Ilmast ilma ilmast ilma

Jaanide ja jõulu puhul on kohasem kui kunagi muul ajal rääkida ilmast. Et kas ikka oli piisavalt vihmane jaan ja kui mustad seekordsed jõulud tulivad.
22. päev ja õhtu nägid välja täitsa sellised, et nalja ei ole - seekord tuleb erandlikult kuiv ilm. Hommikul sai lokkama hakanud niru muudetud ja õhtul võis kallid kauged külalised põhjast panna istuma päiksepaistesse küpsevate maasikate peenra äärde. Ise nad veel imestasid, et mistarvis ma tahan õue vihmakindla varikatuse püsti ajada.
23. hommik algas varajase lippude heiskamisega kodumaja külge ja konventi (kus oli valida 2 lipu vahel, aga me valisime seekord EÜSi oma ;) Ilus oli. Päike paistis, tuuleke lehvitas. Ikka veel oli kohatult ilus ilm. Varikatus õuemurul osutus pigem kohaseks päikese vastu, mis kohvijoojatele silma paistis. Siis läksime ostlema ja poodlema pikka nimekirja jaanikaupu. Ilm hakkas tasapisi normaliseeruma ja ülejäänud lõunasuunduvad põhjalased hakkasid helistama kohaste küsimustega nagu "Kas teil seal ka juba sajab?" Ei sadanud veel, aga pilved (III välde) olid küll katnuvad kogu taeva. Üldse kogu olukord hakkas tavapäraseks, rutiinseks ja kontrolli alla saama - enam ei olnud võimalik leida kogu vajalikku kraami ühest poest ja mõnda asja ei leidnud enam ühestki poest. Näiteks lillkapsast või suuremat kogust maasikaid. Harilik jaanipaanika, rahvas ostab kokku strateegilisi värskeid tooteid, et kaheks päevaks võssa ja tsivilisatsioonist eemale konsumeerima tormata.
Meil tormata ei õnnestunud. Kahe auto lossimine käis juba vihmavarjude varjus. Suitsevate grillidega ümbritsetudd rindelinnast eemaldudes osutus Viljandi mnt halvaks valikuks ses mõttes, et transpordiks olnuks lihtsam kasutada lintratastega
sõidukit. Feliiciakene Sussaaninitega ainult hüples, vonkles ja ägas sel trepjal rajal ning kattus solvunult kollaka savi täppidega. Juba teisel katsel leidsime õige teeotsa (Sibula tee, jäta meelde!). Moonakaste tassisid need, kes ei kartnud vihma käes ära sulada.

Ja täna jälle päike paistab!