kõimulausi päev

KL: suguvõsa manamiseks? midagi hõimlastega ja nende lausumisega (vrdl hobulausuja)

T: sellega on nii, et algne tähendus on aegade muutudes hämarusse vajunud, aga mõningad viited on igapäevaelusse üle võetud ja tehakse kogu aeg, mitte ühel päeval nagu vanasti; üks selle päeva derivaatidest on näiteks kõva sõna rubriigid päevalehtedes, algselt olla nii olnud, et ühel või mõnel päeval öeldi kõvasti ja kõik, mis arvati lausaliselt ühel või mõnel päeval aastas, st sel päeval tuli igalt poolt lauskõimu, aga pikkamisi mahenes see ühiskonna ja poliitilise korrektsuse arenedes ühest küljest igapäevaseks, teisest küljest ebasoovitavaks tegevuseks; ja tänapäeval kohtab seda kommet üksnes mahajäänud elemendi seas...

loobikupäev

N: see kõlab küll nagu lendleht, mida loobitakse
K: paljast lehte ei anna hästi loopida, lennukiksvoldituna aga küll
N: lendlehti ikka loobitakse
K: no kas seda saab loopimiseks nimetada, kui sirge leht ei taha loopuda?
N: see on hea küsimus. kas loopimine eeldab sirget trajektoori?
K: no loopimisega antakse ikka sirge trajektoor, iseasi, kas loobitav seda hoida tahab/suudab
N: kuidas selle loopimise etümoloogia on?
K: õrna aimu ega leksikaalseid ressursse pole
N: ma pakun, et ta on seotud ingliskeelse sõnaga "loop"

õrne irdakipäev

N: no see õrne kõlab ühest küljest nagu õrn ja õnnelik?
K: jaaa, selline tunne võib tekkida küll :)
N: aga teisest küljest on hõrn või hõrnas võru keeles forell
nii et see võib tähistada siis sellise õrna roosa lihaga kala, õrnsoola forelli- või lõhefileeed näiteks ;)
K: jah, vaata kui raske on leida sõna, mis midagi ei tähendaks. see hõrnas oli mul ka meeles. ja mitmel muulgi korral, kui uut sõna mõtlen, siis tuleb ikka meelde, et et ligikaudu sarnane arhailine või murdesõna on juba olemas

muiglipäev

K: muigel:muigli:muiglit
T: Muigel on suuremat sorti kevadine koristamise ja korrastamise päev, mis tekitab ka suuremat sorti sebimise ja segaduse ümbritsevas keskkonnas. Sellega võib kaasneda näiteks libisemine seebil või lombi põhjaks oleval jääl vms, mis suurendab üldist segadust veelgi. Kaugelt sugulane hoopis teise iseloomuga mürgliga /mürgel/.

lebadine päev

N: ma tean küll, miks täna selg jälle valutab: lebadine päev on ;) tuleb lebada

A: lebotamise ja kevadise vahepealne, selline kergelt lögane-lörtsine ka. nagu täna

T: "lebadine" oli küll miskit pühak või seesugune, sai hukka kevadväsimuse läbi? lebadine, rõhuga "i"-l?

murvik kuimipäev

K: murvik... kui seda niimoodi vaadata... võiks olla... mureküpsis!
K: teisalt võiks ta olla ka omadussõna
N: Mureliküpsis?

M: see kõlab nagu murdkääbik
M: kum on seal kuskil slaavi keeltes miskit sugulase tüüpi või oli ristiisa... ehk siis mõrvarlik ristiisa... nii setu slängis

ailupoobe tähenudse päev

T: ailupoobe kõlab paljulubavalt, aga guugel ka ei teadnud.
T: midagi lastega seotut. voodis soigumine?

mõnduskipäev

M: see on päev millal tehakse mõnduskit ja terve päeva peab mõndusklema
K: ja milline on mõnduski retsept või mis materjalist seda tehakse?
M: retsepte on mitme-setme suguseid ja mõnduskleda tuleb mõndsuse saavutamiseni
siis saab olla rahumeeli mõndsuses. vastav mõndsuseni viiv seltskond on puudu
K: laulmine on mõndusk
M: aurusaun, eriti kui külm vein või õlu kaasa võtta. massaaž. meeldiv seltskond. delikatessid
M: tõelise mõndsuse nimel tuleb pingutada.. ja kõik looduse poole pakutavad mõnduskid ära proovida. loodus on igast asju pakkunud... tünnisaun, päiksetõus kuuma kohviga soo peal, päikseloojang veiniklaasiga, saun järva ääres, istuda kaelani Vahemeres ja juua tekiila Sun Rise´i
K: või hoopis surfata
M: mulle muidugi meeldivad tegevused, kus mõndusklemiseks ma ISE ei pea eirti midagi tegema
K: ma väga kaua ei suuda paigal mõnduskleda. sõidan rattaga. maiustan... suudlustega :)

närbakulmi päev

M: Mis loom see närbakulmi on? Et kärbitud kulmud vai lihtsalt kulmud sorus?
närbakulmi päevi
nabranga kuusid
mügarünga aastaid
mööda aega tatsad
mõnda asja satsad
K: oijah, sinu jutumull teeb mind lihtsalt kadedaks. ikaldus nende südamesse jälgi jätvate inimestega... sestap ka närbakulmi päev

peruskaivi päev

N: mis see peruskaiv on? nagu aluskaev? või kaevualus?
N: aga äkki on see see siirupikaev, kus nad vinnasid asju, mis algasid m tähega? arhetüüpne aluskaev?
K: ...on selgunud päeva sõna võimalik tähendus või hoopis mõistesisu?
N: mõistesisu on ikka hämar... eriti kui mõelda selle peale, et ega siirupikaevus ei pruugi väga palju valgust olla. virsikusiirupi või hoopis virsikuleeme?

See toimus viis aastat tagasi. Aga siiani teeb haiget ja paneb südame peksma, kui selle peale mõtlema juhtun.
Olen vahepeal palju targemaks saanud, treeninud end tundeid ohjama ja valitsema, nendega koos elama ja neid kõrvale panema.
Aga selle mälestusega lõpuni tegeleda pole suutnud vist, miks ta muidu...

loomad ju ei karista järglasi füüsiliselt?!

Targad mõtted Soome psühhiaatri Martti Paloheimo raamatus «Lapsepõlve mõjud»

Mõnedki loomad võivad oma poegi õpetada ja kasvatada võtetega, mis paistavad üsna metsikud. Aga oma poegi nad selle rahmeldamise käigus siiski ei kahjusta.
Inimene on ainus olend looduses, kes võib õpetamise ja kasvatamise ettekäändel sihilikult, teadlikult, nagu ajaviiteks ja seda isegi nautides, peksta oma järglasi ehk siis oma lapsi.

saavad kardetavasti nuripidise tõlgenduse Eesti õigussüsteemis ja ultraliberaalsetes "ärme sekku!" hoiakutes...
Mitte ainult lapsed, ka täiskasvanud käituvad sageli nii, et verbaalse mõjutamise kaudu ei jõua midagi kohale ja jätkatakse ennast ning teisi kahjustava käitumisega.
Kui aga kirglikust lastekaitsest sündinud seadusepügal võtab võimaluse tervemõistuslikuks sekkumiseks, on kahju kahekordne. Kasvatamatud (kes vajanuks ehk mingis varases staadiumis empaatiavõime kasva(ta)miseks kogemust omal nahal kogeda teise elusolendi valu) saavad õiguse veelgi enam irvitada kasvatajate üle, kes sõnadega neid ohjata püüavad. Kasvatajad hoiduvad seaduserikkumise (õigemini tõlgendusvõimaluste) hirmus aga igasugusest füüsilisest kontaktist, jättes sellega kasvamisest välja võimaluse kogeda kallisid?
Ma ei mäleta, et oleksin saanud vitsa, aga ma tean, mis on vitsahirm. See on selge piir, millest üle astuda ei tohtinud. Ja vits oli mingil ajal silme all, kapi otsas täitsa nähtaval, pikk kaseraag. Ja ma ei paneks seda pahaks ühelegi lapsevanemale, kui ta ette teada olevat piiri kehtestab ehk annab vitsu sellele, kes piiri teadis, aga sellest ikka üle astus. Laps võib muidugi olukorda vähe teisiti hinnata ja arvata, et piir ei ole siin, vaid hoopis seal. Aga niimoodi terve mõistus ja arutlusoskus ilmselt arenevadki. Tõenäoliselt on see ka põhjus, miks ma vitsa olemasolust hoolimata seda oma nahal maitsta ei saanud.