaale sõtkudes ja jõhkraid manöövreid sooritades. Nüüd ma saan aru, kuidas inimesed oludega kohanedes metsistuvad hoopistükkis.
Tähendab, ise olin loll ja tükkisin autoga Tallinna. Auto on leiutatud ju kulgemiseks umbes 180 kilomeetril Tartu ja Tallinna vahel, kus öösiti välkude vehklemisvõistlusi jälgida.
Tegelikult läks minu kaval logistiline plaan täide lausa 120%. Või rohkemgi. Soodsad tuuled puhusid igast ootamatust suunast. Õhtul enne Suurt Ärasõitu toodi mulle laar tomateid ja kurke - selge, on põhjust ka Kiisale vanaema ja tädi juurde põigata, kes need köögiviljad parimate retseptide vaimus kolme päeva jooksul purki vekivad. Hommikul üritasin veel Tartu-lähedasest romulast Feliciakesele tagaluuki leida, kuid punast karva ussipuru kaubaks ei läinud. Said siis lapsed ja loomad ja pakid kõik autosse paigutatud ning rattaraam igaks petteks vanale mõlkluugile kinnitatud, et kui äkki Trintsu rattaostuga peaks Tallinnas õnneks minema... Läkski, Baltik Vairase toodetavat Minerva City 28" 3 rummusisese käiguga naisteratast, tumepunast, peaaegu kirsipruuni oli kilulinnas ühes poes veel saada, kuigi maaletooja varud olla aasta lõpuni läbi müüdud juba.
Ja siis helistas hea inimene, kel pulmarongis õnnetus juhtunud, et temal 98ndama aasta tumesinise massina tagaluuk siin TTÜ parklas nüüd täitsa üle jäänud, sest auto läheb romulasse. Veider, kuidas ühe õnnetus võib teise õnn olla. Doonorauto oli küll tiba rukkilillesinise karva, kuid kere plekid vaieldamatult roostetumad. Sain 2 esilogarit kah. Õnn oli ka see, et C viitsis luugi paikavuntsimisega tegelda arvatud 1,5 tunni asemel tervelt 4 tundi! Eks minu auto männi otsa tagurdamise mõlk oli levinud veidi keresse ja sestap ei soostunud mõlgitu luugi lukustus mõlgiga raamiga ühilduma. Tuli raami-vaesekest veidi kolkida. See-eest oli tagumise kojamehe mootori purunenud hammasratta asemele vana luugi küljest terve võtta. Nüüd näeb auto tagumine pool välja ikka tunduvalt puhtam ja kuivem.
Meriväljal sai asjalikku tööd ka tehtud - šeifi kangutatud ja raamatuid aknast välja klopitud ja prahti põletatud ja tibid said asjadeotsijaid mängida ning tõelisi aardeid avastada. Ca 6 kartulikotitäit purke-pudeleid klaasikonteinerisse loopides oma destruktiivseid meeleolusid välja elada. Lugeda kokku kõik need sajad tuhanded Nikolaide ja Aleksandritega tsaariagseid paberrahasid, mis esivanemad pärandada tahtnuks, kui oleks... Kraagelda vanavana- ja vanaemade ehete võimalike omandisuhete pärast, kuid ainult moepärast. Õnneks suutsime kõik oma geneetilist ja geneerilist hamstramiskirge ohjeldada ja võtsime leitud varandustest ainult selle osa, mida seljas ära suudaks tassida.
Sinu niisket ja mõnusat meretuult võiks olla rohkem. Siis sinu autojuhid ... ahmaitea, võtaks vabalt või midagi ja ei trügiks kõik autodega tänavatele või vähemalt ei läheks neil autodel kuumil päevil ummikus mootorid keema ega radika ventukad hulluks. Ja iial poleks ma nõus kulutama iga päev 2 tundi ilmsi-ajast venimaks Nõmmelt Meriväljale kuumas plekkkastis mingi idioodi järjekindlusega pedaale sõtkudes ja jõhkraid manöövreid sooritades. Nüüd ma saan aru, kuidas inimesed oludega kohanedes metsistuvad hoopistükkis.
Tähendab, ise olin loll ja tükkisin autoga Tallinna. Auto on leiutatud ju kulgemiseks umbes 180 kilomeetril Tartu ja Tallinna vahel, kus öösiti välkude vehklemisvõistlusi jälgida.
Tegelikult läks minu kaval logistiline plaan täide lausa 120%. Või rohkemgi. Soodsad tuuled puhusid igast ootamatust suunast. Õhtul enne Suurt Ärasõitu toodi mulle laar tomateid ja kurke - selge, on põhjust ka Kiisale vanaema ja tädi juurde põigata, kes need köögiviljad parimate retseptide vaimus kolme päeva jooksul purki vekivad. Hommikul üritasin veel Tartu-lähedasest romulast Feliciakesele tagaluuki leida, kuid punast karva ussipuru kaubaks ei läinud. Said siis lapsed ja loomad ja pakid kõik autosse paigutatud ning rattaraam igaks petteks vanale mõlkluugile kinnitatud, et kui äkki Trintsu rattaostuga peaks Tallinnas õnneks minema... Läkski, Baltik Vairase toodetavat Minerva City 28" 3 rummusisese käiguga naisteratast, tumepunast, peaaegu kirsipruuni oli kilulinnas ühes poes veel saada, kuigi maaletooja varud olla aasta lõpuni läbi müüdud juba.
Ja siis helistas hea inimene, kel pulmarongis õnnetus juhtunud, et temal 98ndama aasta tumesinise massina tagaluuk siin TTÜ parklas nüüd täitsa üle jäänud, sest auto läheb romulasse. Veider, kuidas ühe õnnetus võib teise õnn olla. Doonorauto oli küll tiba rukkilillesinise karva, kuid kere plekid vaieldamatult roostetumad. Sain 2 esilogarit kah. Õnn oli ka see, et C viitsis luugi paikavuntsimisega tegelda arvatud 1,5 tunni asemel tervelt 4 tundi! Eks minu auto männi otsa tagurdamise mõlk oli levinud veidi keresse ja sestap ei soostunud mõlgitu luugi lukustus mõlgiga raamiga ühilduma. Tuli raami-vaesekest veidi kolkida. See-eest oli tagumise kojamehe mootori purunenud hammasratta asemele vana luugi küljest terve võtta. Nüüd näeb auto tagumine pool välja ikka tunduvalt puhtam ja kuivem.
Meriväljal sai asjalikku tööd ka tehtud - šeifi kangutatud ja raamatuid aknast välja klopitud ja prahti põletatud ja tibid said asjadeotsijaid mängida ning tõelisi aardeid avastada. Ca 6 kartulikotitäit purke-pudeleid klaasikonteinerisse loopides oma destruktiivseid meeleolusid välja elada. Lugeda kokku kõik need sajad tuhanded Nikolaide ja Aleksandritega tsaariagseid paberrahasid, mis esivanemad pärandada tahtnuks, kui oleks... Kraagelda vanavana- ja vanaemade ehete võimalike omandisuhete pärast, kuid ainult moepärast. Õnneks suutsime kõik oma geneetilist ja geneerilist hamstramiskirge ohjeldada ja võtsime leitud varandustest ainult selle osa, mida seljas ära suudaks tassida.
esmaspäev, 20. august 2007
Kurgid purki!
Minu ainuke elusolev vanaema sai kevadel 90 aastat vanaks.
Eks vanaemad ole mul mõlemad olnud gümnaasiumis haritud, kuigi rohkem kodumajanduse poole pealt, mitte sinisukkadeks-tudegineidudeks.
Kuus aastat tagasi, kui mul järjekordne sünnipäev hakkas lähenema ja järjekordselt vanaema mulle kingituse leidmisega kimpus oli (no äärepealt oleks hakanud raha kinkima!), eelmised kulumis- ja kuulikindlad sokid-kindad olid üle-eelmiste kulumatute taga oma järge ootamas, pakkusin talle ühe idee. Kirjutagu palun minusugusele köögikäpardile ja hoidisvõhikule ilusti pikalt ja detailirikkalt, kuidas teha kotlette, marineeritud kurke, kõrvitsasalatit, punase kapsa salatit ja veel paari-kolme lapsepõlvelemmikut nii, nagu ainult tema oskab teha. Keeraku kõik paberisse, raiugu kõik raamatusse ja kohane, lausa hädavajalik rahvatarkus on talletatud, minul ilus sünnipäevakink ja tema on saanud jätta kustumatu jälje järeltulevate põlvede ühiskondlikku mällu!
Niisiis saate osa esimestest e-paladest vanaema Reeda retseptiraamatust. Kirjaviis muutmata.
Kiirhapendatud kurgid
Värskelt hapendatud kurgid on esimesed kui valmivad aias kurgid.
Vaja on pestud, külmas vees hoitud mõni tund ja nõrut. kurke, mustsõstralehti, tillivarsi jämedamaid, ka vanemad õiekobarad sobivad, küüslauguküüsi, pisut mädarõika juurt või lehti, sellerilehti.
Laduda kurgid purki vaheldumisi lehtede ja maitseainetega.
Keeta soolvesi, võttes 1 ltr veele 1-2 spl soola, jahutada toa temperatuurini ja valada kurkidele.
Hoida purk toasoojas, peale panna lehtedele puhas riidelapp ja kerge vajutus, et kurgid üles ei kerkiks. (Panin peale täisveega klaaspurgi kaanetatult)
Paari-kolme päeva pärast võib kurke juba süüa.
Marineeritud kurgid
Tarvitada väiksemaid (8-10 cm) ühesuuruseid rohelisi kurke.
Kurgid pesta, lasta paar tundi seista külmas vees, et oleksid kargemad nõrutada, ja laduda purki mustsõstralehtede, tükeldatud tillidega (rohelisi õisikuid mitte tarvitada), küüslaugu küünte lõikude, mädarõika lehe või juure tükikestega, peterselli lehti. (Tillid soovitavad täiskasvanud jämedamad varred ja lehed)
Marinaad: 1 ltr veele lisada 2 spl triiki soola, 1 spl suhkrut, 1-1½ spl 30% äädikat, 10 tera pipart, loorberilehti 1-2 tk ja läbi keeta ja kuumalt valada täidetud purkidesse ja hoida vähe aega, et kurgid purgis läbi kuumeneks. Siis nõrutada marinaad tagasi kastrulisse ja uuesti keema ajada ja keevalt valada purki tagasi ja iga purk kohe kuumalt sulgeda ja asetada varem valmis seatud soojade tekkide vahele kummuli põhi ülespoole. Kui kõik purgid kohale asetatud, pakkida tekikate hästi ümber purkide ja lasta seista 1 ööpäev samas asendis. Nii jäävad kurgid krõmpsuvamad ja ei kuumene üle ja säilivad keldris hästi.
Regiina toorkurgi hoidis
(Eha retsept 1999. a)
3 kg pikki kurke, ½ kg sibulaid, 2-3 suurt küüslauku, 3 spl soola, 3 spl 30% äädikat, 4 tl suhkrut, 10-15 terapipart, vähe mädarõika juuretükke, 1 punt tillilehti, 1 klaas keedetud vett.
Viilustatud kurgid ja sibulad segada teiste antud ainetega ja hoida ööpäev jahedas kohas, siis uuesti hästi läbi segada, täita puhastesse purkidesse toorelt, sulgeda õhukindlalt ja hoida soovitavalt külmkapis tarvitamiseni, vahepeal purke ja nende kaasi kontrollides.
Soola ja äädika hulka maitsta suuga proovides.
Iial ei või teada, millal vanavanemate tarkused kurgirohkel ajal marjaks kuluvad...
Eks vanaemad ole mul mõlemad olnud gümnaasiumis haritud, kuigi rohkem kodumajanduse poole pealt, mitte sinisukkadeks-tudegineidudeks.
