Kes tuleb minuga kaarsillale?

Nädalavahetus tõstatas taas Tartu ja Tallinna erinevuse küsimuse.
Ühtäkki sain teravalt aru, et küsimus pole isegi mitte stiilis quod licet Jovi, non licet bovi. Lihtsalt on asju, mis on tavapärased ja normaalsed ja isegi kohased Tallinnas ning Tartus kuidagi harjumatud ja mõttetud ja tunduvad ressursiraiskamisena ja vabatahtliku loobumisena võluvatest võimalustest. Taksosõit on üks selline asi. Kui sõidad Tartus öösel pidu pealt koju taksoga, siis tekib tunne, et oled mingi hälvik, kel puuduvad oma jalad ja oma pea. Minul küll tekib. Tallinn võib ju pealinn olla, aga Tartu on peaga linn! Sel teekonnal läbi öise Tartu on minu jaoks omad võlud - saab kulgeda ja vestelda ja kogu maailma ära parandada ja vaimutseda ja sügisel lehtedes sahistada ja vihmas laulda ja tantsida! Pluss otsene kasutegur kaineks saamise näol. Mulle ei meeldi purjus olla ega ammugi mitte pruukida alkoholi sellepärast, et "kui ei teaks, et pähe hakkab, ega siis ei jooks küll". Mulle meeldib maitse ja heal veinil on hea maitse ja lõhn.
Seekord oli minu ööklubi-süütuse kaotamise kord. Valiku-soovitusi andis Trints, kes oli just Atlantisest tulnud. Pärast sain muidugi Kertult pragada, et kesse nõme läheb Atti, kui Illusioonis on Vennaskond ja tal on jumala õigus! Siiani on kahju...
Aga nohh. Õnneks oli Atlantises 2 saali ja teises neist oli võimalik ka suhelda ja isegi tantsida muusika saatel, mis ei summutanud ajulaineid ega resoneerinud südame rütmidega. Võib-olla on mul mingi füsioloogiline trance'i jamuutaolise talumatus? Ise mõtlesin, et 2 korda olen Maasika ukselt tagasi tulnud, kuigi kallid kursavennad sinna meelitanud on. Et nüüd võiks ikka sees ära käia, aga mõtteks see jäigi.
Pubituur "Kaunimad aastad mu elus" sisaldas siiski strateegiliselt olulisi punkte nagu Maailm, Suudlevad Tudengid ja Pool Kuus. Wilde oli I-le liiga tuntud koht ja Rasputin ei tulnud meelde ja Püssiga läksime reede õhtul juba alt. Hindamiskomisjon Tallinnast leidis, et kõik väisatud kohad olid omamoodi mõnusa ja erilise atmosfääriga. Lisapunkte teenisid ST diivan ja tuttavad.
Nädalavahetuse hittideks kujunesid mu meelest siiski fizkultuuura ja hügieeniprotseduurid ehk iluuisutamine, kujundujumine ja koreograafiline leheriibe ning saun. Seda viimast oli 2 sorti ja puuküttega 100-kraadise versiooni puhul jäi kahjuks sooritamata katse lipata saunalinas 200 meetrit Statoili viha järele. Uisklemine Lõunakeskuse jääl tõi meelde lapsepõlve süütud muretud mängud ning tõdemuse, et uusi uiske on vaja eelkõige mulle endale. Tahan tunnustust avaldada I-le vapra uute väljakutsete vastuvõtmise ja enese proovilepaneku eest libedal maastikul! Progress oli märgatav ja julge lõvi rind on nüüd endisest rasvasem, ma loodan. Mina suutsin loodetavasti saavutada mingi progressi vettehüpetes - enam kõhtu ära ei löönud, nüüd said põhilaksu reied. I-le pakkusid uudset pinget liutorud.
Valikud kaubanduses on aga ka minu arvates Tartus nii kasinad, et häbene silmad peast ja mine Londonisse. Me paarutasime läbi absoluutselt kõik keti- ja muidupoed, kus võis oodata mingeidki variatsioone teemal mereannid (mis seostuvad mul merekivikeste ja vetikatega miskipärast), kuid labane merekarp au naturel jäätunud peast jäi leidmata. Võtsime siis eelkeedetud ja läbinämmutatud karbid veinikastmes ja küüslaugukastmes ja õppisime I instruktsioonide põhjal neid ka manustama. Rimi oli veel nii vastutulelik, et pani oma jääletti keedetud ja jääklombistatud merevähi, mille me õnneks võtsime ja kogemusi omandasime, kuidas tema kooriku vastupanu murda.
"Aga kaarsild?" küsivad mu blogi arvukad austajad. Ma siin mõtisklen, et kas hakata edaspidi mehe mõõduks pidama koos ületatud kaarsilda või mitte. Sest vähemalt 2 on sellest aust ja õnnest loobunud.