päeva haiku

hommikul kell viis
äratas mind noorem laps
lumi!!! kuulutas

Kas me sellist Eestit tahtsime?

Inimene harjub paljuga. Ja ruttu. On, eksole, keskmine kodanik harjunud juba sellega, et parasvöötmes nagu meil, on paras minna keset detsembrikuud hommikul kodunt välja kerge kingaga, siidist sokk selle sees. Ja see on keskmisele kodanikule paras! Nisikeste asjadega nagu kliima ja maksupettused ei naljatata. Õhtul selgubki, et õhukeste siledate taldade tarvis on maha määritud külm ja libe tatt - hea liugu lasta, kuid kehva voolida. Ähmaselt meenub kooliaegne luuletus "Raana, raana võõpal snek... Eeta snek, ne moožet bõtj, na dvaree, ne moožet bõtj, v dekabree, ne moožet bõtj..." ja tõesti, see pole kellegi lumi, isegi eskimote 12+n sõna seas kahtlustan sellele vastet puuduvat. Aga jälgi ta jätab ja jäljed sesse jäävad. Muide, teaduslikud uurimused (folkloristika alal) on kindlaks teinud, et naine on üks kord inimene. Siis, kui üle värske lume lähevad värsked jäljed, öeldakse, et inimese omad. Aga olnud hoopis naise omad.

Mul on nüüd õng. Selline vägev, vääriskalade püüdmiseks. Ja oskused õngitseda ka. Esialgu saan sellega kätte juba tuntud kalu ja mul on neist hea meel. Kuid õng ja oskused maksid päris palju ja nüüd oleks vaja ka vääriskalu kätte saada. Miks need siis õnge otsa ei jää?

"Ära anna näljasele kala,vaid õng." Hiina vanasõna

Amazing, Tartus juhib Jüri Põõsas bussi! Eile sõitis liinil nummer 4.
Säästukas müüakse "puust suusad", mis karbil oleva pildi järgi otsustades liigituks pigem kokkupandavaks kelguks. Jõuluvana peab ilmselt kepikõndi harjutama hakkama. Kõnnikeppe oli ka saada.

"Kallis, Sa oled väga kallis!"
"Rakas, Sinä olet ihanaa, tiedätkö?"

Ma tean, kallis.
Täpselt nagu Sinagi.
Keegi pole rohkem kallis kui ma ise.
Keegi pole vähem kallis kui ta ise.
"... et parim suhe on see, kui armastus kahe inimese vahel on suurem kui ühe vajadus teise järele."

Mis jama see on, et inimesed portreedel on nii tõsised? Mida sellised pildid nende isiksuste kohta õigupoolest ütlevad?
Igatsen lähedust sarnase huumorimeelega, vaba vaimuga, eneseteadlikkusega. Vähese huviga elu ja inimeste vastu palun mitte tülitada.
Mulle meeldib viimasel ajal õlgu kehitada. Ja mis siis?
Miski pole rohkem oluline kui see, mis on parasjagu oluline. Kunagi minevikus võis olla teisiti, kunagi tulevikus võib olla teisiti. Praegu on nii. Ära karda küsida, kuidas on.

"Järjestetään nyt minttu-suklaa bileet!"
Hyvä idea! Kitti!
Ranskalaiset pastillit pakk tühjeneb üha enam. Tuledesäras Tallinn läheneb üha enam. On Jüri Põõsa väisangu eelõhtu ja mulle ei anna rahu mõte, et võiks teda sihikule võtta piparmündišokolaadi läätsedega ja motiiviks tuua mõtte, et tema egoistlikest kaalutlustest lähtuv madal baasturvalisus läheb teravasse vastuollu minu isiklike ja inimõigustega näha enda sünnipäevapidustustel soovitud isikuid. Jüri, te olete nimekirjast maha tõmmatud!

Dialoogi modelleerimine

X: Milleks sulle mees?
Y: No mis küsimus see on? Nagu sexjalinnas või?
X: Ütle, miks?
Y: Seks, et ma ei ole lesbi, vat!
X: Ja siis?
Y: Siis on see, et vaja oleks kellegagi hellust jagada.
X: Ma mõtlesin pigem, et milleks sulle üldse mees, kui sulle meeldib omaette elada.
Y: Vat hea küsimus. Kas ma peaksin sellele vastust teadma? Kas sina tead?
X: Ehk oleks sul kasulik see vastus endas leida.
Y: Mmmm... ma arvan, et loodan leida kaaslast eelkõige. Et siis nagu sõpra, kes oleks midagi enamat. A ilma sõpruse, usalduse ja mõistmiseta ei tuleks kohe midagi välja.
X: Säänseid sõpru sul ju ometi on.
Y: Määnseid?
X: Sobivus on vist kohane märksõna siinkohal.
Y: Ei ole. Konkreetseks minnes - ei ole sobivat sõpra. Võib ka olla, et olen liiga valiv. Või liiga ühes kinni veel - kui sellega ei sobi, pole muid vajagi...
X: Seniks kuniks.
Y: Ma küsiks vastu, et milleks mehele mina? Kas mul on õigus kellegi teise elu ära rikkuda oma hingelise segaduse, ebaloogilisuse, ülereageerimise ja ebastabiilsuse puhangutega? Mida ma peaks peale hakkama psüühiliselt õrnema olevusega hetkedel, mil ma ennastki ei talu?

Arrogants.
On see sõna, mis mitut aega juba rahule ei jäta.
Arrogants ei lase lahti saada Kirke-positsioonist. Mis ma sinna teha saan? Tuli, eksole, mingi Odysseus ja ei kavatsegi seaks moonduda, kuigi kõik mehed on ju sead, see on nii loomulik ja arusaadav! Kuidas oskab Odysseus mind irriteerida, ümberstruktureerida, ignoreerida, reflekteerida, sotsialiseerida ja hiberneerida samaaegselt?
Arrogants on minu peamisi isiksuse kaitsemehhanisme. Teine on ratsionaliseerimine.
Kolmas on õigustamine.
Ah, milleks see? Teetööde rasketehnika mu akna taga veevärgile pesa teeb, kord ta kannab toru nokas, kord maa sisse augu teeb...
Trints sai kõhuviirusele järjekorranumbri kolm.
Vihm räägib õues ladina keelt. Sain läbimärjaks, tulin tuppa ja lappisin märjad ujumisriidedki tahenema. Teritage oma stylost ja kirjutage mõned kommid! Verba volant, scripta manent, cum lamentationibus... Hehee, Kertu-tirts saab gümnaasiumis vett, vilet, porgandit ja Beierit näha.

ja kuis on giga.eki.ee hakanud esinema Tartumaal? mingid võõrusetendused?

Rattaparandus on traumapunkti kõrval teine koht, mille stammkunde staatuse ma võiks saada. Sedapuhku helistasid nad küll ise ja ütlesid, et minu vedru on saabunud. Tagumise vaguni tagumisest aknast viskasin viimati oma vedru välja, aga Tepandi oli enne mind!

Vägev piparmünt kasvas meil aias, ahkui armas oli see. Mai Või sai kuid enne jaole.
Hüvasti, kuldkollane kass! Tühi on su rand ja sügis on su ball. Nagu kupeldab Kopvillem: "Ah mis maksavad need madalamad majad, sõber, ütle, kuidas käis see vana viis..."
Mürk on, ma ütlen, see praegune aeg. Tilgub verre ja sappi, teeb meele mõruks ja mõttetuks ja meeletuks, ajab abistavaid käsi väänama. Sinisilmadest saavad punasilmad, mille vastu on mingid vahendid fototöötluses ning tähti topeldub taevas.
Ma vajan kaissu! Kell on taas rohkem kui pool homset ning lammas on minetanud loetavuse.

sotsiaalne võrgustik

A ja B on sõbrannad lapsepõlvest. Kooliajal tekib A-l tugev sõprus D-ga, oma suvilanaabriga teisest linnast. D perekond käib tihedalt läbi H perekonnaga ja loodab vaikselt laste ühisele tulevikule. Ühele jaaniõhtule suvilas võtab A kaasa B, kes avaldab tugevat muljet M-le, D salajasele ihalusobjektile. A ja B laulavad ühes kooris sõbrannade E ja K-ga. Põhikooli ajal hakkab A käima O-ga, kuid peagi pakub poisile rohkem huvi B. A on õnnetu, kuid saab sellest üle, sest peab oma sõprust B-ga väärtuslikumaks kui ebapüsivat suhet O-ga. Ka põhikooli lõpuklassis möllanud klassivenna L-i kirglikud tunded A vastu jahtuvad ja sõbraks saavad hoopis B ja L. Keskkooli ajal lähevad A ja B õpilasmalevasse, kus A sõbruneb I-ga ja moodustab “kuuma paari” vaeslapsest G-ga. D tuleb A ja B kodulinna õppima ja leiab hingesuguluse G-ga, samal ajal ilmneb, et I-l on samuti tunded A vastu. A ei taha valida, kuid hoolimata pettumusest I taotluste suhtes, sõbrustab rohkem I-ga. D arvab, et A on reetlikult käitunud nii tema kui G suhtes. Samal ajal on A-l südamlik kirjavahetus sõjaväes teeniva H-ga. A läheb kõrgkooli D ja H kodulinna ning esimese kursuse lõpus suvel abiellub H-ga. B abiellub R-ga ja nad asuvad elama R-i suguvõsaga seotud alevikku. A vanem tütar saab kooliajal lähedaseks sõbrannaks K tütrega, noorem tütar aga kasvab kokku B vanema tütrega, kui nendegi pere kolib ülikoolilinna. A jääb peale kraadiõpet teadustööle ning saab kolleegiks N-i, kelles arvab ära tundvat enda igatsetud kaaslase. Kuigi salasuhe saab avalikuks ja jätkub, ei lahuta kumbki oma abikaasast. H läheb välismaale tööle ja A õpib üksielamist nautima. Hea mitu aasta hiljem algatab hoopis N-i abikaasa lahutuse, N tunneb end ühtäkki vaba mehena ja asub semmima K-ga. A-l aga jookseb juhe kokku ja võimutsema pääsevad seni vaos hoitud ja alla surutud destruktiivsed tunded. Vanemate, asjatundlike tohtrite ning B ja E abiga saab A tasapisi siiski loomupärase eluisu tagasi ja sooritab isegi väikese arenguhüppe.

Aasta teenindussündmus

"Nii hilja siis tulete?" (kell on tiba üle nelja)
"Kella viieni on ju veel aega küll."
"Aga vat kui meil oleks praegu suur auto ees, siis laadiksime kaupa ja see võtaks tohutu aja, siis te ei saakski oma tahvlit kätte."
"No aga teil ei ole ju ühtegi suurt autot siin!!!!"

Tänased toredad elamused tootenimede vallas:
Tikksaag "Qvalda" (tõsijutt, paistis päris tõhus riist kujundsaagimise tarvis)
Tütarlaste pesukomplekt "Lama"

Nii kui silmad sulen, näen ainult seeni. Hordidena kaseriisikaid, tava-, tõmmu-, kuuse-, kahkjaid riisikaid ja seda ilgelt vihast riisikat ka. Lisaks kännud vohavate külmaseentega, justkui sündmuskohale kogunenud rahvasumm. Murumunad peavad olema tihked kui penoplast, siis on piisavalt noored. Eks ämmatossu seisundisse jõudnuid ole ka. Puravikke mitut sorti, eelkõige meenuvad valge puravik ja rohekas sametpuravik. Kopraonude tegevus väheke elu keerulisemaks muudab, aga korjamata ei jää seepärast ükski seen. Bella võiks söödavaid seeni nuuskima õpetada, muidu kogub jumala kasutult puuke, ohakaid ja oksarisu oma karvadesse. Otse loomulikult pidid nad Beckyga mõlemad purelemise tallermaaaks valima mõne hästi mudase porilombi.
Mükoloogiga koos metsa minna on hoopis huvitav, näeb külimitseeni ja kottseeni ja limakut? limakat?
Mitte üht tavavahelikku seekord kaasa ei võtnud.

Keskkonnamaja seenenäitusel sain teada, mismoodi tavavahelik on mürgine. Nüüd ootan aeglast surma ja neerude kärbumist. Eks neid seenekesi ole söödud pika elu jooksul hea mitu tükki. Mina ja N lähtusime 1966. aasta seeneraamatust, mis väitis, et Lääne-Euroopa kirjandus pakub mürgisusega üle, tegelikult on need allergianähud, mis õrnu ja õitsvaid kapitaliste niidavad. See hea vabandus küll mitme aastakümne mürgiseene-einetele. Oijah, "ma süüa teeen, keeb pliidil seeen, keeb mürrgiseeeen..." Anu lähtus vist ema-instinktidest ja praakis kõik tavavahelikud välja.
Muus osas oli seenesaak väga ilus... kaks nädalat tagasi. Nüüd oli kogu see ilu lihtsalt jala pealt ära kuivanud, kuid kahjuks kuivanud seenteks ei kvalifitseerunud.

Viimnepäev on käes! Osta ära kogu Eesti Kontserdi tulevane hooaeg. Huutajat tulevad!

"Emme, sa oled ikka naljamees!" ütles mu gümnasistist tütar eile. Nali naljaks, mees ma küll ei ole, kuid tänud sellegi eest. Tahaks siinkohal tervitada kursaõde Aget, kes klassitäite uute ninatarkadega toime tuleb.

öösel nägin unes et mingi suurem koorifestival oli kus paljud eesti koorid võistlesid ja pidi koolimajades vms mattidel ööbima ja mina olin jälle see kes pidi piletite toidutalongide nänni ja teiste heaolu eest hoolitsema kuigi meeles pole mis kooriga ma seekord osalesin aga kursavend TK kui vana tenor ise laulis selles kooris kuigi ma pole temaga iial ühes kooris laulnud ta oli väga hoolimatu kuidagi mu vastu vist tõlgendasin seda nii sest ta pole viitsinud orkutis mu taotlusele vastata aga kokkupuude selle nädalalõpu sessil temaga oli kena ja kosutav iseenesest jah nüüd ma aiman miks ta mu unesse tuli meelde tuletama et tal oli toimetajaid vaja olemine oli hästi lohutu sest kuigi hoolitsesin teiste eest polnud ma üldse enda vajadustele mõelnud ja magamiskoti ja mati olin maha jätnud kuid sellele teised tähelepanu ei pööranud vaid pöörasid hoopis selja C vilksatas ka korra kusagil põgusalt aga mõtlesin ainult et mis ma ikka lähen tema käest lohutust otsima meestel nagunii oma rida ajada naiskooriga järelikult laulsin ise ikka mingis sega- või kammerkooris üritus tundus olevat lustiline ja hoogne mina üksi kibe tõde olin norgus ärkasin õnnetuna äratuskella peale tänane kübeviku sissekanne on kirjutatud kokkuhoidlikult ja säästlikult 100% taaskasutatavate bitikeste abil seda on lubatud kopeerida juura- ja haldustudengitel kirjavahemärkide positsioneerimise õppimiseks tänan tähelepanu eest

"Täna jälle me joome bensiini..."

"Tead, millal bensu hind jälle tõuseb?" küsis Padavere Prohvet.
Kehitasin teadmatuses õlgu.
" Vaata, suve hakul tarbimine kasvab ja sügisel jälle kahaneb, siis lastakse hinda alla. Aga hinda tõstetakse siis, kui aktsiisi tõstetakse. Ma tean, aprillis."
No saame näha.

Täna vabandas Jüri Öö PM-s ette ja taha, et bensu hind hullult odavaks läinud. Mina mõtlesin, et odav oli see bensiin, mis maksis 8.40 Aga millal see küll oli? Kas tollal, kui Pentiumi esimene põlvkond moodi läks? Miks mul siis kodus ikka veel "peaaegu pentjum" töötab?
Ilmselgelt liigub bensuhinna ajaskaala tegelikkuses kuidagi kiiremini kui arvutite ajastud. Ja minu isa kordab ikka majanduskorüfeede tõdemust, et majandus on tasakaalus siis, kui bensuliiter maksab sama mis piimaliiter.

Kas kaldud paremale või vasakule?

Püüan püsti püsida kuidagimoodi.
Väga mõtlemapanev tsitaat Delfi-ajakirjandusest:

Ligi kolmandik Eesti inimesi ei oska end parema ja vasaku skaalal määratleda, näitab värske uuring.

Kas tõesti tegu nii massilise hälbega? Samas - kui suur protsent "Eesti inimestest" on 0-3-aastaseid, kel võib tõesti raskusi olla oma parema ja vasaku skaala määratlemisega? Emapalk pani naised sünnitama ja nüüd uurijatel häda käes - lapsed ei mõista paremal ja vasakul vahet teha!

täna ma kirjutan läbi öö...

jah, arbuus on väärt diureetikum, aga liiale ei maksa ka minna. Mulle siiski meeldivad vastassoost inimesed, mõned on lausa mihklid igasugu imeliste trikkide peale, nii et ütleks kohe assa mait! kui hää. eino muidugi võtab seega jalad alt.
ei hakka rohkem käo-jaani kellegagi miksima, tuti mari on kindlalt eilse päeva parim leid.

95 spämmikirja vahemikus 19-03 ja ei ühtegi muud kirja!
Ja ometi - öö on võrratu.
Antero tütrel Aimel sündis tütar! Sellised asjad on muidugi ca 9 kuud ette oodatud, aga kunagi ei või ju teada, kas kõik läheb õnnelikult. Eriti kummaliste ja harvaesinevate haiguste foonil.
Anu juures sünnapeol sai nii punast kui valget manustatud ja ega keegi väga ei lugenud, mitu klaasi. Viisime läbi sotsiaal-emotsionaalse eksperimendi "Siil udus" retrovaatlusega. Selgus, et aastatel 1969-1973 sündinud inimestel oli kõigil eranditult sellest multifilmist hirmutavad ja õõvastavad mälestused. Äng oli juhtmotiiv. Viis aastat varem sündinud inimene aga arvas, et tegu oli emotsionaalselt turvalise ja psühhodraamaks sobiliku filmiga. Filmi järelvaatlusel juhtisid varem õudse kogemuse saanud tähelepanu ärevust suurendavale helitaustale, tänapäeva kahe-poolene aga reageeris täiesti samamoodi nagu maimikud rohkem kui 30 aastat tagasi: "Pane äraaaa! Koleeee!" Mul ei olnud omades mälestustes õrna uidugi sellest, et siil oleks mingi mõmmiku juurde jõudnud, ikka niivõrd lõpunivaatamata jäi film toona. Ega mulle karu reaktsioon nüüdki meeldinud - mis pagana hoolimine on udusse uppunud sõpra vastu võtta sõnadega "kas sul vaarikamoos ikka on kaasas? kuhu sa nii kauaks jäid, miks sa varem ei tulnud?"
Priit jäi veel pererahvaga istuma, aga ta tuli ka kõige hiljem.
Tartu on endiselt müstiline koht. Isegi (või eelkõige?) suvel. Turvaline. Öösel kell kolm ka suhteliselt vaikne koht rattaga kihutamiseks. Täiesti võrratu on visata taga-aias lõhnavale murule ja vahtida tähti. Niisama. Tähti on endiselt palju, mõnedki isiklikud tuttavad. Vaadata, kuidas midagi taevas liigub, kuidas tähed langevad, kuidas midagi vilgub... isegi mitte unistada kosmonaudiks hakkamisest. Sest kõik on ju siinsamas, ainult käsi välja sirutada...
Kuulata, kuidas nahkhiired lendavad ja räästalaudadel krõbistavad.
Jääda magama, kõiksuse maitse huultel. Igavesti.

Tohib, ma tunnen end õnnelikuna? Lihtsalt niisama!
Muidugi on sel omad väiksed põhjused, mingid sisemised ajendid, aga neid on nii palju, et ükski pole olulisem kui teine. Väiksed õnnevektorid, heh, vehivad sinna-tänna ja teevad kogu olemise ilusaks.
Mis kokku ei tähenda mitte, et ma laseks end sallida sassis maja ja tegemata töid, aga see mitte-salliminegi on kuidagi ilusam. Ja pole nii masendavalt lootusetu.

Ma tean ma tean ma tean ma tean, see mis elan, see ongi minu elu.

Bornhöhe olla lapsepõlves Pirita kloostri käikudes mänginud

Mind toona seal ei olnud. Ma olin hiljem, umbes 1982-1988.
Järjekordne "Tagasi lapsepõlve"-retk viis Birgitta Festivalile vaatama Piazzolla "Maria de Buenos Aires" etendust. Kersti Inno Klassikaraadiost on minu eest selgitused ära kirjutanud. Keegi tundmatu suurus EPL-st on ühelt peaosatäitjalt põhjaliku intervjuu võtnud.
Mul jääb lisada ainult: ahhh, milline muusika! ja ahhh, millised SÕNAD! on kirjutanud Horacio Ferrer, kes kirjutab kreisimaid ja veidramaid tekste kui sürrealistid, dadaistid ja avangardistid kokku.

Kohalikud suurused olid samuti elamuslikult õmmelnud. Volkonski oli lavastanud omas elemendis ja Hardi Volmer näinud vaeva nukkude ja lavapildiga. Miša Gerts sai klaverimängu ja orkestrijuhtimisega korraga elegantselt hakkama. Bandoneoon, see veider pill keset kammerorkestrit muidugi Piazzolla kõlapildist puududa ei või. Sedapuhku jõudis pill ka lavakujundusse sama hiiglaslikuna kui eestlaste kannel "Malevas".

Infrastruktuurist rääkides - toolid pärit vastlaoksjonilt, sest neil sai vaid liugu lasta. Teksti (eesti ja inglise keeles) nägid paremini viimased read, keskmised pidid pilku heitma kord üles (tekstile), kord alla (tegevusele). Esimestel võis pidevast nõksutamisest kael lausa valus olla.

Lahkusin etenduselt liigutatuna. Täpselt ei teagi, mis kõige enam mõjus. Oma osa mängisid muidugi lapsepõlv, loodus, kloostripaik, kummastav muusika ja valusad sõnad, sume suveöö ja mõistatuslik kaaslane.

Lahe-lahe oli peale etendust istuda Pirita kino trepil ja valget veini ning viinamarju manustada. Hästi muretu olla, mis sest et rattakumm oli toss.

Juhile vajalikud oskused

Ei saa enne magama minna, kui pean ikka ära kirjeldama oma esmabased sõidud ema targal juhtimisel Tallinna linnas. Võib-olla on see üks asjadest, mille väljarääkimine võiks tuua tagasi unerahu.
Mõtlete, et ema ise juhtis autot? Ei, ta juhtis mind ja mina pidin autot juhtima.
"Ei, mis me läheme ringiga Viljandi maanteele. Nüüd siit üle Vabaduse puiestee kõigepealt ja siis paremale ja kohe Valdekusse."
Minu süda aimab halba, pealegi pole ma suuliste juhiste abil suurt kunagi hakkama saanud. Nõmme, vanemate uus kodukant on suht hoomamatu ka - võtan kaardi enne starti appi. Mällu jääb pilt, et Valdeku on vasakut kätt teine tänav ja läheb tõesti otse Viljandi maanteele.
Vabakal: "Kohe-kohe vasakusse ritta, selle esimese valgusfoori alt, näh [pettumusilme], nii järsult siis!"
"Minu meelest oli kaardi peal Valdeku teine tänav, " arvan valjusti ja mõtlen, et milline neist sissesõitudest või kõnniteedest nüüd tänavaks kvalifitseerus, aga kohalikke peab uskuma. Keeran vasakule, tänavasilt pakub P. Kerese. Ema kukub vabandama ja veendub, et kaart ei peta. Möödapanek pole õnneks fataalne nagu Tartu ühesuunalistel tänavatel, järgmise tänava kaudu jõuame Valdekuni.
Viljandi maanteel: "Sina kohe pead nii kiiresti sõitma! Sul on hoopis teine stiil kui isal, kes sind küll õpetanud on?"
"Kuule, kui tee ja nähtavus on igati ok, miks ma peaks siis venima aeglasemalt kui lubatud?"
"Nojah..."
Veidi hiljem: "Hoia pikivahet! Miks sa sõidad sellele rekkale nii lähedale?"
"Ma hoian kütust kokku. Tead kui palju kütust võib rekka tuules sõites kokku hoida?"
"Karla ja isa ei sõidaks kunagi nii lähedale! Sa ei jõua ju pidurdada!"
"Milleks tal siis pidurituled on? Pealegi, raske rekka pidurdusmaa on palju pikem, järelikult olen mina ammu pidamas, kui tema veel asfaldil triipu tõmbab."
"Ma ei harju sinu stiiliga kohe kuidagi, see on nii ohtlik. Isa või Karlaga on hea kindel sõita."
Millest järeldan, et see on tema enda tunnetuse probleem.
Mitteverbaalne suhtlus, mida ema järgnevate pooltundide jooksul ilmutab, on kõnekas, kuid jäljendamatu. Pinge (ema istekohal) ja põnevus (Trintsu istekohal, sest tal pole tulnud pähe kahelda minu juhioskustes ja vastupidiselt emale on ta sageli teinud kõik selleks, et mu tähelepanu teelt kõrvale juhtida) on autos täiesti olemas ja heljuvad minu rahuliku enesekindluse ja lõõgastunud juhirolli kohal, et seda endast välja viia.
Peterburi maanteel: "Sa ei saa enne ristmikku pidama! Võta kohe kiirust maha! Oi, see on siin üks paha koht, mitte midagi ei näe! Lase see auto enne mööda!"
Püüan meenutada, mis aastal ta oma autojuhtimisõigusest vabatahtlikult loobus. Just, emalt ei võetud lube ära, need muutusid ühel päeval tema enda jaoks kasutuks.
Lugu tipneb kodutänavas, kus käsklused: "Stopp, siin on peatee! Vaata vasakule, enne kui pöörad!" panevad mind end tundma hääljuhitava kodurobotina või hullu vaegnägijana, kes on rooli trüginud ja kihutab maniakaalselt itsitades oma peret ja muid loomi surmava kuristiku poole. Jätan auto lihtsalt seisma ja pakun nõutult õlgu kehitades, et edaspidi ei tee ma rooli taga ühtegi liigutust enne, kui ta on täpselt selgitanud, mis ma pean järgmisena tegema, mida nägema ja kuidas end tundma.

Mutta sina olet lunta, minä

"Mutta sinä olet lunta, minä olen totta, sinä olet lunta, jota koskea ei saa, muuten se sulaa..."

Nii vastuolulise inimesega on raske elada. Tükk aega mõtlesin, kas kirjutada sellest tegelasest. Endast.
Täna jälle. Nagu mingi näidiseksemplar kriisiabi õpikust. Emotsioonidele ja suhetele suunatud toimetulekustrateegia, heh.

"Selle strateegia kasutajad võivad ka probleemi eest põgeneda, otsides seltskonda, tarvitades alkoholi või narkootikume, hakates unistama ebarealistlikest võimalustest. Sellega ei lahenda probleemi, vaid välditakse seda. Saadakse hetkeline unustus või kergendus. Aga kui see möödub, pidu otsa saab, uim peast välja läheb ja reaalsustunne tagasi tuleb, on asi veel hullem."

Jah, ma annan endale aru, et üks tunne on oma aja ära elanud ja ma ei tunne seda enam. Ma vaatan inimesele otsa, räägin temaga juttu, ebamugav on olla, sest midagi enam ei tunne, aga mälestus, mingil raku tasandil, ütleb, et
- Vaata, see inimene siin seob sind ühe ränga õppetükiga sinu elus. Sa ei ole seda ära õppinud, sest sa ei ole veel aru saanud, milleks see sulle kasulik on, milles on selle point sinu jaoks. Sa katsetasid oma piire. Oma võimu piire, oma taluvuse piire, oma ihade ja igatsuste piire. Oma inimlikkuse piire. Said vastu kõike, mida ootasid ja kartsid ja palju enamgi veel. Mille üle sa nurised?

"Toibumisfaas võib kesta aastaid, võib ette tulla tagasilanguse perioode, mil inimene otsekui küsib endalt, kas tal on ikka õigus jälle rahul ja õnnelik olla."

Hirm on. Siiralt.
- Hirm mille ees? Lennata sama kõrgele ja kõrgemalegi veel, millega kaasas risk kukkuda sama valusalt ja valusamaltki veel?
Ei, hirm selle ees, et ma ei lenda enam kunagi. Jään tiibadega vehkivaks tuulikuks.

"Kriisis olev inimene on kui laps, kes tahab kõike korraga kätte saada. Ta tahab, et tal kohe hea hakkaks ja kõik korda saaks. Ta tahab, et keegi teda aitaks ja kohe tema probleemid lahendaks. Ta ei taha leppida sellega, et tal endal tuleb kõvasti vaeva näha ja et läheb kaua aega, enne kui kõik laheneb. Kriisis inimene ei usu, et /---/ midagi head on tema jaoks olemas või tulevikus tulemas."

Eino Muidugi, minu suur sõber orkutist, kirjutab täna järgmist:
Today's fortune:
You are going to have a very comfortable old age.

Lohutus seegi. Jään siis ootama.
Kõigile inimestele võrdsed võimalused, eks!

Kaunase pelmeenitootjad saanud hakkama uudistootega "Tudengi pelmeenid lihaga". See on ilmselt laiendatud versioon tudengitoidust. Taskukohasem harilik (nagu harilik pesupulber või pliiats) versioon on tõenäoliselt "Tudengi pelmeenid", lihata.

Ma olen kohatundlik. Mälu ei peta mind siis, kui suudan meenutada, KUS midagi toimus või midagi öeldi või midagi mõtlesin või millisest raamatust, milliselt lehekülje realt midagi lugesin. Vahel on see väga häiriv, kui eelmised sama kohaga seotud mälukillud või mälestused ei lase "siin ja praegu" tunnet kogedagi, ei lase kohal olla.
Raske on telefonis mesijuttu ajada, sest puudub siduv, ühine koht. Ainus, millega armsat häält või sulneid sõnu seostada, on seesama orants julla, millest sagedasti kostab ka karme sõnu, jonnimist, vihaleajavat vaikimist, ükskõiksust või suisa rahanõudmisi. Internet ja tipitud tekst on kuidagi kohasemad.
Ja endiselt on muinasjuttude edetabeli tipus "Mis on maailmas kõige parem ja mis kõige halvem asi".

Sain vist hakkama paari väärteoga ja jäin öösel karistuseks unetuks.
Esiteks läksin närvi Trintsu vastupanu peale Tallinna sõidu suhtes. Mulle tundub, et mul ei ole oskusi ega aega sellega tegeleda, ma tahaks, et vastupanu laheneks kohe ja imelihtsalt.
Teiseks - viskasin paberikogusmiskasti raamatuid! Lugupidamine trükitud sõna suhtes on ikka mingi väga baasiline hoiak ja selle vastu astumine teeb tükiks ajaks sisemiselt rahutuks. Minu lapsepõlves lõigati isegi ajalehtedest paremad palad (huumor ja "Tasub teada" tüüpi rubriigid) välja ja kleebiti eraldi kladedesse. Alles seejärel võis vanad lehed koolilastele kogumiseks anda. Raamatuid hoiti põlvest põlve ja neid ei visatud ära. Olgu või Stalini-aegsed lasteraamatud isakest ülistavate luuletustega, needki hoiti alles. Tallinna vanaisa juures teadsin ma täpselt, et minu, algklassiõpilase, kasutuses on 2 alumist riiulit, ülemistesse ma puutuda ei tohtinud, kuigi seal olid nii põnevad raamatud nagu näiteks suur atlas. (Gloobus oli tollal unelmate riistapuu!) Tallinna vanaisal oli ka kirjutusmasin, sest kirjutamine oli tema leib. Masin oli must, Eesti-aegne ja seal olid ka õ-klahv ja -hoob olemas.
Trükitud sõna oli ikka väga kõva sõna. Kui juba trükiti, tähendab oli oluline ja väärtuslik, järelikult tõde. Isegi ajalehtedes kirjutatut ei kritiseeritud ega vaidlustatud minu kuuldes vähemalt. Alles põhikooli õpikutes hakkasin aduma, et mõni tekst on ikka jumala jura, eriti ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpikutes. Selliste raamatute vastu oli lugupidamine väiksem, aga minema viskamine ei tulnud mõttessegi.
Nüüd on mul juba 10 aastat ahiküte ja ajalehti pean väärtuslikuks tulehakuks. Ülejäägid annan ainult parimatele sõpradele. Klantspaberil reklaamipahna vean muidugi paberikonteinerisse ja lausa kahju on, et täiesti kasutule reklaamile nii palju paberit ja trükivärvi kulub. Kui üldse poliitikaga tegeleda, siis roheliste parteis ja seista hea selle eest, et (kriit)paberil reklaami võimalikult vähe ilmuks.

Tohib, ma lähen hulluks? Tööle häälestumine pole ükski aasta nii raskelt tulnud. Hääl on ka ära. Riideid on ka vähe seljas. Väljas on ka pime ja pilvine ja ähvardav ja koju minna on külm - kõik tingimused olemas, et unustada suvi, suur, sume, soe...

tööposti otsast linna näen, nii sinised ta tornid...

Töötaastus ja -rehabilitatsiooniprogramm algas esmaspäeval sellega, et vedasin tibid panka ja poodidesse, kuna teenitud ja järelejäänud raha oli vaja kiiresti kulutama hakata. Ongi hea, nii läheb minul kohastumine töötingimustega (õhupuudus ja päiksesära) veidigi sujuvamalt. Teisipäeval tutvusin tegelikkusega. Üks kallitest kolleegidest oli hoolitsenud selle eest, et elusorganismid meie lahkudes tööposti maha ei jätaks. Ei hakka nimesid nimetama, aga presskannule uue pressiosa võiks ta küll muretseda. Või teab keegi, millega tappa ja lahustada hallitust metallvõrgu peal?
Muidu on siin õhk üsna puhas ja jääb kõik mulle hingata. Kas ma ütlesin, et ma igatsen teie ja jutuvada ja telefonihelina ja harjumuspäraste selge-taeva-välkude järele? Pole õiget tööõhkkonda nagu, kuigi valvur on kella üheksasel ringkäigul mind juba tabada jõudnud.