Kuus aastat tagasi, kui mul järjekordne sünnipäev hakkas lähenema ja järjekordselt vanaema mulle kingituse leidmisega kimpus oli (no äärepealt oleks hakanud raha kinkima!), eelmised kulumis- ja kuulikindlad sokid-kindad olid üle-eelmiste kulumatute taga oma järge ootamas, pakkusin talle ühe idee. Kirjutagu palun minusugusele köögikäpardile ja hoidisvõhikule ilusti pikalt ja detailirikkalt, kuidas teha kotlette, marineeritud kurke, kõrvitsasalatit, punase kapsa salatit ja veel paari-kolme lapsepõlvelemmikut nii, nagu ainult tema oskab teha. Keeraku kõik paberisse, raiugu kõik raamatusse ja kohane, lausa hädavajalik rahvatarkus on talletatud, minul ilus sünnipäevakink ja tema on saanud jätta kustumatu jälje järeltulevate põlvede ühiskondlikku mällu!
Niisiis saate osa esimestest e-paladest vanaema Reeda retseptiraamatust. Kirjaviis muutmata.
Kiirhapendatud kurgid
Värskelt hapendatud kurgid on esimesed kui valmivad aias kurgid.
Vaja on pestud, külmas vees hoitud mõni tund ja nõrut. kurke, mustsõstralehti, tillivarsi jämedamaid, ka vanemad õiekobarad sobivad, küüslauguküüsi, pisut mädarõika juurt või lehti, sellerilehti.
Laduda kurgid purki vaheldumisi lehtede ja maitseainetega.
Keeta soolvesi, võttes 1 ltr veele 1-2 spl soola, jahutada toa temperatuurini ja valada kurkidele.
Hoida purk toasoojas, peale panna lehtedele puhas riidelapp ja kerge vajutus, et kurgid üles ei kerkiks. (Panin peale täisveega klaaspurgi kaanetatult)
Paari-kolme päeva pärast võib kurke juba süüa.
Marineeritud kurgid
Tarvitada väiksemaid (8-10 cm) ühesuuruseid rohelisi kurke.
Kurgid pesta, lasta paar tundi seista külmas vees, et oleksid kargemad nõrutada, ja laduda purki mustsõstralehtede, tükeldatud tillidega (rohelisi õisikuid mitte tarvitada), küüslaugu küünte lõikude, mädarõika lehe või juure tükikestega, peterselli lehti. (Tillid soovitavad täiskasvanud jämedamad varred ja lehed)
Marinaad: 1 ltr veele lisada 2 spl triiki soola, 1 spl suhkrut, 1-1½ spl 30% äädikat, 10 tera pipart, loorberilehti 1-2 tk ja läbi keeta ja kuumalt valada täidetud purkidesse ja hoida vähe aega, et kurgid purgis läbi kuumeneks. Siis nõrutada marinaad tagasi kastrulisse ja uuesti keema ajada ja keevalt valada purki tagasi ja iga purk kohe kuumalt sulgeda ja asetada varem valmis seatud soojade tekkide vahele kummuli põhi ülespoole. Kui kõik purgid kohale asetatud, pakkida tekikate hästi ümber purkide ja lasta seista 1 ööpäev samas asendis. Nii jäävad kurgid krõmpsuvamad ja ei kuumene üle ja säilivad keldris hästi.
Regiina toorkurgi hoidis
(Eha retsept 1999. a)
3 kg pikki kurke, ½ kg sibulaid, 2-3 suurt küüslauku, 3 spl soola, 3 spl 30% äädikat, 4 tl suhkrut, 10-15 terapipart, vähe mädarõika juuretükke, 1 punt tillilehti, 1 klaas keedetud vett.
Viilustatud kurgid ja sibulad segada teiste antud ainetega ja hoida ööpäev jahedas kohas, siis uuesti hästi läbi segada, täita puhastesse purkidesse toorelt, sulgeda õhukindlalt ja hoida soovitavalt külmkapis tarvitamiseni, vahepeal purke ja nende kaasi kontrollides.
Soola ja äädika hulka maitsta suuga proovides.
Iial ei või teada, millal vanavanemate tarkused kurgirohkel ajal marjaks kuluvad...
Tellimine:
Postitused (Atom)

