imetlen inimesi, kes suudavad endas sihikindlalt jõulurõõmu tekitada. mõned suudavad isegi teistes.
kõik vajalik ja kanooniline oleks nagu olemas.
kuusk on? on. lumi on? on. saag jäi küll koju, aga küla pealt oli asendaja võtta. sõit väikeautosse topitud ligi kahemeetrise kuuse ja kahe 13-aastase tibiga täisjäätunud maanteel kesk mägesid ja orge pakkus hoo-hoo-hoo-elamusi, vat siis oli jõulutunne olemas. hiljem küpsasime vitraažpiparkooke, porgandisaia ja piparkoogimaitselist porgandikooki ja kuigi aktsioon kulges väsides öösse, oli jõulutunne ikka olemas. hommikul sõin porgandisaia ja rüüpasin mõnuga kohvi ja kõik oli nagu päris idüll. tunne oli ka siis veel, kui Kertu muudkui helistas mulle töö juurde ja küsis detaile, kuidas kanamaksapasteeti tehakse - siis tekkis selline ülemäärasuur ootus, et ahhh! kui ma koju jõuan, särab maja küünlasäras ja kaunistustes ja kodused tegelevad kaartide saatmise ja käsitööga ja ... sest ma tahaks ju ka puhata ja mängida ükskord. ja et me teeme seda kõik koos, sest muidu poleks ju üldse koos jõulude pidamisel mõtet. et me saame ja tahame teise elamusi jagada.
kodus selgus, et Kertu tehtud pasteet oli ülimaitsev! neelud selle järele käivad siiani, õnneks on veel mõningaid varusid olemas. Bella oli saanud oma jõulukingi ehk põhjaliku kammingu ja nägi välja nagu üks hoopis teine koer. paraku hakkas mulle tunduma, et tema oli seltskonnast ka ainuke, kes koosolemisest ja koostegutsemisest siirast õnne tundis. ülejäänud olid sukeldunud oma tubadesse oma arvutitesse ja elasid seal. peale lühiajalist üritust teistega kontakti luua ja ühistegevusele ärgitada andis mu palgatööst nagunii närtsinud vaim alla ja otsis mõnd lihtsamat põgenemisteed kõigi nende luhtunud lootuste ja tegemata tööde keskelt. totaalselt tahaks magada, kuigi kohustuste ja lubaduste nimekiri ulatub tulevasse aastasse välja. see on nii veider - ma saan puhkepäevi, et pühitseda perepüha koos perega, kes tahab olla pigem omaette...
muidugi ma tahaks teile kõigile saata kaarte, mille mõte on heades soovides:

rohkem täitunud lootusi ja rohkem (vaimu)jõudu neid lootusi ise täita!

aga ma praegu ei jaksa.

sünna ametlikult läbi

Alustame lõpust ehk langenud kangelase alkoholijoobest ja ütleme ära, et tekkinud kokkupõrkes oli dolomiidist admiral Pitka see kaine osapool. (tuletab meelde, et kusagil Runebergi lugulauludes oli ka eeversti Sandelsi vapratest tegudest juttu päris pikalt) Suur ja sügav lihahaav IN sõrmes sai kesklinna troimapunktis lastud kinni tikkida, kuid pidu oli end vahepeal kokku korjanud ja ses mõttes jäi kuidagi lõpetamatuks mu jaoks, et ei saanud viisakalt kõigiga kallistada. Aga minu peamised kallid külalised ehk Tuul ja C, olid päästeaktsioonis kenasti kaasas ja nendega läks lõpus kõik kaunilt kaua ja Tuul leidis mulle Krissu voodis pehme maandumispaiga. Tuul ise puhus politseile 0 promilli ja C puhus politseis 0,18, kuid juhilubadeta isik võib seda endale nagunii lubada. Minult oleks ta oma meetriste tumepunaste roosidega peaaegu vereproovi kätte saanud, aga eks okkad kulusivad minu okaste vastu ära küll ja üldse on rahu maa peal ja inimestest hea meel. Peamine ikkagi see, et kuigi alul kippus palju asju plaanide vastu minema, siis lõpuks läks täiesti plaanipäratult üle ootuste hästi ja tegi mu saba- ja nabakondini õnnelikuks. Ja kuigi paljudele me 3 sünnipäevalapse piduseltskonnast õnnestuks väikse vaevaga psühhiaatriline diagnoos panna (hiljem selgus, et on pandudki), oli enamasti tegu ebaadekvaatsuse seltskondlikult meeldivate vormidega. Ühesõnaga - kui mõned kausaalsed sündmused välja arvata, siis teisi kordaks ikka ja jälle.
Tunnistan käsi südamel, täiesti ebaobjektiivselt eelistan ma teatud omadustega mehi. Kui kohale ilmus ülemeelikus tujus C oma politsei kamuflaaž-saunalinaga, olin juba kindel, et hakkab sujuma nii, et saab hää. Noh, Herki võimeid kidraga ma ju lihtsalt ei teadnud veel :) Kirkad on need hetked elukangas, kui saab pillide ja häälega jämmida, lihtsalt hullu vaimustusega mitmel kokkukõlaval häälel laulda, tantsus sulada või tundlike sõrmede all painduda ja punguda - siis tean, et olen vägagi elus ja siin ja praegu ja muu ei olegi oluline! No ookei, tegelikult oli samaoluline ka imehea kartulisalat ja mõnus saun ja võimas koht ja hurmav külaliskond (koosluselt korraga kolme inimese osaliselt kattuv sõpruskond) ja hunnitu kringel (Rahvusraamatukogu kohvik teeb seda!). Elulisuse pitseri jätsid kogu peole veri, higi ja naerust valatud pisarad.
Elu läks edasi järgmisel hommikul kallutatuna libeda liuvälja poole. Minu esimesed uued iluuisud said ristsed Harju tänava jääl ja see on nüüd küll kilulinna hää omadus, et seal nii mitu uisurada on, kus inime saab jääsporti harrastada. Trikk triki otsa said kõvasti lihvi.

Ja Int$$, tead, mingis horoskoobis on öeldud ka seda, et kui näete kedagi oma eksi oma pulma kaasa tirimas lihtsalt sel põhjusel, et eksil oli nii õnnetu nägu peas, siis ilmselt on kättpidivedaja (mitte -veetav!) Ambur.

P.S. Mõistlik inime sõidutab ja pargib oma auto nädalavahetuseks sinna, kus lund ei saja (veel). Siiras tänu V-le, kes garaažiukse esise oli kojusaabujale puhtaks rookinud!