kolmapäev, 8. september 2010

....

ajuti ma arvasin, et olen saanud vanaks ja rahulikuks, tunnen rõõmu selle pärast, mis on ega mõtle sellele, mis oli, et mineviku nukrused ja jõuetused ja kõrvetavad igatsused on oluline, kuid läbi põetud tõbi, mis aitab stöörimise suhtes immuunsuse saavutada. nörritav on see, et ma siiski ei saa enda peale kindel olla. hirmutav on see, et need ohjeldamatud tunded võivad niimoodi lambist tagasi tulla. eino, ilmselt ei ole see lambist, aga väsimusest, kui närvid on jälle pingul ja lihased sellest pinges. aga noh, ajuti ma arvasin, et ma saan sellega hakkama, aga jumaltänatud, inimeses on ikka kõik seotud, nii füüsika kui psüühika ja minevõtakinni kes seekord all ja kes peal.
praegu ma ei tunne rõõmu. kahtlustan, et ma ei tunne ka ärevust, küll aga pahameelt ja nördimust ja hirmu. ja seda kõike iseenda suhtes, mitte väliste olude ega mõne kurja inimese suhtes.
"jätke kõik lootus...?"