Käisin öiropealinnas korralisel temaatilisel kogunemisel. Teist korda sellel aastal juba. Vihmavarju, mille eelmisel korral äkiliselt ja kallilt ostsin, ei suutnud enam kodunt leida, niisiis läksin pelguses, et olen tüüpilisteks Brüsseli sadudeks taas ette valmistamata. Ilm oligi B-s nii märg, et lennukil lubati Helsingist minema lennata plaanitust poolteist tundi hiljem. Mis tähendas, et tähtsamast, aga samavõrd igavamast osast jäin ma oma töögrupis ilma. Kuulatavamad olidki rahvuslike esindajate ettekanded, näiteks rääkis Norra esindaja sellest, kuidas õiguslike vahenditega püüti mõjutada soolist esindatust firmade nõukogudes (
corporate boards), kus ju üldjuhul peamiselt meesterahvad istuvad. Mul jääb ikkagi küsimus, kust leida neisse otsustuskogudesse piisavalt aktiivseid ja kindlameelseid naisi, kes ei oleks seal lihtsalt kenadeks kehadeks ja julgeks end vastandada vajadusel
man-powerile.
Rumeenia esindaja kõneles oma kommentaaris, et neil olid 1999. aastani sookvoodid, ja see oli hea, sest sundis mehi hoolitsema selle eest, et otsustuskogudes oleks häid naisi! Sellised sätted tekitavad otsustuskogu liikmetes vajaduse vaadata ümberringi, kes on su partneriks. Naised ei pea olema häbelikud tukunuiad ega ka küünarnukkidega trügima, selline seadusandlus lihtsalt sunniks mehi asjale tähelepanu pöörama ja tõesti, leidma ja valima kogusse sobivaid naisi, kellest oleks nii ideede arendamisel kui otsustamisel samuti tolku.
Teema koomaletõmbeks sobib väga hästi tänane tsitaat
Dakilt:
"Kui sa midagi tahad, otsid sa võimalusi. Kui sa midagi ei taha, otsid sa vabandusi."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar