mmuah!

Võrratu - lapsele on sattunud ülikooli parim eesti keele ja stilistika õppejõud! Teie tunnete teda Polaarkaru nime all.

Jalgrattasaaga

Sellal, kui mina lainetes lobistasin, pani keegi kaak või kaagid mu koduaiast Taaralinnas 2 jalgratast pihta. Minu kallikese Helkama Kaunotari ja tütre sõbra Trek 800. Müstilist on selle nüüdseks kriminaalasjaks saanud juhtumi juures paljugi, kuid tõestuse said ka mitmed psühholoogiateaduse deklareeritud inimeste kognitiivsed omapärad. Esiteks, rattad seisid tagaukse juures, nii et neid ei olnud tänavale näha - võiks eeldada, et varas pidi teadma, kuhu ja mille järele ta tuleb. Teiseks, igast kandist tarastatud aias jookseb ringi meie hoiatava haukumiskäitumisega koer - võiks eeldada, et aeda siseneja pidi ette teadma, et koer on aias sees kohe sõber kõigiga, kelle peale ta tänaval kurjalt lõugab. Rataste puuduoleku avastasin alles esmaspäeval, kui läksin neid garaažist otsima - mina eeldasin pühapäeva hommikul saabudes, et keegi kodustest oli rattad igaks juhuks garaaži varjule lükanud. Viisin esmaspäeva õhtul kaugele põllu peale politseisse avalduse, et siuke lugu ja pandagu palun tähele sellise tähistusega rattaid. Teisipäeval helistas sõbranna, et ajalehes olnud kuulutus, et leitud valge naistejalgratas, kätte saab politseist. Mina eeldasin, et politsei on mu avalduse vastu võtnud ja kõik raaminumbrid hoolega andmebaasi pannud ja seega ei saa kuulutatu minu ratas olla. Sõbrad soovitasid siiski asi üle vaadata. Helistasin politseisse. Nemad ei osanud ratast rohkem kirjeldada kui "tagumine porilaud on mõlkis" ja "nime me ei suutnud raamilt välja lugeda, see ratas on nii kulunud". Viimatimainitu tegi mind tähelepanelikuks ja otsustasin asja kontrollima minna. Jube! Oligi mu armas truu kaaslane seal politsei seina ääres, kahvlid paigast, tagaratas kaheksas, porilaud korgitseriks ja tugijalg seasabaks väänatud. Keegi pätt oli lihtsalt jõhkrutsenud! Tunne oli, nagu tuvastaks laipa, mida ta ju sisuliselt oligi. Vinnasin velomobiili, pisarad kurgus, rattaraamile ja sõitsin kohe omade jalgrattaspetside juurde. Jalgrattapoes oli suhteliselt ühine otsus - taastada pole mõtet. Pakuti mulle müügiks korrastatud Nopsasid ja Crescente, aga peale proovisõitu sain aru, et pole ikka üldse see... ei lõhn ega värv ega mugavus ega jõudlus. Õnneks läksime korra ka romulasse vaatama ja ennäe, seal seisis kordategemata Kaunotar, mil keskjooks ja pedaalid nagunii puudu. Pani siis Kalle oma kuldsed käed tööle ja sündis Helkama Kaunotar 2in1: ühelt rattalt raam, käiguvahetus, kett, tagaratas ja porilauad, lenks, pakiraam; teiselt rattalt rehvid, esiratas, helkurid, sadul, keskjooks, pedaalid, esituli ja pardakompuuter. Poeriiulilt lisaks esikorv ja uus lukukett. Sõiduk sai uuem ja tervem kui enne oligi. Kuigi olgem ausad - eelmise kella kõla kõrvust ja käiguvahetuse liikuvus käe seest on visad kaduma... Ka rattaparklas käisin alguses segase ja häirituna ringi ja otsisin korduvalt oma valgeroosat taga enne, kui taipasin avada silmad hõbehallide jaoks. Vat niisugune lugu juhtus.

Kloogarand

"Kui ma ei oleks inimene, tahaks ma ilmselt olla merineitsi," ütlesin oma kaaslasele, kellega olime sihipäraselt kottpimedas rannasalus ekseldes jõudnud düünide vahele säravasse kuupaistesse. "Kui ma ei oleks inimene, tahaks ma tõenäoliselt olla metsavaim," ütles ta tükk aega hiljem, kui olime jõudnud tagasi puude pimedusse, kus lummavast tähevõlvist paistsid üksikud riismed. Veel ühe pika pausi järel lisades: "Vaat kui erinevad inimesed siis..." Kuulatasime. Minuni jõudis mere vääramatu kohin, mille madalamad toonid kõlasid bassipõhjaks laagrist kostvale "Rändajatele". Tema kuulis rohu kasvamist.
"Meri, mu tuhandenäoline sõber... sa oled mu arm!" hakkas kõrvade vahel aga kummitama kohemaid, kui looduslikku planetaariumisse jõudnuina koorisin jalad lahti ja sääred üles ning astusin sammu liivale rulluvatesse laintesse. Lained olid soojad ja pehmed ja voogasid vääramatus rahus. Nii me seal seisime, rannale laokile jäänud inimesed, pead kuklas ja suud lahti, vahtides suursuguseima katedraali võlve ja laekaunistusi. Jalad mere soojas embuses, sest liiv oli juba kõrvetavalt külm. Siis ilmus pühamu looritatud valgusse veel üks käest kinni hoidev paar ja viisakad inimesed alustasid vestlust, lõhkudes kogu hingematva salapära. Eks ma olin ise küll ennemalt korra kiljatanud ka, kui kaaslasel tekkis nähtavasti uitmõte "haaran sülle selle hülge" ja ta üritas seda mudeli mõeldud-tehtud! järgi ka ellu viia.
Jah, kujuta ette, on inimesi, kellele meri ütleb sama vähe kui minule kodunurmed, mis ei kõneta kohe üldse...
Mu ootused olid selgelt ambivalentsed. Ühest küljest oleks tahtnud kogu mere ja kummuva tähevõlvi ainult endale hoida ja seda vähehaaval palakaupa ettevaatlikult limpsida või siis kõiksusekogemusest oimetuna lebada liigutuspisarais kasvõi sel kõrvetavkülmal liival. Teisalt oli väga oluline elamust jagada sama sügavalt ja vahetult kui see mind ennast oli tabanud. Minu pettumuseks selgus, et meri ei kõnetanud mu kaaslast hoopiski ja nii ma solberdasin lainevahus edasi, pungil jagamata elamust ja tundeid.

(üli)kooliminek

tänavu kujunes välja nii, et ülikoolilapse kooliminek oli kuidagi erutavam kui põhikoolilapse oma. kaugeks on jäänud mu oma ülikooliminek, tehnoloogia on selle 20 aasta jooksul astunud röögatute sammudega. mina jooksin igasugu paberitega majast majja ja sain vastu uusi pabereid nagu õpinguraamatu ja raamatukogupileti ja mis kõik veel. kammisin raamatupoode ja naasin neist paberiplokkide, käsiraamatute, juhendmaterjalide, vihikute (te mõelge, kui vähe maksid toona raamatud ja paberikaubad!) ja otse loomulikult kirjapulkade-kustukummide-teritajate sülemiga (olen jätkuvalt pliiatsifriik). minu noor studiosus ostis lapsevanemate kogutud algkapitali eest süleri koos wifiga, vist ka veidi paberikaupu ja printer-skänner-koopiamasin anti niisama kauba peale. puudu on veel eluvõimas mälupulk ja teadmiste kogumine võib alata! enese möllimiseks piisas ülikooli kasutajakonto aktiveerimisest ja seadistamisest, siis veidi möllamist ainetele registreerumisega ja oledki täieõiguslik tudeng... kui mitte arvestada seda, et kõige enne tuli sõlmida õppeteenuse osutamise leping ja maksta ettemaks esimese semestri alustamiseks. stipist ei maksa tänapäeval esimesel semestril unistadagi. nagu ütles laenuametnik Tootsile: teie olete meile tundmatu ja laenu saamiseks on teil vaja käendajaid. aga kui võimalikel käendajatel on endil õppelaenulepingud kaelas?
mitu kopikat maksis klaas teed kapitalismi prügikasti kadunud Sophoklese keldrikohvikus ja kui suure protsendi 70-rublasest kõrgendatud stipendiumist see moodustas?