arooniliselt

Naerge, Indrekud, end ribuks - tänavu olin mina see, kes lõpetas sünnipäevapeo traumapunktis sõrme tikkida lastes :) Aga admiraliga ma ei kakelnud, lihtsalt klaas hõõgveiniga libises käest ning kukkus vastu lauaserva kildudeks hetkel, kui arvasin ta kinni püüdvat - kätte sain ainult killud...

Vanasti oli nii, et lugesid raamatu tagumise kaaneni läbi ja jäid veel natukeseks võib-olla seda läbi elama ja mõtisklema. Aga internetil, paganas, ei ole ju viimast lehekülge! Kuidas ma saan selle lugemist lõpetada?

Urged täitnud tatist paks pea ja kõri, milles tundub kõrvetavat vähemalt Molotovi kui mitte Ribbentropi kokteil - see kõik pole viisakas ega laiu lugejaskondi huvitav põhjus blogida, aga... oma blogi, riputan mida ja kuhu tahan. Ikkagi Olga Pealagi - pool pehme ja plekine, pool kõva ja kõõmane.
Hädasti peaks olema inspireeritud kirjutama 2 artiklit ja kohe! Ega saadav honorar ka mööda külge maha jookseks. Tulevanädalane London on nagunii mõrv rahakotis. Kuid see on siiski puhkus! Hullemad on ülesastumised Keeletalgute finaalüritustel ja arvake milles on probleem? Loomulikult väljanägemises! Kujutan end ette ärkamas neljapäeva hommikul, nina paks ja punane, silmad väiksed ja punased, juuksed nõmedad, hääl olematu... Garfieldi mask päästaks nii mõndagi sellest outlookist ja oleks lisaks üpris loomutruu.

Kahtlane värk

Äiapapa rääkis veidrat asja. Tulnud tema meie aeda ja näinud murul surnud kuldnokka. Vaadanud üles ja näinud, kuidas teine, elus kuldnokk nokib meie suveõunapuul õuna. Ja kukkunud kuldnokk nummer kaks seejärel kah "nagu niidetult". Matnud äi mõlemad vaarikate taha maha, poolik telliskivi hauatähiseks.
Mis ma nüüd tegema peaks?
Linnukesed üles kaevama ja kuhugi analüüsida andma?
Jälgima enda peal mingite hirmsate tõbede veel hirmsamaid sümptomeid? Sest neid lindudest nokit mahakukkund õunu on ohtralt söödud ka juba. "An apple a day keeps doctor away"?