teisipäev, 11. oktoober 2005

ära anda

kuus 200-liitrist (vaadake, kallid tudengid, niimoodi ilma tühikuteta ja sidekriipsuga järgneb numbrile liitsõna tagumine pool või ka tuletusliide, mis võib järgneda ka sidekriipsuta) prügikotitäit
KUIVI VAHTRALEHTI
Kõlbavad hästi tegelikult igasugu talveun(istamis)e jaoks, aga kuna neid tuleb järjest juurde, siis tahaks esimesed, ilusaimad ja värvikirevaimad, ära anda heasse peresse.

Milleks küll on tehtud säärased fraseologismid: üritab lauljana kätt proovida? Et võimalik lauljakarjäär paneb käsa väänama? Või et kuulajad tuleb kättpidi kohale tirida? No ei tea, suu ja kõrv on ikka manuaalist ja pedaalist üsna lahus... Kohe kuidagi ei raatsiks selle pärast kognitiivse grammatika instrumentaalset osa ümber harjutada. Olen kah lauljana üritanud, aga ei kunagi sedamoodi... käsitsi siis.

Edgar A. Poe-Unenägu

Pots.
Tilk. Tilk. Tilk.
Pots.
Tilk. Tilk. Tilk.
Pots. - mõtles õun
Tilk. - ei jõudnud tilk mõelda, sest järgnes
Tilk. - mida ei jõudnud mõelda järgmine
Tilk. - jäigi mõtlema, kui puust kostis
Pots. - mõtles järgmine õun
Tilk. - mõtles pimedasse öhe jäänud ängistatu
Tilk. - mõtles tahtmatult unetu torumees
Tilk. - mõtles tahtlikult unetu torumehe armsam läbi une kui
Pots. - kukkus õun hea-ja-kurja-tundmise-sordist
Tilk. - valleraa!
Tilk. - taruiraraa!
Tilk. - tramburai!
Pots. - oi-kui-suur
Tilk. - peaks torumehele helistama
Tilk. - hiline öö nagu
Tilk. - äkki magab?
Pots. - kukkus unetu torumees õunapuuvõrast

esmaspäev, 10. oktoober 2005

Taevas on tähine ja kraadiklaasil 12 pügalat sooja siin 700 km Tartust põhja pool Toivolas. Tugev tuul on pehme ja üllatavalt soe. Lahtisel verandal männimetsa õhus maitsevad noor kihisev valge vein ja parmesani juust (kas tõesti see jaanipäevaks-toodu?) nukker-hõrgult. „Ja seda suve ei tule enam, ei tule enam seda suve…“ Uskumatult ilusate kohtumiste ja uskumatult valusate lahkumiste suvi. Endaksjäämise ja suurekssaamise, tõestamise ja tühjarääkimise, unustamise ja unistamise, meeleheite ja meelekindluse, toe ja tõuke, vihkamise ja armastuse suvi. Midagi koorub mus üha ja üha. Ja on paiku, kuhu saab mõttes tagasi minna, kui tegelikkuse rada käänab vajuvasse liiva.
Antero rääkis loo, kuidas soomlasi öiroliidus ebaõnn tabas. Soomlased nimelt tahtnud saada Soomemaale ka ühe institutsiooni – elintarvikevirasto oleks see soome keeles. Mida iganes. Seotud esmatarbekaupadega ilmselt. Kõik muud euroriigid olnud poolt, aga Berlusconi pistnud kisama, et soomlased ei tea söögist midagi ega isegi seda, mis on ’parmesan-sink’! Savi sellega, mina ka ei tea. Aga mis teinud seepeale soome ajakirjanduslased? Nemad suuremate päevalehtede esikülgede tasemel hakanud kogu Soomemaa rahvast valgustama, millega ikkagi tegu on. Et tõestada Berlusconile-makaronisööjale, kui hästi soomlased viimse imikuni gurmaansemat kulinaariat jagavad. Sellegipoolest sai sinjoore Berlusconi nimetatud ameti itaallastele sebida. Küsisin Anterolt, miks soomlased küll uskusid, et B on üldse huvitatud nende enesetõestusest? Kas nad poleks võinud B-d samamoodi Sirtsi sohu saata ja üldse mitte välja teha sellistest otsitult paikapanevatest argumentidest? Antero jäi vastuse võlgu, kuid mulle sai ühtäkki selgeks kogu loo MORAAL: kui kellelegi tuleb kasuks eelarvamus (nagu B-l), ei aita sinu kuitahes ratsionaalsed tõestused mitte tuhkagi. Karju ja lahmi vastu kogu fantaasia piirides, siis on vähemalt lootust, et sind kuulda võetakse.

Palun, vabanegem oma mõttekrampidest.
Asjad, mis tõestamist ei vaja, võivad siiski selgitust vajada.