respektiga sõnu

Et ma ei oska veel Soundcloudist endale talletamiseks faile alla tõmmata, olgu siinkohal talletatud link igaveseks taaskasutamiseks, kui ma tahaks ikka ja jälle üle kuulata Karin Hango kuldseid sõnu teadliku juhtimise kohta. Mis algab ja lõpeb tegelikult teadlikus enesejuhtimises. Juht kui meeskonna ergastaja. Ma tahaks, et see nii oleks.
Ahh, no mis ma räägin, võtke see 40+ minutit ja kuulake parem ise!

mitte sittagi pole muutunud

vt eelmist postitust rohkem kui 3 aastat tagasi.
ma olen endiselt sama narris lõksus ja see ei meeldi mulle teps. ma ei jaksa seda enam taluda ja miks ma peaks?!
"Ma ei arva, et eraldi, ma ei luba, et koos." SEE sinu tsitaat on mul hästi meeles, juba 15 aastat. Sest täpselt nii sa oledki minuga ümber käinud.
Mul läheb süda pahaks sellele mõeldes. Mida sa must tahad?! Mulle ei meeldi sellises suhtes olla, ehk oled kuulnud mind seda juba ütlemas?! Ma tahan ausust enese vastu. Sinu teod ütlevad mulle, et igal juhul arvestad sa K-ga rohkem ja sa otsid mu lähedust ainult selleks ajaks, kui K-d ei ole. Ma ei heida sulle seda eelistust ette, ma heidan seda, et sa ei ole aus minu suhtes, vaid ajad vastu mingit jama, et sa ei mäleta  sellist juttu ja et ma pole sulle rääkinud jne; või et viid jutu sellele, nagu mina oleks sama moodi käitunud sinuga, et eelistanud kedagi teist. Jah, olen eelistanud, aga mitte ajanud vastu, et see pole nii. Otsusta ükskord ära, mees, kellega sa suhtes oled ja ole talle truu.

Jah, mul on hirm. Et äkki sina oledki ainuke inimene, kes...
Et ma tegelikult ka ei leia mitte kedagi, kellega koos ma end niiii hästi tunneksin. Kas sa ka tead, et ma olen lausa 2 korda öelnud ära väga toredatele inimestele, et jääb ära, sest mu süda ei ole vaba... ja nii see on.

Dialoog nagu olema peab

-->

K: ma olen illlgelt pettunud. Et kuigi väga visalt, hakkasin ma vaikselt sinu peale lootma ja sinuga arvestama ja järeldus ikka sama – ei maksa kellegi peale loota! Väga vihaseks ajab, et ma ka kuidagi ei õpi!

M: peale mõõna tuleb jälle tõus

(Mäh? mismõttes peaks mind kuidagi aitama või lohutama lause "peale mõõna tuleb tõus"?)

Võtame tagasi, teeme uuesti ja sobivamate osatäitjatega: minu parema ja halvema minaga.

K1: ta kordab seda nagu mingit segast mantrat, et "peale mõõna tuleb tõus"… ei tea, kes seda uskuma peaks?

K2: mina ootan seda tõusu siiamaani ... peaasi, et siis muidugi laine yle pea ei lööks. ega keegi pole öelnud, et tõus ohutu asi on

K1: vat see oli hea kild praegu :D see läheb annaalidesse

K2: a eks mul ole kogemusi ka. tõusulainega eriti. tuleb ja paneb sellise laksu, et tykk aega oled oimetu ja kosud.

Mida teha ülestõusmispühadega?

Nõuka-ajal, kui need pühad olid keelatud, siis ma teadsin küll. Siis olid need munapühad Tallinna vanaema juures. Või ka Tartu vanaema juures. Igatahes munapühad või siis ka lihavõttepühad, kuigi paastu meil ei peetud ja ega mulle jäi ka hämaraks natuke, et milleks sellele liha võtmisele nüüd nii palju tähelepanu pöörata. Need pühad seostusid eriomaselt ainult teatud toitudega ja piduliku söömalauaga (mis teinekord kattus Tartu vanaema sünnipäevaga), sest kingitusi ei olnud kombeks (minu mälu mööda küll). Ettevalmistused olid ka tähtsad. Kunstnikumeelega ema rõhus erinevatele munavärvimistehnikatele, mis olid looduslähedased vaid osaliselt. Lisaks sibulakoortele, tangudele, värvilistele lõngadele ja kohviubadele puistati teinekord märjale toorele munale või sinna sibulakoorte vahele enne mässimist ka veidi sünteetilisi riidevärve. Kui siis muna juhtus keemisel katki minema, oli munavalge kõik riidevärvist soonestikku täis… Tallinna vanaema juures kingiti mulle teinekord ka Soomest saadetud šokolaadimune või –jänesed, Tartu vanaema juures aga imetlesin Saksamaalt saadetud pühadekaarte, mil jänesed sekeldasid pesadesse värvilisi mune viia.

Saksamaa sõprade käest korjasin üles ka hilisema tava peita oma lastele aeda korv pühademaiustega, kuid just neil kevadetel, mil tibid parajas eas olid, juhtusid munapühad erakordselt varajasele porisele ajale. Igatahes ma ei mäleta, et mul oleks õnnestunud korvi ja eraldi suuri maiustusi sisaldavaid papist pühademune peita rohetavate rohuliblede vahele või vähemalt kuivanud mätta peale.

Lihavõtte mõte sai selgeks ülikoolis etnograafiat tudeerides. Talupoeglik elutsükkel sundis kevadel pidama paastu, kui oli lootust kariloomad kuidagi ületalve pidada ja neid loomasööda liigvaraselt lõppedes maha ei tulnud tappa. Kala ehk sai veest kätte, siis söödi neid, kuni kana taas munele ja lehm lüpsile tuli ning loomset valku juba jaguma hakkas.

Kuid need on kõik vaid rituaalid, millest täpsemalt teab rääkida Berta.

Kuid tänavu, üleüldiseid eksistentsialistlikke mõtteid mõlgutades tahtsin saada aru just ülestõusmispühade filosoofilis-moraalsest ja religioonipsühholoogilisest mõttest. Lihtsamalt, leida vastused küsimustele nagu: mida ma oma hinges neil vabadel päevadel pühitsema peaks? Mille üle ma rõõmustama peaks? Kuidas saab ühe mehe märtrisurm lunastada terve inimkonna? Ja milles peitub siin lootus?

Uuringut alustasin juba neljapäeval. Küsitletuteks said:

N, kes lisas oma käsitluse kannatusaja ning suure reede kohta ja täiendas oluliste nüanssidega küsimustikku – usutunnistuselt pigem agnostik nagu minagi ja teadmiste poolest teoloogia vallas samavõrd võhik;

A, kellega jagasime rasket jumalavallatut ja usulisest praktikast puutumata lapsepõlve, kuid kelle hilisemad õpingud ja maailmavaade on tugevalt mõjutatud evangeelse luterliku kiriku poolt;

H, kesk- ja kõrgkoolis teoloogiat õppinud kolleeg, usutunnistuselt miskit sorti protestant;

M, lapsest saati suhteliselt aktiivselt tegev apostliku õigeusu kiriku juures ning õppinud pastoraalteoloogiat.

Neljapäeval töölt pikkadele pühadele minnes jäin kimpu küsimusega, et mida soovida selleks esimeseks vabaks päevaks reedel? Eeldades, et tegu on kannatusaja viimase päevaga, soovida „Head kannatamist!“? Mida üldse Suurel Reedel pühitseda? H õppinud inimesena ei saanud ka aru, mistarvis see päev meil vaba on, kannatusi hullunud arvutisüsteemidega jagus talle selletagi. Pikad kiriklikud pühad on aga tema arvates kehtestatud selleks, et paganlikke pühi (vt eespool rahvakalendri seletusi) summutada uute traditsioonidega - puhas võimuvõitlus!

++++ I intervjuu

M: kannatas ennekõike Kristus. reetmise, mõnitamise, ebaõiglase kohtumõistmise, piinamise ja lõpuks ristisurma. see on endassesüüvimise ja alandlikkuse nädal...

K: no aga kuidas seda nö kodustes tingimustes kõike nüüd pühitseda?

M: see on igaühe jaoks individuaalne kui palju keegi sellega tahab tegeleda. nädal ise ongi kasinuse ja loobumise nädal.

K: ma olen väga kasin old ja paastunud ja puha…

++++++

Suure Reede hommikul jäime N-ga 3 tunniks filosofeerima - ikka selle suure kannatuse teemal. Et mida tähendab 'on meie patud lunastanud' ja mis üldse on patt ja mis on selle kõige psühholoogilis-sotsiaalne mõju. 2 uskmatut või agnostikut võivad teadmatusest ikka igasugu asju kokku fantaseerida. N näiteks tuli välja ideega, et Kristus keeras juutidel lihtsalt paasapühad tuksi.

Minu poolt oli analüüs lingvistiline. Sest mind ei kõneta endiselt eestikeelsed piiblitõlked - sõnad on nagu emakeeles, aga aru ei saa mitte muhvigi. Ingliskeelne ja soomekeelne - hoopis teine asi. Kuid sisuliselt on see lunastamise teema endiselt arusaamatu.

Meeleolu hoidmiseks kuulasime Cyrillus Kreegi "Reekviemi", mis ju kaunis tükk on ja kenasti asjakohase mantrana kummitama jääb.

++++ Vaiksel laupäeval jätkasin I intervjuud.

K: mul on siin väike, ei, suur religioosne küsimus ikkagi. kuidas saab ühe mehe märtrisurm teisi lunastada?

M: Kristus näitas teed, see on asja põhimõte. rahvas ei kuulanud Jumalat enam

K: aga hakkas siis rahvas sellest rohkem kuulama?

M: Kristus oli kuulekas Isale, surmani. samas, inimese allumatusega Jumalale tuli surm maale, Kristus võitis surma ja oma eluga ostis inimesed vabaks .. kui nii öelda

K: sõber, su sõna on hämarad... ma ei suuda mõista neid

M: mõned asjad ongi rasked mõista... ka mulle. ja teatud asju ma võtan nii nagu nad on... ma ei oska ka seda päris lõpuni lahti seletada... ning surma teemaga tundub mõttetu tegeleda, kui oled noor

K: minu peamine küsimus täna õhtul: mida ma peaksin mõistma, et homme rõõmu tunda?

M: Kristus, kes oli surnud, on võitnud surma ja elu läheb edasi, teisel kujul... mul on endal arvamus, et seda saabki lõplikult mõista alles peale surma... sinnamaani on see ainult teooria, millel pole raudkindlat tõestust.

K: no siis pole jah miskit teha... aga mille üle sina homme rõõmustad?

M: seda on natuke raske seletada... aga neil päevadel tekib lihtsalt kirikus rõõm. nagu täna... oli ilus teenistus... rahu, rõõm.

++++ II intervjuu, mõtteühtsem

K: ma siin hingepiinas religioossetel teemadel. et tahaks täiega aru saada ülestõusmise mõttest, eriti sellest, et kuidas saab ühe mehe märtrisurm kedagi lunastada? et mida ma oma hinges pühitsema peaks?

A: teoloogiliselt võiks asjast aru saada nii: jumal lõi maailma ja inimese. inimene aga igavene patukott, unustas jumala ja tegi sigadust. jumal karistas, veeuputas, aga ei midagi, varsti jälle jama. siis otsustas enam ei uputa. siis mõtles, et saadab oma poja inimesena maa peale, et inimesed ka nagu tema oma lapsed. idee selles, et oma poeg on inimene.

