hetkel tundub mulle, et võrreldes praeguse olukorraga olen ma elus alati teadnud, kuidas välja tulla, kuidas leida mingi lahendus.
"Kunagi pole nii, et kuidagi pole, alati leiab lahenduse."
ja ma olen sellesse uskunud.

Lootus jääb. et kõik möödub, ka see.
Aga alati jääb ka küsimus: kas ma olen teinud kõik endast oleneva? kas ma olen teinud õigesti?

"Armas jumal, anna mulle jõudu muuta asju, mida ma muuta saan ja leppida asjadega, mida ma muuta ei saa ja tarkust nende kahe vahel vahet teha..."