****
Endalegi tahtmatult hakkas ta Jumala kohalolu avastama kõiges, mis tegi. Iga laud, mille ta kokku pani, iga tool, mida nikerdas, lasid tal mõista, kui püha on elu ja kui olulised on pisikesed asjad Kõiksuse ümberkujunemises. Sellest ametist sai ta peamine õpiaeg: miski pole kasutu ning iga hetk kätkeb endas igavikku ja Loomist. /---/
Ükskord, vesteldes naisega, kelle ametiks oli leivategemine, nägi Eelija, et ka too mõistab, et töö muudab Jumala kohalolu nähtavaks. Ja vähehaaval sai ta teada, et paljud inimesed – kes suudavad oma igapäevatöid teha naeratusega – tunnevad sedasama.
Sellest hetkest hakkas ta inimesi kaheks jagama. Need, kes rõõmustavad, ja need, kes kaebavad oma tegemiste üle. Viimased usuvad, et needus, mille Jumal Aadamale pani, on ainus tõde /---/ Nad ei tunne rõõmu tööst ja on tüdinenud vabadest päevadest, mil neid puhkama sunnitakse.
******
Naine tõmbas hõlma alt pisikese savitahvli, kuhu oli midagi kirjutatud.
"Mida see tähendab?“ küsis Eelija.
„See on sõna armastus.“
Eelija hoidis tahvlit käes, julgemata küsida, miks naine selle talle andis. Paar kritseldust siin savitükil võttis lühidalt kokku selle, miks tähed ikka veel taevas on ja inimesed maa peal kõnnivad. /---/
„Ma kirjutasin sulle. /---/ sõna, mida sa praegu käes hoiad, on täis saladusi. Keegi ei tea, mida see ühe naise südames äratab – isegi prohvetid mitte, kes Jumalaga räägivad.“
„Ma tunnen seda sõna, mis sa kirjutasid,“ ütles Eelija tahvlit oma mantlivoldi vahele torgates. „Ma olen päeval ja öösel sellega võidelnud, sest – kuigi ma ei tea, mida see naise südames äratab – tean ma, mida see ühe mehega teha võib. /---/ see lihtne sõna - armastus – ajab mulle kabuhirmu peale. Enne kui sa selle tahvlile joonistasid, olid su silmad selle mu südamesse juba kirja pannud.“
******
Me tahame nendega nii väga rääkida, et ei kuule, mida nad ütlevad. Kuulata pole lihtne: oma palvetes püüame kogu aeg öelda, kus me oleme eksinud ja mida me tahame, et meiega juhtuks. Aga Issand teab seda kõike ja palub meid vahel lihtsalt kuulata, mida Kõiksus räägib. Ja kannatlik olla.
Kõik lahingud elus õpetavad meile midagi – kaasa arvatud need, mis me kaotame. Kui suureks kasvad , siis avastad, et juba oled sa valede asjade poolt olnud, iseennast petnud või rumaluste pärast kannatanud. Kui sa hea sõjamees oled, ei hakka sa ennast selle pärast süüdistama – aga samuti ei lase sa oma vigadel korduda.
********
„Ma kardan,“ ei jätnud poiss järele.
„See tähendab, et elu meeldib sulle. Mõnikord on täitsa loomulik, et kardad.“
*********
„Ma olin kõigest viisteist, kui abiellusin, ja mul polnud aimugi, mis elu on. Perekonnad olid kõik meie eest ära korraldanud, mind oli lapsepõlvest peale kasvatatud ja hoolikalt ette valmistatud, et võiksin oma abikaasat igas olukorras aidata.“
„Kas sa armastasid teda?“
„Ma õpetasin oma südant seda tegema. Kuna valikut polnud, veensin end, et see on parim tee. Kui ma mehe kaotasin, alistusin neile ühetaolistele päevadele ja öödele ja palusin Viienda Mäe jumalatelt, et nad võtaksid mu ära kohe, kui poeg on võimeline üksi elama.
