"Hei, poisid, kas olete valmis,
siis lükkame korraga.
Peipsi koha pealt lükkame lahti
selle väikese Maarjamaa.
Või ütleme nii nagu ütles täna Loitme: "Sa Issand!" Jah... ütles.
Täna toimus "Roheline tee "Rohelistele" - II poliitilised kõnelused". Ärkamisaeg.
Minu jaoks algas see 14. mail 1988 Tartu 10.levimuusikapäevadel. Taevas oli sinine, puud olid rohelised, lipud olid sini-must-valged ja minuga olid hea ja hell sõber ja kogu eesti rahvas. Ja me laulsime koos - joovastuseni, nõrkemiseni, hääletuseni. Meieni jõudis teadmine, et kõigi maailma rahvaste seas oleme ainult meie sündinud eestlastena Eestimaale. Õigel ajal õiges kohas. Varem oli mul tihtipeale tunne, et olen sündinud liig hilja.
Nähtavasti aitas kõige selle teadvustumisele minu jaoks palju kaasa MUUSIKA, mis aitas mind ses suhtes ka edaspidi. Ma ei mõtle paljalt emotsioone, ma mõtlen USKU, mis ühele noorele inimesele väga vajalik on. Olen tabanud end palumas "Maria, kaitse oma maad!" Sest mis saab edasi? Olgugi, et pea kõik on meie endi teha, meie VÕIM ei ole see ometi. Ja kui olekski meie võim, kaua me sellega rahul oleks? Kaua ja kaugele me jõuaks? Selleks on vaja mulle usku, et mitte lasta tekkida hirmul. Ja usku tekitab muusika, ühine laul, ühtesulamine ja teadmine sellest, et kõrval on võhivõõras omainimene, abi ja toetus.
Peale 14. maid tulid järjekordsed Vanalinna päevad, kus oli lausa kõik sinimustvalge. Tulid öised laulupeod, rõõmupursete paraad, tunne, mille kirjeldamiseks on minu sulg väeti. 17. juuni Rahvarinde koosolek, mis ületas oma massilisuselt, aususelt ja kultuursuselt kõik, mida ma loota oleks osanud. Me oleme eestlased, kuid saame eurooplasteks! Meid toetab sugurahvaste ja väliseestlaste suur huvi.
Siis lõppes kool. Ma peaks olema nüüd küps elluastuv noor. Kuid kui palju pean veel teada saama, et anda juurde oma rahvale! Ei tähenda muidugi, et peaks end pühendama ühiskonnale, kuid tuleb muuta oma isiklik elu väikese Eesti heaks.
Sina, mu sõber, ei tea seda ja ma ei ütle seda Sulle kunagi ehk, et ma armastan Sind - sest ma armastan kodu, isamaad ja muusikat, kõiki inimesi, loodust ja headust. Ma armastan Sind, sest ka Sina armastad kõike seda sama."
Ja mäletan selgelt, et mõtlesin toona: "See aeg on ainulaadne ja kordumatu ja vaevalt et midagi samalaadset enam teist korda kogeda saab." Nüüd ma tean et saab, peaaegu sama tunnet tunda. Ja kõige õnnelikumaks teeb teadmine, et sain vaimustavamaid hetki ja tundeid elus jagada oma lastega.
Ja siis veel seda, et võrratult võlub mind võimalus kihutada Feliciakesega mööda öist Eestimaad, kaaslasteks kolli ja minu mitmel-häälel-ühel-meelel automakiga kaasarokkivad tibid!
Aga kodu olid meie äraolekul asustanud looduskaitsealused mummid, kellest üks mind öösel juustest sakutas ja meelekohta suskas. Te ei taha teada, mis temast sai ja mina ei taha tema surma põhjustamise eest trahvi maksta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar