Igatahes ei kulunud enam aega ega vaeva, et otsida koridorirägastikus asju nagu tualett. Erinev oli see, et nüüd olime nagu metsanotsud või toonekured - terve päev kaameras ja kõik võisid veebist vahtida. Tuli välja, et mõned inimesed seda tegidki, minagi sain sms-i, et "Sa oled kaamerasse seljaga" :D
Nojah. Siis saime oma "päevaloo", mille loosimisel tundus taas, et konkurentide lugude sõnu oskan otsast lõpuni peast, aga meile sattus jälle selline, millest ainult tuntud refrääni kordamisega välja ei vea... "Moonlight shadows" on ju selge pigem inglise keeles, kes siis ikka Marju Länniku laulmistega kursis oli omal ajal?
Seade oli Punderil vapper tehtud, mulle meeldis selle tohutu polüfoonia, aga selgelt hakanuks Kammiste bänd huvitavat polüfooniat matma, nii et Lauri jättis selle alles vaid paari kohta ja otsustas veeretada sõnadeõppimise koorma solistide kaela, mida hiljem mitmed televaatajad kommenteerisid kui "subtiitrite lugemist".
Rutiinne lahingutegevus oli ka sõjamaalingute pealekandmine. Outlook'is sedakorda erinevusi leidus, armas Marju suutis hoogusattunud juuksuri kätetööst modelleerida tõelise Dharma-soengu. Prillid peast, sest muidu käivad kunstripsmed vastu klaase - kojamehed seespool seega :D Osavate käte ring on minu juhendamisel uuristanud untsus cd-plaatide sektoreist arvukalt kõrvarõngaripatseid ning nikerdanud käepidemed tagumise rea helgiheitjatele.
Ja siis - lavaleee!! Kus on mõnus nagu alati. Laulad täitsa omaette, teisi ei kuule, bändist kuuled peamiselt tümpsu ja prillide puudumisel näed oma Kamtsatkalt ähmaselt ka Laurit vehkimas. Veidral kombel on teised koorid väga hästi kuulda. Suisapäiste "Tänav, pink ja puu" on kõlalt nii imekaunis ja hingelt nii ilus, et võtab või pisara silma. Mis toobki neile võidu, millest mul põrmugi kahju pole. Sest igal osalenud kooril on omapära ja tugevused, aga hääletada õnnestus paremini võitjakoori poolt vist. Tarmo ja Maire ning nendevaheline vaimukuste tulevärk mõjuvad toniseerivalt, fännide huilgamine erutavalt.
Peale rõõmukaisutusi võitjatega ja kogu HBSi armee ülesvõtmist saame pingevabalt pidu panema hakata. Helkivaid sedelikesi sajab igalt poolt ja maandub igale poole - pokaali, tordile, soengusse ja dekolteesse. ETV śõukoor kui majaperemehed möllavad juba täiega. Kuulutatakse välja II koht (meile) ja III koht (nukkudele), kõik saavad medali rinda ja lähevad ära pensionile. Tegelikult saame punaste klassikaliselt valgemummuliste kruuside omanikeks, ordenilindina keerleb tassil kiri "Mina võitlesin Laululahingus". Torman 20 aastat nägemata Männardi embusse ja ei lahku sealt pikaks ajaks - skolka let, skolka zim! Kuluaarides vestlevad asjatundjad uutest huvitavatest pakkumistest ja kauplevad meie "valget neegrit" Koitu oma vokaalkollektiividesse. ETV suures stuudios rokib aga laulurahvas vanade heade Laululahingu palade algupäraste esitajate saatel.
Tagasi Tartusse jõuame 4.30 kilbiga ja väsinud, aga õnnelikena. Kastanid õitsevad, endiselt.
P.S. Tegelikult algas lahingupäev veelgi varem. Siis, kui me pärast viimast proovi Annega poes trehvasime - mina olin tulnud lahingumoona ostma ja tema pirni, aga lahkusime mõlemad uute kohvritega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar