Pealkirjadest

Elu on nii kiire, et mitte ei jõua pealkirjadest kaugemale. Isegi pealkirju tuleks lugeda vähemalt kaks tükki kokku. Proovisin täna PM-s: "Austraalia rikkaim mees suri... Raplamaal... marutaudi"

Eile aastase põnni sünnipäeval said lauasviibijad suutäie naerda. Lapsele kingitud raamat kandis pealkirja "KATSU JA TUNNE TALU" Nii noorelt sunnitakse kõiksugu asju taluma! Heinapall ja järelhaagis tundusid katsudes ühtmoodi talutavad ja jämeda toimse kanga moodi. Mutt tundus üsna mutinahkne, kass ja küülik seevastu oleks võinud pikema karvaga olla. Lehm ja hobune on küll looduses suht ühtmoodi karvkattega, aga kaugelt erinevad sellest taktiilselt tajutavast pinnast, mida raamat pakkus. Keerulisim katsumus (sõnast 'katsu') oli silotorn. Sama sile ja libe kui konn, kastekann ja tomat. Kuueaastaselegi oli sellise puutekogemuse kaudu silotorni olemust selgitada paras pedagoogiline pähkel.

Elu on unenägu. Unenägu on elu. Kummassegi pole võimalik põgeneda teise eest.

Pratchett ja Coelho on väga head referatiivkirjanikud. Kõike ju ise lugeda ei jõua. Aga nemad jõuavad. Ja miksivad kõigest loetust olulisema kokku.

Neljapäeval olin ma uue info lasu all täiesti lapik.
Reede andis mahti tegeleda teiste inimestega, arendada oma alistuvat käitumist?
Laupäev lõppes kaunis eufooriliselt.