Nii oli siis, kui ilmusid sina /---/ sellest päevast alates hakkasin ma nägema oru ilu, mägede tumedaid piirjooni taeva taustal, kuud oma muutuva kujuga /---/ Mul oli jälle meeletu tahtmine elada. Sa ütlesid, et ma õpiksin Byblose tähti, ja ma tegin seda. Mõtlesin, et teen seda vaid sinu meeleheaks, kuid ma sattusin oma tegemisest vaimustusse ja avastasin: mu elu mõte on just see, mis ma tahan, et see oleks.“
„Hirm kestab hetkeni, mil algab möödapääsmatu; pärast seda pole tal enam mõtet. Ja kõik, mis alles jääb, on lootus, et me tegime õige otsuse.“ (lk 143)
„Aga möödapääsmatu tuleb alati. On vaja enesevalitsust ja kannatust, et sellest üle saada,“ ütles karjus.
„Ja lootust. Ilma selleta pole oma jõudu võitluses võimatuga kuhugi kulutada.“
„Asi pole tulevikulootuses. Asi on su enda mineviku uuesti loomises.
„Elu uuesti luua – see pole raske. Piisab sellest, kui teha endale selgeks, et meil on sama palju jõudu kui enne ja osata seda oma huvides ära kasutada.“
Mees vaatas talle otsa. „Kui sul on minevik, mis rahu ei anna, siis unusta see,“ jätkas ta. „Mõtle endale uus elulugu välja ja usu seda. Keskendu ainult nendele hetkedele, mil suutsid teha, mida soovisid – ja see jõud aitab sul saada, mida tahad.“
*******
„Kõik, mis oleks võinud juhtuda – aga ei juhtunud – puhub tuul minema ja sellest ei jää mingit jälge,“ ütles karjus. „Elu koosneb meie suhtumistest. Ja on teatud asjad, mida jumalad käsivad meil läbi elada. Pole oluline, mis põhjus neil selleks on, ja pole mõtet teha kõik selleks, et need meist mööda läheksid.“
********
Mõnikord on vaja Jumalaga võidelda. Iga inimolend näeb mingil hetkel, kuidas tragöödia ta elust risti läbi läheb. Sel hetkel kutsub Jumal ta silm silma vastu välja ja käsib vastata Tema küsimusele: „Miks klammerdud sa nii kõvasti selle lühikese ja kannatusterikka olemise külge? Mis mõte su võitlusel on?“ Ja inimene, kes sellele küsimusele vastata ei oska, annab alla. Samal ajal kui teine, kes oma olemasolule mõtet otsib, leiab, et Jumal on olnud ebaõiglane, ja hakkab oma enda saatusele vastu. Just sel hetkel langeb taevast alla üks teine tuli – mitte see, mis tapab, vaid see, mis rebib vanad müürid maha ja annab iga inimolendi kätte tema tõelised võimalused. Argpüksid ei lase tulel kunagi oma südames lahvatada – kõik, mis nad soovivad on, et uus olukord muutuks nii kiiresti kui võimalik endiseks ja nad võiksid elada ja mõtelda nii, nagu on harjunud. Julged aga panevad vanale tule otsa ning – olgugi et hinnaks on ränk sisepiin – loobuvad kõigest, kaasa arvatud Jumalast, ja liiguvad edasi. „Julge on alati kangekaelne.“
Ja Jumal taevas naeratab rahulolevalt – just seda Ta tahtiski, et igaüks hoiaks vastutust oma elu eest enda käes. Andis Ta ju oma lastele kõigist võimalikest kingitustest suurima: võime valida oma tegusid ja otsustada nende eest.
Eelija põgenes kahtluse eest. Läbikukkumise eest. Kõhklushetkede eest. Ent Issand oli lahke ja juhtis ta möödapääsmatusse kuristikku, näitamaks, et inimene peab oma saatust valima – aga mitte sellega nõus olema.
*******
„Kuidas on võimalik teha seda, mis on võimatu?“
„Vaimustusega.“
****
„Ronime üles,“ ütles Eelija.
„See on keelatud.“
„Keelatud küll. Aga mitte ohtlik.“
*******
„Alati peab teadma, millal mingi osa su elus lõpeb. Kui sa klammerdud selle külge kauemaks kui vajalik, kaotad kogu rõõmu ja mõtte täiesti. Ja riskid sellega, et Jumal su hülgab.“
(Paulo Coelho „Viies mägi“ )
Tsiteerides Lindgreni: "Ma palun jumalat, et ta oleks küülikupuuri juures!" - tahan tänada Loojat kõigi hetkede eest, mis ta mulle ilusaks pühadekingisõlmeks keeras ja seejärel jättis võimsalt aega kogu pikad pühad neid sõlmi lahti harutada.
