Et ma ei oska veel Soundcloudist endale talletamiseks faile alla tõmmata, olgu siinkohal talletatud link igaveseks taaskasutamiseks, kui ma tahaks ikka ja jälle üle kuulata Karin Hango kuldseid sõnu teadliku juhtimise kohta. Mis algab ja lõpeb tegelikult teadlikus enesejuhtimises. Juht kui meeskonna ergastaja. Ma tahaks, et see nii oleks.
Ahh, no mis ma räägin, võtke see 40+ minutit ja kuulake parem ise!
Kuvatud on postitused sildiga avaldus heameele-politseile. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga avaldus heameele-politseile. Kuva kõik postitused
teisipäev, 28. märts 2017
esmaspäev, 27. märts 2017
jatkuu...
Lapsega arenes täna FB Sõnumdajas järgnev dialoog:
See oli ka viimane piisk karikas, kuhu olid kogunenud itk ja hala teemal "Kuhu koondada (koos kommentaaride ja mõttearendustega) kasulikud ja huvitavad lingid, mis kaovad ajaloo ja interneeduse hämarustesse, kui FB veel rohkem minu enda toodetud sisu isikliku arhiveerimise eest minu privaatsust ahistada tahab"
See kõik kolib nüüd isiklikku blogisse (tagasi). Sest selle ilmavõrguta talletamise (loe: isikliku arhiveerimise) üle on mul kontroll.
Ja siin saab laikida ka 👍
Ja kommentaarida 😜
Ja kama šeerida.
Tere tulemast tagasi tulevikku!
See oli ka viimane piisk karikas, kuhu olid kogunenud itk ja hala teemal "Kuhu koondada (koos kommentaaride ja mõttearendustega) kasulikud ja huvitavad lingid, mis kaovad ajaloo ja interneeduse hämarustesse, kui FB veel rohkem minu enda toodetud sisu isikliku arhiveerimise eest minu privaatsust ahistada tahab"
See kõik kolib nüüd isiklikku blogisse (tagasi). Sest selle ilmavõrguta talletamise (loe: isikliku arhiveerimise) üle on mul kontroll.
Ja siin saab laikida ka 👍
Ja kommentaarida 😜
Ja kama šeerida.
Tere tulemast tagasi tulevikku!
laupäev, 16. aprill 2011
Haagin!
Saabun paraja kapsana hommikuse Amsterdami lennuga ja olen siiski 2 tundi enne kohtumise algust Madalmaade vastavas ministeeriumis kohal. Kohtumine möödub meeldivas ja konstruktiivses õhkkonnas, eriti arvestades seda, et möödunud kuu jooksul laekunud ettepanekute põhjal jõuliselt täienenud dokumendid lammutatakse üksipulgi lahti ja üks suur tükk ehk Membership Agreement koos allkirjastamise kohtadega visatakse üldse välja (laps koos pesuveega, arvake oma maitse kohaselt, kumb on kumb). Peale kohtumise lõppu on kõik sõbrad edasi ja lahkumiskätluse üritus venib mul kolmveerandtunniseks, sest selgub, et huvitavamad jutuajamised huvitavamate inimestega on kõik veel pidamata. 
Valusalt taastekib ametniku summutatud igatsus vana armastuse ehk vöödneti segaseid radu ja rägastikke käia.
Töötegijast turisti sõber siin linnas ei olda, sest muusjum on lahti 10-17. Nii jäävadki meeled segamata Escheri pööraste piltidega...
Kand ja varvas otsivad üles hotelli, sedapuhku kusagil kaugemal (kuid siiski nii ligidal!). Saan wifistatud ning peojälgedest kannatanud vaiba ja toolidega penthouse’i, mille voodi ja vannituba osutuvad täiesti ületamatult mõnusateks. Leebe kevadise ilma kutsel otsustan minna välja ja hotellist saadud linnaplaani tuhlates selgub, et Scheveningeni kuurort teps kaugel ei ole. Võtan siiski trammi, mille peatuse avastan kuulsa Vredespaleis’i (maakeeli Rahupalee) kõrvalt. Tramm nõksutab pikalt mööda helerohelises looris puiesteed ja üllatus-üllatus! hakkab end siis ülespoole vinnama (tuletan meelde, et tegevus toimub madalmaades, kus põhimõtteliselt ei saa nagu küngastki olla). Selgub, et rannale muidu kui düünidest üle roomates jõua.
Ja seal ta ongi – mu igavene, vastupandamatu, vaimustav, muutliku meelega mõõtmatu kallim – meri! Sellel siin jagub miilide viisi laia liivariba ja kõvakoorelisi karpe, sekka millimallikaidki. Päikese piimklaasjas valgus tekitab värve, mille jäädvustamiseks mobla kaamera jõuetuks jääb. Rahu ja õnnetunne mässivad kogu mu olemuse. Kui ma teaks, mis on zen, siis oskaks võrrelda ja nimetada, kas on või ei ole. Õnneks ma ei tea, vaid korjan karpe edasi, nii neid tavalisemaid kui ka kummalisi pikki karpe. Alati võiks kodus rohkem olla mereigatsust leevendavaid meeneid, kive või pilliroogu või karpe…
Hotellis tunnen keharaputavat külma. Oo, aga siin on ju vann! Mõeldes vannist tavapäraselt kui oma kõntsa leemes suplemisest, hindan praegu üle prahi rohkem võimalust soojas vees ligunedes sooja saada. Vann toimib imeliselt. Kasutan ohtralt hotelli pakutud pesunesteid ja võideid ning tulemuseks on ülimalt rahulolev keha – soe, puhas ja siidine.
Hommikul jalutan mõnuga läbi linna raudteejaama, pildistades ja imetledes kuninglikku aeda, vahvaid silte
ja jalgrattaid. Rongis lennujaama poole kõlab kõrvaklappides just seesama „Mis teame maast, mille poole seame samme? Seal ütleb paavst: Tere, Thijl ja tere, Lamme!...“
Valusalt taastekib ametniku summutatud igatsus vana armastuse ehk vöödneti segaseid radu ja rägastikke käia.Töötegijast turisti sõber siin linnas ei olda, sest muusjum on lahti 10-17. Nii jäävadki meeled segamata Escheri pööraste piltidega...
Kand ja varvas otsivad üles hotelli, sedapuhku kusagil kaugemal (kuid siiski nii ligidal!). Saan wifistatud ning peojälgedest kannatanud vaiba ja toolidega penthouse’i, mille voodi ja vannituba osutuvad täiesti ületamatult mõnusateks. Leebe kevadise ilma kutsel otsustan minna välja ja hotellist saadud linnaplaani tuhlates selgub, et Scheveningeni kuurort teps kaugel ei ole. Võtan siiski trammi, mille peatuse avastan kuulsa Vredespaleis’i (maakeeli Rahupalee) kõrvalt. Tramm nõksutab pikalt mööda helerohelises looris puiesteed ja üllatus-üllatus! hakkab end siis ülespoole vinnama (tuletan meelde, et tegevus toimub madalmaades, kus põhimõtteliselt ei saa nagu küngastki olla). Selgub, et rannale muidu kui düünidest üle roomates jõua.
Ja seal ta ongi – mu igavene, vastupandamatu, vaimustav, muutliku meelega mõõtmatu kallim – meri! Sellel siin jagub miilide viisi laia liivariba ja kõvakoorelisi karpe, sekka millimallikaidki. Päikese piimklaasjas valgus tekitab värve, mille jäädvustamiseks mobla kaamera jõuetuks jääb. Rahu ja õnnetunne mässivad kogu mu olemuse. Kui ma teaks, mis on zen, siis oskaks võrrelda ja nimetada, kas on või ei ole. Õnneks ma ei tea, vaid korjan karpe edasi, nii neid tavalisemaid kui ka kummalisi pikki karpe. Alati võiks kodus rohkem olla mereigatsust leevendavaid meeneid, kive või pilliroogu või karpe…
Hotellis tunnen keharaputavat külma. Oo, aga siin on ju vann! Mõeldes vannist tavapäraselt kui oma kõntsa leemes suplemisest, hindan praegu üle prahi rohkem võimalust soojas vees ligunedes sooja saada. Vann toimib imeliselt. Kasutan ohtralt hotelli pakutud pesunesteid ja võideid ning tulemuseks on ülimalt rahulolev keha – soe, puhas ja siidine.
Hommikul jalutan mõnuga läbi linna raudteejaama, pildistades ja imetledes kuninglikku aeda, vahvaid silte
ja jalgrattaid. Rongis lennujaama poole kõlab kõrvaklappides just seesama „Mis teame maast, mille poole seame samme? Seal ütleb paavst: Tere, Thijl ja tere, Lamme!...“
neljapäev, 14. aprill 2011
psühhohügieen ja füsioteraapia
Armsad sõbrad, tänan küsimast, mul on nüüd juba palju parem. Peaaegu kõik korras. Ja saba ka nagu polekski. Igatahes ei valuta enam.
Nädal bipolaarseid meeleolusid. Kadunud söögi-isu ja 2 kilo kehamassi. Mitmed rõõmsad joogid heas seltskonnas. Arvukad rattakilomeetrid. Mõõdukad basseinimeetrid. Tunnid rännakuid hinge kummalistel ja keerukatel maastikel, kohtumised iseendaga, lähedane sõber toeks. Mis salata, 3 kibedat tabletikest ka. Laul, mis teeb alati rinnad rõõmsaks. Muusika eneses. Muusika ümber. Muusika. Vaimustavad kohtumised, uued huvitavad ja innustavad väljavaated ja teaduslikud ideed. Kerge ja helge ja energiline tunne.
Elu on lill, aga selline, mis teeb arenguhüppeid :D
Lisatud hiljem tsitaat Tiialt:
Nädal bipolaarseid meeleolusid. Kadunud söögi-isu ja 2 kilo kehamassi. Mitmed rõõmsad joogid heas seltskonnas. Arvukad rattakilomeetrid. Mõõdukad basseinimeetrid. Tunnid rännakuid hinge kummalistel ja keerukatel maastikel, kohtumised iseendaga, lähedane sõber toeks. Mis salata, 3 kibedat tabletikest ka. Laul, mis teeb alati rinnad rõõmsaks. Muusika eneses. Muusika ümber. Muusika. Vaimustavad kohtumised, uued huvitavad ja innustavad väljavaated ja teaduslikud ideed. Kerge ja helge ja energiline tunne.
Elu on lill, aga selline, mis teeb arenguhüppeid :D
Lisatud hiljem tsitaat Tiialt:
Ma tahan elada naeratades, tunda tõeliselt ja südamest kaasa õnnelikule elule. Teiste omale ka. Ja teate, absoluutselt igal inimesel on põhjus olla täna, just praegu õnnelik. On palju asju, mis on hästi.
reede, 23. aprill 2010
vete pääl
Mitte küll Soomaa suurimates üleujutustes osalisena, kuid siiski Navesti peal 12 km distantsil võidukaks osutunud paatkond astub alles sõidukisse. Loodus oli. Ilus oli. Õhtul saunas oli jällegi väga lõbus. Rahvas oli väga tasemel. Mõni oli isegi üle taseme. Pärast jäin Viljandisse maha. Sest seal terendas üks auto. 
neljapäev, 28. jaanuar 2010
Meem, mille jõudmist tasus oodata ;)
Kus olid, kui:
1. esimene inime kuule astus 21.7.1969
Pakun, et mingi viiekuune loode ema kõhus?
2. John Lennon mõrvati 8.12.1980
Tallinnas, kodulinnas. Ehk Soome TV seda ka tuututas, aga et ma veel biitlitest eriti miskit teadnud ja vanemad ega muu lähikond ka ei erutunud (erinevalt näiteks Georg Otsa või Paul Kerese surmast umbes 5 aastat varem), siis jäi kogu juhtum isikliku tähelepanuta.
3. Tshernobõli aatomielektrijaamas plahvatas 26.4.1986
ikka Tallinnas, kodulinnas. Nüüd oli Soome TV-st abi küll. Piilusime tuuli ja ilmakaari, mõtlesime, kas tasub vihmaga välja minna. Tundsime hiljem kaasa nendele, kes sundkorras reservõppuste sildi all õnnetuse tagajärgi likvideerima saadeti ja palusime salamisi, et see kutse meie lähedastest mööda läheks.
4. Balti kett 23.8.1989
Vormsi saarel pulmareisil. Meretagune asi - kuulasime raadiost ülekannet, võtsime kahekesi käest kinni ja moodustasime ka täitsa tubli keti. Eks aeg näitas, kes oli nõrgem lüli...
5. Estonia uppus 28.9.1994
Kodus, Tartus. Hommikul laulsime Kertu 4. sünnipäeva puhul üles, läksid issiga lasteaeda ja mina jäin koju oma Mitsubishi rüperaali taha bakatööd kirjutama. Kella 10 paiku kööki minnes keerasin seltsiks raadio ka lahti... ja ei tahtnud tükk aega kõrvu uskuda. Vist helistasin kellelegi lähedastest, et kas olen mina anomaalse reaalsuse pilve sattunud või ongi kogu reaalsus selline. Sinnani olin ikka merde ja füüsikaseadustesse uskunud, et ka rauast ja vägagi suured laevad võivad vee peal püsida, kui just jäämäe otsa ei põruta - Läänemerel muteada jäämägesid polnud. Ja et kaasaegsetel laevadel peavad olema mitut-setut sorti päästevahendid ja veekindlad vaheseinad ja mis kõik veel... mida me kõik nüüd põhimõtteliselt tüütuseni oleme kuulnud nagunii ja leppinud faktiga, et merepõhjas see Eestimaa-nimeline valge laev ikkagi lebab koos uskumatult arvuka hulga seilajatega, juba enam kui 15 aastat. Selle traagilise sündmuseni olid nii laevahukud kui kummituslaevad kui Eestimaad päästvad igatsuste valged laevad kõik turvaliselt kauge ulme. Isiklikult õudseks muutis kogu loo see, et ainult kaks nädalat hiljem pidin reisima heakeküllet-Mariellaga heakekülletainult-Turu-Ahvenamaa-Stockholm jubeaga-öösel veeljubedam-kõigealumiseltekil. Arvake, kas ma silmad kinni panin...
6. Diana suri 31.8.1997
Pakun, et Tartus. Kertu pidi järgmisel päeval ju kooli minema ja eks meil oli mingi väike esimese-koolipäeva-erutus juba sees, sestap jäi printsessi surm meeletus-meeletus maailmas meeletu-meeletu kihutamise keskel meie väärilise tähelepanuta.
7. saabus aasta 2000
Täiesti traditsiooniliselt Tartus, oma kodus, koos suurema hulga sõpradega nagu tollal meil aastavahetamistel kombeks.
8. toimus terroriakt World Trade Centerile 11.9.2001
Tööposti otsas Tartus, Tiigi tänava õppehoones. Neeme hakkas umbes lõuna paiku mingit jama ajama nagu oleks meerikas mingid hullud vähe valesti rihtinud ja JFK lennujaama asemel WTC-s maanduda üritanud. mina ei tahtnud usku, sest kui Estonia puhul võis veel aru saada, et torm ja nii, siis veebipildilt oli näha, et meerikas puha selge taevas ja lustiline lennuilm. Enesetaputerroristidest ei saa ma siiani aru, päriselt. Aga fakti olen sunnitud juba uskuma selle aja peale.
9. Michael Jackson suri 25.6. 2009
Keegi veebisõpradest oli see kurjakuulutaja. Järelikult olin ma veebis sellal. Jälle ei tahtnud uskuda, sest eks ütle ju klassikud tavaliselt, et "kuuldused minu surmast on liialdatud...". No Jacko on klassika mu jaoks.
10. milline uudis jäi meelde eilsest päevast või mida tegid eile?
Uudiseid pold mahti lugeda. Liikusin mitmete rohkem ja vähem asustatud punktide vahel ning kannatasin külma ja ka kuuma (mis oli palju meeldivam kui külm). Hommikul varustasin reied ja sääred tavapäraste teksade all erakorraliste villaste sukkpükste ja etnopõlvikutega, ülajäsemed nii sõrmikute kui nahast labakutega ja kaalusin tõsiselt Pr-maal põlualla sattunud burka kliimakohaseks rõivaks kuulutamist Eestimaal, sest terroriste pold võtta, kellelt näonahka kattev kudum riisuda. Sõitsin taaralinnast kilulinna ja palusin seal iga 200 m järel poliitilist varjupaika võimutseva pakaseriigi eest. Lõin nirukeskuse kohmikus lahti translokaalse kunturi ja tegin tööd, kuni tuli kilulinna ametnik IS kellega koos suundusime Kreekamaa ametniku MK poole lõket vahtima ja viimaseid valitud punaveine tarbima. Mõlemad otsad linnadevahelises bussis jagasin mikrokliimat lavastaja ja kultuuritegelase MK-ga.
Kaderi Poonusträkk: ...sel päeval, mil Mike Tyson hammustas Evander Holyfieldi kõrvast tüki (28. juuni 1997)?
Jaa, ka mina olin seal, Zürichis, kaunis Shveitsi linnas, aga nii maailmavaadet ja elumõtet ruineerivaid uudiseid ma õnneks ei kuulnud. Sestap ka eranditult meeldivad mälestused inimestest, maastikest, veestikest, tudengielust ja arvutilingvistikast ;)
Nagu ikka, las teised ka pingutavad oma mälulihaseid nüüd: Kidari ja Ajuhaamer ja Kuutroll ja ...
1. esimene inime kuule astus 21.7.1969
Pakun, et mingi viiekuune loode ema kõhus?
2. John Lennon mõrvati 8.12.1980
Tallinnas, kodulinnas. Ehk Soome TV seda ka tuututas, aga et ma veel biitlitest eriti miskit teadnud ja vanemad ega muu lähikond ka ei erutunud (erinevalt näiteks Georg Otsa või Paul Kerese surmast umbes 5 aastat varem), siis jäi kogu juhtum isikliku tähelepanuta.
3. Tshernobõli aatomielektrijaamas plahvatas 26.4.1986
ikka Tallinnas, kodulinnas. Nüüd oli Soome TV-st abi küll. Piilusime tuuli ja ilmakaari, mõtlesime, kas tasub vihmaga välja minna. Tundsime hiljem kaasa nendele, kes sundkorras reservõppuste sildi all õnnetuse tagajärgi likvideerima saadeti ja palusime salamisi, et see kutse meie lähedastest mööda läheks.
4. Balti kett 23.8.1989
Vormsi saarel pulmareisil. Meretagune asi - kuulasime raadiost ülekannet, võtsime kahekesi käest kinni ja moodustasime ka täitsa tubli keti. Eks aeg näitas, kes oli nõrgem lüli...
5. Estonia uppus 28.9.1994
Kodus, Tartus. Hommikul laulsime Kertu 4. sünnipäeva puhul üles, läksid issiga lasteaeda ja mina jäin koju oma Mitsubishi rüperaali taha bakatööd kirjutama. Kella 10 paiku kööki minnes keerasin seltsiks raadio ka lahti... ja ei tahtnud tükk aega kõrvu uskuda. Vist helistasin kellelegi lähedastest, et kas olen mina anomaalse reaalsuse pilve sattunud või ongi kogu reaalsus selline. Sinnani olin ikka merde ja füüsikaseadustesse uskunud, et ka rauast ja vägagi suured laevad võivad vee peal püsida, kui just jäämäe otsa ei põruta - Läänemerel muteada jäämägesid polnud. Ja et kaasaegsetel laevadel peavad olema mitut-setut sorti päästevahendid ja veekindlad vaheseinad ja mis kõik veel... mida me kõik nüüd põhimõtteliselt tüütuseni oleme kuulnud nagunii ja leppinud faktiga, et merepõhjas see Eestimaa-nimeline valge laev ikkagi lebab koos uskumatult arvuka hulga seilajatega, juba enam kui 15 aastat. Selle traagilise sündmuseni olid nii laevahukud kui kummituslaevad kui Eestimaad päästvad igatsuste valged laevad kõik turvaliselt kauge ulme. Isiklikult õudseks muutis kogu loo see, et ainult kaks nädalat hiljem pidin reisima heakeküllet-Mariellaga heakekülletainult-Turu-Ahvenamaa-Stockholm jubeaga-öösel veeljubedam-kõigealumiseltekil. Arvake, kas ma silmad kinni panin...
6. Diana suri 31.8.1997
Pakun, et Tartus. Kertu pidi järgmisel päeval ju kooli minema ja eks meil oli mingi väike esimese-koolipäeva-erutus juba sees, sestap jäi printsessi surm meeletus-meeletus maailmas meeletu-meeletu kihutamise keskel meie väärilise tähelepanuta.
7. saabus aasta 2000
Täiesti traditsiooniliselt Tartus, oma kodus, koos suurema hulga sõpradega nagu tollal meil aastavahetamistel kombeks.
8. toimus terroriakt World Trade Centerile 11.9.2001
Tööposti otsas Tartus, Tiigi tänava õppehoones. Neeme hakkas umbes lõuna paiku mingit jama ajama nagu oleks meerikas mingid hullud vähe valesti rihtinud ja JFK lennujaama asemel WTC-s maanduda üritanud. mina ei tahtnud usku, sest kui Estonia puhul võis veel aru saada, et torm ja nii, siis veebipildilt oli näha, et meerikas puha selge taevas ja lustiline lennuilm. Enesetaputerroristidest ei saa ma siiani aru, päriselt. Aga fakti olen sunnitud juba uskuma selle aja peale.
9. Michael Jackson suri 25.6. 2009
Keegi veebisõpradest oli see kurjakuulutaja. Järelikult olin ma veebis sellal. Jälle ei tahtnud uskuda, sest eks ütle ju klassikud tavaliselt, et "kuuldused minu surmast on liialdatud...". No Jacko on klassika mu jaoks.
10. milline uudis jäi meelde eilsest päevast või mida tegid eile?
Uudiseid pold mahti lugeda. Liikusin mitmete rohkem ja vähem asustatud punktide vahel ning kannatasin külma ja ka kuuma (mis oli palju meeldivam kui külm). Hommikul varustasin reied ja sääred tavapäraste teksade all erakorraliste villaste sukkpükste ja etnopõlvikutega, ülajäsemed nii sõrmikute kui nahast labakutega ja kaalusin tõsiselt Pr-maal põlualla sattunud burka kliimakohaseks rõivaks kuulutamist Eestimaal, sest terroriste pold võtta, kellelt näonahka kattev kudum riisuda. Sõitsin taaralinnast kilulinna ja palusin seal iga 200 m järel poliitilist varjupaika võimutseva pakaseriigi eest. Lõin nirukeskuse kohmikus lahti translokaalse kunturi ja tegin tööd, kuni tuli kilulinna ametnik IS kellega koos suundusime Kreekamaa ametniku MK poole lõket vahtima ja viimaseid valitud punaveine tarbima. Mõlemad otsad linnadevahelises bussis jagasin mikrokliimat lavastaja ja kultuuritegelase MK-ga.
Kaderi Poonusträkk: ...sel päeval, mil Mike Tyson hammustas Evander Holyfieldi kõrvast tüki (28. juuni 1997)?
Jaa, ka mina olin seal, Zürichis, kaunis Shveitsi linnas, aga nii maailmavaadet ja elumõtet ruineerivaid uudiseid ma õnneks ei kuulnud. Sestap ka eranditult meeldivad mälestused inimestest, maastikest, veestikest, tudengielust ja arvutilingvistikast ;)
Nagu ikka, las teised ka pingutavad oma mälulihaseid nüüd: Kidari ja Ajuhaamer ja Kuutroll ja ...
esmaspäev, 11. jaanuar 2010
kolmapäev, 18. november 2009
Kui olla päev otsa erinevail põhjusil totaalselt mures ja närvis ning isutusest mitte midagi peale kohvi ja õunamahla konsumeerida, siis muutub õhtuks ikka totaalselt jaburaks küll - see on nüüd kontrollitud. Mitte et jabur ei saaks muil põhjusil olla.
Psüühika kaitsereaktsioonina kultiveeritud jaburus kukkus täna välja selline, et kõigepealt käisin konvendis ja puhtalt õelusest produtseerisin piiratud seltskonnas lennukaid ideid, mis võiks ühe teatud naiskorporatsiooni moraali uppi lüüa, aga et kõige nooremad inimesed pole milleski süüdi ja nende ideaalide purustamine oleks kuritegu, siis jääb haige aju sünnitis sedapuhku realiseerimata (välja arvatud juhul, kui minus tekib kõigi elukeeriste toimel vastupandamatu kiusatus manustada kavaleri tehtud ohtrad veiniliitrid ära koos sõprdega ühes üdini "karskes" kohas - no sorry, aga minu sõbrad peavad ka ebaviisakaks ja jätavad juubelile tulemata, kui ma neile omalt poolt tervituspokaali ei paku - nii on ju üldine akadeemiline tava!). Ei saa salata, silmakirjalikkus on mu nõrgemaid külgi... Aga leidub õnneks paremaid sihtrühma tarvis ligunevaid omavitsu, millega peksmiseks ei pea ise suuremat pingutama, nii et las nad olla. Homeeriliselt naljakas oli ikka, kui kolm elust pargitud paksunahalist kujutasid ette pilti, kuidas uus luud sosistab pin-koodi või seisab tummalt kui post, aga müriaad naerumürisevaid mehemürakaid saadab ta puhtalt ja pikalt. Aga kui uus luud saab hakkama, siis müts maha - kasu on sest kõigile, eelkõige neile enestele elukogemuste näol.
Aga mitte sellest...
Kui orkut küsib, mida oma viimasest suhtest õppisid, siis mina vastan: sõbrad jäävad sõpradeks. Ja kui ma ütlen, mis on minu leitmotiiv ehk juhtmotiiv, siis hoolimata õeskonna lipuvärvide tähenduse toimivust kahtluse alla seadvatest tegelikest inimsuhetest, jääb sõprus mu enda ellu üheks kõrgemalthinnatavaks suhteks.
Ja nii see sõber keetis mu kurnatud vaimule ja näljasele kehale fenkoli teed ja röstis saia ja sain kosutust hubasusest, mida otsima olin tulnud.
Pärast aga sõidutas mu koju :) Umbes poolel Tähtvere tänaval teadvustasin, et sõidan Range Roveriga ja ajukäär (milline neist?) ühendas klõps! mede itipoisi isikliku spontaanse vaimustuspuhanguga, kui lahe on off-roadi sõita. Pakkusin naljaks minna ka Range maastikuomadusi proovima ja nii me sõitsimegi ontlikult Emakese Jõe äärde, mis teps mitte jääkaane alleaa ei ole, vaid ikka veel läbi viib oma vee rannapajude alt jne. Seal seisis üks auto ees juba ja aknad, usute või mitte, olid udused :P
Suve mäluskript sõrmedes, läksin mina vetta katsumaie. Teate üllatust, vesi oli hoooopis teine... tera. Teraskülm. Märg liiv mõjus matkasaapa all kuidagi kohatuna ja tahtnuks sest voolida palle kui lumest, et lumesõda pidada. Seejärel võis näha riputisi näituselt "Bodies survived", allakirjutanu ja Roveriomaniku füüsilises teostuses. (väkk, torud olid märjad!) Külma vastu aitasid paarisgalopp, midagi oigejavasemba taolist ning "Nõianeitsi" tantsutoa repsist. Vastukaaluks EPA tornist kostvale õllemeeskoorile kasutasime kõlakojana üht plekist rõivistut ja esitasime Liivimaale sobiva pala "Puhu, tuul ja tõuka taati". Puhus, tuul, hänna alla ja kandis tühjatilpnevatele kettkiikedele. Seal siis sündis tõeline lahtise suuga laulupidu: ridamisi setu hitte, kiigelaule ja korporantset klassikat nagu "ah kui juba mürrrrrgeelll". Meenutatud hea sõnaga leibcantuse omanikku (hüva mürglit, Tuuli!) ja korraks kirikukülla läinud kavaler Anterot. Pärast võetud veel väiksed Sandelsid (Aardla).
Psüühika kaitsereaktsioonina kultiveeritud jaburus kukkus täna välja selline, et kõigepealt käisin konvendis ja puhtalt õelusest produtseerisin piiratud seltskonnas lennukaid ideid, mis võiks ühe teatud naiskorporatsiooni moraali uppi lüüa, aga et kõige nooremad inimesed pole milleski süüdi ja nende ideaalide purustamine oleks kuritegu, siis jääb haige aju sünnitis sedapuhku realiseerimata (välja arvatud juhul, kui minus tekib kõigi elukeeriste toimel vastupandamatu kiusatus manustada kavaleri tehtud ohtrad veiniliitrid ära koos sõprdega ühes üdini "karskes" kohas - no sorry, aga minu sõbrad peavad ka ebaviisakaks ja jätavad juubelile tulemata, kui ma neile omalt poolt tervituspokaali ei paku - nii on ju üldine akadeemiline tava!). Ei saa salata, silmakirjalikkus on mu nõrgemaid külgi... Aga leidub õnneks paremaid sihtrühma tarvis ligunevaid omavitsu, millega peksmiseks ei pea ise suuremat pingutama, nii et las nad olla. Homeeriliselt naljakas oli ikka, kui kolm elust pargitud paksunahalist kujutasid ette pilti, kuidas uus luud sosistab pin-koodi või seisab tummalt kui post, aga müriaad naerumürisevaid mehemürakaid saadab ta puhtalt ja pikalt. Aga kui uus luud saab hakkama, siis müts maha - kasu on sest kõigile, eelkõige neile enestele elukogemuste näol.
Aga mitte sellest...
Kui orkut küsib, mida oma viimasest suhtest õppisid, siis mina vastan: sõbrad jäävad sõpradeks. Ja kui ma ütlen, mis on minu leitmotiiv ehk juhtmotiiv, siis hoolimata õeskonna lipuvärvide tähenduse toimivust kahtluse alla seadvatest tegelikest inimsuhetest, jääb sõprus mu enda ellu üheks kõrgemalthinnatavaks suhteks.
Ja nii see sõber keetis mu kurnatud vaimule ja näljasele kehale fenkoli teed ja röstis saia ja sain kosutust hubasusest, mida otsima olin tulnud.
Pärast aga sõidutas mu koju :) Umbes poolel Tähtvere tänaval teadvustasin, et sõidan Range Roveriga ja ajukäär (milline neist?) ühendas klõps! mede itipoisi isikliku spontaanse vaimustuspuhanguga, kui lahe on off-roadi sõita. Pakkusin naljaks minna ka Range maastikuomadusi proovima ja nii me sõitsimegi ontlikult Emakese Jõe äärde, mis teps mitte jääkaane alleaa ei ole, vaid ikka veel läbi viib oma vee rannapajude alt jne. Seal seisis üks auto ees juba ja aknad, usute või mitte, olid udused :P
Suve mäluskript sõrmedes, läksin mina vetta katsumaie. Teate üllatust, vesi oli hoooopis teine... tera. Teraskülm. Märg liiv mõjus matkasaapa all kuidagi kohatuna ja tahtnuks sest voolida palle kui lumest, et lumesõda pidada. Seejärel võis näha riputisi näituselt "Bodies survived", allakirjutanu ja Roveriomaniku füüsilises teostuses. (väkk, torud olid märjad!) Külma vastu aitasid paarisgalopp, midagi oigejavasemba taolist ning "Nõianeitsi" tantsutoa repsist. Vastukaaluks EPA tornist kostvale õllemeeskoorile kasutasime kõlakojana üht plekist rõivistut ja esitasime Liivimaale sobiva pala "Puhu, tuul ja tõuka taati". Puhus, tuul, hänna alla ja kandis tühjatilpnevatele kettkiikedele. Seal siis sündis tõeline lahtise suuga laulupidu: ridamisi setu hitte, kiigelaule ja korporantset klassikat nagu "ah kui juba mürrrrrgeelll". Meenutatud hea sõnaga leibcantuse omanikku (hüva mürglit, Tuuli!) ja korraks kirikukülla läinud kavaler Anterot. Pärast võetud veel väiksed Sandelsid (Aardla).
neljapäev, 24. september 2009
mmuah!
Võrratu - lapsele on sattunud ülikooli parim eesti keele ja stilistika õppejõud! Teie tunnete teda Polaarkaru nime all.
pühapäev, 13. september 2009
Kloogarand
"Kui ma ei oleks inimene, tahaks ma ilmselt olla merineitsi," ütlesin oma kaaslasele, kellega olime sihipäraselt kottpimedas rannasalus ekseldes jõudnud düünide vahele säravasse kuupaistesse. "Kui ma ei oleks inimene, tahaks ma tõenäoliselt olla metsavaim," ütles ta tükk aega hiljem, kui olime jõudnud tagasi puude pimedusse, kus lummavast tähevõlvist paistsid üksikud riismed. Veel ühe pika pausi järel lisades: "Vaat kui erinevad inimesed siis..." Kuulatasime. Minuni jõudis mere vääramatu kohin, mille madalamad toonid kõlasid bassipõhjaks laagrist kostvale "Rändajatele". Tema kuulis rohu kasvamist.
"Meri, mu tuhandenäoline sõber... sa oled mu arm!" hakkas kõrvade vahel aga kummitama kohemaid, kui looduslikku planetaariumisse jõudnuina koorisin jalad lahti ja sääred üles ning astusin sammu liivale rulluvatesse laintesse. Lained olid soojad ja pehmed ja voogasid vääramatus rahus. Nii me seal seisime, rannale laokile jäänud inimesed, pead kuklas ja suud lahti, vahtides suursuguseima katedraali võlve ja laekaunistusi. Jalad mere soojas embuses, sest liiv oli juba kõrvetavalt külm. Siis ilmus pühamu looritatud valgusse veel üks käest kinni hoidev paar ja viisakad inimesed alustasid vestlust, lõhkudes kogu hingematva salapära. Eks ma olin ise küll ennemalt korra kiljatanud ka, kui kaaslasel tekkis nähtavasti uitmõte "haaran sülle selle hülge" ja ta üritas seda mudeli mõeldud-tehtud! järgi ka ellu viia.
Jah, kujuta ette, on inimesi, kellele meri ütleb sama vähe kui minule kodunurmed, mis ei kõneta kohe üldse...
Mu ootused olid selgelt ambivalentsed. Ühest küljest oleks tahtnud kogu mere ja kummuva tähevõlvi ainult endale hoida ja seda vähehaaval palakaupa ettevaatlikult limpsida või siis kõiksusekogemusest oimetuna lebada liigutuspisarais kasvõi sel kõrvetavkülmal liival. Teisalt oli väga oluline elamust jagada sama sügavalt ja vahetult kui see mind ennast oli tabanud. Minu pettumuseks selgus, et meri ei kõnetanud mu kaaslast hoopiski ja nii ma solberdasin lainevahus edasi, pungil jagamata elamust ja tundeid.
teisipäev, 4. august 2009
...ja mul oleks vaja lihtsalt seda inimest, kellega käest kinni jalutada. eiei, sisse pakkida pole vaja, ma hakkan kohe tarvitama, tänan!
...
ma tean täpselt, kui vihaseks ma saaks, kui keegi sellise suhtumisega mulle läheneda püüaks. täna aga tulin mõttele, et et et... äkki on küsitavusi ka mu enda suhtumises sedalaadi huumorisse. või oleneb suhtumine sellest, kuidas ülaltoodut esitatakse? et kas tekib seepeale tõrge "mida te õige endale lubate?!"
...
ajendiks oli tänane nämma-film "Happy-go-lucky". kus esines 'arrogant' tõlkevastena 'suureline' - mai gaad, väga nüansirikas aduda küll, aga hirmus vanaema-moraalsena kõlab :D kuidas teie end tunnete, kui täiega hüsteeriline ja naisküsimuses frustreeritud sõiduõpetaja vahutab muude "heade" omaduste loetelus: "Sa oled... suureline... ..."? minu jaoks on suureline tüüp pigem selline hoopleja, kes teeb suuga suure linna ja käega ei suurt kedagi? keeleinimeste-sõnaseletajate piibel EKSS ütleb, et suureline on upsakas, rumaluhke, ennast täis, suurustav, kelkiv, hooplev - kanäe, kuidas ühele sünonüümirea otsale olen vähemasti pihta saanud...
...
kogu tööpäeva erutavaim teema oli ometigi uue keeleseaduse eelnõu. eks igaüht eruta selles omad asjad, aga paadunud sõnaseletajana häirisid mind peamiselt äärmiselt ebamäärased mõisted nagu 'korrektne keel' ja 'avalik keelekasutus' - seda viimast võib muidugi osavasti vormianalüüsida ka avalikult kasutuks keeleks või veel enam olukorraks, kus keel on avalikult kasutu ;)
Toimendatud: põle eelnõus kahjuks sellist fraasi nagu 'avalik keelekasutus', see mu meelevaldne tuletis sättest:
...
isiklikult erutav teema on erinevate lihasgruppide olemasolu ja nendesamade lihaste võimetus öeda lahti töötegemise innust. neil paistab tänagi olevat raskusi mõista töö- ja puhkeaja vaheldumise seaduspära ja mõju tuleviku töövõimele. tee siis sihukestega koostööd! jätaks nad neljapäeval trenni minnes preventiivsetel eemärkidel koju maha?
...
aga päris tõsiselt - mul on vaja seda inimest, kellega käest kinni jalutada ja kes ei vihastaks, kui ma teda sissepakkimata tarvitaks :D
päris tõsiselt...
...
ma tean täpselt, kui vihaseks ma saaks, kui keegi sellise suhtumisega mulle läheneda püüaks. täna aga tulin mõttele, et et et... äkki on küsitavusi ka mu enda suhtumises sedalaadi huumorisse. või oleneb suhtumine sellest, kuidas ülaltoodut esitatakse? et kas tekib seepeale tõrge "mida te õige endale lubate?!"
...
ajendiks oli tänane nämma-film "Happy-go-lucky". kus esines 'arrogant' tõlkevastena 'suureline' - mai gaad, väga nüansirikas aduda küll, aga hirmus vanaema-moraalsena kõlab :D kuidas teie end tunnete, kui täiega hüsteeriline ja naisküsimuses frustreeritud sõiduõpetaja vahutab muude "heade" omaduste loetelus: "Sa oled... suureline... ..."? minu jaoks on suureline tüüp pigem selline hoopleja, kes teeb suuga suure linna ja käega ei suurt kedagi? keeleinimeste-sõnaseletajate piibel EKSS ütleb, et suureline on upsakas, rumaluhke, ennast täis, suurustav, kelkiv, hooplev - kanäe, kuidas ühele sünonüümirea otsale olen vähemasti pihta saanud...
...
kogu tööpäeva erutavaim teema oli ometigi uue keeleseaduse eelnõu. eks igaüht eruta selles omad asjad, aga paadunud sõnaseletajana häirisid mind peamiselt äärmiselt ebamäärased mõisted nagu 'korrektne keel' ja 'avalik keelekasutus' - seda viimast võib muidugi osavasti vormianalüüsida ka avalikult kasutuks keeleks või veel enam olukorraks, kus keel on avalikult kasutu ;)
Toimendatud: põle eelnõus kahjuks sellist fraasi nagu 'avalik keelekasutus', see mu meelevaldne tuletis sättest:
...asutuste töötajad peavad suulises ja kirjalikus suhtluses avalikkuse ja asutustega kasutama kirjakeele normile vastavat eesti keelt.ja kuivõrd mu blogi pole suhtlus avalikkuse ja asutustega, siis mingu see kirjakeele norm siit blogist sinna, kuhu avalikult kasutud asjad ikka lähevad. mitte et ma ei oskaks või ei tahaks. on inimesi, kelle keelekasutus ja -oskused erinevatel põhjustel ei küünigi kirjakeele normini. on korrektseid inimesi, kes oskavad suurepäraselt ja sellest piisab, nad ei soovi kusagil normist kõrvale kalduda. ja on inimesi, kellele normi piirid jäävad eneseväljendusel ahtaks...
...
isiklikult erutav teema on erinevate lihasgruppide olemasolu ja nendesamade lihaste võimetus öeda lahti töötegemise innust. neil paistab tänagi olevat raskusi mõista töö- ja puhkeaja vaheldumise seaduspära ja mõju tuleviku töövõimele. tee siis sihukestega koostööd! jätaks nad neljapäeval trenni minnes preventiivsetel eemärkidel koju maha?
...
aga päris tõsiselt - mul on vaja seda inimest, kellega käest kinni jalutada ja kes ei vihastaks, kui ma teda sissepakkimata tarvitaks :D
päris tõsiselt...
pühapäev, 2. august 2009
Täna tegin kahte asja esmakordselt elus.
Käisin esmakordselt tennist mängimas, koos inimesega, kes vana kalana viitsis mind ka õpetada ja suunata, nii et harjutamine edenes ja leppisime kokku, et teeme seda veel! Kui nüüd ilm ikka laseb... Mängimine ise nägi välja nii, et kiskus ajuti minu poolelt sulgpalliks ja pinksiks, aga siis ma keskendusin hambad alahuules mõttele, et löögi järel on kasulik hoida reketit vasaku käega puhkamas ja see võte tuletas meelde, et tegu on mulle varemtuntud mängudest erinevalt ikkagi ainult tennisega. Kuid hasarti läksin samamoodi!
Ja siis õppisin veel muru trimmerdama. Kõigepealt muidugi vaatasin suuril silmil, kuidas seda imeriista käima tõmmata (ma ei ole vedelkütusemootoreid kodumasinate juures kunagi usaldanud!) ja seejärel muidugi ei õnnestunud seda trikki endal korrata. Aga käima ta sai ja siis õppisin veel mitugi trikki trimmeriga: kuidas sellega kadunud asju ehk kiviparketist kõnniteed üles leida näiteks. Väga kasulik riistapuu kodus! Peale 2-tunnist trimmerdamist täitis käsi senikogematu värin - küllap suurest õnnest.
Muus osas oli elu tavaline. Söögiks hommikul pannkoogid värske mustsõstramoosiga, lõunaks kahekilone küpselõhe, keedetud riis ja juustukaste ning magusaks veel mannavaht, õhtuooteks massiliselt 'täitsa-perses-kui-suured' vaarikaid ning kamaluga tikreid, õhtul teleka ees veel õunu, õunakooki ja mannavahtu. Suveõunapuu on nii hullupööra täis, et poetab targu äbarikumad ubinad maha, ent needki näevad juba nõnda ilusad ja maitsevad magusalt nagu ... meie suuuuuuurest suveõunapuust kukkunud martsipan.
Käisin esmakordselt tennist mängimas, koos inimesega, kes vana kalana viitsis mind ka õpetada ja suunata, nii et harjutamine edenes ja leppisime kokku, et teeme seda veel! Kui nüüd ilm ikka laseb... Mängimine ise nägi välja nii, et kiskus ajuti minu poolelt sulgpalliks ja pinksiks, aga siis ma keskendusin hambad alahuules mõttele, et löögi järel on kasulik hoida reketit vasaku käega puhkamas ja see võte tuletas meelde, et tegu on mulle varemtuntud mängudest erinevalt ikkagi ainult tennisega. Kuid hasarti läksin samamoodi!
Ja siis õppisin veel muru trimmerdama. Kõigepealt muidugi vaatasin suuril silmil, kuidas seda imeriista käima tõmmata (ma ei ole vedelkütusemootoreid kodumasinate juures kunagi usaldanud!) ja seejärel muidugi ei õnnestunud seda trikki endal korrata. Aga käima ta sai ja siis õppisin veel mitugi trikki trimmeriga: kuidas sellega kadunud asju ehk kiviparketist kõnniteed üles leida näiteks. Väga kasulik riistapuu kodus! Peale 2-tunnist trimmerdamist täitis käsi senikogematu värin - küllap suurest õnnest.
Muus osas oli elu tavaline. Söögiks hommikul pannkoogid värske mustsõstramoosiga, lõunaks kahekilone küpselõhe, keedetud riis ja juustukaste ning magusaks veel mannavaht, õhtuooteks massiliselt 'täitsa-perses-kui-suured' vaarikaid ning kamaluga tikreid, õhtul teleka ees veel õunu, õunakooki ja mannavahtu. Suveõunapuu on nii hullupööra täis, et poetab targu äbarikumad ubinad maha, ent needki näevad juba nõnda ilusad ja maitsevad magusalt nagu ... meie suuuuuuurest suveõunapuust kukkunud martsipan.
pühapäev, 14. juuni 2009
Lahtise suuga laulupidu kaarsilla kaare peal
Hea mitu head asja jälle tehtud.
Tartu laalupidu käis ollivuudi muusikali "I'm singing in the rain" heade traditsioonide vaimus. rahvusmeene staatuse saanud tennised olid vabamüüki jõudnud ning investeering tasus end heldelt ära (ostjad jõudsid kasumisse), sest sai vettinud pastla veel vettimata ja kordi pidavama tallaga hiinlaste rahvusjalanõu vastu vahetada. suurusnumbrid, teadagi, tuleb elevantse eestlase jalalaba jaoks korrutada tambovi konstandiga ja liita 2. lisaks oli kärssavate ja tilkuvate saslikutelkide vahel näha meeneid ja suhkrumandleid ja plekkmärke ja linaseid murumütse ja peaaegu kogu valik rahvussokke - puhtast ja kuivast peast asendamatu kraam üldrahvaliku heaolutunde tekitamiseks. meie Koit-"tuleb-taevasse" aitas üldrahvalikule heaolutundele kaasa suure rummipudeliga.
ja end oli ka häppi - rahvas sai raeplatsil telgis piirivalve orgesteri ja vello saatel priilt õllekruusist kinni hoida ja puha. Koit-"oli-nii-lahke" ja soleeris pala "New York" oma kolmele andunud muusale, kes seepeale tormasid äratehtud sireenidena kaarsilla kaart ületama. Oli ka aeg - Evely visatakse järgmisel nädalal ülikoolist välja, aga tudengile kohustuslikust kolmest alast üks veel tegemata. seal ülal oli vinge, mitte üks polits ei köhind, vaade oli avar ja tuul puhus kõvasti. linnalegendid teadsivad rääkida, et tavapärane olla vähemalt üks suudlev tudengipaar keset kaart just sel hetkel, kui sina tahad seal jalutada. saatus säästis meid sellest kitsendusest.
Tartu laalupidu käis ollivuudi muusikali "I'm singing in the rain" heade traditsioonide vaimus. rahvusmeene staatuse saanud tennised olid vabamüüki jõudnud ning investeering tasus end heldelt ära (ostjad jõudsid kasumisse), sest sai vettinud pastla veel vettimata ja kordi pidavama tallaga hiinlaste rahvusjalanõu vastu vahetada. suurusnumbrid, teadagi, tuleb elevantse eestlase jalalaba jaoks korrutada tambovi konstandiga ja liita 2. lisaks oli kärssavate ja tilkuvate saslikutelkide vahel näha meeneid ja suhkrumandleid ja plekkmärke ja linaseid murumütse ja peaaegu kogu valik rahvussokke - puhtast ja kuivast peast asendamatu kraam üldrahvaliku heaolutunde tekitamiseks. meie Koit-"tuleb-taevasse" aitas üldrahvalikule heaolutundele kaasa suure rummipudeliga.
ja end oli ka häppi - rahvas sai raeplatsil telgis piirivalve orgesteri ja vello saatel priilt õllekruusist kinni hoida ja puha. Koit-"oli-nii-lahke" ja soleeris pala "New York" oma kolmele andunud muusale, kes seepeale tormasid äratehtud sireenidena kaarsilla kaart ületama. Oli ka aeg - Evely visatakse järgmisel nädalal ülikoolist välja, aga tudengile kohustuslikust kolmest alast üks veel tegemata. seal ülal oli vinge, mitte üks polits ei köhind, vaade oli avar ja tuul puhus kõvasti. linnalegendid teadsivad rääkida, et tavapärane olla vähemalt üks suudlev tudengipaar keset kaart just sel hetkel, kui sina tahad seal jalutada. saatus säästis meid sellest kitsendusest.
esmaspäev, 8. juuni 2009
sümptomaatiline
...pidi olema üks sõnadest, mida juba švipsis peaga olevat raske öelda.
täna vähe veinisena uljalt kodu poole kimades hakkas kuid siiski kummitama üks lapsepõlves õpitud luuletus ja kui mõelda eelmise blogipostituse peale, siis oli see vägagi sümptomaatiline lulla, väljendamaks muutuvaid meeleolusid ja mis seda mõjutab. (sümptomaatiline on ka see, et mis pikad tekstid kõik titestpeast täpselt pähe jäävad ja kauaks ja kuidas vanainimesele ei kipu isegi täna loetud asjade sisu meelde jääma, vormist rääkimata.) Niisiis, saage tuttavaks - "Nõid Korinti"
Ma ei väida nagu oleks selle lulla ise loonud. Vemmalvärss on mu mälu mööda pärit roheliste kaantega klamberköites saksa lastelaulude kogumikust "Himplike ja Pimplike". Oi, seal oli arvukalt mällusööbinud kalambuure, näiteks "siis kana kireb ja kaagutab kukk ja mina vatran ja latran kui sukk." Ilmavõrk annab teada, et tõlkinud Heljo Mänd, küllap seepärast nad end nautida lasevad.
Taas valgete õite aeg on täies hoos ja teeroos on kõige lõhnavam ja kaunim meie riigis, ilma igasuguse naljata...
täna vähe veinisena uljalt kodu poole kimades hakkas kuid siiski kummitama üks lapsepõlves õpitud luuletus ja kui mõelda eelmise blogipostituse peale, siis oli see vägagi sümptomaatiline lulla, väljendamaks muutuvaid meeleolusid ja mis seda mõjutab. (sümptomaatiline on ka see, et mis pikad tekstid kõik titestpeast täpselt pähe jäävad ja kauaks ja kuidas vanainimesele ei kipu isegi täna loetud asjade sisu meelde jääma, vormist rääkimata.) Niisiis, saage tuttavaks - "Nõid Korinti"
Kord ennemuiste elas nõid
Korii-Koraa-Korinti.
Ta ujus tindipoti sees
ja nõidus muudkui tinti.
Kui kirjutaja oli morn
ja vii ja vaa ja viril,
siis hoopis teise mõttega
tal välja tuli kiri.
Kord kirja saatis pojale
üks ii, üks aa, üks isa:
"Ma sinu pärast häbenen,
et silma tuleb pisar!"
Laisk poeg sai kirja,
hirnuma ta pii ja paa ja puhkes.
Seal seisis nii: "Mu armas laps,
su üle olen uhke!"
Siis muhedasti muigas nõid
Korii-Koraa-Korinti
ja ujus tindipoti sees
ja rüüpas lonksu tinti.
Üks keiser kirja kirjutas,
all pii ja paa ja pitsat:
"See mees, kes täna pilkas mind,
peab saama tublid vitsad!"
Kuid pärast kirja lugedes
sai nii ja naa ja nalja:
"See mees, kes täna pilkas mind,
saab tasuks toobi kalja!"
Siis muhedasti muigas nõid
Korii-Koraa-Korinti
ja ujus tindipoti sees
ja rüüpas lonksu tinti.
Poeet poeemi kirjutas,
küll rii ja raa ja riimis:
"Teeroos on kõige lõhnavam
ja kaunim meie riigis!"
Tee roosi üllust ülistas
ta pii ja paa poeemis...
Kui aga valmis sai poeem,
siis jutt seal oli peedist!
Siis muhedasti muigas nõid
Korii-Koraa-Korinti
ja ujus tindipoti sees
ja rüüpas lonksu tinti.
Kui selles jutus midagi
teil mii ja maa ei meeldi,
siis arvan, et teid targemaks
ei suuda teha keegi!
Ma ei väida nagu oleks selle lulla ise loonud. Vemmalvärss on mu mälu mööda pärit roheliste kaantega klamberköites saksa lastelaulude kogumikust "Himplike ja Pimplike". Oi, seal oli arvukalt mällusööbinud kalambuure, näiteks "siis kana kireb ja kaagutab kukk ja mina vatran ja latran kui sukk." Ilmavõrk annab teada, et tõlkinud Heljo Mänd, küllap seepärast nad end nautida lasevad.
Taas valgete õite aeg on täies hoos ja teeroos on kõige lõhnavam ja kaunim meie riigis, ilma igasuguse naljata...
teisipäev, 26. mai 2009
Öiroopa-muljeid
Tšehhi linna Praha õhk oli avali lennukile, millega otse Eesti linnast Tallinnast õhku olin tõusnud. Veetlevad kõrge kontsaga tänavakingad hakkasid aga juba esimesel päeval alatult alt vedama. Tänavasillutis ei ole ka seal väga kiita, armastavad maha raiuda 5x5-sentimeetriseid kivikuubikuid ja jätavad pealt lihvimata. Võibolla lörtsiga on abiks.
Aga et nunnus hotellis oli vaba ja piiramatu wifi, siis sain ideid teistelt presideerivas öiropealinnas käinutelt või parasjagu käijatelt, et mida teha ja kuhu minna. Esimesel õhtul kondasime Katrega vanalinnas ja suundusime seejärel sihipäraselt Jaagu soovitatud pubisse The Pub, mille peamine võlu on see, et õlut saab ise lasta ja maksad mõõdu järgi (mõõdetakse 10 ml täpsusega). Me ei hakanud sekkuma laudkondade võistlusse, vaid suhtlesime niisama vabalt. Järgmistel õhtutel aga pakkusid Komisjon ja eesistujariik niivõrd rikkalikke bankletilaudu, et pubist õlut juurde libistada oleks vatsa rebestanud. Nii ma neljandal päeval piripardani täis vatsa ja uutest ideedest tulvil peaga hilisõhtul Eesti linna Tallinna tagasi lendasingi. Et vurada varahommikul kooriga Ungarisse puhkusele, mis väga lõõgastavaks just ei kujunenud, aga 2 kontserdist ja ohtrast veinist ei saagi ju lõõgastust loota?
Euroviisusid kaesime suurelt ekraanilt Poola linna Varssavi pubis. Ennustusvõistluse Eesti koha üle paremusjärjestuses võitis Taivo. Lahtine õlu oli seal pubis tõeline saast, nimeks Tyske või midagi sarnast.
Madjarimaa linnas Budapestis tegime algul spaapuhkust kuulsates Szecheny termides (ma ei hakka oma ajusid ega keelt kiusama ungarikeelsete nimede hääldamisega erinevalt Taivost, kes kutsus esile imetlevaid naerupahvakuid, hääldades mängleva kergusega kohanime nagu Satoraljaujhely - see kõlab alguses paljutõotavalt, kuid lõpupoole võiks arvata, et ütlejal on rohkest veinist tingitud kõnehäired). Loodetavasti said ka minu luud-kondid suht penskaririkkas maapõuest paiskuvas lämmis (20-38 kraadi) ja lõviosa Mendelejevit sisaldavas vees uue hingamise.
Pealelõunal tegime asja EV saatkonda. Meie unustamatuks lemmikuks said saatkonna trepid, kuhu rivistununa läbisime 30-kraadises päikselõõsas (tule)proovi. Päris kontserdil järgmisel päeval lasime end juba peaaegu lohutustpakkuvalt kuusel varjutada. Terava sulega William Lower edastab saatkonna avamiselt oma elamused EV välisministrist ja HBS-st päris kujundirohkes inglise keeles.
Ega me teadnud, et meie siiras kava võib selliseid asssotsiatsioone tekitada, seepärast läksime pahaaimamatult õhtul mitteilusa kohvikarva Doonau peale seilama ja sööma-jooma. Toit oli hää ja ports piisav ja veini anti ka jaopärast ning rahvakunstitrio meelitas kuulsate Ungari tantsudega, mis küll ühe tšehhi helilooja looming teadupoolest. Üks ta Austria-Ungari keisririigi värk kõik! Mingil ööl me vallutasime Johansonide-Jürgensonidega ka Buda kindlust ja avastasime kuningalossi võlvistikust trubaduuri, kes purustatud ja käepäraste vahenditega (nael, teip) paigatud kitarrist võlus välja kõikvõimalikke kauneid ja kaunimaid hitte. Kui me üritasime kampa lüüa oma selgeksõpitud biitlitega nagu "When I'm sixty-four", siis pani ta ette laulda midagi romantilis-ballaadilis-nostalgilisemat nagu "Michelle"... ja esitas selle ise südantlõhestava veenvusega.
Nyiregyhaza (järjekordne keeleväänamisoht!) linnas Ungarimaal saime me kohalikeks kuulsusteks, paistab - lapsukesed koolimaja ees plaksutasid meile vaimustunud äratundmisrõõmus, kui lahkusime peale edukat kontserti Kodaly Hallis Eesti suursaadiku vastuvõtule kohalikus pubis, kus ülla-ülla! kanti meile lahkeste vaid Eesti õlut ja mitte Ungari veine!
Kontserdiga jah, läks niimoodi, et esialgu kuulasime meie, karp lahti, kuidas kohaliku kooriinstituudi kooride lauljad seisid meetriste vahedega kogu saalis ja täitsid selle kõrvulukustavalt täiuslike häältega moodsate kooriheliloojate loomingu abil. Tormis kaasa arvatud. Aga piano ei olnud nendega. HBS seevastu kogunes järgmise esinejana kesklavale troppi kui laborihiirte kamp ja üritas seejuures meelde tuletada, kas tasub usaldada oma sisekõrva, kui naabritki ei kuule, teisest häälerühmast rääkimata. Tõestasime ausalt, et oleme Eesti koorimaastikul erakordne nähtus, kes ei tunne end mugavalt igast kummalisest asendist Tubina "Igatsust" või Veevo "Kadakaid" lauldes. Ja eks sedalaadi "klassikalist" koorimuusikat olid kohalikud juba kõriauguni kuulnud ka... nii et me ei tekitanud, teadagi, ahhaa!-elamust. Kuni järg jõudis meie oma ampluaani, milleks seekord olid Valgre ja biitlid ja Lätte "Metshaldjas" jms. Nendega suutsime saavutada madjarlikult tulise publiku kaasaelamise ja skandeerivad aplausid. No ja muidugi kui meie Koit tuli taevasse ja esitas omad soolod, siis ei tahetud teda mitte ära lasta, vaid kõiges ihusuuruses ja -ilus kohalikesse kunstiansamblitesse värvata!
Järelejäänud Ungari-päevadel me siiski saime veine ja päikest ja termaalvesi veel päris ohtralt. Tokaij on selle UNESCO maailma kultuuripärandisse kantud piirkonna nimi, kus õnnestub hallitanud ja külmanud viinamarjadest tehtud veini erilise väärtusena ja kalli raha eest Tokaij Aszu nime all maha müüa. Aga ta kuramus oli tõesti hea, eriti see 5-puttonyi väärtusega pokaalitäis, mille peremees 39 meetri sügavusel veinikeldris meile 7 veinist koosneva degustatsiooni lõpus valas!
Kuid nüüd mulle tundub, et ma olen otsapidi jõudnud Rumeenia linna Targu Mures. Ma jõudsin sinna juba Ungari-reisi viiendal päeval, kui omavalitsusametnikust kaaslaulja küsis, kas ma tean, kas mul on ikka sama minister, kes Eestist lahkudes. Õudne, ma ei teadnud ja ilmavõrku puhkusele-reisile ma targu kaasa ei võtnud nii et kohemaid olin Targu Mures. Naastes selgus, et hoolimata armsa ministri säilumisest on ikka põhjust mures olla eelarve pärast - sedapuhku mina ega mu kallid teadlased kärpekrokodilli käest ei pääse...
Aga et nunnus hotellis oli vaba ja piiramatu wifi, siis sain ideid teistelt presideerivas öiropealinnas käinutelt või parasjagu käijatelt, et mida teha ja kuhu minna. Esimesel õhtul kondasime Katrega vanalinnas ja suundusime seejärel sihipäraselt Jaagu soovitatud pubisse The Pub, mille peamine võlu on see, et õlut saab ise lasta ja maksad mõõdu järgi (mõõdetakse 10 ml täpsusega). Me ei hakanud sekkuma laudkondade võistlusse, vaid suhtlesime niisama vabalt. Järgmistel õhtutel aga pakkusid Komisjon ja eesistujariik niivõrd rikkalikke bankletilaudu, et pubist õlut juurde libistada oleks vatsa rebestanud. Nii ma neljandal päeval piripardani täis vatsa ja uutest ideedest tulvil peaga hilisõhtul Eesti linna Tallinna tagasi lendasingi. Et vurada varahommikul kooriga Ungarisse puhkusele, mis väga lõõgastavaks just ei kujunenud, aga 2 kontserdist ja ohtrast veinist ei saagi ju lõõgastust loota?
Euroviisusid kaesime suurelt ekraanilt Poola linna Varssavi pubis. Ennustusvõistluse Eesti koha üle paremusjärjestuses võitis Taivo. Lahtine õlu oli seal pubis tõeline saast, nimeks Tyske või midagi sarnast.
Madjarimaa linnas Budapestis tegime algul spaapuhkust kuulsates Szecheny termides (ma ei hakka oma ajusid ega keelt kiusama ungarikeelsete nimede hääldamisega erinevalt Taivost, kes kutsus esile imetlevaid naerupahvakuid, hääldades mängleva kergusega kohanime nagu Satoraljaujhely - see kõlab alguses paljutõotavalt, kuid lõpupoole võiks arvata, et ütlejal on rohkest veinist tingitud kõnehäired). Loodetavasti said ka minu luud-kondid suht penskaririkkas maapõuest paiskuvas lämmis (20-38 kraadi) ja lõviosa Mendelejevit sisaldavas vees uue hingamise.
Pealelõunal tegime asja EV saatkonda. Meie unustamatuks lemmikuks said saatkonna trepid, kuhu rivistununa läbisime 30-kraadises päikselõõsas (tule)proovi. Päris kontserdil järgmisel päeval lasime end juba peaaegu lohutustpakkuvalt kuusel varjutada. Terava sulega William Lower edastab saatkonna avamiselt oma elamused EV välisministrist ja HBS-st päris kujundirohkes inglise keeles.
Ega me teadnud, et meie siiras kava võib selliseid asssotsiatsioone tekitada, seepärast läksime pahaaimamatult õhtul mitteilusa kohvikarva Doonau peale seilama ja sööma-jooma. Toit oli hää ja ports piisav ja veini anti ka jaopärast ning rahvakunstitrio meelitas kuulsate Ungari tantsudega, mis küll ühe tšehhi helilooja looming teadupoolest. Üks ta Austria-Ungari keisririigi värk kõik! Mingil ööl me vallutasime Johansonide-Jürgensonidega ka Buda kindlust ja avastasime kuningalossi võlvistikust trubaduuri, kes purustatud ja käepäraste vahenditega (nael, teip) paigatud kitarrist võlus välja kõikvõimalikke kauneid ja kaunimaid hitte. Kui me üritasime kampa lüüa oma selgeksõpitud biitlitega nagu "When I'm sixty-four", siis pani ta ette laulda midagi romantilis-ballaadilis-nostalgilisemat nagu "Michelle"... ja esitas selle ise südantlõhestava veenvusega.
Nyiregyhaza (järjekordne keeleväänamisoht!) linnas Ungarimaal saime me kohalikeks kuulsusteks, paistab - lapsukesed koolimaja ees plaksutasid meile vaimustunud äratundmisrõõmus, kui lahkusime peale edukat kontserti Kodaly Hallis Eesti suursaadiku vastuvõtule kohalikus pubis, kus ülla-ülla! kanti meile lahkeste vaid Eesti õlut ja mitte Ungari veine!
Kontserdiga jah, läks niimoodi, et esialgu kuulasime meie, karp lahti, kuidas kohaliku kooriinstituudi kooride lauljad seisid meetriste vahedega kogu saalis ja täitsid selle kõrvulukustavalt täiuslike häältega moodsate kooriheliloojate loomingu abil. Tormis kaasa arvatud. Aga piano ei olnud nendega. HBS seevastu kogunes järgmise esinejana kesklavale troppi kui laborihiirte kamp ja üritas seejuures meelde tuletada, kas tasub usaldada oma sisekõrva, kui naabritki ei kuule, teisest häälerühmast rääkimata. Tõestasime ausalt, et oleme Eesti koorimaastikul erakordne nähtus, kes ei tunne end mugavalt igast kummalisest asendist Tubina "Igatsust" või Veevo "Kadakaid" lauldes. Ja eks sedalaadi "klassikalist" koorimuusikat olid kohalikud juba kõriauguni kuulnud ka... nii et me ei tekitanud, teadagi, ahhaa!-elamust. Kuni järg jõudis meie oma ampluaani, milleks seekord olid Valgre ja biitlid ja Lätte "Metshaldjas" jms. Nendega suutsime saavutada madjarlikult tulise publiku kaasaelamise ja skandeerivad aplausid. No ja muidugi kui meie Koit tuli taevasse ja esitas omad soolod, siis ei tahetud teda mitte ära lasta, vaid kõiges ihusuuruses ja -ilus kohalikesse kunstiansamblitesse värvata!
Järelejäänud Ungari-päevadel me siiski saime veine ja päikest ja termaalvesi veel päris ohtralt. Tokaij on selle UNESCO maailma kultuuripärandisse kantud piirkonna nimi, kus õnnestub hallitanud ja külmanud viinamarjadest tehtud veini erilise väärtusena ja kalli raha eest Tokaij Aszu nime all maha müüa. Aga ta kuramus oli tõesti hea, eriti see 5-puttonyi väärtusega pokaalitäis, mille peremees 39 meetri sügavusel veinikeldris meile 7 veinist koosneva degustatsiooni lõpus valas!
Kuid nüüd mulle tundub, et ma olen otsapidi jõudnud Rumeenia linna Targu Mures. Ma jõudsin sinna juba Ungari-reisi viiendal päeval, kui omavalitsusametnikust kaaslaulja küsis, kas ma tean, kas mul on ikka sama minister, kes Eestist lahkudes. Õudne, ma ei teadnud ja ilmavõrku puhkusele-reisile ma targu kaasa ei võtnud nii et kohemaid olin Targu Mures. Naastes selgus, et hoolimata armsa ministri säilumisest on ikka põhjust mures olla eelarve pärast - sedapuhku mina ega mu kallid teadlased kärpekrokodilli käest ei pääse...
esmaspäev, 2. veebruar 2009
mu sõber meem
Kuigi käin ja kiibitsen ka meemi väidetava käimalükkaja blogi, pani meemi mu poole veerema Uurija. Paadunud meemisõbrana ei saanud väärt meemi eluõigust kosutamata jätta.
Hehe, otsi nüüd 244 postituse seast nagu tuult väljal neid teemakohaseid...
Olen maininud pere kohta, et see on kui kloun Korgitsa koduse elu illustratsioon.
Viimati tahtsin kõiki sõpru kallistada selles loos.
Armastus on... kõik, mis mul on.
Selge pildi Mina Isest aitab luua taas üks meem.
Esile tahaks tuua paljusid asju, sest edevus ei hüüa tulles. Aga kui vaadata väga sügavale südamepõhja, siis tean, et ma tahaksin suuta väljendada seda, millest tekib koorilaulmise kunst.
Ma palun lahkesti meemile eluõigust ja levikut andma Ajuhaamerit, Tuhatjalgset, Redpencilboxi, ... ja kõik teised ka, kes tahavad sellest kinni haarata!
"1. Leia oma vanadest blogikirjutistest teemad, milles kajastuksid järgmised sõnad/teemad ning lingi need: pere, sõprus, armastus, mina ise, mida iganes (vaba valik, mida tahaksid esile tuua).
2. Anna viiele blogipidajale meem edasi. Kaks neist peaksid olema Sinule uued blogitutvused.
3. Meemi saanud blogipidaja kopeerib reeglid ja lingib talle meemi ulatanud blogi."
Hehe, otsi nüüd 244 postituse seast nagu tuult väljal neid teemakohaseid...
Olen maininud pere kohta, et see on kui kloun Korgitsa koduse elu illustratsioon.
Viimati tahtsin kõiki sõpru kallistada selles loos.
Armastus on... kõik, mis mul on.
Selge pildi Mina Isest aitab luua taas üks meem.
Esile tahaks tuua paljusid asju, sest edevus ei hüüa tulles. Aga kui vaadata väga sügavale südamepõhja, siis tean, et ma tahaksin suuta väljendada seda, millest tekib koorilaulmise kunst.
Ma palun lahkesti meemile eluõigust ja levikut andma Ajuhaamerit, Tuhatjalgset, Redpencilboxi, ... ja kõik teised ka, kes tahavad sellest kinni haarata!
esmaspäev, 8. detsember 2008
sünna ametlikult läbi
Alustame lõpust ehk langenud kangelase alkoholijoobest ja ütleme ära, et tekkinud kokkupõrkes oli dolomiidist admiral Pitka see kaine osapool. (tuletab meelde, et kusagil Runebergi lugulauludes oli ka eeversti Sandelsi vapratest tegudest juttu päris pikalt) Suur ja sügav lihahaav IN sõrmes sai kesklinna troimapunktis lastud kinni tikkida, kuid pidu oli end vahepeal kokku korjanud ja ses mõttes jäi kuidagi lõpetamatuks mu jaoks, et ei saanud viisakalt kõigiga kallistada. Aga minu peamised kallid külalised ehk Tuul ja C, olid päästeaktsioonis kenasti kaasas ja nendega läks lõpus kõik kaunilt kaua ja Tuul leidis mulle Krissu voodis pehme maandumispaiga. Tuul ise puhus politseile 0 promilli ja C puhus politseis 0,18, kuid juhilubadeta isik võib seda endale nagunii lubada. Minult oleks ta oma meetriste tumepunaste roosidega peaaegu vereproovi kätte saanud, aga eks okkad kulusivad minu okaste vastu ära küll ja üldse on rahu maa peal ja inimestest hea meel. Peamine ikkagi see, et kuigi alul kippus palju asju plaanide vastu minema, siis lõpuks läks täiesti plaanipäratult üle ootuste hästi ja tegi mu saba- ja nabakondini õnnelikuks. Ja kuigi paljudele me 3 sünnipäevalapse piduseltskonnast õnnestuks väikse vaevaga psühhiaatriline diagnoos panna (hiljem selgus, et on pandudki), oli enamasti tegu ebaadekvaatsuse seltskondlikult meeldivate vormidega. Ühesõnaga - kui mõned kausaalsed sündmused välja arvata, siis teisi kordaks ikka ja jälle.
Tunnistan käsi südamel, täiesti ebaobjektiivselt eelistan ma teatud omadustega mehi. Kui kohale ilmus ülemeelikus tujus C oma politsei kamuflaaž-saunalinaga, olin juba kindel, et hakkab sujuma nii, et saab hää. Noh, Herki võimeid kidraga ma ju lihtsalt ei teadnud veel :) Kirkad on need hetked elukangas, kui saab pillide ja häälega jämmida, lihtsalt hullu vaimustusega mitmel kokkukõlaval häälel laulda, tantsus sulada või tundlike sõrmede all painduda ja punguda - siis tean, et olen vägagi elus ja siin ja praegu ja muu ei olegi oluline! No ookei, tegelikult oli samaoluline ka imehea kartulisalat ja mõnus saun ja võimas koht ja hurmav külaliskond (koosluselt korraga kolme inimese osaliselt kattuv sõpruskond) ja hunnitu kringel (Rahvusraamatukogu kohvik teeb seda!). Elulisuse pitseri jätsid kogu peole veri, higi ja naerust valatud pisarad.
Elu läks edasi järgmisel hommikul kallutatuna libeda liuvälja poole. Minu esimesed uued iluuisud said ristsed Harju tänava jääl ja see on nüüd küll kilulinna hää omadus, et seal nii mitu uisurada on, kus inime saab jääsporti harrastada. Trikk triki otsa said kõvasti lihvi.
Ja Int$$, tead, mingis horoskoobis on öeldud ka seda, et kui näete kedagi oma eksi oma pulma kaasa tirimas lihtsalt sel põhjusel, et eksil oli nii õnnetu nägu peas, siis ilmselt on kättpidivedaja (mitte -veetav!) Ambur.
P.S. Mõistlik inime sõidutab ja pargib oma auto nädalavahetuseks sinna, kus lund ei saja (veel). Siiras tänu V-le, kes garaažiukse esise oli kojusaabujale puhtaks rookinud!
Tunnistan käsi südamel, täiesti ebaobjektiivselt eelistan ma teatud omadustega mehi. Kui kohale ilmus ülemeelikus tujus C oma politsei kamuflaaž-saunalinaga, olin juba kindel, et hakkab sujuma nii, et saab hää. Noh, Herki võimeid kidraga ma ju lihtsalt ei teadnud veel :) Kirkad on need hetked elukangas, kui saab pillide ja häälega jämmida, lihtsalt hullu vaimustusega mitmel kokkukõlaval häälel laulda, tantsus sulada või tundlike sõrmede all painduda ja punguda - siis tean, et olen vägagi elus ja siin ja praegu ja muu ei olegi oluline! No ookei, tegelikult oli samaoluline ka imehea kartulisalat ja mõnus saun ja võimas koht ja hurmav külaliskond (koosluselt korraga kolme inimese osaliselt kattuv sõpruskond) ja hunnitu kringel (Rahvusraamatukogu kohvik teeb seda!). Elulisuse pitseri jätsid kogu peole veri, higi ja naerust valatud pisarad.
Elu läks edasi järgmisel hommikul kallutatuna libeda liuvälja poole. Minu esimesed uued iluuisud said ristsed Harju tänava jääl ja see on nüüd küll kilulinna hää omadus, et seal nii mitu uisurada on, kus inime saab jääsporti harrastada. Trikk triki otsa said kõvasti lihvi.
Ja Int$$, tead, mingis horoskoobis on öeldud ka seda, et kui näete kedagi oma eksi oma pulma kaasa tirimas lihtsalt sel põhjusel, et eksil oli nii õnnetu nägu peas, siis ilmselt on kättpidivedaja (mitte -veetav!) Ambur.
P.S. Mõistlik inime sõidutab ja pargib oma auto nädalavahetuseks sinna, kus lund ei saja (veel). Siiras tänu V-le, kes garaažiukse esise oli kojusaabujale puhtaks rookinud!
esmaspäev, 24. november 2008
talvemaastik rebastega
Kauniks tavaks on viia rebased kilulinna vilistlastele näha. Ja Tartu meresadama vanad head vil!! valmistuvad selleks kohtumiseks hoolega, reserveerides supigaleriisid, restorane, muuseumigiide ja uisupaare. Sõbralike organisatsioonide konventidest rääkimata.
Kui Tartu vilistlane vaksalisse jõudis, olid rebased juba kogunenud. Usinalt rongi trügitud, lugesime peade arvuks umbes 13. Sõit läks lahti, alul tasakene-tasakene, siis ikka kiiremini. Rebased kibelesid laulma. Ma manitsesin küll, et näete see kaunis paarikene seitse pingirida eemal asutab teineteise kaisus tukkuma, ärgem neid häirigem, aga peale esimest poolsosinal lauldud "Kord sügisöösel..." olid nemad esimesed plaksutama! Nii jätkus meie kontsert tõusvas populaarsuses ja üha kestvamate kiiduavalduste saatel. Isegi naabervaguneist tuldi kuulama! Balti vaksalis maabudes käis kuulsus juba meie ees ja seni kui meie rivistusime paarikaupa väljuma ja tallinlastele "Terelaulu" laulma, oli meie andunud publikum jõudnud teavitada perrooni otsas seisvaid ootusärevaid vilistlasi, et "oi, kui toredasti nad terve tee laulsid, me oleme niiii liigutatud!"
Tallinn võttis meid vastu paksus lumes ja kerges pakases. Vudisime üle Tornide väljaku ja Paksu Margareeta juurest keerasime Linnahalli poole, aga ikka jõudsime supigaleriisse liiga vara - avamist tuli oodata pea tund aega. Kasutasime seda aega vastastikuseks tutvumiseks ja kõik vanad vilistlaspead olid tegevuses 13 uue näo ja nime kokkuviimisega. Rebastel oli hulga lihtsam, kuivõrd vilistlasi oli kohal alla 10. Kõhud 6 soolasemast ja ühest magusast supist punnis suundusime Vironiasse. Mis üks kena koht uudistada oli. Ma ütlen, kamin oleks hubasuse tipp, aga ilma selletagi võis end mõnusalt tunda, mida mitmed varahommikused kohaljorutajad ka juba tegid. Järgmine lahke konvent ootas meid suisa Lossi platsil Nevski katedraali vastas ja peitis endas vastremonditud Rotalia ruume koos sama värskete rotalustega. Neil oli mureks, et pealinnas võiks rohkem naiskorporatsioone olla ja olid varmad alustama arutelu teemal "C!I! koondis Tallinnas". Lahkusime tänulikena tunnustuse ja komplimentide eest.
Kohtusin kogu pesakonnaga uuesti Premia jäähallis. OOO! Uisutamine on mu tänavutalvine nõrkus ja kavatsen sellest viimast võtta! Sedapuhku tegin tõsist trenni ja tööd pööretega tagurpidisõidust edaspidisuunale. Ja lõpuks tulid need päris kenasti välja, isegi pisukese hüppega koos! Ja siis veel pöörded edaspidisuunalt selg-ees-sõidule, neile suutsin lisada aimatava tagurpidi-"pääsukese".
Jäähallist lahkusime väsinute ja õnnelikena. Ees ootas pidulik õhtusöök Linnupesa kõrtsus. Toit oli hää, ports piisav, aga kringliga olime selgelt üle pingutanud. Taheti seda Meriväljal majutuvatele rebastele kaasa pakkida, aga meie keeldusime lahkesti meeter korda poolesest kringlipakendist käe otsas kaasa kõlkumast. Jalutasime siis lihtsalt 2 kätt taskus ja reisipaunad seljas läbi sumedalt talveöise Kadrioru pargi Poska peatusesse. Jajaaa, Kadrioru park passib talveöil suurepäraselt romantiliseks jalutuskäiguks, eriti siis, kui lumi paksult mais ja puis ning külma nagu polegi, pikem mõni soojakraad. Bussipeatuses selgus loomulikult tõsiasi, et bussini on ca 20 minutit, mis ei ole mitte meeldiv aeg paigal tammuda. Hakkasime astuma järgmise peatuse poole, teepeal võtsime Russalka ja merekalda ja üldse ma arvan, et rebased said kõigiti näha parimat ja kaunimat osa Tallinnast.
Meriväljal pugesime üsna ruttu lahkete annetajate kohaletoimetatud põhku ehk magamiskottidesse.
Hommikul, oo, siis ootas meid Tallinna vilistlaseks hakanud Kairi riisipuder ja võileivad, konkurentsitud ja kindlad väärtused tundmatu ilmastikuga hommikus. Olin vastu hommikut ja läbi une ühe silmaga jälginud tormi tõusmist ja puude väänlemist akna taga. Rebane Krista oli aga öösel vaadanud koguni piksenoolte välkumist!
Õue jõudes adusime, et pole olemas halba ilma, on ainult ebasobiv riietus. Ja tekkel ei olnud selle ilma jaoks kõige sobivam peakate. Siiski läks teekond allmäge ajakava kohaselt, kuni ma avastain, et see, mis künka tagant kumab, on meie loodetud bussi esituli. Panin ees jooksu ja kõik ülejänud 7 inimest samamoodi. Kätte saime, kuigi pidime selleks autode nina alt punase tulega üle tee spurtima.
Kadriorgu jõudes ootas ees hoopis teistsugune park kui öösumeduses. Väiksemad ja suuremad lumepöörised sakutasid meid eest ja takka ning Mikkeli muuseumi treppidest oli saanud libe kaldtee. KuMu juures vedasid turistid lirtsudes oma kohvreid kaldteest üles ja niimoodi meid täpselt kell 11 uksest sisse pühitigi.
Kunst oleks muidugi omaette peatükk eluloos. 2 tunniga sai ainult meelde tuletatud, et seda ja seda ja todagi peab kindlalt tulema veel pikemalt uurima. Seekord imetlesin rohkem Weizenbergi carrara marmorist skulptuure, vargsi silitasingi. Sürrealistide fotonäitusest sain ainult teadmise, et see on. Kaasahaaratud lisamaterjal sisaldas siiski piisavalt manifeste ja fakte, et suuremat isu tekitada.
Ja tuligi taas väljuda avakosmosesse. Weizenbergi tänav oli omandanud polaarklimaatilise iseloomu ja taas ma küsin: kaameramehed, kus te olete, kui teil on vaja teha võtteid lumetormiga rinda pistvatest vapratest eesti naistest!?
Trammis algas võidujooks ajaga. Viru väljakul roomasid rööbasloomad teosammul ja pigem stoppasid kui liikusid ülepea. Vaksalis ootas meid aga kringliga Tarmo ja me ei teadnud, kas me sellele viimsele väljuvale rongile üldse jõuame. Nojah, tol hetkel me veel ei teadnud, et järgmine rong on väljuma veel visam. Õnneks sai tramm liikuma ja uste avanedes sukeldusime taas silmipimestavasse möllu. Rebased sõna otseses mõttes lükati vaguni uksest koos kringli ja tuisuhooga sisse.
Mina aga kobisin trammile tagasi ja läksin Viru keskusesse lumevarju ja kuivama. Sealt hiljem sõbranna juurde Koplisse saada oli tunduvalt suurem kunts kui lumepilves pidevalt hälbivaid rebaseid leida. Kuid kohale ma sain ja konjakit ja riided kuivama ja juttu ajama ja Monopoli mängima ja kõike muud head, mida lumevõitlejail vaja, enne kui nad taas teise linna otsa teele asuvad.
Mmmmm.... mõnus nädalavahetus, selliseid võiks rohkem olla :)
Kui Tartu vilistlane vaksalisse jõudis, olid rebased juba kogunenud. Usinalt rongi trügitud, lugesime peade arvuks umbes 13. Sõit läks lahti, alul tasakene-tasakene, siis ikka kiiremini. Rebased kibelesid laulma. Ma manitsesin küll, et näete see kaunis paarikene seitse pingirida eemal asutab teineteise kaisus tukkuma, ärgem neid häirigem, aga peale esimest poolsosinal lauldud "Kord sügisöösel..." olid nemad esimesed plaksutama! Nii jätkus meie kontsert tõusvas populaarsuses ja üha kestvamate kiiduavalduste saatel. Isegi naabervaguneist tuldi kuulama! Balti vaksalis maabudes käis kuulsus juba meie ees ja seni kui meie rivistusime paarikaupa väljuma ja tallinlastele "Terelaulu" laulma, oli meie andunud publikum jõudnud teavitada perrooni otsas seisvaid ootusärevaid vilistlasi, et "oi, kui toredasti nad terve tee laulsid, me oleme niiii liigutatud!"
Tallinn võttis meid vastu paksus lumes ja kerges pakases. Vudisime üle Tornide väljaku ja Paksu Margareeta juurest keerasime Linnahalli poole, aga ikka jõudsime supigaleriisse liiga vara - avamist tuli oodata pea tund aega. Kasutasime seda aega vastastikuseks tutvumiseks ja kõik vanad vilistlaspead olid tegevuses 13 uue näo ja nime kokkuviimisega. Rebastel oli hulga lihtsam, kuivõrd vilistlasi oli kohal alla 10. Kõhud 6 soolasemast ja ühest magusast supist punnis suundusime Vironiasse. Mis üks kena koht uudistada oli. Ma ütlen, kamin oleks hubasuse tipp, aga ilma selletagi võis end mõnusalt tunda, mida mitmed varahommikused kohaljorutajad ka juba tegid. Järgmine lahke konvent ootas meid suisa Lossi platsil Nevski katedraali vastas ja peitis endas vastremonditud Rotalia ruume koos sama värskete rotalustega. Neil oli mureks, et pealinnas võiks rohkem naiskorporatsioone olla ja olid varmad alustama arutelu teemal "C!I! koondis Tallinnas". Lahkusime tänulikena tunnustuse ja komplimentide eest.
Kohtusin kogu pesakonnaga uuesti Premia jäähallis. OOO! Uisutamine on mu tänavutalvine nõrkus ja kavatsen sellest viimast võtta! Sedapuhku tegin tõsist trenni ja tööd pööretega tagurpidisõidust edaspidisuunale. Ja lõpuks tulid need päris kenasti välja, isegi pisukese hüppega koos! Ja siis veel pöörded edaspidisuunalt selg-ees-sõidule, neile suutsin lisada aimatava tagurpidi-"pääsukese".
Jäähallist lahkusime väsinute ja õnnelikena. Ees ootas pidulik õhtusöök Linnupesa kõrtsus. Toit oli hää, ports piisav, aga kringliga olime selgelt üle pingutanud. Taheti seda Meriväljal majutuvatele rebastele kaasa pakkida, aga meie keeldusime lahkesti meeter korda poolesest kringlipakendist käe otsas kaasa kõlkumast. Jalutasime siis lihtsalt 2 kätt taskus ja reisipaunad seljas läbi sumedalt talveöise Kadrioru pargi Poska peatusesse. Jajaaa, Kadrioru park passib talveöil suurepäraselt romantiliseks jalutuskäiguks, eriti siis, kui lumi paksult mais ja puis ning külma nagu polegi, pikem mõni soojakraad. Bussipeatuses selgus loomulikult tõsiasi, et bussini on ca 20 minutit, mis ei ole mitte meeldiv aeg paigal tammuda. Hakkasime astuma järgmise peatuse poole, teepeal võtsime Russalka ja merekalda ja üldse ma arvan, et rebased said kõigiti näha parimat ja kaunimat osa Tallinnast.
Meriväljal pugesime üsna ruttu lahkete annetajate kohaletoimetatud põhku ehk magamiskottidesse.
Hommikul, oo, siis ootas meid Tallinna vilistlaseks hakanud Kairi riisipuder ja võileivad, konkurentsitud ja kindlad väärtused tundmatu ilmastikuga hommikus. Olin vastu hommikut ja läbi une ühe silmaga jälginud tormi tõusmist ja puude väänlemist akna taga. Rebane Krista oli aga öösel vaadanud koguni piksenoolte välkumist!
Õue jõudes adusime, et pole olemas halba ilma, on ainult ebasobiv riietus. Ja tekkel ei olnud selle ilma jaoks kõige sobivam peakate. Siiski läks teekond allmäge ajakava kohaselt, kuni ma avastain, et see, mis künka tagant kumab, on meie loodetud bussi esituli. Panin ees jooksu ja kõik ülejänud 7 inimest samamoodi. Kätte saime, kuigi pidime selleks autode nina alt punase tulega üle tee spurtima.
Kadriorgu jõudes ootas ees hoopis teistsugune park kui öösumeduses. Väiksemad ja suuremad lumepöörised sakutasid meid eest ja takka ning Mikkeli muuseumi treppidest oli saanud libe kaldtee. KuMu juures vedasid turistid lirtsudes oma kohvreid kaldteest üles ja niimoodi meid täpselt kell 11 uksest sisse pühitigi.
Kunst oleks muidugi omaette peatükk eluloos. 2 tunniga sai ainult meelde tuletatud, et seda ja seda ja todagi peab kindlalt tulema veel pikemalt uurima. Seekord imetlesin rohkem Weizenbergi carrara marmorist skulptuure, vargsi silitasingi. Sürrealistide fotonäitusest sain ainult teadmise, et see on. Kaasahaaratud lisamaterjal sisaldas siiski piisavalt manifeste ja fakte, et suuremat isu tekitada.
Ja tuligi taas väljuda avakosmosesse. Weizenbergi tänav oli omandanud polaarklimaatilise iseloomu ja taas ma küsin: kaameramehed, kus te olete, kui teil on vaja teha võtteid lumetormiga rinda pistvatest vapratest eesti naistest!?
Trammis algas võidujooks ajaga. Viru väljakul roomasid rööbasloomad teosammul ja pigem stoppasid kui liikusid ülepea. Vaksalis ootas meid aga kringliga Tarmo ja me ei teadnud, kas me sellele viimsele väljuvale rongile üldse jõuame. Nojah, tol hetkel me veel ei teadnud, et järgmine rong on väljuma veel visam. Õnneks sai tramm liikuma ja uste avanedes sukeldusime taas silmipimestavasse möllu. Rebased sõna otseses mõttes lükati vaguni uksest koos kringli ja tuisuhooga sisse.
Mina aga kobisin trammile tagasi ja läksin Viru keskusesse lumevarju ja kuivama. Sealt hiljem sõbranna juurde Koplisse saada oli tunduvalt suurem kunts kui lumepilves pidevalt hälbivaid rebaseid leida. Kuid kohale ma sain ja konjakit ja riided kuivama ja juttu ajama ja Monopoli mängima ja kõike muud head, mida lumevõitlejail vaja, enne kui nad taas teise linna otsa teele asuvad.
Mmmmm.... mõnus nädalavahetus, selliseid võiks rohkem olla :)
esmaspäev, 10. november 2008
uuuhhhh! minu ilm!!!
väljas on minu ilm praegu. ilm.ee ütleb, et lõunatuul 6 m/s, aga seda on liiga vähe pakutud. tegelikult on täpselt selline tuul, mille tõttu siin Tartus oma lapsepõlvekodu Tallinnat taga igatsen. tormine. soe. niiske. võimas. tantsuhoos. elav. väljakutsuv. proovilepanev. tahaks lennata, tahaks seda tuult purjedesse!
Jäime konvendis peale kooriproovi veel repertuaari otsima. Meil on ju koosseisus juba kokku kolm endist ellerheinalast, nii leidub laule, mis võetakse kohe ette nooti vaatamata. kummaline, kuidas lapsepõlves omandatu säilib mälus palju paremini, otsekui mudakiht veekogus - mida sügavamal, seda vähem hajub. kui ette võtsime lood, mis kunagi koos liikumisega sabaaju tasemele harjutatud, siis ei saanud liigutusteta laulda neid ka nüüd. ja seda tunnet! mingi üdini nostalgiline ja magus-valus-igatsev värin saatis neid lugusid hinges. (õnneks on kogu nostalgiatripp ehk Vinteri "Pildikesi koolipõlvest" mingi re-re-re-salvestisena kodus olemas)
aga jah, see ilm... on terve rida klimaatiliste tingimuste komplekte ja kombinatsioone, mis teevad mind pahuraks, tigedaks, loiuks, uniseks, masendunuks, ja kahjuks esineb sihandseid ilmu Eestimaal päris ohtralt. võib-olla veelgi ohtramalt esineb aga ilmu, mis panevad nurruma, sisemiselt puksuma, mõnust ruigama, tantsima, naerma, elu nautima, joovastusest hõiskama, pööraselt karjuma, vaikselt seisatama ja imetlema...
Ma nautisin kogu hingest ja iga ihurakuga õhtul mööda Baeri tänavat üles väntamist. Tuul puhunuks puhanguti peale minu ka ratta püsti ja prillidel poleks kojamehedki nägemist oluliselt parandanud, kuid tunne oli võrreldav surfamisega!
Jäime konvendis peale kooriproovi veel repertuaari otsima. Meil on ju koosseisus juba kokku kolm endist ellerheinalast, nii leidub laule, mis võetakse kohe ette nooti vaatamata. kummaline, kuidas lapsepõlves omandatu säilib mälus palju paremini, otsekui mudakiht veekogus - mida sügavamal, seda vähem hajub. kui ette võtsime lood, mis kunagi koos liikumisega sabaaju tasemele harjutatud, siis ei saanud liigutusteta laulda neid ka nüüd. ja seda tunnet! mingi üdini nostalgiline ja magus-valus-igatsev värin saatis neid lugusid hinges. (õnneks on kogu nostalgiatripp ehk Vinteri "Pildikesi koolipõlvest" mingi re-re-re-salvestisena kodus olemas)
aga jah, see ilm... on terve rida klimaatiliste tingimuste komplekte ja kombinatsioone, mis teevad mind pahuraks, tigedaks, loiuks, uniseks, masendunuks, ja kahjuks esineb sihandseid ilmu Eestimaal päris ohtralt. võib-olla veelgi ohtramalt esineb aga ilmu, mis panevad nurruma, sisemiselt puksuma, mõnust ruigama, tantsima, naerma, elu nautima, joovastusest hõiskama, pööraselt karjuma, vaikselt seisatama ja imetlema...
Ma nautisin kogu hingest ja iga ihurakuga õhtul mööda Baeri tänavat üles väntamist. Tuul puhunuks puhanguti peale minu ka ratta püsti ja prillidel poleks kojamehedki nägemist oluliselt parandanud, kuid tunne oli võrreldav surfamisega!
laupäev, 8. november 2008
idüllist rääkides
Indrek ütleb: oh seda igapäevast kotletti küll
Helge Lahke ütleb: anna meile hommepäev
Helge Lahke ütleb: ja ülehomme seda pikka poissi
Helge Lahke ütleb: et meie käsi ikka hästi käiks
Helge Lahke ütleb: ja jalg tatsuks ja suu matsuks
Indrek ütleb: ja siis me nägime, et see hää on
Helge Lahke ütleb: juust!
kass, kes on oma eluea kohta kõige püsivamalt paikne isane siin majas (mul on kuri tunne, et K meestevahetuses on kõutsil oma roll), nurrrrrub laual mu käte peal, kui sõrmed üritavad sõnumeid tippida.
leegid ahjus on.
soe tuppa levib.
tähed taga-aias taevalael.
ja kuigi eila veel
tusatuju pilved kaasa tõi
siis täna juba öelda võin
et üleeilane
või oli see üle-üle-eilane
rõõm pea saabub taas
mu juurde ja siis istume
saarele sauna ja nii
keskele floora ja fauna
ja aidaa!
Tellimine:
Postitused (Atom)
