talvemaastik rebastega

Kauniks tavaks on viia rebased kilulinna vilistlastele näha. Ja Tartu meresadama vanad head vil!! valmistuvad selleks kohtumiseks hoolega, reserveerides supigaleriisid, restorane, muuseumigiide ja uisupaare. Sõbralike organisatsioonide konventidest rääkimata.
Kui Tartu vilistlane vaksalisse jõudis, olid rebased juba kogunenud. Usinalt rongi trügitud, lugesime peade arvuks umbes 13. Sõit läks lahti, alul tasakene-tasakene, siis ikka kiiremini. Rebased kibelesid laulma. Ma manitsesin küll, et näete see kaunis paarikene seitse pingirida eemal asutab teineteise kaisus tukkuma, ärgem neid häirigem, aga peale esimest poolsosinal lauldud "Kord sügisöösel..." olid nemad esimesed plaksutama! Nii jätkus meie kontsert tõusvas populaarsuses ja üha kestvamate kiiduavalduste saatel. Isegi naabervaguneist tuldi kuulama! Balti vaksalis maabudes käis kuulsus juba meie ees ja seni kui meie rivistusime paarikaupa väljuma ja tallinlastele "Terelaulu" laulma, oli meie andunud publikum jõudnud teavitada perrooni otsas seisvaid ootusärevaid vilistlasi, et "oi, kui toredasti nad terve tee laulsid, me oleme niiii liigutatud!"
Tallinn võttis meid vastu paksus lumes ja kerges pakases. Vudisime üle Tornide väljaku ja Paksu Margareeta juurest keerasime Linnahalli poole, aga ikka jõudsime supigaleriisse liiga vara - avamist tuli oodata pea tund aega. Kasutasime seda aega vastastikuseks tutvumiseks ja kõik vanad vilistlaspead olid tegevuses 13 uue näo ja nime kokkuviimisega. Rebastel oli hulga lihtsam, kuivõrd vilistlasi oli kohal alla 10. Kõhud 6 soolasemast ja ühest magusast supist punnis suundusime Vironiasse. Mis üks kena koht uudistada oli. Ma ütlen, kamin oleks hubasuse tipp, aga ilma selletagi võis end mõnusalt tunda, mida mitmed varahommikused kohaljorutajad ka juba tegid. Järgmine lahke konvent ootas meid suisa Lossi platsil Nevski katedraali vastas ja peitis endas vastremonditud Rotalia ruume koos sama värskete rotalustega. Neil oli mureks, et pealinnas võiks rohkem naiskorporatsioone olla ja olid varmad alustama arutelu teemal "C!I! koondis Tallinnas". Lahkusime tänulikena tunnustuse ja komplimentide eest.
Kohtusin kogu pesakonnaga uuesti Premia jäähallis. OOO! Uisutamine on mu tänavutalvine nõrkus ja kavatsen sellest viimast võtta! Sedapuhku tegin tõsist trenni ja tööd pööretega tagurpidisõidust edaspidisuunale. Ja lõpuks tulid need päris kenasti välja, isegi pisukese hüppega koos! Ja siis veel pöörded edaspidisuunalt selg-ees-sõidule, neile suutsin lisada aimatava tagurpidi-"pääsukese".
Jäähallist lahkusime väsinute ja õnnelikena. Ees ootas pidulik õhtusöök Linnupesa kõrtsus. Toit oli hää, ports piisav, aga kringliga olime selgelt üle pingutanud. Taheti seda Meriväljal majutuvatele rebastele kaasa pakkida, aga meie keeldusime lahkesti meeter korda poolesest kringlipakendist käe otsas kaasa kõlkumast. Jalutasime siis lihtsalt 2 kätt taskus ja reisipaunad seljas läbi sumedalt talveöise Kadrioru pargi Poska peatusesse. Jajaaa, Kadrioru park passib talveöil suurepäraselt romantiliseks jalutuskäiguks, eriti siis, kui lumi paksult mais ja puis ning külma nagu polegi, pikem mõni soojakraad. Bussipeatuses selgus loomulikult tõsiasi, et bussini on ca 20 minutit, mis ei ole mitte meeldiv aeg paigal tammuda. Hakkasime astuma järgmise peatuse poole, teepeal võtsime Russalka ja merekalda ja üldse ma arvan, et rebased said kõigiti näha parimat ja kaunimat osa Tallinnast.
Meriväljal pugesime üsna ruttu lahkete annetajate kohaletoimetatud põhku ehk magamiskottidesse.
Hommikul, oo, siis ootas meid Tallinna vilistlaseks hakanud Kairi riisipuder ja võileivad, konkurentsitud ja kindlad väärtused tundmatu ilmastikuga hommikus. Olin vastu hommikut ja läbi une ühe silmaga jälginud tormi tõusmist ja puude väänlemist akna taga. Rebane Krista oli aga öösel vaadanud koguni piksenoolte välkumist!
Õue jõudes adusime, et pole olemas halba ilma, on ainult ebasobiv riietus. Ja tekkel ei olnud selle ilma jaoks kõige sobivam peakate. Siiski läks teekond allmäge ajakava kohaselt, kuni ma avastain, et see, mis künka tagant kumab, on meie loodetud bussi esituli. Panin ees jooksu ja kõik ülejänud 7 inimest samamoodi. Kätte saime, kuigi pidime selleks autode nina alt punase tulega üle tee spurtima.
Kadriorgu jõudes ootas ees hoopis teistsugune park kui öösumeduses. Väiksemad ja suuremad lumepöörised sakutasid meid eest ja takka ning Mikkeli muuseumi treppidest oli saanud libe kaldtee. KuMu juures vedasid turistid lirtsudes oma kohvreid kaldteest üles ja niimoodi meid täpselt kell 11 uksest sisse pühitigi.
Kunst oleks muidugi omaette peatükk eluloos. 2 tunniga sai ainult meelde tuletatud, et seda ja seda ja todagi peab kindlalt tulema veel pikemalt uurima. Seekord imetlesin rohkem Weizenbergi carrara marmorist skulptuure, vargsi silitasingi. Sürrealistide fotonäitusest sain ainult teadmise, et see on. Kaasahaaratud lisamaterjal sisaldas siiski piisavalt manifeste ja fakte, et suuremat isu tekitada.
Ja tuligi taas väljuda avakosmosesse. Weizenbergi tänav oli omandanud polaarklimaatilise iseloomu ja taas ma küsin: kaameramehed, kus te olete, kui teil on vaja teha võtteid lumetormiga rinda pistvatest vapratest eesti naistest!?
Trammis algas võidujooks ajaga. Viru väljakul roomasid rööbasloomad teosammul ja pigem stoppasid kui liikusid ülepea. Vaksalis ootas meid aga kringliga Tarmo ja me ei teadnud, kas me sellele viimsele väljuvale rongile üldse jõuame. Nojah, tol hetkel me veel ei teadnud, et järgmine rong on väljuma veel visam. Õnneks sai tramm liikuma ja uste avanedes sukeldusime taas silmipimestavasse möllu. Rebased sõna otseses mõttes lükati vaguni uksest koos kringli ja tuisuhooga sisse.
Mina aga kobisin trammile tagasi ja läksin Viru keskusesse lumevarju ja kuivama. Sealt hiljem sõbranna juurde Koplisse saada oli tunduvalt suurem kunts kui lumepilves pidevalt hälbivaid rebaseid leida. Kuid kohale ma sain ja konjakit ja riided kuivama ja juttu ajama ja Monopoli mängima ja kõike muud head, mida lumevõitlejail vaja, enne kui nad taas teise linna otsa teele asuvad.
Mmmmm.... mõnus nädalavahetus, selliseid võiks rohkem olla :)