Kass, see meie uus roidusk ei lase mul tippida rohkem kui ühe käega. Ma olen nii järeleandlik ja vastutulelik, kui ta tuleb ja sätib end kirjutuslauale rüperaali ette laualambi soojusse pool-selili röötsakile üle mu käe ja jääb niimoodi nurruma... Midagi tohutult võluvat ja elunautlevat sunnib mind häbenema oma "otsatult hõivatud päevi, milles võiks olla rohkem tõsidust" või kuidas see tondikäsi majasoku õele Friidale seinale kirjutaski.

Mul on uus pliit ja kuigi vana ja truu sai välja vahetatud (sorry, kullake!) just põhjusel, et ahi kustus parandamatult, ei ole ma uue ahjus veel ühtki oma tuntud hittidest proovinud teha. Mingi selline hirm on sees, et äkki ei tule välja ja siis tundub sooja sõbra väljavahetamine eriti reeturlik. Mul on üldse armsate ja truult teeninud asjadega omamoodi emotsionaalne suhe. Feliiciakesega näiteks.

Melanhool on peal. Mõnda asja ei tohi endiselt meelde lasta, ka rohkem kui kolm aastat hiljem. See ei tee enam valu, kuid muudab tuleviku lootusetuks. See on just see asi, milles peab mõistuse häält kuulama, sest vaist ütleb ja sisetunne ütleb ja süda ütleb ja hirm ütleb, et pole olemas kedagi teist Minu Inimest. Mõistus ütleb, et vaja on õppida (see on ju mõistuspärane tegevus, eks) armastama ja usaldama ka Teisi Inimesi ja just selle pärast, et mitte olla nii ühes kinni. Et tulevik poleks lootusetu.