Äsjalõppenud nädal oli liiga pingeline ja stressav, et pühapäevaks jalule jääda. Juba reede hommikul, ei mis, juba teisipäeva õhtul tahtnuks karjuda, et peatage maailm, ma lähen maha! Paistab, et naistele omane võime tegutseda multitasking-režiimis sai liiga suurt koormust ja kui lõpuks võis end lõdvaks lasta, tegi sedasama immuunsüsteem.
Igatahes aitäh talle terve nädala töökindluse eest!
Kaks Tallinna-lähetust, üks neist ettekandega e-õppe konverentsil (kus ma tundsin tõeliselt, et mul ON midagi öelda), keerulised seigad ja faktid Trintsu ja tema käitumisega, tühjakstõmbavad ja täislaadivad kooriproovid, segased suhted ja kiirreageerimist nõudvad olukorrad korbis - palju ikka ühelt töönädalalt nõuda võib!?
Tugevate kurnavate emotsioonide tipphetk saabus siiski alles laupäeval kammerkooride festivalil. Toimunust täpsemalt saab lugeda HaleBopp Singersi blogist. No telepurki sattusime ka, umbes viimases kolmandikus AK uudistest on koorifestivali lõik.
Ent peamiselt... saate aru, kullakesed, üle pikkade aastate ma tundsin taas, et minu kaasabil sünnib muusika, mis teeb õnnelikuks mind ennast ja puudutab kuidagi eriliselt ka kuulajaid. Ma kartsin juba, et sellist asja ei saa enam juhtuda peale Ellerheina, mis lati õrnas eas ikka väga kõrgele virutas. Üle selle lati saab teibaga, milles on dirigendi veenvuse tugevus, koorikaaslaste visadus ja arenguvõime, hull eneseületus, keskendunud tähelepanu ja veel mitu-setu seletamatut komponenti, aga peamiselt elastus - sisseelamisvõime ja pingespüsimise võime! Seekord oli meil see teivas olemas. Nii kindlalt tundsin seda pihus, et võisin hüpata ja lendu nautida!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar