17. luuletus - täna tuleb jamada kindla riimiskeemiga...

Olen täna vaimuvaene
hull kui vallavaese naene
välja kukub rubaii
põrub kodurannik paene

(http://entsyklopeedia.ee/artikkel/rubaii2)

16. päev - kirjuta vastus eelmise päeva lemmikautori luuletusele
(oi, ...., no oleks ma seda... kes käskis mul Alliksaare valida?!)

Ütlen, et süda ei ole vaid meri
mis hullutab mehi ja meeli
ka ei ole ta põld, kuhu rõõmust jääb teri
hallaöö külmade keeli

Tärkab tähti ja lugusid aegade tagant
Pilk sütitab magusa leegi
kui Fööniks-lind põledes valusalt vabaks
ta surma ei mäleta keegi!

15. luuletus on mu lemmikluuletajalt Alliksaarelt

"Ütle, kas süda ei ole siis meri,
täis tunnete uppuvaid laevu;
kas ei ole ta põld, kuhu rõõmude teri
külvame, lõigates vaevu?
Tärkas lilli seal, kuhu su pisaraid nõrgus.
Tuul julgustav juukseid sul silus.
Kaardub öö kohal tähtede helendav kõrgus.
Elada siiski on ilus!"

14. päev

ma hakkan nüüd halba luuletust kirjutama
ja sina vahi seni pilti minust hambutu lapsena
ma ei suuda sinuta elada
suren kohe ära
ja riimi ei pane
sest hingepiin on nii suur
kui leiduks veel mõni nõme teema
kirjutaks selle ka üles
peaasi, et hea ega ilus poleks
oh, miks tegid sa seda ja teist
ja et ei jätnud tegemata kolmandatki
ma vihkan selles südamevalus
ära piina mind
olen teismeline

13. luuletus peaks olema lasteluuletus, aga kardetavasti ühineb-seguneb see 14. luuletusega, mis peaks olema väga halb luuletus... seega tuleb väga halb lasteluuletus frown-emotikon

ära ole paha laps
ole ikka krips ja kraps
muidu tuleb kuri uss
talla all jääb kinni suss

(asja teeb hullemaks see, et niipea, kui ma üldse mõtlen lasteluule peale, tulevad mulle meelde minu lemmikluuletajate kõige suurepärasemad luuletused, mis lastele kirjutatud on)

12. päev - elulugu 6 sõnaga

uudishimuga
naeratas
rõõmuga 
armastas
südamest
laulis

tegelikult kirjutas minu eest juba ammu Juhan Viiding
"Oo, ma tahtsin pikalt panna
kirja oma lause...
Armas taevas, palun anna
hingamisepause "

11. päev - loeteluluuletus

Ma vajan
kartuleid
apelsine
Uunot (teda kohe eriti, ta võiks olla päriselt mu unelmate bestikas!)
sind
päikest
und
merd
purjeid
sind
muusikat
aega
meelekindlust
psühhofarmakone
või siis õunaussikest
šokolaadi (või selle biofüüsilist ekvivalenti)
midagi head
sind
eduelamust
ilu (mis vaataja silmades)
ilu (mis hinges)
tõde (mis igaühele oma)
tõde (kui tänaval vastu tuleks, tunneks ära paugupealt!)
koge-musi
ela-musi
ahvat-lusi
kiusa-tusi
armastust (kust tuleb ta ja milleks, ei tea)
armastust (lõpmatust silmapilgust)
sind
elu (võib ka koos valuga pakkuda)
elu (millele tehased laulavad hümni)

rohkem ei olegi vaja ja tagasi pole ka vaja

10. päev – Vali üks rida laulusõnu oma luuletuse avalauseks. Siis kirjuta sinna luuletus juurde.

Külmkapi peal klaaskuuli sees
on kinni mu mõte ja meel
ja laulev emakeel
ja ussisõnad ka

Puupliidi peal malmpoti sees
haudub üks mooramaa mees
ja vabad seosed ka
ja lehkav isamaa

olen täna kehaline
ihaline
vihaline
pinni ja panni
ei lähe vanni

Juurikad puurivad valusa tuuriga
pikisilmi ja
laiukõrvu
Kaalikad kaaluvad aegsasti võtteid
pealtpanu ja
alttõmmet

kogu see supp tuleb enesel helpida
(vägisi tahaksin endaga kelkida!)
laululooga ei maksa jamada
laulurooga peab jaksama manada!

9. päev – Loetle kiiresti neli tegusõna, nimisõna ja omadussõna. Kirjuta luuletus, kasutades kõiki neid 12 sõna.

rohelised ideed magavad
kollased mõtted uinuvad
punased aimdused arvavad
mustad sõnad mõrvavad

(algas nagu Chomsky, aga lõppes nagu Christie (Poirot suu läbi))

8. päev: 1+2+3+4+1

välk
puurist
raksatas
kogemata
puud

7. päev. Leia puu, millega suudad samastuda. Kirjuta luuletus, kasutades puud metafoorina sulle või sinu elule.

Teid on mul mitu riita -
no millist valida?
Jäätuvad sõrmed ja varbad
kui olen haluta.

Keerlevad valusad leegid
lendavad sädemed
hõõguvad soojad söed
jahtuvad tuhaeod

Levitad soojust ja valgust
naeru kui sädemeid
mõnikord pudened tuhaks
mõnikord pildisöeks said

Jätad jälgi ja jooni
keegi neid ikka veab
keegi teeb elukaari
siiraid ja lustakaid smile-emotikon

6. päev – Kirjuta mis tahes pikkusega luuletus, mis sisaldab iga sõna sinu viimases Facebooki staatuses (no ma ei võtnud arvesse viimati kirjutatud luuletusi ja üldse, otsige ise see postitus üles, sest...)

TARTU KOLEDA KAUBAMAJAKARBI UNENÄGU

ma vääriks Ateena nime
ja Emajõe lainete pääle
paadipõhja me heidaks koos
pehmele asemele

kui mulinal läheks me alt
endiselt laitmatust kivisillast
sest teiste kaunite hoonetega
tühja kaldapealse hõllanduses
tiheda parkmetsa rüpes

saaks taastada sellise jõelaevastiku
et hoia ja keela

5. päev. Kirjuta kolmerealine luuletus sidrunitest. Kasutada ei tohi järgmisi sõnu: sidrun, kollane, ümmargune, puuviljad, tsitrus, kibe, mahlane, koor ja hapu.

Teid ma leotan tee sees
Teid ma panen kalale
Teid ma hõõrun hoolega katlakivialale

4. päev
Kirjandusmaastik
põrutab öhe uljalt
rattal kimades

(suht viimasel minutil, sest enne olin kirjandusmaastikul)

3. päev. Haara lähim raamat. Ava leheküljelt 8. Kasuta oma luuletuses esimest kümmet sõna sellel leheküljel.

"... tekkis uusi küsimusi. Kas ta leiab armukese, kui ma vanemaks..." (Paulo Coelho, "Abielurikkumine")

Vanemaks kui küsimusi
ma ta lembesõnu pean.
Tekkis uusi armukesi -
kas ta leiab rahu eal?

2. päev. Kes oli viimane inimene, kellele sa sõnumi saatsid? Kirjuta talle viierealine luuletus.

Sinu Kitee ja minu Savo,
Sinu Helsinki ja minu Tartu.
Ristuvad-lõikuvad-rööplevad.
Madisoni maakond on kaugel,
Mika, kuid veskisild Elva jõel.

Karges kadrikuu öös
Kõrgustes kilkavad tähed
Kui üle külmetand õue
Kuuri puie järele lähen.

Haagin!

Saabun paraja kapsana hommikuse Amsterdami lennuga ja olen siiski 2 tundi enne kohtumise algust Madalmaade vastavas ministeeriumis kohal. Kohtumine möödub meeldivas ja konstruktiivses õhkkonnas, eriti arvestades seda, et möödunud kuu jooksul laekunud ettepanekute põhjal jõuliselt täienenud dokumendid lammutatakse üksipulgi lahti ja üks suur tükk ehk Membership Agreement koos allkirjastamise kohtadega visatakse üldse välja (laps koos pesuveega, arvake oma maitse kohaselt, kumb on kumb). Peale kohtumise lõppu on kõik sõbrad edasi ja lahkumiskätluse üritus venib mul kolmveerandtunniseks, sest selgub, et huvitavamad jutuajamised huvitavamate inimestega on kõik veel pidamata. Valusalt taastekib ametniku summutatud igatsus vana armastuse ehk vöödneti segaseid radu ja rägastikke käia.
Töötegijast turisti sõber siin linnas ei olda, sest muusjum on lahti 10-17. Nii jäävadki meeled segamata Escheri pööraste piltidega...
Kand ja varvas otsivad üles hotelli, sedapuhku kusagil kaugemal (kuid siiski nii ligidal!). Saan wifistatud ning peojälgedest kannatanud vaiba ja toolidega penthouse’i, mille voodi ja vannituba osutuvad täiesti ületamatult mõnusateks. Leebe kevadise ilma kutsel otsustan minna välja ja hotellist saadud linnaplaani tuhlates selgub, et Scheveningeni kuurort teps kaugel ei ole. Võtan siiski trammi, mille peatuse avastan kuulsa Vredespaleis’i (maakeeli Rahupalee) kõrvalt. Tramm nõksutab pikalt mööda helerohelises looris puiesteed ja üllatus-üllatus! hakkab end siis ülespoole vinnama (tuletan meelde, et tegevus toimub madalmaades, kus põhimõtteliselt ei saa nagu küngastki olla). Selgub, et rannale muidu kui düünidest üle roomates jõua.
Ja seal ta ongi – mu igavene, vastupandamatu, vaimustav, muutliku meelega mõõtmatu kallim – meri! Sellel siin jagub miilide viisi laia liivariba ja kõvakoorelisi karpe, sekka millimallikaidki. Päikese piimklaasjas valgus tekitab värve, mille jäädvustamiseks mobla kaamera jõuetuks jääb. Rahu ja õnnetunne mässivad kogu mu olemuse. Kui ma teaks, mis on zen, siis oskaks võrrelda ja nimetada, kas on või ei ole. Õnneks ma ei tea, vaid korjan karpe edasi, nii neid tavalisemaid kui ka kummalisi pikki karpe. Alati võiks kodus rohkem olla mereigatsust leevendavaid meeneid, kive või pilliroogu või karpe…
Hotellis tunnen keharaputavat külma. Oo, aga siin on ju vann! Mõeldes vannist tavapäraselt kui oma kõntsa leemes suplemisest, hindan praegu üle prahi rohkem võimalust soojas vees ligunedes sooja saada. Vann toimib imeliselt. Kasutan ohtralt hotelli pakutud pesunesteid ja võideid ning tulemuseks on ülimalt rahulolev keha – soe, puhas ja siidine.
Hommikul jalutan mõnuga läbi linna raudteejaama, pildistades ja imetledes kuninglikku aeda, vahvaid silte ja jalgrattaid. Rongis lennujaama poole kõlab kõrvaklappides just seesama „Mis teame maast, mille poole seame samme? Seal ütleb paavst: Tere, Thijl ja tere, Lamme!...“

puhkan

ma PUHKAN. see käib nii:
ärkad selle peale, et kass ajab kirjutuslaual maha ilge virna (mis oligi ebastabiilne, olgem ausad) ja kell on üle 9. siis vedeled veel voodis mõnda aega ja just siis kui kass on end mõnusalt jalgade konksus sisse seadnud, teed talle tagasi ja otsustad üles tulla.
ühesõnaga, ringutad, virgutad, viibutad ja siis vaatad mõtlikult taevasse, mis paistab lausa kahest erinevast küljest tuppa ja voodisse. ajad end sirgu. kass volksab voodist solvunult välja. lähed vetsu. siis teed esiukse lahti ja mõtled, et kui trepiremondiks läheb, peab hakkama hommikuse lehe järel käima tagaukse kaudu. aga trepiremondiks peab minema enne, kui trepp päris jalustrabavalt ära laguneb. ühesõnaga teed esiukse lahti ja vaatad, milline loom selle peale aktiveerub. Bella täna näiteks ei aktiveerunud, aga kass kaapis ust juba võtme keeramise ajal. lähed roosas nodzu pildiga (või ka selles punases väikeste valgete südametega) öösärgis ja toasussides aeglaselt värava juures asuva postkastini ja avad selle elegantse liigutusega helkuri paela otsas rippuva võtme abil. ja avastad, et postkast on TÄIS: tellitud ajaleht, tellitud ajakiri, tellitud Loomingu Raamatukogu ja terve posu tellimata reklaami. naased kõige selle paberivirnaga tuppa, lukustad ukse (kass jääb õue, koer endiselt esikus), siis lähed kööki ja askeldad, aga kohvi ei tee, vaid hakkad eile käima pandud kalja taarasse valama. sest kali on nüüd valmis. kui kali on taarakotist leitud sobivasse veepudelite taarasse valatud, siis tuleb tema külmikusse mahutada ja taaratu osa ära juua ja nõud puhtaks pesta. külmikusse mahutamiseks tuleb välja võtta arbuusipoolik. ühtlasi saab ka buusipoolik konsumeeritavaiks tükeks hakitud. siis vaadata, mis Kertu teeb. ei maga enam, aga vedeleb. nõutada Kertult laulupeo tekk ja minna sellega õue ja murule laiali laotada. enne koristada üleliigsed aiatoolid kokku ja vaadata kahjatsusega grilli, et kust otsast sellega pihta hakata ja tegelt oleks kõige mõnusam, kui mõni oskaja sellega elegantselt ümber käiks. ühesõnaga minna veelkord tuppa ja naasta postkastist leitud ajakirjanduse ja peakomplektiga ühendatud moblaga (raadio kuulamiseks) ja asuda igast otsast ajakirjandust tarbima ja päikest võtma.
esimene väljaanne, mille otsast otsani peaaegu läbi lugesin, oli Elioni videolaenutuse kataloog. sealt sai mitu huvipakkuvat filmi ära märgitud. nojah, siis lugesin hoolega kõik reklaamipahna läbi. ja jõudsin Anne&Stiiliga poole peale, kui päike ära läks ja kell 13.13 sai. siis kolisin kogu laagri tuppa tagasi ja sõin veel arbuusi ja lõin ALLES SIIS läpaka lahti.
vat nii käib puhkamine.

vete pääl

Mitte küll Soomaa suurimates üleujutustes osalisena, kuid siiski Navesti peal 12 km distantsil võidukaks osutunud paatkond astub alles sõidukisse. Loodus oli. Ilus oli. Õhtul saunas oli jällegi väga lõbus. Rahvas oli väga tasemel. Mõni oli isegi üle taseme. Pärast jäin Viljandisse maha. Sest seal terendas üks auto.