naftatipust ja majandusest, isiklikult

Silmad avanevad aegamööda ja ühtäkki. Seda, et Wildikas kurja kuulutab, teadsin muidugi ammu. Täna aga sattusin lugema Fritz Vorholzi artiklit samast asjast, mille kommentaarides viidati omakorda varasemale Kaupo Vippi kirjutisele Sirbis. Kõik need tõhusalt veenvad tükid tegid mulle muu hulgas selgeks paar isiklikku kiiksu.

K: ja kuidagi tahaks oma lapsi ette valmistada eluks nagu 150 aastat tagasi - süüa said siis, kui ise kasvatasid. selline tulevik neid ootab
N: Eestis on maad küll
K: kui seda maad ei ürita vallutada põgenikehordid sealt, kus maad enam ei ole
K: ma ei ole varem viitsinud majandusse süüvida, nüüd tänu riigiameti tööle pean süüvima

Kui näiteks rebane kulutaks saagi püüdmisele pikema aja jooksul rohkem energiat, kui ta püütud saagi seedimisest saab, siis teda kauaks ei oleks. Rooma impeeriumiga ning maiade ja inkade tsivilisatsiooniga juhtus sisuliselt sama.

K: ma sain aru, miks ma jaanalinnu kombel pea majanduse eest liiva alla pistsin. sest majandusteooriad olid karjuvas vastuolus minu arusaamaga loodus-, eelkõige füüsikaseadustest, eriti energia jäävuse osas. ma tahtsin uskuda, et kui siiani on maailmamajandus toiminud, ehk targad majandusteadlased teavad ja toimib edasi ka. aga sisimas mu tark talupoeg teadis, et see on bluff, millega looduse vastu ei saa. mul ei ole konstruktiivset plaani maailma majanduse päästmiseks...
N: tegelikult on nagunii see energia kõik päikeselt. ta on lihtsalt salvestatud maa sisse
K: jah. aga üht ma tean: massid on lollid ja manipuleeritavad ning kõige kauem aega ja vaeva nõuab ses protsessis inimkäitumise muutmine. ses mõttes ma nagu ei näegi poliitilis-seaduslikku väljapääsu.
N: "Sinu televiisor valetab" ;)
K: jah, see ja paljud teised filmid võivad avada minu ja sinu silmi, masside silmi indiviididena, aga kuipalju see muudab meie käitumist, otsustamist?

Käevigastus polnud aga mitte nii tõsine kui valus. troimapunkti ei hakanud tülitama. ma tean, et kirvega kätte lüüa ei tohi, aga mõned ümmargused halud ma siiski sain pooleks enne kui õnnetus (üsna etteaimatav) juhtus. natuke läks põlve ja seelikusse ka. seelik paraku ei parane. õnneks on pekki nii palju. jah, see on ainuke olukord, kus pekikihist kasu võib sündida. külma vette kukkudes on ka pekist kasu.

puhkan

ma PUHKAN. see käib nii:
ärkad selle peale, et kass ajab kirjutuslaual maha ilge virna (mis oligi ebastabiilne, olgem ausad) ja kell on üle 9. siis vedeled veel voodis mõnda aega ja just siis kui kass on end mõnusalt jalgade konksus sisse seadnud, teed talle tagasi ja otsustad üles tulla.
ühesõnaga, ringutad, virgutad, viibutad ja siis vaatad mõtlikult taevasse, mis paistab lausa kahest erinevast küljest tuppa ja voodisse. ajad end sirgu. kass volksab voodist solvunult välja. lähed vetsu. siis teed esiukse lahti ja mõtled, et kui trepiremondiks läheb, peab hakkama hommikuse lehe järel käima tagaukse kaudu. aga trepiremondiks peab minema enne, kui trepp päris jalustrabavalt ära laguneb. ühesõnaga teed esiukse lahti ja vaatad, milline loom selle peale aktiveerub. Bella täna näiteks ei aktiveerunud, aga kass kaapis ust juba võtme keeramise ajal. lähed roosas nodzu pildiga (või ka selles punases väikeste valgete südametega) öösärgis ja toasussides aeglaselt värava juures asuva postkastini ja avad selle elegantse liigutusega helkuri paela otsas rippuva võtme abil. ja avastad, et postkast on TÄIS: tellitud ajaleht, tellitud ajakiri, tellitud Loomingu Raamatukogu ja terve posu tellimata reklaami. naased kõige selle paberivirnaga tuppa, lukustad ukse (kass jääb õue, koer endiselt esikus), siis lähed kööki ja askeldad, aga kohvi ei tee, vaid hakkad eile käima pandud kalja taarasse valama. sest kali on nüüd valmis. kui kali on taarakotist leitud sobivasse veepudelite taarasse valatud, siis tuleb tema külmikusse mahutada ja taaratu osa ära juua ja nõud puhtaks pesta. külmikusse mahutamiseks tuleb välja võtta arbuusipoolik. ühtlasi saab ka buusipoolik konsumeeritavaiks tükeks hakitud. siis vaadata, mis Kertu teeb. ei maga enam, aga vedeleb. nõutada Kertult laulupeo tekk ja minna sellega õue ja murule laiali laotada. enne koristada üleliigsed aiatoolid kokku ja vaadata kahjatsusega grilli, et kust otsast sellega pihta hakata ja tegelt oleks kõige mõnusam, kui mõni oskaja sellega elegantselt ümber käiks. ühesõnaga minna veelkord tuppa ja naasta postkastist leitud ajakirjanduse ja peakomplektiga ühendatud moblaga (raadio kuulamiseks) ja asuda igast otsast ajakirjandust tarbima ja päikest võtma.
esimene väljaanne, mille otsast otsani peaaegu läbi lugesin, oli Elioni videolaenutuse kataloog. sealt sai mitu huvipakkuvat filmi ära märgitud. nojah, siis lugesin hoolega kõik reklaamipahna läbi. ja jõudsin Anne&Stiiliga poole peale, kui päike ära läks ja kell 13.13 sai. siis kolisin kogu laagri tuppa tagasi ja sõin veel arbuusi ja lõin ALLES SIIS läpaka lahti.
vat nii käib puhkamine.

vete pääl

Mitte küll Soomaa suurimates üleujutustes osalisena, kuid siiski Navesti peal 12 km distantsil võidukaks osutunud paatkond astub alles sõidukisse. Loodus oli. Ilus oli. Õhtul saunas oli jällegi väga lõbus. Rahvas oli väga tasemel. Mõni oli isegi üle taseme. Pärast jäin Viljandisse maha. Sest seal terendas üks auto.

keebuskiöö

üleüldse õue kolida on mõistlik mõte. las mustad nõud ja porised põrandad korrastavad end toas ise, inimestel pole vaja seda pealt vahti. meil pagesid loomad ka õue. kass pages lausa katusele. pärast ei saanud alla, nagu ikka. varsti helistas naabermaja loomakaitse ja teavitas meid, et meie vaene kassike on katusel. meie meelest on ta Darwini auhinda väärt, kui ise katuselt alla ei saa. linnukeste järele kahmates puult katusele kargamiseks on küüsi piisavalt, kräunudes poolde katusesse alla tulemiseks ka. jah, meil leidub majapidamises katusele ronimise redel. ei, me ei kasuta seda, kassi õpitud abitusest ei peaks inimesed õppima. paaril korral varemalt on kõrguskartmatud külalisesinejad tõesti ka redelit pruukides kiisukese alla toonud ja nii see õpitud abitus süveneb. sedapuhku kuulasime öö otsa kassikontserti. hommikul jätkus looma keelitamine. hirmsa kaeblemise saatel soostus loom lõpuks madalamale saunakatusele tulema ja sealt katuseluugist Kertu teda koukida üritaski. jälle jätkus elajal piisavalt küüsi, et katusest kõigest väest kinni hoida. kass on vist Pratchettit lugenud või ise leiutanud samalaadse tõdemuse, et "ega kõrgus ei tapa, maapind on see, mis tapab".

tinditoomapäev

K: hei, kas sa teadsid, et täna on tinditoomapäev?
Toomas: hommik! ei teadnud. mis ajast see moodi läks?
K: täna pärast lõunat läks moodi, kui ma avastasin, et pean minema tinti tooma printerile. ja siis ma olin mõnda aega tinti toomas.
K: ja tegin üksiti ka üleujutusest pilte

põrnitsapäev

T: Vanapagana vanaeit teadis, aga tema .. midagi, mida nad oma majapidamises kasutasid, ma üritan meelde tuletada, põrnitsemise abivahend see igatahes ei olnud
K: põrnits sai [Heiki poolt vist] tegelikult leiutatud selleks, et ütelda kuidagi teistmoodi vaatmiku kohta, mis on ilmselgelt liiga peepnemvalts, et olla poster.
T: õudselt hea sõna tglt. mõned on veel, mis kõrva kummitama jäävad
K: nagu see pülk, eksole ;)

nahmataba päev

T: nahmataba oli ka pühak, Etioopiast pärit, tegelikult see kolmas, keda kuningate kummardamise pildi peal tumeda värviga on maalitud, kui asjatundlikumad maalrid osutusid olevat, aga miks tema päev kevade hakule või otse muudest legendidest täis-tähtsale päevale on sattunud, ei oska keegi enam täpselt seletada, võibolla on juba vanal ajal midagib segamini läinud.

kõimulausi päev

KL: suguvõsa manamiseks? midagi hõimlastega ja nende lausumisega (vrdl hobulausuja)

T: sellega on nii, et algne tähendus on aegade muutudes hämarusse vajunud, aga mõningad viited on igapäevaelusse üle võetud ja tehakse kogu aeg, mitte ühel päeval nagu vanasti; üks selle päeva derivaatidest on näiteks kõva sõna rubriigid päevalehtedes, algselt olla nii olnud, et ühel või mõnel päeval öeldi kõvasti ja kõik, mis arvati lausaliselt ühel või mõnel päeval aastas, st sel päeval tuli igalt poolt lauskõimu, aga pikkamisi mahenes see ühiskonna ja poliitilise korrektsuse arenedes ühest küljest igapäevaseks, teisest küljest ebasoovitavaks tegevuseks; ja tänapäeval kohtab seda kommet üksnes mahajäänud elemendi seas...

loobikupäev

N: see kõlab küll nagu lendleht, mida loobitakse
K: paljast lehte ei anna hästi loopida, lennukiksvoldituna aga küll
N: lendlehti ikka loobitakse
K: no kas seda saab loopimiseks nimetada, kui sirge leht ei taha loopuda?
N: see on hea küsimus. kas loopimine eeldab sirget trajektoori?
K: no loopimisega antakse ikka sirge trajektoor, iseasi, kas loobitav seda hoida tahab/suudab
N: kuidas selle loopimise etümoloogia on?
K: õrna aimu ega leksikaalseid ressursse pole
N: ma pakun, et ta on seotud ingliskeelse sõnaga "loop"

õrne irdakipäev

N: no see õrne kõlab ühest küljest nagu õrn ja õnnelik?
K: jaaa, selline tunne võib tekkida küll :)
N: aga teisest küljest on hõrn või hõrnas võru keeles forell
nii et see võib tähistada siis sellise õrna roosa lihaga kala, õrnsoola forelli- või lõhefileeed näiteks ;)
K: jah, vaata kui raske on leida sõna, mis midagi ei tähendaks. see hõrnas oli mul ka meeles. ja mitmel muulgi korral, kui uut sõna mõtlen, siis tuleb ikka meelde, et et ligikaudu sarnane arhailine või murdesõna on juba olemas

muiglipäev

K: muigel:muigli:muiglit
T: Muigel on suuremat sorti kevadine koristamise ja korrastamise päev, mis tekitab ka suuremat sorti sebimise ja segaduse ümbritsevas keskkonnas. Sellega võib kaasneda näiteks libisemine seebil või lombi põhjaks oleval jääl vms, mis suurendab üldist segadust veelgi. Kaugelt sugulane hoopis teise iseloomuga mürgliga /mürgel/.

lebadine päev

N: ma tean küll, miks täna selg jälle valutab: lebadine päev on ;) tuleb lebada

A: lebotamise ja kevadise vahepealne, selline kergelt lögane-lörtsine ka. nagu täna

T: "lebadine" oli küll miskit pühak või seesugune, sai hukka kevadväsimuse läbi? lebadine, rõhuga "i"-l?

murvik kuimipäev

K: murvik... kui seda niimoodi vaadata... võiks olla... mureküpsis!
K: teisalt võiks ta olla ka omadussõna
N: Mureliküpsis?

M: see kõlab nagu murdkääbik
M: kum on seal kuskil slaavi keeltes miskit sugulase tüüpi või oli ristiisa... ehk siis mõrvarlik ristiisa... nii setu slängis

ailupoobe tähenudse päev

T: ailupoobe kõlab paljulubavalt, aga guugel ka ei teadnud.
T: midagi lastega seotut. voodis soigumine?

mõnduskipäev

M: see on päev millal tehakse mõnduskit ja terve päeva peab mõndusklema
K: ja milline on mõnduski retsept või mis materjalist seda tehakse?
M: retsepte on mitme-setme suguseid ja mõnduskleda tuleb mõndsuse saavutamiseni
siis saab olla rahumeeli mõndsuses. vastav mõndsuseni viiv seltskond on puudu
K: laulmine on mõndusk
M: aurusaun, eriti kui külm vein või õlu kaasa võtta. massaaž. meeldiv seltskond. delikatessid
M: tõelise mõndsuse nimel tuleb pingutada.. ja kõik looduse poole pakutavad mõnduskid ära proovida. loodus on igast asju pakkunud... tünnisaun, päiksetõus kuuma kohviga soo peal, päikseloojang veiniklaasiga, saun järva ääres, istuda kaelani Vahemeres ja juua tekiila Sun Rise´i
K: või hoopis surfata
M: mulle muidugi meeldivad tegevused, kus mõndusklemiseks ma ISE ei pea eirti midagi tegema
K: ma väga kaua ei suuda paigal mõnduskleda. sõidan rattaga. maiustan... suudlustega :)

närbakulmi päev

M: Mis loom see närbakulmi on? Et kärbitud kulmud vai lihtsalt kulmud sorus?
närbakulmi päevi
nabranga kuusid
mügarünga aastaid
mööda aega tatsad
mõnda asja satsad
K: oijah, sinu jutumull teeb mind lihtsalt kadedaks. ikaldus nende südamesse jälgi jätvate inimestega... sestap ka närbakulmi päev

peruskaivi päev

N: mis see peruskaiv on? nagu aluskaev? või kaevualus?
N: aga äkki on see see siirupikaev, kus nad vinnasid asju, mis algasid m tähega? arhetüüpne aluskaev?
K: ...on selgunud päeva sõna võimalik tähendus või hoopis mõistesisu?
N: mõistesisu on ikka hämar... eriti kui mõelda selle peale, et ega siirupikaevus ei pruugi väga palju valgust olla. virsikusiirupi või hoopis virsikuleeme?

transpordist ja õlledest

Kui ma neid õllesid Marguse jaoks ostsin, ei mõelnud vaid, et mälestuste jaoks… Ma mõtlesin, et ostan kohe 2x4 purki, siis jätkub talle kauemaks ja kujutasin ette, kuidas südaöösel tema lõõmava kaminaga tuppa laekudes võiks isegi ühe purgi ära mekkida. Läks aga muidugi nii nagu alati – inimene mõtleb, jumal juhib. Seekord oli jumalaks Londoni metrooremont, mis lasi mul sobivast Gatwicki ekspressist maha jääda ja hilineda tervelt 5 minutit lennuki check-ini. Mis mul muud üle jäi, kui huvitavaid assotsiatsioone tekitava nimega, kuid abivalmis firmast Skybreak hankida lähim ja odavaim võimalus saada tagasi kodulinna Tallinna. Antigi, 190 naela eest pilet Stansted-Tallinn ja juba hommikuks. Buss Standstedi sõitis 3 tundi läbi kolme lennujaama ja sisaldas endas närveldamist, kuidas ma kohapeal sõba silmale saaks – endal läppar tühi ja sull otsas. Margus teostas kaugseiret ehk saatis mulle sõnumeid, millised magamisasemed millise summa eest lähikonnas saadaval on. Aga ju pime väljas, õrna aimu pole, kuhupoole minna ja kuidas. Ainus hotellimüütaja lennujaamas väidab, et alla 100 naela ei saa ühtegi hotelli osta, ka neid, mida ma talle sõnumitest ette loen. Abivalmidus 0! Õnneks lennujaama infopunkt oli abivalmim, sest kui ma läksin enese (ja rüperaali) kogumiseks küsima, kust võib seinast pauerit ammutada, siis sain traagilise ilme abiga ka teada, et magada võib siinsamaski – (muumi)maja ööseks eal lukku ei panda ja arvukad istekohad täituvad ruttu lamajatega. Läpparile ammutasin jõu ja ennast lasin internetil kurnata – 1 naela eest sai võrgus olla tervelt 10 minutit! Elu sees pole näinud nii kiiresti tiksuvaid sekundeid!
Aga peavalu järele ei andnud, ka peale 400 mg ibuprofeeni. Olin juba suhteliselt närb ja närviline, kui meenusid hetked, millal jäin magama nagu nott, poolelt sõnalt. Ilmselt ei ole ma eriline haruldus, et Une-Matil enesele uneliiva asemel alkoholi abiga mõjuda lasen. Peavalust lahti ja unerammestuse sisse aga praegu vaja oligi! Nööpisin lahti esimese 440-milliliitrise Caffrey’s (Irish ale). Sisises küll, aga veerand tunni pärast ei teadnud ma enam maast ega ilmast, unenägudest rääkimata. Paraku ei lasknud surev külg end sama kergesti petta ja poole kuni kolmveerandi tunni pärast oli ilus uni läbi. Vahtisin ringi kui kubisti portree, kõrvad-silmad-suu segi. Ega’s midagi, lennukini veel kõva kolm tundi ja und võiks ju olla, õllet on nagunii… läks teinegi purk joomaks, kuigi ega suu järgi ta mulle ikka pole… Selle eest oli Kidari saatnud sõnumi, et Tartu kaubamajas olla nähtud 0,33 l Sandelseid!!
Noh, kui sama moodi jätkata, siis võin ausalt tunnistada, et oma 524 pudelit õlut aastas, nagu õigele eestlasele ette nähtud, joon ma ära ise.

Meem, mille jõudmist tasus oodata ;)

Kus olid, kui:

1. esimene inime kuule astus 21.7.1969

Pakun, et mingi viiekuune loode ema kõhus?

2. John Lennon mõrvati 8.12.1980

Tallinnas, kodulinnas. Ehk Soome TV seda ka tuututas, aga et ma veel biitlitest eriti miskit teadnud ja vanemad ega muu lähikond ka ei erutunud (erinevalt näiteks Georg Otsa või Paul Kerese surmast umbes 5 aastat varem), siis jäi kogu juhtum isikliku tähelepanuta.

3. Tshernobõli aatomielektrijaamas plahvatas 26.4.1986

ikka Tallinnas, kodulinnas. Nüüd oli Soome TV-st abi küll. Piilusime tuuli ja ilmakaari, mõtlesime, kas tasub vihmaga välja minna. Tundsime hiljem kaasa nendele, kes sundkorras reservõppuste sildi all õnnetuse tagajärgi likvideerima saadeti ja palusime salamisi, et see kutse meie lähedastest mööda läheks.

4. Balti kett 23.8.1989

Vormsi saarel pulmareisil. Meretagune asi - kuulasime raadiost ülekannet, võtsime kahekesi käest kinni ja moodustasime ka täitsa tubli keti. Eks aeg näitas, kes oli nõrgem lüli...

5. Estonia uppus 28.9.1994

Kodus, Tartus. Hommikul laulsime Kertu 4. sünnipäeva puhul üles, läksid issiga lasteaeda ja mina jäin koju oma Mitsubishi rüperaali taha bakatööd kirjutama. Kella 10 paiku kööki minnes keerasin seltsiks raadio ka lahti... ja ei tahtnud tükk aega kõrvu uskuda. Vist helistasin kellelegi lähedastest, et kas olen mina anomaalse reaalsuse pilve sattunud või ongi kogu reaalsus selline. Sinnani olin ikka merde ja füüsikaseadustesse uskunud, et ka rauast ja vägagi suured laevad võivad vee peal püsida, kui just jäämäe otsa ei põruta - Läänemerel muteada jäämägesid polnud. Ja et kaasaegsetel laevadel peavad olema mitut-setut sorti päästevahendid ja veekindlad vaheseinad ja mis kõik veel... mida me kõik nüüd põhimõtteliselt tüütuseni oleme kuulnud nagunii ja leppinud faktiga, et merepõhjas see Eestimaa-nimeline valge laev ikkagi lebab koos uskumatult arvuka hulga seilajatega, juba enam kui 15 aastat. Selle traagilise sündmuseni olid nii laevahukud kui kummituslaevad kui Eestimaad päästvad igatsuste valged laevad kõik turvaliselt kauge ulme. Isiklikult õudseks muutis kogu loo see, et ainult kaks nädalat hiljem pidin reisima heakeküllet-Mariellaga heakekülletainult-Turu-Ahvenamaa-Stockholm jubeaga-öösel veeljubedam-kõigealumiseltekil. Arvake, kas ma silmad kinni panin...

6. Diana suri 31.8.1997

Pakun, et Tartus. Kertu pidi järgmisel päeval ju kooli minema ja eks meil oli mingi väike esimese-koolipäeva-erutus juba sees, sestap jäi printsessi surm meeletus-meeletus maailmas meeletu-meeletu kihutamise keskel meie väärilise tähelepanuta.

7. saabus aasta 2000

Täiesti traditsiooniliselt Tartus, oma kodus, koos suurema hulga sõpradega nagu tollal meil aastavahetamistel kombeks.

8. toimus terroriakt World Trade Centerile 11.9.2001

Tööposti otsas Tartus, Tiigi tänava õppehoones. Neeme hakkas umbes lõuna paiku mingit jama ajama nagu oleks meerikas mingid hullud vähe valesti rihtinud ja JFK lennujaama asemel WTC-s maanduda üritanud. mina ei tahtnud usku, sest kui Estonia puhul võis veel aru saada, et torm ja nii, siis veebipildilt oli näha, et meerikas puha selge taevas ja lustiline lennuilm. Enesetaputerroristidest ei saa ma siiani aru, päriselt. Aga fakti olen sunnitud juba uskuma selle aja peale.

9. Michael Jackson suri 25.6. 2009

Keegi veebisõpradest oli see kurjakuulutaja. Järelikult olin ma veebis sellal. Jälle ei tahtnud uskuda, sest eks ütle ju klassikud tavaliselt, et "kuuldused minu surmast on liialdatud...". No Jacko on klassika mu jaoks.

10. milline uudis jäi meelde eilsest päevast või mida tegid eile?

Uudiseid pold mahti lugeda. Liikusin mitmete rohkem ja vähem asustatud punktide vahel ning kannatasin külma ja ka kuuma (mis oli palju meeldivam kui külm). Hommikul varustasin reied ja sääred tavapäraste teksade all erakorraliste villaste sukkpükste ja etnopõlvikutega, ülajäsemed nii sõrmikute kui nahast labakutega ja kaalusin tõsiselt Pr-maal põlualla sattunud burka kliimakohaseks rõivaks kuulutamist Eestimaal, sest terroriste pold võtta, kellelt näonahka kattev kudum riisuda. Sõitsin taaralinnast kilulinna ja palusin seal iga 200 m järel poliitilist varjupaika võimutseva pakaseriigi eest. Lõin nirukeskuse kohmikus lahti translokaalse kunturi ja tegin tööd, kuni tuli kilulinna ametnik IS kellega koos suundusime Kreekamaa ametniku MK poole lõket vahtima ja viimaseid valitud punaveine tarbima. Mõlemad otsad linnadevahelises bussis jagasin mikrokliimat lavastaja ja kultuuritegelase MK-ga.

Kaderi Poonusträkk: ...sel päeval, mil Mike Tyson hammustas Evander Holyfieldi kõrvast tüki (28. juuni 1997)?

Jaa, ka mina olin seal, Zürichis, kaunis Shveitsi linnas, aga nii maailmavaadet ja elumõtet ruineerivaid uudiseid ma õnneks ei kuulnud. Sestap ka eranditult meeldivad mälestused inimestest, maastikest, veestikest, tudengielust ja arvutilingvistikast ;)

Nagu ikka, las teised ka pingutavad oma mälulihaseid nüüd: Kidari ja Ajuhaamer ja Kuutroll ja ...