Nostalgiatripp "20 aastat hiljem"

Asi algas ju täiesti süütu õhtusöögikutsega. Ja et ma olin just lõpetanud ärikohtumise, milles mina üksi olin naiivitarist Punamütsike, keda meelitasid kavalkeelsed hundid, siis tundus süütu õhtusöök koos stressist vabastava massaažiga igati ok. Aiei, massaaž ei olnud paketis sees, see oli eripakkumine, millest ma ka järgmisel hommikul igaks juhuks loobusin.
Sõitsin Kosmose juurest bussiga otse Järve Selverisse, pidime seal toidukraami poodlema hakkama ja I asus Veskimöldrest madalastardist teele. Jõudsin täita hädavajaduse uute teksade järele ja itkesin üle rahakoti pesuriiuli juures, aga ühtteist panin siiski kärru ka. I-d ei ikka kuskil. Tuli välja, et Tallinna ekspressbussidel rutiinivaba päev ja valgusfoori taga sobivat peatust ei saanud. Näljasena jõudis I poodi ja ladus käru meeleheites hoolega täis, mõtlemata sellele, kes ja kuidas selle minema veab ja kes kõik ära süüa jaksab.
Kokandus algas sedapuhku ahjusküpset pestoga tomati-juustusaiadega, mis tegelikult kõhu pilgeni täitsid, nojaa, Coronet oli seal ju mahukalt ees loksumas. Et I tegeles gurmeega, siis jäi mulle dj roll ja selles peituv konfliktioht. Leppisime mingi olemasoleva lennujaamamuusika peale kokku, sest minu muss ei lasknud I-l kokata ja tema muss hakkis mu tuimemadki mõtted parajateks brikettideks, mis suus juba liiga suurte ja puistena tundusid. Kuid sama kindlalt, kui auto laekas arenevad kõik plaadid 2 kuuga „The best of Queen“iks, sama kindlalt PIDI meiesugustel üks kunagine „The best of Scorpions“ varuks olema, et elu liiga nokkijaks ja teravmeelseks ei läheks. Oo jaa, Holiday ja Still Loving You ka ning Wind of Change - need kõik olid meil käes ja peas! Hullem veel, südames ja meeltes ja liigutasid ja härdasid ja meenutasid, et... I sai igast palju vanu asju meelde tuletada, aga silm peast välja ei läinud, hoopis särama lõi.
Ostetud erinevad praelihad ning jääsalati jätsime vahele ja asusime kohe juba mitu nädalat varem kavva võetud murakamoosiga lapimaa juustu juurde. Sedagi oli liiast. Aga et küünal põles ilusti laua peal ja muidu oli hubane ja viisakas ja tore, siis kannatasime kuidagi ära, et kõht liiga valusalt täis sai.

Kolme paigus tekkis vajadus minna õue ja öhe ja et metsas on öösel kollid ja päkapikud ning veskimöldrid, siis tuli märku anda neljarattalisele sõbrale, kelle lahke sohver võttis sirgete kurvega kesklinna.
Potsasime Vabaduse platsi trammikas maha ja tüürisime vana hea Ararati poole. Sel on küll mingi muu nimi nüüd, aga pole vahet, pood oli kinni ja mitte üht saia enam. Nostalgiatripi olulisim punkt ehk too Pirita rannahoone juures männitukas asuv grillbaar oli vaadeldud (kahjuks vaid välispidiselt, sest napilt hiljaks jäime) juba nädal varem. Järgmisena jäi ette Avenüü, täitsa mahe koht, ja nokk-nokk-nokk tuli peale tukk. Siis jäime kuiva Musiga, sest Musi oli ööseks suletud, Kokteilibaar aga hoopis avatud ning I sõbrunes baaridaamide ja turvaga.
Neitsitorni juures muidugi tehti ajalooline peatus selleks, et mälestada neid arvukaid häid hõõgveine, mida alaealised seal kord karmidel 80ndatel tarbisid külma vastu. Puhas romantika, kuigi ei hakanud järele proovima, kuidas oleks taas "käia katuseid mööda". Vahepeal on ilmselt mäluauk, sest mitte ei meenu, kuidas pagan teise taksosse saime?
Et Swissotel oli veel kinni, siis üritas I näidata kodulinna ekstreemsemat palet ja palus sohvrit sõita Tommi Grilli juurde. Omlett oli ainult ettekääne, ma tean. Igal pool tahtis ta omletti. Tommijuures leidus tõesti, igast karvaseid ja sulelisi. Üks tüüris minu kõrvale istuma ja halama, kui rumal, edutu ja kuulsusetu ta meiega võrreldes on. Sellest koosnes kogu tema monoloog. Tüüpiline mõttetu mees, selle erijoonega, et taipas ise, kui mõttetu mees ta on. Aga muidu noh, agressiivne ei olnud, varahommikule omases ebakaines olekus ainult. Ja seepeale võttis I eest ja hakkas talle selgitama, et ainuke viga mis ta teeb, on kõiksugu asjade oletamine ja eeldamine, muidu on ta igati ok. No seda oleks pidanud ise kuulma, IN oma parimatel päevadel 20 aasta taguses minevikus andis juba aimu, et kõnetäht ja enesetunde hoidja on sündimas. Lihtsalt istusin ja kuulasin ja kaifisin I juttu täitsa häbenemata. Selles oli rohkem hoolivust ja sallivust mõttetute meeste suhtes kui mina iial suutnuks väljendada. Mõttetu mees tahtis meile muudkui jooke välja teha ja 2 rohelist teed olid tõesti kosutavad. Ja päike tõusis...
Edasi läks nii, et mina olen mudugi maalt ja obesega, aga olen juba piisavalt suur, et osata ka kontsakingaga käia ja kuntsripsmeid plaksutada, sestap võis mind viia niii peenesse paika nagu Swissotel hommikusöögile. Omlett jäi selleski urbanistlikus stiilinäites söömata (kell oli liiga hommik), kuid tee oli oi-va-li-ne, eiti selle serveerimise detailid. Magusat oli mitmel moel – klaaspurgikeses meena, puuvarraste külge kinnitatud nii valge kui pruuni suhkru kristallidena. Kõrvale maitsesime röstitud pähkleid, sirutasime jalad pehmelt polsterdet tumbadele ja nõjatusime patjadele oma sametiga vooderdet orvas. Täiest snobismist jäi puudu vaid pitsiga sigar, heegeldet pitskindad ja udupeen kübar. Tommi juures oli rohkem ehedat elu ja inimesi, Swissotel võimaldas täielikku diskreetsust ja distantsi. Teenindaja ilmus kui maa alt, et mõnd elegantset ja hädavajalikku liigutust teha ning seletas vaikselt vabandaval toonil, miks omletti on varasel hommikul ilmvõimata tuua.
Me tiksusime ja nautisime veetlevat hommikutundi päris pikalt. Huvitaval kombel ei tulnud uni magamata öö järel sugugi peale, aga olek oli juba kergelt ebamaine ja hõljuv, mis kokku tekitasid vajaduse teha issandale meelepärane tegu ja leida Viru Keskusest I-le uued teksad (vt. eespoolt, kel juba olid uued teksad!). Kell oli saanud nii parasjagu 9 ja nirukeskus avas meile oma Wayne’s coffee, et hankida hommikune ratastega sõber, kes meid peale ostlemist kaugetesse paikadesse minu reisipagasi järele viiks. Sõber M tuligi ja teatas, et temal on ütlemata kiire, aga kui kohemaid autosse istuda, siis viib ära. Logistiline ajaplaan läks pauguga lõhki ja nüüd peab M koos püksatu I-ga trollis Simferoopolist Jaltasse sõitma.
Mul on väga kahju, et I patja kallistama jäi, kui ma põgenesin kui Tuhkatriinu, salli maha unustades. Eks ma pean siis kahju hüvitamiseks padjale ikkagi ristpistes näopildi tikkima.
Päeva lõpetasin Meriväljal potti kallistades, aga mitte niivõrd enesetunde kuivõrd vetsu põrandavaiba paigaldamise nimel.