jatkuu...

Lapsega arenes täna FB Sõnumdajas järgnev dialoog:

ja nüüd ma pean end interneeduse ahvatlevatest padrikutest üles leidma ja selget valget veebi (loe: ettenähtud veebiteenuseid) kasutades tööd edasi tegema

ossaraisk, oli see alles lause

19:58

see tuleb sellest, et pole ammu aega olnud blogi kirjutada. Siis. Hakkavad. Lauselohed. Välja. Pressima.

See oli ka viimane piisk karikas, kuhu olid kogunenud itk ja hala teemal "Kuhu koondada (koos kommentaaride ja mõttearendustega) kasulikud ja huvitavad lingid, mis kaovad ajaloo ja interneeduse hämarustesse, kui FB veel rohkem minu enda toodetud sisu isikliku arhiveerimise eest minu privaatsust ahistada tahab"
See kõik kolib nüüd isiklikku blogisse (tagasi). Sest selle ilmavõrguta talletamise (loe: isikliku arhiveerimise) üle on mul kontroll.
Ja siin saab laikida ka 👍
Ja kommentaarida 😜
Ja kama šeerida.

Tere tulemast tagasi tulevikku!

Dialoog nagu olema peab

-->

K: ma olen illlgelt pettunud. Et kuigi väga visalt, hakkasin ma vaikselt sinu peale lootma ja sinuga arvestama ja järeldus ikka sama – ei maksa kellegi peale loota! Väga vihaseks ajab, et ma ka kuidagi ei õpi!

M: peale mõõna tuleb jälle tõus

(Mäh? mismõttes peaks mind kuidagi aitama või lohutama lause "peale mõõna tuleb tõus"?)

Võtame tagasi, teeme uuesti ja sobivamate osatäitjatega: minu parema ja halvema minaga.

K1: ta kordab seda nagu mingit segast mantrat, et "peale mõõna tuleb tõus"… ei tea, kes seda uskuma peaks?

K2: mina ootan seda tõusu siiamaani ... peaasi, et siis muidugi laine yle pea ei lööks. ega keegi pole öelnud, et tõus ohutu asi on

K1: vat see oli hea kild praegu :D see läheb annaalidesse

K2: a eks mul ole kogemusi ka. tõusulainega eriti. tuleb ja paneb sellise laksu, et tykk aega oled oimetu ja kosud.

naftatipust ja majandusest, isiklikult

Silmad avanevad aegamööda ja ühtäkki. Seda, et Wildikas kurja kuulutab, teadsin muidugi ammu. Täna aga sattusin lugema Fritz Vorholzi artiklit samast asjast, mille kommentaarides viidati omakorda varasemale Kaupo Vippi kirjutisele Sirbis. Kõik need tõhusalt veenvad tükid tegid mulle muu hulgas selgeks paar isiklikku kiiksu.

K: ja kuidagi tahaks oma lapsi ette valmistada eluks nagu 150 aastat tagasi - süüa said siis, kui ise kasvatasid. selline tulevik neid ootab
N: Eestis on maad küll
K: kui seda maad ei ürita vallutada põgenikehordid sealt, kus maad enam ei ole
K: ma ei ole varem viitsinud majandusse süüvida, nüüd tänu riigiameti tööle pean süüvima

Kui näiteks rebane kulutaks saagi püüdmisele pikema aja jooksul rohkem energiat, kui ta püütud saagi seedimisest saab, siis teda kauaks ei oleks. Rooma impeeriumiga ning maiade ja inkade tsivilisatsiooniga juhtus sisuliselt sama.

K: ma sain aru, miks ma jaanalinnu kombel pea majanduse eest liiva alla pistsin. sest majandusteooriad olid karjuvas vastuolus minu arusaamaga loodus-, eelkõige füüsikaseadustest, eriti energia jäävuse osas. ma tahtsin uskuda, et kui siiani on maailmamajandus toiminud, ehk targad majandusteadlased teavad ja toimib edasi ka. aga sisimas mu tark talupoeg teadis, et see on bluff, millega looduse vastu ei saa. mul ei ole konstruktiivset plaani maailma majanduse päästmiseks...
N: tegelikult on nagunii see energia kõik päikeselt. ta on lihtsalt salvestatud maa sisse
K: jah. aga üht ma tean: massid on lollid ja manipuleeritavad ning kõige kauem aega ja vaeva nõuab ses protsessis inimkäitumise muutmine. ses mõttes ma nagu ei näegi poliitilis-seaduslikku väljapääsu.
N: "Sinu televiisor valetab" ;)
K: jah, see ja paljud teised filmid võivad avada minu ja sinu silmi, masside silmi indiviididena, aga kuipalju see muudab meie käitumist, otsustamist?

loomad ju ei karista järglasi füüsiliselt?!

Targad mõtted Soome psühhiaatri Martti Paloheimo raamatus «Lapsepõlve mõjud»

Mõnedki loomad võivad oma poegi õpetada ja kasvatada võtetega, mis paistavad üsna metsikud. Aga oma poegi nad selle rahmeldamise käigus siiski ei kahjusta.
Inimene on ainus olend looduses, kes võib õpetamise ja kasvatamise ettekäändel sihilikult, teadlikult, nagu ajaviiteks ja seda isegi nautides, peksta oma järglasi ehk siis oma lapsi.

saavad kardetavasti nuripidise tõlgenduse Eesti õigussüsteemis ja ultraliberaalsetes "ärme sekku!" hoiakutes...
Mitte ainult lapsed, ka täiskasvanud käituvad sageli nii, et verbaalse mõjutamise kaudu ei jõua midagi kohale ja jätkatakse ennast ning teisi kahjustava käitumisega.
Kui aga kirglikust lastekaitsest sündinud seadusepügal võtab võimaluse tervemõistuslikuks sekkumiseks, on kahju kahekordne. Kasvatamatud (kes vajanuks ehk mingis varases staadiumis empaatiavõime kasva(ta)miseks kogemust omal nahal kogeda teise elusolendi valu) saavad õiguse veelgi enam irvitada kasvatajate üle, kes sõnadega neid ohjata püüavad. Kasvatajad hoiduvad seaduserikkumise (õigemini tõlgendusvõimaluste) hirmus aga igasugusest füüsilisest kontaktist, jättes sellega kasvamisest välja võimaluse kogeda kallisid?
Ma ei mäleta, et oleksin saanud vitsa, aga ma tean, mis on vitsahirm. See on selge piir, millest üle astuda ei tohtinud. Ja vits oli mingil ajal silme all, kapi otsas täitsa nähtaval, pikk kaseraag. Ja ma ei paneks seda pahaks ühelegi lapsevanemale, kui ta ette teada olevat piiri kehtestab ehk annab vitsu sellele, kes piiri teadis, aga sellest ikka üle astus. Laps võib muidugi olukorda vähe teisiti hinnata ja arvata, et piir ei ole siin, vaid hoopis seal. Aga niimoodi terve mõistus ja arutlusoskus ilmselt arenevadki. Tõenäoliselt on see ka põhjus, miks ma vitsa olemasolust hoolimata seda oma nahal maitsta ei saanud.

Jalgrattasaaga

Sellal, kui mina lainetes lobistasin, pani keegi kaak või kaagid mu koduaiast Taaralinnas 2 jalgratast pihta. Minu kallikese Helkama Kaunotari ja tütre sõbra Trek 800. Müstilist on selle nüüdseks kriminaalasjaks saanud juhtumi juures paljugi, kuid tõestuse said ka mitmed psühholoogiateaduse deklareeritud inimeste kognitiivsed omapärad. Esiteks, rattad seisid tagaukse juures, nii et neid ei olnud tänavale näha - võiks eeldada, et varas pidi teadma, kuhu ja mille järele ta tuleb. Teiseks, igast kandist tarastatud aias jookseb ringi meie hoiatava haukumiskäitumisega koer - võiks eeldada, et aeda siseneja pidi ette teadma, et koer on aias sees kohe sõber kõigiga, kelle peale ta tänaval kurjalt lõugab. Rataste puuduoleku avastasin alles esmaspäeval, kui läksin neid garaažist otsima - mina eeldasin pühapäeva hommikul saabudes, et keegi kodustest oli rattad igaks juhuks garaaži varjule lükanud. Viisin esmaspäeva õhtul kaugele põllu peale politseisse avalduse, et siuke lugu ja pandagu palun tähele sellise tähistusega rattaid. Teisipäeval helistas sõbranna, et ajalehes olnud kuulutus, et leitud valge naistejalgratas, kätte saab politseist. Mina eeldasin, et politsei on mu avalduse vastu võtnud ja kõik raaminumbrid hoolega andmebaasi pannud ja seega ei saa kuulutatu minu ratas olla. Sõbrad soovitasid siiski asi üle vaadata. Helistasin politseisse. Nemad ei osanud ratast rohkem kirjeldada kui "tagumine porilaud on mõlkis" ja "nime me ei suutnud raamilt välja lugeda, see ratas on nii kulunud". Viimatimainitu tegi mind tähelepanelikuks ja otsustasin asja kontrollima minna. Jube! Oligi mu armas truu kaaslane seal politsei seina ääres, kahvlid paigast, tagaratas kaheksas, porilaud korgitseriks ja tugijalg seasabaks väänatud. Keegi pätt oli lihtsalt jõhkrutsenud! Tunne oli, nagu tuvastaks laipa, mida ta ju sisuliselt oligi. Vinnasin velomobiili, pisarad kurgus, rattaraamile ja sõitsin kohe omade jalgrattaspetside juurde. Jalgrattapoes oli suhteliselt ühine otsus - taastada pole mõtet. Pakuti mulle müügiks korrastatud Nopsasid ja Crescente, aga peale proovisõitu sain aru, et pole ikka üldse see... ei lõhn ega värv ega mugavus ega jõudlus. Õnneks läksime korra ka romulasse vaatama ja ennäe, seal seisis kordategemata Kaunotar, mil keskjooks ja pedaalid nagunii puudu. Pani siis Kalle oma kuldsed käed tööle ja sündis Helkama Kaunotar 2in1: ühelt rattalt raam, käiguvahetus, kett, tagaratas ja porilauad, lenks, pakiraam; teiselt rattalt rehvid, esiratas, helkurid, sadul, keskjooks, pedaalid, esituli ja pardakompuuter. Poeriiulilt lisaks esikorv ja uus lukukett. Sõiduk sai uuem ja tervem kui enne oligi. Kuigi olgem ausad - eelmise kella kõla kõrvust ja käiguvahetuse liikuvus käe seest on visad kaduma... Ka rattaparklas käisin alguses segase ja häirituna ringi ja otsisin korduvalt oma valgeroosat taga enne, kui taipasin avada silmad hõbehallide jaoks. Vat niisugune lugu juhtus.

palun sulge regulaarselt enda järel ruumi uks, milles viibid

vat see on mind juba poolteist aastat häirinud, aga alles täna sain aru, et just see...
Suleks jah regulaarselt kõik uksed, milles viibin ja peataks maailma - ma tahan maha!

Harilik volbrimase ja harilik raha-masu on levinud olukorrad siinmail.

Kui ärkad säraval kevadtalvisel puhkepäeval varajasse linnulaulu ja tunned, et maailm ei saa enam kunagi korda... - kas see on depressioon või lihtsalt vitamiinipuudus? Sest halb ilm põhjusena langeb ära ja halba iseloomu põhjusena tuletavad mõned lähedased liigagi sageli meelde isegi siis, kui arvad, et tunned end sabakondini õnnelikuna.
ja hirm on. ja lootusetusetunne. vahel tuleb see sellest, et head kavatsused ei kanna vilja. olla kavatsemata ja oodata sellest hoolimata paratamatult tulevat prohmakat? sest niipalju elukogemust on küll, et teada - eitamine ja põgenemine ei tee ebameeldivaid asju olematuks, pigem lasevad neil veel hapumaks minna.

Milleks?

Indrek, vastu tulles sinu ootustele saada lugeda uusi blogisissekandeid, ma nüüd kirjutan. Aga sa ei taha seda tegelikult lugeda, sest pole siin midagi lahedat ega vahvat, nii et masenduse vältimiseks võid sellesinatse vahele jätta ja järgmist oodata ;).

Oiraisk, ma olen mingi vana roostes reha muru seest üles leidnud ja ilusti selle varrega piki pead saanud. Jälle! see on nii nõme mu meelest, kui ilusad lootused taanduvad mingile võidujooksule, kes kellele enne lapse teeb... Ma ei taha sellisest võidujooksust osa võtta!

Ma ei taha olla praegu tark ega mõistev ega mõistlik. Ma tean, mida tähendab toimida mõistlikult ja mõistuspäraselt ja südamega vastuollu minnes. Head see ei tähenda.
Läheb ea jupp aega, enne kui usaldus taastub.

Urged täitnud tatist paks pea ja kõri, milles tundub kõrvetavat vähemalt Molotovi kui mitte Ribbentropi kokteil - see kõik pole viisakas ega laiu lugejaskondi huvitav põhjus blogida, aga... oma blogi, riputan mida ja kuhu tahan. Ikkagi Olga Pealagi - pool pehme ja plekine, pool kõva ja kõõmane.
Hädasti peaks olema inspireeritud kirjutama 2 artiklit ja kohe! Ega saadav honorar ka mööda külge maha jookseks. Tulevanädalane London on nagunii mõrv rahakotis. Kuid see on siiski puhkus! Hullemad on ülesastumised Keeletalgute finaalüritustel ja arvake milles on probleem? Loomulikult väljanägemises! Kujutan end ette ärkamas neljapäeva hommikul, nina paks ja punane, silmad väiksed ja punased, juuksed nõmedad, hääl olematu... Garfieldi mask päästaks nii mõndagi sellest outlookist ja oleks lisaks üpris loomutruu.

te lugege Kertu blogi

Lisaksin omalt poolt vaid seda, et noh, külmiku Tallinnasse transportimise-abi juttu sai aetud veel mõne mehega, kes lubasid mõtelda... mille tulemusest ajalugu vaikib. Ajalugu ei võta isegi toru mitte :D
Täppismõõtmised andsid tulemuse, et teoreetiliselt ja napilt peab külmik ka meie väikeautosse ära mahtuma... Teadke siis, et Feliiciake, nii väike kui ta väljast ongi, mahutab viisakalt ära külmiku mõõtudega 60x60x145. Pluss 2 inimest, nende nädalase padajanni, aiatäie musti sõstraid, küüslaugud ja piparmündid. Pirita Selverist lisasime sellele arbuusi, mopikomplekti ämbri täie koristusvahendeid ja kotitäie toidukraami.

Kertu küsis mingil hetkel Tallinnas, et mis soost meie auto on. Loomulikult on Feliiciakene naissoost. See rikuks ju meie toreda naistepäeva ära, kui mõni usaldusväärne meessoost olevus meid avitaks.

ikka kividest jah

ilu on ju palju olnud. võtkem näiteks Ruhnu, paradiisisaar. kilomeetreid puhast inimtühja liivaranda, mis jalge all laulab. hästikorraldatud ilmastik - öösel mõnikord sajab, hommikuks taevas klaar ja jälle päiksesara. neli ümmargust peosooja kivi aknalaual, esimene sellesuve nahkadest maas. mitu nahka peab naine ajama, et temast uss saaks? läikiv ja painduv siug, õunalemeelitaja, kahekeelne ahvatleja...

kivide vahele kadusingi, Kõrg-Tatratesse. ei ole seal salajastest sügavatest ihadest kantud ahvatlusi ega meeletuid soove jagada lähedust ja hellust ja õrnust ja joovastust. seal on lihtsalt SUURED KIVID. igavlevad. igavesed. üüratud. mis loeb kivile see, et üks plikatirts tahab hüpelda tagasi lapsepõlve Merivälja kividel. kivid ikka sama ääretud. nagu merigi. Hyvästi, kultaseni... ka suurtest kividest jäävad killukesed kotisoppidesse, nahk maha ja igatsus hinge. vabaneda soovidest nagu uss kestast?

ma olen seda juba tundnud. kuidas kõigepealt on ärevus ja siis tuleb rahutus ja mingil hetkel masendus ja tahtetus. ma ei suuda ennastki takka piitsutada, saati siis kedagi teist. rahulolematus koormab kogu siugjat keha, tõmbab lihased ja närvid krampi, mitte pingule. valus on üle kere, aga kõige rohkem hinges. mida ma jälle valesti tegin? toitun lootusetusest "ma ei tea mida teha"-kastmes, kuigi mulle see ei maitse ja toimib kantserogeenselt.

aga ikka unistan, et mõni hetk, mõni inimene või mõni suhe oleks igavene nagu kivi. või ääretu nagu meri. eks ole...

pentsikusi

TPM teatab Tartu linnaviletsuse saavutustest jalgrattateede alalt: Tartu ehitab Võru tänava jalgrattatee pikemaks. Ja edasi, õigupoolest tagasi? Miks ma peaks jalgrattaga linnapiiri ja Aardla ristmiku vahet sõeluma, kui tahaks rattaga mööda Võru tänavat hoopis kesklinna jõuda? Kuhu see inimene läheb oma rattaga, kui ta Aardla ristmikuni on jõudnud? Võtab ratta selga ja... ? Kõige vihaleajavam on see, et millegipärast ei õnnestu seda kommentaari artikli juurde postitada. Aga mul on Olga Pealagi, kuhu postitan, mida tahan ja kuidas tahan. Lakkuge panni, härrased mahhinaatorid, teen ise ajakirjandust ja kommentaare nii mis tolmab :)
Uudiseid on ka säästukaubanduse vallast. Saastamarketi jääletist vaatasid vastu kurvad silmad, palju kurbi silmi. Etiketile oli kirjutatud "Räim üksikkülm". Onju kurb kambakesi kilekotis üksik olla?
Hiljem lisatud: mh, 'jääle-tist' jääb päeva ambivalentsuse konkurentsis ikkagi alla PM lausele, et Kukus klubis juhtus 'laeva-ring'.

Emakeelepäeva puhul

Kord eelmisel aastal meenus ajaloolasest haridus- ja teadusministrile, et olla legend nagu saanuks eesti keel kusagil keelte iludusvõistlusel itaalia keele järel teise koha. Ja tahtnud tema ajaloolise järjepidevuse korras seda asja nüüd uuesti korraldada, aga nii, et vabariigi parim keeletehnoloogia ka kõvasti pilli puhuks. Targad ja virgad ametnikud tema ministeeriumis kõbinud siis mõtte elluviidavaks ja kuulutatigi välja keeletalgud!
Alustuseks võib nüüd iga inimene mõelda, et oma kõrv on kuningas ja välja pakkuda eestikeelseid lauseid, mis heaste kõlavad ja pahaste ei haise ja need siis avalikult ülesse anda.

Ja, lugege Sirpi, see loeb! Paberist lehe vahel on lisaks Keele Infoleht. Ja kui teid huvitab, kes võiks olla Eesti esimene keeletehnoloog, pole lehemüüki tõtata vajagi.

Ja kui armastate sadomasomänge eesti keele ja eestlaste maine alal, siis ühinege vabariigi esieetiku abikaasa omnipotentsete mõtteavaldustega. Nüüd ma tean, mille peale mul ägedad allergianähud avalduvad!!!

... leida kedagi, kes laseks mul olla õnnelik...

LOOGIKA on hoolimatu. Halastamatu. Külm. Ükskõikne. Ratsionaalne. Mõistlik. Armastusel ja hoolimisel pole sellega midagi pistmist.
Naiste loogika olevat nonsens. Nagu valge neeger. Olemuslikult ja põhimõtteliselt nonsens. Olen nõus, juhul kui loogika olemuslikult välistab hoolimise ja tunded.
Heh, mehed-loogilised, milleks aga teile loogika? Olete sellest õnnelikumad, kui loogikat ja mõistuspärasust kilbile tõstes välistate soojuse, läheduse, kire ja hoolimise? Loogiliselt võttes on need ju üsna kasutud, naiselikud pealegi...

Palun ole minu õnnemeeter!

Mäletad, lubasin olla Sinu õnnemeeter? Ühik = õnnevirve (õv). Mõõtmine relatiivsel skaalal küsimusega "Õnnelikum kui enne?". Varasem olek on iga uue mõõtmise nullpunktiks.

"Sulle kõik nüüd ütlen, pole asjata see, ma tean... " Iga jumala kord jääb selline tunne. Ja iga jumala kord jääb ikka kõik ütlemata. Laiali mindud sai teljel "Kedagi ei saa kinni hoida! - aga saab teha nii, et pole tahtmistki ära minna - Teeme nii!"

Ole, palun, täna minu õnnemeeter!
"Õnnelikum kui enne?"
Tulemus = -120 õv

„Vastik-vastik-vastik!“ nagu ütleks jänes pehmikutes.
Objektiivselt võttes saavad need olla ju ainult objektiivsed ja füüsilised põhjused, mis stressi tekitavad: halb ilm, halb ajastus, vähene süsivesikute hulk veres, vähe õhku, vähe valgust, vähe armastust... Ja see, mida ma reaktsioonina tunnen, olla mu enda valida. Heh.
Aga täna kiire šokolaadilaks millegipärast ei aidanud. Ja rattasõit ka eriti mitte, selle mõju oli suhteliselt lühiajaline.
Pinge hakkas õlgadesse ja kaela kogunema juba hommikul, kui ma tundsin, et andsin endast palju telefonis teist inimest pool tundi aktiivselt kuulates, aga vastu ei saanud suurt kuulamistki, aktiivsest rääkimata. Eksole, mina olen sinu jaoks olemas alatasa, telefonitoru kaugusel. Eriti hommikuti, kui kogu päeva elamusi ja üleelamusi (ausõna, nagu piksevarras!) endasse pole veel korjanud, tegelen ma „naiseliku“ altruismi stereotüübi rendipinnal soovijate ärakuulamise-kaasaelamise-mõistmisega. Däämn, aga õhtul on lugu sootuks vastupidine – pean saama keresse kogunenud pinged välja rääkida, aga nii, et keegi siis ka ärakuulaks-kaasaelaks-mõistaks! Jajaa, selline isiklikuks psühhofüsioloogiliseks hügieeniks vajalik ärapanemine ei ole kerge, kuid vähemalt on see õiglane mu meelest, et maailmas säiliks teatav... verbaalne tasakaal. Ma ei nurise tasakaalutuse üle neil päevil, kui mulle juhtub õhtul selline inimene ette ja enamasti püüan puhtast tänumeelest talle kohe ka aktiivse kuulamisega vastata, nii et tulge minu juurde kõik, kes te vastastikku jagamisest lugu peate! Kui aga õhtu juhtub kujunema niiiiiiii haledaks, et kedagi sobivat ärapanemis-assistenti ette ei satu, hakkab Väikeste Teenete Investeerimispanga (vinki-vinki, Coelho!) tasaarvelduste osakonna ametnik rehnutti pidama. Mis võib lõppeda mõnele suhtlemisvõlgnikule viivitamatu võlanõudega. Mh, millise profiiliga inkassaatoreid võlgade sissenõudmiseks kasutada? Firma tegevustutvustuses võiks olla midagi sellist, et:

Orienteerume võlgnikele, kelle võlad on ebaviisakalt hapuks läinud, kuid pole veel lootusetuks kuulutatud ja kes aeg-ajalt isegi tunnistavad suhtlemisvõla olemasolu, kuid varjuvad võla tagasimaksmisest hoidumiseks täiesti objektiivsete põhjuste taha nagu „pole võimalik, mul on selline töö“, „ma pean selle üle (rahulikult/pikemalt) mõtlema“ jne. Võlgade sissenõudmiseks kasutame viisakat meeldetuletust koos heade suhete arvestuskaardile kandmisega, lõikavat sarkasmi (eriterasest!), manipulatiivseid võtteid ja viimase võimalusena käegalöömist.

Jah, ma võin käituda õelalt ja salvavalt, kui mingi vajaduse rahuldamisega kitsas käes on. Täna näiteks on. Täiesti objektiivne põhjus mu meelest.
Jah, aeg on oluline ressurss, kuid selle tõhususe määrajaks on tunnetuslik kvaliteet.

Võta asju sellistena kui need on

E-post ongi siis mõeldud vahendama kasutut ja mõttetut informatsiooni. Sellest ei ole minu postkastis puudust. Võib-olla on küsimus rämpsu ja vajaliku vahekorras? Andmise ja saamise vahekorras? Ma kardan, et pole võimeline samas koguses pahna vastuseks tootma.

Võttes asju sellistena, kui need on... Paistab, et e-kiri ei suurenda tõenäosust saada oma suhtlemissoovile temaatilist reaktsiooni.

Ai, valus on!

Eks pingelangusega kaasne võimalus, et vanadel hädadel on mahti omale esinemisõigust nõuda. Eks äikseline ja ärev ilm aita sellele kaasa.
Vat ei taha ühtäkki sellele tapeedile omi elamusi ja tundeid kribida. Tahaks ärakuulamist, isiklikumat vastukajamist, minu-kallisid ja ahoi!-elamusi.
Armuavaldused võivad olla sama uskumatult mittemidagiütlevad kui karikakrad. Ei oska kohe midagi kosta. Inimesed on erinevad - lihtne!
Ja armastan ma omamoodi nii sind kui sind kui sind - igati isemoodi.
Vaja üle elada need neetud vaheajad. Võtta aeg maha ja vinnata masti vaherahuplagu.
P.S. Tallinna loomaaia troopikamaja on esmaspäeval suletud. Laste loomaaed on kah ainult kolmapäevast pühapäevani.

Baasvajadused

Juba kolmat ööd on mul voodis nii külm, et magamine on rohkem nagu Nikolai von Glehni paradoks - lõdisemine annab ka sooja!
Puudu on uni, soojus, seks ja turvatunne. Süüa ja juua veel on mõneks päevaks.
Baasvajaduste (Maslow, teadagi!) kallale on mindud ja nii pole hetkel lootust, et mul oleks huvi rahuldada eneseteostusvajadust...