K: aga ikkagi, märtreid oli enne ja pärast, kuidas tema üksi kedagi lunastas? ja mis mõttes lunastas?

A: poeg hea, õpetab, aitab inimesi, aga ikkagi jumala poeg. märterlus selles, et sureb mingi idee nimel. lunastus selles, et päästab kedagi. st idee, et jumal laseb oma pojal surra selle pärast, et inimesed võiks olla juba ette oma sigadustest puhtad, ja võiks olla jumala poolt õigeks mõistetud.

K: kõlab kuidagi äraspidiselt

A: no kreisi jah, aga see ju juudi värk - jumal ei saa niisama andestada, peab ohvri vastu võtma. vana testamendi ajal oli üks karistus teise järel, et inimene võtaks õppust. siis aga jumal, kes vajab ohvreid teatavasti, otsustab, et ühtlasi ohverdab ja samal ajal võtab vastu mega ohvri - oma poja inimeste eest. et inimeste sigadused oleks ette andestatud

K: ma mõtlesin, et siin juudi värgist edasi mindud... et tahaks ka nagu millegi üle rõõmustada, aga ei saa aru, mille üle siis seekord või eriti seekord

A: noh rõõm see, et kui tunnistad pattu ja usud jumalat, siis ei pea kartma, et põrgus põled. VT ajal saad karistuse, mille oled ära teeninud.

K: noh... ma ei tea, miks ma põrgus põlemist ei karda? kardan hoopis rohkem hingepiinu eluajal.

A: no see juba teine teema ja üks teoloogia suundi, et tegelikult ongi põrgu inimese eluajal südametunnistuse piinade näol. et kui süda puhas, siis põrgut pole

K: aga inime ju a priori patune. sest pärispatu-värgist on veel raskem aru saada

A: see on see aadama-eeva värk: et sõid keelatud puust ja sellega on kogu inimsoo patuga märkinud

K: sedand küll, aga kui aadamat-eevat isegi võrrelda eneseteadvuseta lastega, kes keelust üleastumise järel said eneseteadvuse ja samas jäid muretust elust ilma, siis mumeelest tähendab see lihtsalt, et tuleb vastutama hakata ja eluga edasi minna. milles see patt siis?

A: ma mõistan seda nii, et kogu VT aja lootis jumal inimese ümberkasvatada, aga siis mõistis, et pole kasu, jääb ikka lontruseks

K: aga muidugi, kui sellest arvata, et inime jääb lontruseks, siis muidugi, on tema patune

A: vaata see on mumeelest Platoni koopamudeliga seotud ja patt on see, et ei uskunud, et lihtsam on ilma eneseteadvuseta

K: „see ka mõni patt!“ :D

A: patt on lihtsalt vale tegu, oma elu raskemaks tegemine

K: ja inime teeb jumala meelest sünnist saati valesid tegusid? kus see lootus lunastusele siis on?

A: ta ei looda enam teda karistades ja hirmutades ümberkasvatada, vaid annab ette andeks. aga nagu juudi kombele kohane vajab selleks enne ohvrit. ideeks teada anda, et on leppinud inimesega sellisena ja soovib, et inimesed seda ohvrit ja ohvri vastuvõtmist hindaks. sellest rõõm, et tegelikult ei lõppenud kõik koleda surmaga, vaid ülestõusmisega. see oli sümboolne akt.

K: miks see mulle küll kuidagi hinge ei lähe?

A: ma ei saa ka öelda, et mulle läheks. kuigi idee poolest võiks ju olla kergendus: tead, et sind tingimusteta armastatakse ja see jumala ohver on märk sellest, et ta on lõpuks loobunud tingimusi esitamast ja võtab inimest sellisena nagu ta on

K: aga ega inimesel sellest kergemaks lähe, sest siga keeratakse endiselt nii endale kui teistele

A: ega inime, kes teab, et teda armastatakse vähemalt kellegi poolt tingimusteta, ei muutu ju põhimõtteliselt ka sellest paremaks inimeseks, aga tal on vähemalt teadmine et kusagil on keegi... st. inimese loomus ja kellegi armastus ei ole omavahel lahutamatult seotud.

K: ja see konks, et kui pattu ei tunnista ja end ei paranda, põled ikka põrgus ;)

A: mul arusaam, et see patutunnistamine on põhimõtteliselt tunnistamine, et ma pole täiuslik ja teen alalõpmata vigu. mida iga arukas inime ju teeb. ja võime endale ka seda ebatäiuslikkust andeks anda

A: ma juba ammu ei usu ega arva, et jumal oleks kusagil kaugel. ma arvan, et ta istub meie sees – peas - ja juhib me elu just nii, nagu me ise seda teeme

K: see on ka minu kreedo, ma arvan

A: ses mõttes anda oma elu jumala kätte oleks see, et lülitan automaatpiloodi peale ja ei juurdle lõputult, et miks ja kuidas ja mis on parem, vaid lasen elul end juhtida lootuses, et see jumal minu sees aitab intuitiivselt vms teha õigeid valikuid. aga lunastuslugu läheb ka sellega kokku: et kui nn jumal on sinule andeks andnud ja oma poja ohverdanud, siis see tähendab, et ei ole õigust ise enda üle kohut mõista. st. jumal minu sees on mulle andestanud, aga mina ise ei taha seda uskuda. ses mõttes polegi vahet, kus see jumal asub.

K: aga ikkagi. kui jumal on minu sees, kes siis homme üles tõusma peaks ja mille üle rõõmustamisele pürgida?

A: see ju kõik sümboolne lugu: rõõm sellest, et päriselt ei surdud, aga andestus on ikka.

K: ei surdud siis päriselt või?... ei, see on loll küsimus, vaidlustada paradigmaatilist ja narratiivset aksioomi...

A: ähh, no surdi, aga ärgati üles, ses mõttes. ja rõõm sellest, et jumal on ikka vägevam surmast

K: oijah... mis teavad elavad surmast, neil on vaid lein

A: just, seepärast elavad sillas ongi kui surnust keegi ärkab ja selgub, et sel on võim surma üle

K: et võivad jätta oma leina kus see ja teine?

A: või ka et võivad uskuda, et surm pole lõpp.

K: usk hauatagusesse ellu? või reinkarnatsiooni?

A: noh vaata - püüa seda olukorda kujutleda nii, et on üks inime, kellest väga hoolid. siis selgub, et ta läheb ennast ohverdama selleks, et teisi inimesi päästa ja saabki surma ja siis selgub korraga, et ta ärkab üles ja ütleb, et tegelikult elan ma edasi. ma pole kaua siin maa peal, aga teispoolsuses kohtume

K: nyyh!

A: et selgub, et keegi teab, kuidas asjad tegelikult on ja mis saab pärast surma jne. see on iseenesest ju vägev, kui nii oleks

K: jah...

A: aga mis puutub nendesse pühadesse, siis ma ka ei suuda seda lugu pühade kontekstis uuesti läbi elada, st. mind ei liiguta

K: aga vähemalt on ilus ilm ja puhas õhk, mille üle rõõmustada.

"Kui käituda ei oska, siis ära käitu!"

Postituse pealkiri on laenatud kallilt ak! emalt, kes sellega meid rebaspõlves väga selgesõnaliselt ohjas. Kindlasti oleme kõik lapsepõlvest saati kuulnud suuniseid nagu
"Käitu korralikult!" (aga kuidas on korralikult?)
"Ära nii käitu!" (aga kuidas nii, kas ma sain ikka õigesti aru, mida ma valesti tegin?!)
jne
...

Täna tegin jälle selle strateegilise vea, et läksin läbi raamatupoe. Ja külge kleepis end täiesti kuldaväärt raamat, mis jagab terve rea kasulikke näpunäiteid käitumise kohta - Julia Sviyashi "Kuidas kiiresti ja lihtsalt rikkuda enda ja teiste elu".
Võtkem näiteks see: "Meie maailm on lausa uppunud nõuannete, metoodikate ja instruktsioonide merre, kuidas saavutada õnne ja edu. Aga tehnoloogia, kuidas põhjustada kannatusi, on jäetud tähelepanuta. ---- Tegelikult tegeleb inimene kogu elu sellega, et leiutab lugematul hulgal viise, tehnoloogiaid ja kavalusi, mis hoiavad teda õnnest eemal. " Ja mis peamine: "Inimene pole loodud täielikuks õnneks. Järelikult ta pole huvitatud suurema osa oma probleemide lahendamisest. Vastasel juhul oleksid kõik juba ammu õnnelikud."
Või mõned näited pealkirjadest: "Teie ebaõnn on teie endi kätes!", "Kuidas endas lõplikult pettuda", "Kuidas ennast haigeks teha", "Millele raisata elu ja aega".
Peamiselt kõnetas mind esimesel sirvimisel lause lk-l 9: "Ja isegi kui filmil on HAPPY END, siis just sellega film lõpebki! Pärast õnnelikku lõpplahendust pole lihtsalt enam midagi näidata, sellist süžeed pole kellelegi vaja." - see asjaolu on mind kogu elu häirinud, sestap otsustasin kiirelt raamatu soetamise kasuks.
Raamat on lihtsate ja efektiivsete harjutuste kogumik. "Ja mis peamine, need ei nõua eneseületamise piinarikkaid pingutusi. Teil on kõik juba olemas, vaja on seda lihtsalt teadlikumalt kasutada." Triviaalsed tõdemused nagu "kannatused, üleelamised ja pikaldased depressiivsed seisundid on teie nii-öelda looming" esinevad raamatus ka, kuid vürtsitatud ohtra äraspidise ja musta huumoriga, millest lausa pritsib rõõmu inimliku hädaldamise, muretsemise, probleemitekitamise ja õnnetusetunde üle.
"Tujurikkujate" käsiraamat ühesõnaga, mis pakub ohjeldamatult ainest nii äratundmisrõõmuks kui -kurvastuseks. Ja tõhusalt toimivat iroonilist eneseabi minusugustele, kes ei tea, kuidas käituda.

psühhohügieen ja füsioteraapia

Armsad sõbrad, tänan küsimast, mul on nüüd juba palju parem. Peaaegu kõik korras. Ja saba ka nagu polekski. Igatahes ei valuta enam.
Nädal bipolaarseid meeleolusid. Kadunud söögi-isu ja 2 kilo kehamassi. Mitmed rõõmsad joogid heas seltskonnas. Arvukad rattakilomeetrid. Mõõdukad basseinimeetrid. Tunnid rännakuid hinge kummalistel ja keerukatel maastikel, kohtumised iseendaga, lähedane sõber toeks. Mis salata, 3 kibedat tabletikest ka. Laul, mis teeb alati rinnad rõõmsaks. Muusika eneses. Muusika ümber. Muusika. Vaimustavad kohtumised, uued huvitavad ja innustavad väljavaated ja teaduslikud ideed. Kerge ja helge ja energiline tunne.
Elu on lill, aga selline, mis teeb arenguhüppeid :D

Lisatud hiljem tsitaat Tiialt:

Ma tahan elada naeratades, tunda tõeliselt ja südamest kaasa õnnelikule elule. Teiste omale ka. Ja teate, absoluutselt igal inimesel on põhjus olla täna, just praegu õnnelik. On palju asju, mis on hästi.

Lai-a-li on, lai-a-li on…

HBS-i tänasest muusikateraapiast viimati kummitama jäänud „laiali on kõik mõtted ja tunded, laiali on kõik taevas ja maa…“
„Ma olen selleks liiga vana, et kõike otsast alata. Ma vajan rahulikku ja kindlat suhet.“ – nii öeldi mulle tookord, kui ma alles tegin tutvust xanaxi perekonnaga. Täna võin öelda samad sõnad enda poolt. Iseasi, mida keegi rahulikuks ja kindlaks peab. Mida ma siis nüüd õppinud olen? Küllap seda, kuidas on võimalik armastada kedagi täpselt sellisena, nagu ta on – ilma petlike ootusteta. Tingimusteta armastus?
Minu paanilises peas muutub see küsimuseks: mida ma kardan? mis mind ärevaks teeb? Kardan seda, et olen liiga vana, et kõike otsast alata, et leida keegi sõbrast enam lähedane, OMA inimene, kes suudaks mind taluda sellisena nagu olen ega teeks endale minu suhtes petlikke ootusi. Nagu ka mina tema suhtes.
Äkki siin peitub mingi konks? Tuleta meelde, mis aitas eelmine kord:

saad kõik, millest loobud.

Peamiselt loobusin jonnimisest maailma vastu, mis ei toiminud nii, nagu mina tahtsin. See omakorda vabastas sisemised varud avada silmad ja meeled.

K: sellistes asjades olen kuidagi paratamatu ... romantik on liiga romantiline, idealist liiga kompromissitu, maailmavalu liiga valus... mingi igatsus kõiksuse järele?
M: hmm.. mingi igavene toetuspunkt universumis?
K: pigem taotlus leida ühine toetuspunkt nii mikro- kui makrokosmose jaoks, et saavutada tasakaalu enda ja kõiksuse vahel? ei, tasakaal ei ole õige sõna...
M: see on normaalne.. kuna üks asi on kindel siin maailmas, et maailm muutub, siis tekib inimesel vajadus millegi püsiva järgi, millegi järgi, mis ei muutu tuhandeid aastaid enne meid ja pärast meid... sellises olukorras on võetud käiku jumal.. teatud seltskond väidab, et religioon on lihtsalt ellujäämissüsteem.. miski mis aitab meil edasi elada, sellele toetuda, miski mis ei muutu. alguseta ja lõputa, hävimatu
K: jah, sellist kindlustunnet on inimesel põhimõtteliselt vaja, olgu siis religiooni vm kujul. lihtsalt ma arvan, et mu isiklikus väikses maailmas on tugevate emotsioonide lülitiks igatsus. kui on igatsus, siis pole tasakaalu. see mingi käsitamatu ilmaolekutunne, paaniline otsimine omaenese sisemuse pimeduses.
M: kui inimese sisemaailm on väike, piiratud kindlate piiridega (kasvõi religioon), siis on tema maailm täidetud, ta teeb kõike korra järele ning ei vaeva oma pead miks asjad nii on, milleks sellised reeglid, mille järgi ta elab. kui inimene mõtleb ja arutab maailma toimimise üle, unistab, igatseb "kauguste ja kõrguste" järele, laiendab oma silmaringi ning ei piira ennast reeglite ja seaduste rägastiku maailmaga, siis sisemaailm avardub. kuid kahjuks on seal ka üksindus, kui näeb kuidas teised istuvad oma turvalistes "kastides". vähemalt mulle tundub nii..
K: jah, see on üsna sarnane mõte, v.a ses osas, et "teised" ei pruugi sugugi istuda "kastides", vaid olla samuti otsingute teel või siis hoopis leidnud oma otsingute tulemusena mingi oma tee või rahu, aga ometi on nad teised ja jäävad kaugeks
M: nõus. paradoksaalne on, et mida targem on inimene, seda keerulisem on tema elu, mida rumalam, seda lihtsam.
K: ma ei teagi, kas see tuleb tarkusest sellises üldlevinud tähenduses... ma kahtlustan, et see on mingi muu isikuomadus, mis selle näriva igatsuse ja tunnetusvajaduse tekitab või mõni tähtkuju, mis sihib kogu aeg kuhugi tundmatusse kaugusse ;)
M: hmm, rahulolematus, et magavale kassile hiir suhu ei jookse.. kindlasti. see ikka rohkem vanarahva tarkus, kuid vahel pakub elu ka võimalusi, enamasti pisikesi.
K: kummaline on see, et tagantjärele tundub, et uskumatult palju hiiri on suhu jooksnud samal ajal, kui ma ise ainult unistanud ja igatsenud olen. aga need ei ole üldse need hiired, millest unistanud olen. samas, paljukest ma jahti pidades neid igatsetud hiiri kätte olen saanud?
M: kirikus on väide, et kui sa palud Jumalalt valesid asju, siis ta ei anna neid sulle armastusest inimese vastu. tuleb õigeid asju paluda.
K: mul on tunne, et õigeid asju antakse ilma palumatagi. ainult endal ei ole seda tunnet siis, et on õige asi.
M: osad asjad, mida tahad, tulevad kergemalt, teiste nimel tuleb rohkem tööd teha. ja mõnda ei saagi kätte. milline see üldine reegel on, seda ei tea keegi..
K: issanda teed on imelikud... või hoopis imelised... see on üks mõistatuslikumaid tõlkekonkse mu jaoks. eesti keeles oleks mõlemal variandil oluline tõlgendusvõimalus. minu jaoks näitab valik emma-kumma variandi vahel distantsi või lähedust usuga. imelikud = nii on, aga see ei puutu minusse; imelised = heakskiit ja jäägitu usaldus
M: imelik on võõrastav.. imeline on imetlev, heakskiitev. ja eks seda fraasi öeldaksegi vastavalt olukorrale.
K: imeline on vaimustav

naftatipust ja majandusest, isiklikult

Silmad avanevad aegamööda ja ühtäkki. Seda, et Wildikas kurja kuulutab, teadsin muidugi ammu. Täna aga sattusin lugema Fritz Vorholzi artiklit samast asjast, mille kommentaarides viidati omakorda varasemale Kaupo Vippi kirjutisele Sirbis. Kõik need tõhusalt veenvad tükid tegid mulle muu hulgas selgeks paar isiklikku kiiksu.

K: ja kuidagi tahaks oma lapsi ette valmistada eluks nagu 150 aastat tagasi - süüa said siis, kui ise kasvatasid. selline tulevik neid ootab
N: Eestis on maad küll
K: kui seda maad ei ürita vallutada põgenikehordid sealt, kus maad enam ei ole
K: ma ei ole varem viitsinud majandusse süüvida, nüüd tänu riigiameti tööle pean süüvima

Kui näiteks rebane kulutaks saagi püüdmisele pikema aja jooksul rohkem energiat, kui ta püütud saagi seedimisest saab, siis teda kauaks ei oleks. Rooma impeeriumiga ning maiade ja inkade tsivilisatsiooniga juhtus sisuliselt sama.

K: ma sain aru, miks ma jaanalinnu kombel pea majanduse eest liiva alla pistsin. sest majandusteooriad olid karjuvas vastuolus minu arusaamaga loodus-, eelkõige füüsikaseadustest, eriti energia jäävuse osas. ma tahtsin uskuda, et kui siiani on maailmamajandus toiminud, ehk targad majandusteadlased teavad ja toimib edasi ka. aga sisimas mu tark talupoeg teadis, et see on bluff, millega looduse vastu ei saa. mul ei ole konstruktiivset plaani maailma majanduse päästmiseks...
N: tegelikult on nagunii see energia kõik päikeselt. ta on lihtsalt salvestatud maa sisse
K: jah. aga üht ma tean: massid on lollid ja manipuleeritavad ning kõige kauem aega ja vaeva nõuab ses protsessis inimkäitumise muutmine. ses mõttes ma nagu ei näegi poliitilis-seaduslikku väljapääsu.
N: "Sinu televiisor valetab" ;)
K: jah, see ja paljud teised filmid võivad avada minu ja sinu silmi, masside silmi indiviididena, aga kuipalju see muudab meie käitumist, otsustamist?

See toimus viis aastat tagasi. Aga siiani teeb haiget ja paneb südame peksma, kui selle peale mõtlema juhtun.
Olen vahepeal palju targemaks saanud, treeninud end tundeid ohjama ja valitsema, nendega koos elama ja neid kõrvale panema.
Aga selle mälestusega lõpuni tegeleda pole suutnud vist, miks ta muidu...

loomad ju ei karista järglasi füüsiliselt?!

Targad mõtted Soome psühhiaatri Martti Paloheimo raamatus «Lapsepõlve mõjud»

Mõnedki loomad võivad oma poegi õpetada ja kasvatada võtetega, mis paistavad üsna metsikud. Aga oma poegi nad selle rahmeldamise käigus siiski ei kahjusta.
Inimene on ainus olend looduses, kes võib õpetamise ja kasvatamise ettekäändel sihilikult, teadlikult, nagu ajaviiteks ja seda isegi nautides, peksta oma järglasi ehk siis oma lapsi.

saavad kardetavasti nuripidise tõlgenduse Eesti õigussüsteemis ja ultraliberaalsetes "ärme sekku!" hoiakutes...
Mitte ainult lapsed, ka täiskasvanud käituvad sageli nii, et verbaalse mõjutamise kaudu ei jõua midagi kohale ja jätkatakse ennast ning teisi kahjustava käitumisega.
Kui aga kirglikust lastekaitsest sündinud seadusepügal võtab võimaluse tervemõistuslikuks sekkumiseks, on kahju kahekordne. Kasvatamatud (kes vajanuks ehk mingis varases staadiumis empaatiavõime kasva(ta)miseks kogemust omal nahal kogeda teise elusolendi valu) saavad õiguse veelgi enam irvitada kasvatajate üle, kes sõnadega neid ohjata püüavad. Kasvatajad hoiduvad seaduserikkumise (õigemini tõlgendusvõimaluste) hirmus aga igasugusest füüsilisest kontaktist, jättes sellega kasvamisest välja võimaluse kogeda kallisid?
Ma ei mäleta, et oleksin saanud vitsa, aga ma tean, mis on vitsahirm. See on selge piir, millest üle astuda ei tohtinud. Ja vits oli mingil ajal silme all, kapi otsas täitsa nähtaval, pikk kaseraag. Ja ma ei paneks seda pahaks ühelegi lapsevanemale, kui ta ette teada olevat piiri kehtestab ehk annab vitsu sellele, kes piiri teadis, aga sellest ikka üle astus. Laps võib muidugi olukorda vähe teisiti hinnata ja arvata, et piir ei ole siin, vaid hoopis seal. Aga niimoodi terve mõistus ja arutlusoskus ilmselt arenevadki. Tõenäoliselt on see ka põhjus, miks ma vitsa olemasolust hoolimata seda oma nahal maitsta ei saanud.

transpordist ja õlledest

Kui ma neid õllesid Marguse jaoks ostsin, ei mõelnud vaid, et mälestuste jaoks… Ma mõtlesin, et ostan kohe 2x4 purki, siis jätkub talle kauemaks ja kujutasin ette, kuidas südaöösel tema lõõmava kaminaga tuppa laekudes võiks isegi ühe purgi ära mekkida. Läks aga muidugi nii nagu alati – inimene mõtleb, jumal juhib. Seekord oli jumalaks Londoni metrooremont, mis lasi mul sobivast Gatwicki ekspressist maha jääda ja hilineda tervelt 5 minutit lennuki check-ini. Mis mul muud üle jäi, kui huvitavaid assotsiatsioone tekitava nimega, kuid abivalmis firmast Skybreak hankida lähim ja odavaim võimalus saada tagasi kodulinna Tallinna. Antigi, 190 naela eest pilet Stansted-Tallinn ja juba hommikuks. Buss Standstedi sõitis 3 tundi läbi kolme lennujaama ja sisaldas endas närveldamist, kuidas ma kohapeal sõba silmale saaks – endal läppar tühi ja sull otsas. Margus teostas kaugseiret ehk saatis mulle sõnumeid, millised magamisasemed millise summa eest lähikonnas saadaval on. Aga ju pime väljas, õrna aimu pole, kuhupoole minna ja kuidas. Ainus hotellimüütaja lennujaamas väidab, et alla 100 naela ei saa ühtegi hotelli osta, ka neid, mida ma talle sõnumitest ette loen. Abivalmidus 0! Õnneks lennujaama infopunkt oli abivalmim, sest kui ma läksin enese (ja rüperaali) kogumiseks küsima, kust võib seinast pauerit ammutada, siis sain traagilise ilme abiga ka teada, et magada võib siinsamaski – (muumi)maja ööseks eal lukku ei panda ja arvukad istekohad täituvad ruttu lamajatega. Läpparile ammutasin jõu ja ennast lasin internetil kurnata – 1 naela eest sai võrgus olla tervelt 10 minutit! Elu sees pole näinud nii kiiresti tiksuvaid sekundeid!
Aga peavalu järele ei andnud, ka peale 400 mg ibuprofeeni. Olin juba suhteliselt närb ja närviline, kui meenusid hetked, millal jäin magama nagu nott, poolelt sõnalt. Ilmselt ei ole ma eriline haruldus, et Une-Matil enesele uneliiva asemel alkoholi abiga mõjuda lasen. Peavalust lahti ja unerammestuse sisse aga praegu vaja oligi! Nööpisin lahti esimese 440-milliliitrise Caffrey’s (Irish ale). Sisises küll, aga veerand tunni pärast ei teadnud ma enam maast ega ilmast, unenägudest rääkimata. Paraku ei lasknud surev külg end sama kergesti petta ja poole kuni kolmveerandi tunni pärast oli ilus uni läbi. Vahtisin ringi kui kubisti portree, kõrvad-silmad-suu segi. Ega’s midagi, lennukini veel kõva kolm tundi ja und võiks ju olla, õllet on nagunii… läks teinegi purk joomaks, kuigi ega suu järgi ta mulle ikka pole… Selle eest oli Kidari saatnud sõnumi, et Tartu kaubamajas olla nähtud 0,33 l Sandelseid!!
Noh, kui sama moodi jätkata, siis võin ausalt tunnistada, et oma 524 pudelit õlut aastas, nagu õigele eestlasele ette nähtud, joon ma ära ise.

hetkel tundub mulle, et võrreldes praeguse olukorraga olen ma elus alati teadnud, kuidas välja tulla, kuidas leida mingi lahendus.
"Kunagi pole nii, et kuidagi pole, alati leiab lahenduse."
ja ma olen sellesse uskunud.

Lootus jääb. et kõik möödub, ka see.
Aga alati jääb ka küsimus: kas ma olen teinud kõik endast oleneva? kas ma olen teinud õigesti?

"Armas jumal, anna mulle jõudu muuta asju, mida ma muuta saan ja leppida asjadega, mida ma muuta ei saa ja tarkust nende kahe vahel vahet teha..."

Kui olla päev otsa erinevail põhjusil totaalselt mures ja närvis ning isutusest mitte midagi peale kohvi ja õunamahla konsumeerida, siis muutub õhtuks ikka totaalselt jaburaks küll - see on nüüd kontrollitud. Mitte et jabur ei saaks muil põhjusil olla.
Psüühika kaitsereaktsioonina kultiveeritud jaburus kukkus täna välja selline, et kõigepealt käisin konvendis ja puhtalt õelusest produtseerisin piiratud seltskonnas lennukaid ideid, mis võiks ühe teatud naiskorporatsiooni moraali uppi lüüa, aga et kõige nooremad inimesed pole milleski süüdi ja nende ideaalide purustamine oleks kuritegu, siis jääb haige aju sünnitis sedapuhku realiseerimata (välja arvatud juhul, kui minus tekib kõigi elukeeriste toimel vastupandamatu kiusatus manustada kavaleri tehtud ohtrad veiniliitrid ära koos sõprdega ühes üdini "karskes" kohas - no sorry, aga minu sõbrad peavad ka ebaviisakaks ja jätavad juubelile tulemata, kui ma neile omalt poolt tervituspokaali ei paku - nii on ju üldine akadeemiline tava!). Ei saa salata, silmakirjalikkus on mu nõrgemaid külgi... Aga leidub õnneks paremaid sihtrühma tarvis ligunevaid omavitsu, millega peksmiseks ei pea ise suuremat pingutama, nii et las nad olla. Homeeriliselt naljakas oli ikka, kui kolm elust pargitud paksunahalist kujutasid ette pilti, kuidas uus luud sosistab pin-koodi või seisab tummalt kui post, aga müriaad naerumürisevaid mehemürakaid saadab ta puhtalt ja pikalt. Aga kui uus luud saab hakkama, siis müts maha - kasu on sest kõigile, eelkõige neile enestele elukogemuste näol.

Aga mitte sellest...
Kui orkut küsib, mida oma viimasest suhtest õppisid, siis mina vastan: sõbrad jäävad sõpradeks. Ja kui ma ütlen, mis on minu leitmotiiv ehk juhtmotiiv, siis hoolimata õeskonna lipuvärvide tähenduse toimivust kahtluse alla seadvatest tegelikest inimsuhetest, jääb sõprus mu enda ellu üheks kõrgemalthinnatavaks suhteks.
Ja nii see sõber keetis mu kurnatud vaimule ja näljasele kehale fenkoli teed ja röstis saia ja sain kosutust hubasusest, mida otsima olin tulnud.
Pärast aga sõidutas mu koju :) Umbes poolel Tähtvere tänaval teadvustasin, et sõidan Range Roveriga ja ajukäär (milline neist?) ühendas klõps! mede itipoisi isikliku spontaanse vaimustuspuhanguga, kui lahe on off-roadi sõita. Pakkusin naljaks minna ka Range maastikuomadusi proovima ja nii me sõitsimegi ontlikult Emakese Jõe äärde, mis teps mitte jääkaane alleaa ei ole, vaid ikka veel läbi viib oma vee rannapajude alt jne. Seal seisis üks auto ees juba ja aknad, usute või mitte, olid udused :P
Suve mäluskript sõrmedes, läksin mina vetta katsumaie. Teate üllatust, vesi oli hoooopis teine... tera. Teraskülm. Märg liiv mõjus matkasaapa all kuidagi kohatuna ja tahtnuks sest voolida palle kui lumest, et lumesõda pidada. Seejärel võis näha riputisi näituselt "Bodies survived", allakirjutanu ja Roveriomaniku füüsilises teostuses. (väkk, torud olid märjad!) Külma vastu aitasid paarisgalopp, midagi oigejavasemba taolist ning "Nõianeitsi" tantsutoa repsist. Vastukaaluks EPA tornist kostvale õllemeeskoorile kasutasime kõlakojana üht plekist rõivistut ja esitasime Liivimaale sobiva pala "Puhu, tuul ja tõuka taati". Puhus, tuul, hänna alla ja kandis tühjatilpnevatele kettkiikedele. Seal siis sündis tõeline lahtise suuga laulupidu: ridamisi setu hitte, kiigelaule ja korporantset klassikat nagu "ah kui juba mürrrrrgeelll". Meenutatud hea sõnaga leibcantuse omanikku (hüva mürglit, Tuuli!) ja korraks kirikukülla läinud kavaler Anterot. Pärast võetud veel väiksed Sandelsid (Aardla).

Vahepeal olnud b-ilmast palju eemal. Teiste oluliste blogisid lugemata ei jätnud.
Sedapuhku ei ajenda kirjutama enda elu, küll aga arutelud ühe lähedase inimesega, kes elab läbi suhtekaotusvalusid. Ta on veetlev, tark ja tugev, aga ka tunne on tugev. Õnneks käivad me isiklikud kaotusvalud parajas faasinihkes, nõnda saame teineteisele vajadusel toeks olla.
Aga mitte sellest...
Kulub aegu ja suhteid, et inimestest aru saada. Hakata märkama korduvaid mustreid ja kordumatuid isiksusi. Korduvate mustrite pealt oleks nagu õigus teha üldistusi. Ma siiski ei tahaks uskuda (veel), et kõik mehed on niisugused ja naised naasugused. Võib-olla oleme meie lihtsalt mõnes mõttes sarnased ealt, soolt ja kasvukeskkonnalt ja saame seetõttu sarnaste kogemuste ja sarnaste ebaaõnnestumiste osalisteks. Aga sarnasusi igatahes on.
(Kui ma vahelduseks mõtlen sellele, kui võluvalt lahterdas mind kunagi mees-valvepsühhiaater "tüüpiliseks hüsteerilise reaktsiooniga naisterahvaks", siis tahaks küll teha üldistusi, psühhiaatrite kohta, aga õnneks ei saa, sest teine sama ameti esindaja osutas ülimalt asjatundlikku ja tõhusat abi, nii et mul lihtsalt vedas, igas mõttes!)
Tänaste südamepuistamiste käigus aga koorus tõsiasi, et me mõlemad oleme olulise suhte lõppedes tundnud piinavat valu just selle üle, mida pahatihti ei suudetagi kaasa anda - teadmist ja mälestust sellest, mis kõik oli ilus ja hästi. Tunnet, et sa oled väärtuslik hoolimata sellest, et kellelgi sai tunne otsa või otsustas hoopis kolmanda kasuks. Ma tean, see on psüühika paradoks ja mõttetu on oodata, et inimene, kes oma süütunnete käes vaevleb või oma valu põeb, jaksaks ja taipaks tulla ütlema: meil oli väga ilus armastus ja sa oled endiselt võluv, tark ja hea... Aga ikkagi teeks kõik palju vähem valu, kui niimoodi hoolivalt kokkuvõtteid teha võiks.

veider lugu

mõnikord saab mõne asja ärategemise ajendiks see, et ta on hädavajalike-kuid-tüütute-ja-vastumeelsete-tegemiste nimekirjas kõige viimaseks kukkunud, mis omakorda tähendab seda, et temast on saanud kõige vähem hädavajalik, aga ka kõige vähem tüütu ja vastumeelne tegevus selles kumuleeruvas listis ja seega võib ta rahulolevalt ära teha.

lõunapaus

Koristasin lõunapausil e-postkasti, mida ma tegelikult ei kasuta ja loen vaid paar korda aastas. Muu kräpi hulgas leidus seal miski assotsiatsioonidemäng, mille tõlgendustes kirjas, et "laul nr. 10 taga kirjeldab kõige paremini Sinu olemust." Lauluks nr 10 taga olin pannud hommikuse Kuku-raadio kummituslaulu "Täna ma ei skoori"... Bingo!

Kui ärkad säraval kevadtalvisel puhkepäeval varajasse linnulaulu ja tunned, et maailm ei saa enam kunagi korda... - kas see on depressioon või lihtsalt vitamiinipuudus? Sest halb ilm põhjusena langeb ära ja halba iseloomu põhjusena tuletavad mõned lähedased liigagi sageli meelde isegi siis, kui arvad, et tunned end sabakondini õnnelikuna.
ja hirm on. ja lootusetusetunne. vahel tuleb see sellest, et head kavatsused ei kanna vilja. olla kavatsemata ja oodata sellest hoolimata paratamatult tulevat prohmakat? sest niipalju elukogemust on küll, et teada - eitamine ja põgenemine ei tee ebameeldivaid asju olematuks, pigem lasevad neil veel hapumaks minna.