Kus olid, kui:
1. esimene inime kuule astus 21.7.1969
Pakun, et mingi viiekuune loode ema kõhus?
2. John Lennon mõrvati 8.12.1980
Tallinnas, kodulinnas. Ehk Soome TV seda ka tuututas, aga et ma veel biitlitest eriti miskit teadnud ja vanemad ega muu lähikond ka ei erutunud (erinevalt näiteks Georg Otsa või Paul Kerese surmast umbes 5 aastat varem), siis jäi kogu juhtum isikliku tähelepanuta.
3. Tshernobõli aatomielektrijaamas plahvatas 26.4.1986
ikka Tallinnas, kodulinnas. Nüüd oli Soome TV-st abi küll. Piilusime tuuli ja ilmakaari, mõtlesime, kas tasub vihmaga välja minna. Tundsime hiljem kaasa nendele, kes sundkorras reservõppuste sildi all õnnetuse tagajärgi likvideerima saadeti ja palusime salamisi, et see kutse meie lähedastest mööda läheks.
4. Balti kett 23.8.1989
Vormsi saarel pulmareisil. Meretagune asi - kuulasime raadiost ülekannet, võtsime kahekesi käest kinni ja moodustasime ka täitsa tubli keti. Eks aeg näitas, kes oli nõrgem lüli...
5. Estonia uppus 28.9.1994
Kodus, Tartus. Hommikul laulsime Kertu 4. sünnipäeva puhul üles, läksid issiga lasteaeda ja mina jäin koju oma Mitsubishi rüperaali taha bakatööd kirjutama. Kella 10 paiku kööki minnes keerasin seltsiks raadio ka lahti... ja ei tahtnud tükk aega kõrvu uskuda. Vist helistasin kellelegi lähedastest, et kas olen mina anomaalse reaalsuse pilve sattunud või ongi kogu reaalsus selline. Sinnani olin ikka merde ja füüsikaseadustesse uskunud, et ka rauast ja vägagi suured laevad võivad vee peal püsida, kui just jäämäe otsa ei põruta - Läänemerel muteada jäämägesid polnud. Ja et kaasaegsetel laevadel peavad olema mitut-setut sorti päästevahendid ja veekindlad vaheseinad ja mis kõik veel... mida me kõik nüüd põhimõtteliselt tüütuseni oleme kuulnud nagunii ja leppinud faktiga, et merepõhjas see Eestimaa-nimeline valge laev ikkagi lebab koos uskumatult arvuka hulga seilajatega, juba enam kui 15 aastat. Selle traagilise sündmuseni olid nii laevahukud kui kummituslaevad kui Eestimaad päästvad igatsuste valged laevad kõik turvaliselt kauge ulme. Isiklikult õudseks muutis kogu loo see, et ainult kaks nädalat hiljem pidin reisima heakeküllet-Mariellaga heakekülletainult-Turu-Ahvenamaa-Stockholm jubeaga-öösel veeljubedam-kõigealumiseltekil. Arvake, kas ma silmad kinni panin...
6. Diana suri 31.8.1997
Pakun, et Tartus. Kertu pidi järgmisel päeval ju kooli minema ja eks meil oli mingi väike esimese-koolipäeva-erutus juba sees, sestap jäi printsessi surm meeletus-meeletus maailmas meeletu-meeletu kihutamise keskel meie väärilise tähelepanuta.
7. saabus aasta 2000
Täiesti traditsiooniliselt Tartus, oma kodus, koos suurema hulga sõpradega nagu tollal meil aastavahetamistel kombeks.
8. toimus terroriakt World Trade Centerile 11.9.2001
Tööposti otsas Tartus, Tiigi tänava õppehoones. Neeme hakkas umbes lõuna paiku mingit jama ajama nagu oleks meerikas mingid hullud vähe valesti rihtinud ja JFK lennujaama asemel WTC-s maanduda üritanud. mina ei tahtnud usku, sest kui Estonia puhul võis veel aru saada, et torm ja nii, siis veebipildilt oli näha, et meerikas puha selge taevas ja lustiline lennuilm. Enesetaputerroristidest ei saa ma siiani aru, päriselt. Aga fakti olen sunnitud juba uskuma selle aja peale.
9. Michael Jackson suri 25.6. 2009
Keegi veebisõpradest oli see kurjakuulutaja. Järelikult olin ma veebis sellal. Jälle ei tahtnud uskuda, sest eks ütle ju klassikud tavaliselt, et "kuuldused minu surmast on liialdatud...". No Jacko on klassika mu jaoks.
10. milline uudis jäi meelde eilsest päevast või mida tegid eile?
Uudiseid pold mahti lugeda. Liikusin mitmete rohkem ja vähem asustatud punktide vahel ning kannatasin külma ja ka kuuma (mis oli palju meeldivam kui külm). Hommikul varustasin reied ja sääred tavapäraste teksade all erakorraliste villaste sukkpükste ja etnopõlvikutega, ülajäsemed nii sõrmikute kui nahast labakutega ja kaalusin tõsiselt Pr-maal põlualla sattunud burka kliimakohaseks rõivaks kuulutamist Eestimaal, sest terroriste pold võtta, kellelt näonahka kattev kudum riisuda. Sõitsin taaralinnast kilulinna ja palusin seal iga 200 m järel poliitilist varjupaika võimutseva pakaseriigi eest. Lõin nirukeskuse kohmikus lahti translokaalse kunturi ja tegin tööd, kuni tuli kilulinna ametnik IS kellega koos suundusime Kreekamaa ametniku MK poole lõket vahtima ja viimaseid valitud punaveine tarbima. Mõlemad otsad linnadevahelises bussis jagasin mikrokliimat lavastaja ja kultuuritegelase MK-ga.
Kaderi Poonusträkk: ...sel päeval, mil Mike Tyson hammustas Evander Holyfieldi kõrvast tüki (28. juuni 1997)?
Jaa, ka mina olin seal, Zürichis, kaunis Shveitsi linnas, aga nii maailmavaadet ja elumõtet ruineerivaid uudiseid ma õnneks ei kuulnud. Sestap ka eranditult meeldivad mälestused inimestest, maastikest, veestikest, tudengielust ja arvutilingvistikast ;)
Nagu ikka, las teised ka pingutavad oma mälulihaseid nüüd: Kidari ja Ajuhaamer ja Kuutroll ja ...
neljapäev, 28. jaanuar 2010
esmaspäev, 11. jaanuar 2010
Tellimine:
Postitused (Atom)