Kuda aita punamullati

Alustuseks valati gaasipõleti kohale vaati 100 liitrit selget kaevuvett ja aeti keema. Siis tegime 25 kilost rukkijahust külmas vees klimpe, sest mina tahtsin nii. Õige oleks muidugi keevas vees jahu ära segada? Kui puder üsna valmis ja klimbivaba oli, hakkasin tasahaaval punast värvimulda lisama, tantsides katla ümber ja mõla keerutades Loreena McKennitti haaravate viiside saatel nagu lovesse langenud nõid.

Värvitav pind tuli aastakümnete tolmust ja üraskite pudedatest toidulaudadest puhtaks saada. Arenenud EL maades järgitakse ses tegevuses muidugi tööohutuse ja tervisekaitse nõudeid, aga ma ütlen teile, et kõigi nende kaitsevahendite sees saab elada ainult armastusest, sest õhk jääb toimepiirkonnast väljapoole.

Antero kindel nõue oli, et metallosad peavad enne värvimist maalriteibiga kaetud saama. Eks enamus neist vidinatest-jubinatest olid vanemad kui A ise (Nagu ka raudsulfaadi ja punase värvimulla kotid aida all – kõigi murphykate reeglite kohaselt leiti vanad varud üles kohe peale poeskäiku) ja võisid vesivärvist rooste minna. Asusin Mr Beani usinusega kõiki juppe teipima. Tulemuse oleks võinud moodsa kunsti pähe raha teenima panna või AHHAA!-le nägijate kompimistestiks anda.

"Ajattele positiivisesti - ota Olvi" Mis ka Sandelsitega juhtus - need said ära võetud. Järgmisena pakkus A töös kuumavate kulmudega maalrile Saku Originaali. Kas ma Saku õlle joomise jaoks Toivolasse tulin? Ma ei joo seda Eestiski. Jäänud muud üle, kui Gancia Asti pauguga lahti korkida.

"Hullu nainen," sanoo Anteroo. Sai vist esimese savolase au endale. Eesti keeles olen seda varemgi kuulnud.

Folkloristid võivad nii umbes paarikümne aasta pärast siitkandist üles korjata linnalegende vähemalt paari mõrvaloo jagu. Üks sellest, kuidas iga aasta 29. juuli öösel tuleb kuivanud vere karva pritsmetega laborikitlis ning otsmikulambiga kogu kahe ämbriga vee äärde ja hakkab pangesid ning neis leidunud riistu pesema. Vesi Toivola lahesopis värvub tummiselt veripunaseks.

Veel kaks särge. Ja kaks purakat, mis konksu otsast minema panid. Üks neist jäi ilma sabata igatahes, kui ma püüdsin teda kivide vahelt välja õngitseda. Kusjuures vihmaussid olid sellise kuivaga täitsa otsas ja kusagil end kaljusse varjule uuristanud ja me olime sunnitud kala püüdma porgandisaia palukestega. Millega A väitel olevat võimatu kala püüda. Ja ega ta ei saanud kah, isegi spinninguga mitte. Homme ostame Monni juurest lauantaimakkara ja ja kaeme perra, kas sellega skoorib. Ega me isegi tea, millega see kõik lõpeb või millist rooga saagist teha. Äkki põdravorsti?

"Täna on kalapäev. Täna peab kala saama," ütles Trints hommikul.
Poole tunni pärast tundus, et kala saabki. Hulgaliselt vees heljuvaid saiatükke süüa. Kaladel hea päev. Mina olin kindel, et mina ei saa. Pole isegi kalakasvanduses saanud, ammuks siis elava liiklusega virtas südapäeval saiatükki leotades. Ja siis ma ikkagi sain! Esialgu ühe väiksema, hiljem ka teise suurema särje. Voi ihmettä!

Paistab, et on aeg loobuda Kirke-positsioonist ("Kõik mehed on sead. Välja arvatud Odysseus.")
Ei, kõik mehed on inimesed. Kõigest. Voi pettymystä!

pole halba ilma heata

Halb on see, et peale antibiootidega ravitava põsekoopapõletiku on mind ka kaks puuki imenud. Esimene mitte nii põhjalikult õnneks. Teise eemaldamisega oli ametis terve svipsis peolaudkond Leppävirta valla juhtkonnast. Lõpuks aitasid kõige tõhusamalt Antero ja laste poolt siinse Segasumma suvila pööningult leitud bioloogiliste välitööde instrumentaarium.
Hea on see, et sain kohalikku arstiabi ja 5 meetrit netikaablit.
Hea on see, et on suvi. Igati sellise ilmaga, et patt oleks nuriseda. Ma pole Leppävirtal ega Savomaal veel halva suvega kohtunud. Mitte mingi väega ei kisu kuhugi lõuna poole higistama. Higistatakse saunas ja sauna siin leidub - leebemaid ja vingemaid, aga ikka on jooksupikkuse läheduses veekogu!
Hea on see, et on loodus. Hea on see, et on vesi ja ujuvvahendid nendel liikumiseks.
Hea on see, et on sõbrad. Ja sõpradel SavO-s tava korraldada suvel paadiretk Savomaa järvedel. No mis paat, tervahöyry on selle nimi, tõrvatud aurulodi. Milliseid leidub üha vähem, sestap kõlbavad Tervikselle sõiduks ka Saimaa järvistu tüüpilised reisilaevad nagu skautide õppelaev Jässi. Sellisel retkel ei elata mitte ainult õllest, programm on tihe ning nõuab vastupidavust nii vanadelt kaladelt kui rohelistelt ja ristimata osavõtjailt, kes omakorda Ahti karvaste käte vahele talutatakse. Külalislahked Savomaa vallad saavad vastutasuks vähemalt ühe noore puu ja Dorfi daika-tanssi valla juhtkonna naissoost esindajaga. Kõlab isamaalisi kõnesid, tehakse laulu ja seistakse lipu all. Valla juhid peavad hakkama saama tudengitiimi vastastena nii kurnimängus kui tõukekelguvõistluses. Õhtused saunad, loteriid, tuntud ja taastundmatu igihaljas vaatemäng ning tanssit (mõnigi kord koos karaokega) veavad väsinud reisijad mingiks öö hetkeks veidikeseks kohaliku koolimaja põrandatele unele, kuid varane ärataja-linnuke lööb kogu kamba maast lahti hommikueinele ja asju pakkima.
Hea on see, et mul on nüüd uni!

Diagnoosisin endal järjekordse põsekoopa põletiku. Mis see muud saab olla, kui valutavad korraga otsaluu, ninajuur, parem ülemine 6. hammas ja kolmiknärv. Kogu parem põsesarn on katsudes valus ja mingi vastiku maitsega ollus nõrgub ninaneelust... Heh, niipea kui sage vesistamine järele jätta, on vanad jamad platsis. Peaks hankima töö, mis iga päev nutma paneb – sibulalõikajana näiteks. Või help-deskina.

Täna oleks juba äärepealt Sonera help-deski hakanud tülitama laajakaista ühenduse seadistamise pärast. Mida ma oleks talle öelda osanud? Et ma orienteerun teite soomekeelses juhendis ja keskkonnas ainult käsikaudu ja ei saa tegelikult mitte mömmigi aru, milles viga on? Võtsin oma harjunult ingliskeelse vindoosa ette, aga ka sellest oli tolku ainult niipalju, et jõudsin oma help-deski abiga välja kohani, kus arvasime viga peituvat. Lõpuks aitas kõige tavalisem algoritm: un-instal (poista ohjelma), shut up (sammuta tietokone) ja hakka jälle otsast peale. Erinevus eelmise üritusega lihtsalt selles, et modem sai vahepeal konfitud, aga seda ju ükski kätevä ja helppoisa soomekeelne juhend ei ütelnud, mis järjekorras sammud peavad käima. Ainult terve talupojamõistus aitab selles karmis tehnoloogiamaailmas, ma ütlen!

Tehnika võimas progress jõudis tänase päevaga ka sajandivanuste palkseinte vahele. ADSL-püsiühendus laiadele rahvahulkadele pidada olema Soome lauatelefonifirmadel ideoloogiliselt eestlastelt maha viksitud. Mina ei tea, aga Eestis saab sama raha eest palju rohkem kui 1 Mb/s juhtmega püsiühenduse.

Aga lõppeks ma ilmavõrgu sain ja maasikakorjajaid sellest ei teavitanud, las magavad end homseks varajaseks tööpäevaks välja. Ainult Trintsule natuke nurga tagant näitasin, sai oma hot’is ja rate’is ära käia. Jama on selles, et mul ei ole teist ja pikka võrgujuhet kaasas ja saan oma masina ühendada ainult A laua taga, tema masinat juhtmest ilma jättes. Lisaks ilmnes minu internetialbumis ruumipakkujate umbne kitsarinnalisus ja sestap pean hakkama enne uute piltide ülespanekut tegema kummardusi ette ja taha ning likvideerima 286% kvoodiületuse.

Sest pilte on klõpsitud rohkelt. Esiteks Kihnus, mis tuule priskusest hoolimata ennast meeldejäävalt näitas. Ja seejärel Toivolas, mata mu süda siin.

Väiksena olin ma hästi uhke, et mul on terve org!
Paar nädalat tagasi sai Kadriorule lähenetud Kumu poolt, üle vaadatud präzidendi aialapike koos lõõgastavate kastmispritsidega. Siis selgus, et jätaraha jagus loetud suude jaoks ja neid oli tervelt 3. Roosiaias (...ringi kuninganna käib...) sai ema Tuuli lapse imetatud ja imetavate emade aktsioon "Hakkame pihta!" õigustas oma nime ja eesmärki sel päeval. Mina, Trints ja Krissu pritsisime üksteist märjaks purskkaevuveest, mis lehkas tegelikult üsna tugevasti kloori järele. Maha rahunesime alles Kumu jahedas kohvikus. Trints oleks ju võinud kohvikus eksponeeritud targast raamatust meelde jätta nime (raskelt veeris, aga kokku sai), mis oli kirjutatud Toomkirikus ühele sarkofaagile - oleks Eestimaa-mängus ajalooteemaline küsimus kohe vastatud! Oleks, oleks...
Täna lähenesime Kadriorule mingilt teiselt poolt, mööda Poskat ja läbi Musta Luige (sealt saime nostalgilised "Eskimo" jäätised, millele ma kirjapildis need nostalgilised jutumärgid lisasin) ja suundusime mitte nostalgilise luigetiigi äärde, vaid mulle suisa tundmatute parditiikide poole. Kas pardid olid kodus? - mitte ei mäleta. Muruplats värskelt pügatud rammusa heinaga tõmbas rohkem. Ja päike. Ja mõned ammused unistused peita pea sülle ja nii ollagi.
Õhtul sain hakkama taas ühe väiksemat sorti imega. Äratasin ellu roosi, mis oli reisinud läbi palava hommiku ja leitsava päeva leebe õhtuni täiesti veetus ja paberisse pakitud olekus minuga Tartusse. Olin siiani uskunud, et ajan roosidele palja pealekaemisega küüneviha sisse!

Täna möödus 20 aastat vanaisa surmast. Vanaisa oli toona 89-aastane ja minu vend 13. Ilm oli äikesealune ja nad kiirustasid Ihaste bussi peale. Kujutan ette vanaisa väikest ja käbedat kogu jooksmas oma lahutamatu seanahast portfelliga kollase Ikaruse poole sünktumeda pilve ja teiselt poolt särava päikese taustal. Õhk on elutu kui küllastunud kiirgus. Karla aitab vanaisa bussi ja vanaisa saab koha kohe keskmise ukse vastas. Istub pingile ja peas lõhkeb vanadusest habras veresoon. Ongi kõik. Mobiiltelefone siis veel ei olnud ja vend oli Ihaste bussis oma surnud vanaisaga. Vanaisa oli Karlat väga hoidnud ja Karla talle samaga vastanud. Mina olin rohkem Tallinna vanade laps, aga nemad olid selleks ajaks mõlemad juba manalas.
Vanaisa oli vanaemast 20 aastat vanem, 19. sajandil sündinud mees ja teist korda abielus. Keegi ütles vanaemale peale vanaisa surma, et sina elad küll Jaani üle. Nüüd on see tõesti sündinud, vanaema viibis oma vanuse kohta vägagi kõbusa ja orgunnivõimelisena kõigi tänaste ürituste korraldamisel surnuaias ja kodus mälestuste heietamise lauas. Mina ja Karla olime pigem need, kes pealt vaatasid, sest mida sa sebid, kui sebijaid niigi ohtralt ja kaks kõige pikemat oleks lihtsalt veel rohkem jalus.
Vanaisa meenutati hea sõnaga. Tädi Ene ütles, et vanaisa oli ikka töö-, napsu- ja naljamees ja sellepärast poleks talle ilmselt meie nutukoor meelt mööda. Tädi Mare tuletas meelde arvukaid pidusid, millel vanaisa eestvedajaks ja -lauljaks. Seda, kuidas ta oskas leida ühise keele kolmes kohalikus keeles - eesti, läti ja vene keeles. Minule meenus vanaisast peamiselt tema võrr ja see, kuidas ta selle võrriga väheke sinkavinka Õlletehasest töölt Ihastesse suvilasse jõudis. Ja kuidas ta siis tegi koduõlut terasest ning manomeetriga vinkusse. Ja seda koduõlle vahtu võisime me, lapsed, teisel päeval juba rüübata. Kolmandal enam ei tohtinud.
Vanaisa oli vinge mees ja Eesti esimene self-made-man, kes Eesti-Läti piiril asuva päramise popsikoha vanimast pojast sai Valga linna esimeseks taksojuhiks ja -omanikuks. Ta oli elus ainult kaks korda haige: 1920ndatel Venemaa kodusõjas Krimmis difteeriasse surnu pähe morgi visatuna ja hiljem 1980ndatel ühel aastavahetusel Tallinnas.

Vihmanõid

Hakkasin juba hommikul nõidumisega pihta, kavandades tänasesse päeva aiatööd. Siis vaatasin, et ikka nii kuiv, nii kuiv ja tuleks jälle päev otsa kasta. Kõrgharidusega filoloog ei peaks töötama kastevooliku tugipostil, selle tarvis on kõrgharidusega insenerid leiutanud vihmuti. Mida mul parasjagu polnud. Sukeldumine kaubandusvõrku kinnitas mu usku, et igal päeval võib olla mõni üllatus varuks. Tänaseks üllatajaks osutus roheline karvane konn, kes (mis?) liigutas laialt oma roosast kangast lõugu ja laulis vana Sachmo häälega "... what a wonderful world... ouijee!" Tegu ei olnud Muppetite rändshow'ga, sellise ime omanikuks võib saada Jyskis 159 krooni eest ja reklaamiraha võib minu kontole kanda, palun!
Vihmuti sain. Ja higiseks ja leemendavaks sain ka. Endiselt on mulle mõistatuseks mõned märgistatud jalgrattatrassid Tartu linnas. Et kuidas näiteks peaks saama kõnniteele märgitud rattarajalt ükskõik kumma Sõpruse silla otsa juures ühtäkki autotee serva märgitud rattarajale Sõpruse sillal? Kui kahe tasapinna vahe on 30 cm + 10 cm kõnnitee serva?
Kodus jõudsin vaevu veenduda vihmuti töökorras olekus, kui tuli tuul. Tõeline kõrbetorm piki tänavat, haarates ja keerutades kaasa purukuiva liiva, prügi, kolletunud lehed... Millise võimsusega lennukimootoreid ollivuudis säärase tekitamise jaoks pruugitakse? Tuulega kaasnesid ähvardava välimusega (niisugusega juba luurele ei läheks!) pilllved (paluks III vältes, nagu P-Eestis kombeks!) ja törts vihma. Nii lihtne vihma nõidumine ongi.

Eile võtsime massiga Pangodi järve. Pikalt.
Üleeile Verevi järve, veidi väiksema massiga.
Pangodi oli igati mõnusam, Verevi on täiega umbes inimestest.
Õhtul võtsime "Koidulat". Urmas Lennuki tekst oli muidugi hea ja fabuleeris jõudsalt kõigi kirjandusloost tuntud fraasidega. Olin algusest peale kindel, et kui laval on koos Jannsen, Kreutzwald ja Jakobson, siis kunagi öeldakse ka kuulus lause: "Kui mõni mees teaks, kuidas mõni mees peab munade peal kõndima, siis mõni mees mõnda meest ei mõnitaks!"

Maivõi. Viiekümnest sissetulnud kirjast 45 olid spämm ja saast, küll õpetatud massina poolt junkiks märgendet, aga ikkagi... Kas võib olla, et spämm kasvab nagu umbrohi? Kuidas saaks umbrohutõrjet? Ja kas normaalseid, isiklikult minule saadetud kirju pääseb sellevõrra vähem pärale? Ma tahan oma kirju saada!!!
Võib-olla on e-postiljon palavuse kätte ära kustunud, aga spämmitoojaid kastab-joodab kõva reklaamiraha? Serveris bitikeste liigutamisel on ju omad prioriteedid...

Back from Past. Tartu ikka vana koha peal, kui rdtj poolt vaadata. Ise ei viitsinud kahe bussi ja hõõrutud jalgadega piigaga kodo poole minema hakata ja velomobiil ju vastu ei tule vabatahtlikult. Juhtusin aga õigel hetkel õigele inimesele helistama ja K kärutas meid Honda-maasturiga viisakalt treppi. Tänud talle! Sebisime veel diili, et kolmaba toimub mängupõrgu. Nende pool.
Suurem piiga oli kenasti maja pidanud, aeda ma veel üksikasjalikult ei silmitsenud, aga muru tundus igati muhe ja pügatud. Toas oli elu samuti suht kontrolli all, lahkunud kommuuni järelt koristet ja pesu pestud. Bella paistis rõõmurõngastes omal saba küljest liputavat, aga kellel seda sabata koera vaja on?
Carmeni pärast sai tagasi kiirustet. Mängiti Toome varemetes ja julgelt 50% olid vanad tuttavad - nii laval kui kontrollika kuulajate seas. Orkestri kohta ei saanud paha ütelda. Toivo-Annikas olid võrratud oma ihusuuruses. Anu oli omas keskkonnas. Kõige lahedam oli Maria mängitud Carmen! Merle oli lihtsalt parem laulja. Kostüümid olid ägedad, eriti lehvikud ja need peaehted. Lavakujundus oli napp ja jättis kujutlusvõimele nii palju ruumi, et seda oli tõesti mõnikord ülemäära. Minu lemmikpoiss Priit nägi murjanina väga kole välja, aga laulu- ja mänguoskust rõvedad mustad lokid ei kahandanud. Renee toreadoor oli väga veenev ja see roll sobib talle hästi. Lahedad olid Aivar ja Jan Willem kontrabandistidena! Täiesti naeruväärne oli Kõrtsu-poisi Jose siis, kui ta pidi kirglik armastaja olema. Kuuleka memmepojaga tuli ta palju paremini toime. Pidi olema ju kirglik lugu. Aga välja kukkus umbes nii, et me põhjamaalased tulime siia, et teile üks lõunamaa lugu pajatada ja et püüne peal näitamine oleks õigustet, teeme natuke liigutusi ja häält ka juurde, et oleks mida vaadata. Muusikaga oli nagu Itaalias, et tuntud osi teab iga tänavapoiss ja vahe Eestiga on selles, et ülejäänud muusika ja jutt esitati kuidagi veheldes ikka ka ära, aga tervik oli suht olematu.
Inimesed, minge ikka Tartu Carmenit vaatama, Savonlinna nagunii kõik ära ei mahu!

Kõik tahavad vahel puhata, ka pingviinid. Kas puna-valge värviline nahk samuti pingviinidele viitab? Üks elulähedane tšuktši-anekdoot tuleb meelde:

Tšuktši küsib šamaanilt, et kas valgeid naisi on olemas. „On küll,” vastab šamaan. „Aga kas musti naisi on ka olemas?” „Ka neid leidub,” vastab šamaan. „No ja siis leidub ikka must-valgeid naisi ka?” pärib tšuktši edasi. „Ei, must-valgeid naisi ei ole,” vastab šamaan täis veendumust. „Kurat, siis magasin pingviiniga,” vannub tšuktsi.

Rannast tulles ei saanud arugi, et päiksepoolset keret ikkagi tuletõrjevalve ees ootab. Mis muud kui tuleb homme teine pool päiksele keerata, sedapuhku parem. Pahem pool sai täna oma osa kätte. Iseendas olin ju otsustanud kella viiesele rongile jõuda ja täpse tegevusplaanigi paika pannud. Vahetult enne rannast lahkumise punkti (kuuendaks – ärka kell 15 äratuskella peale, paki asjad kokku ja leegi Meriväljale tavaari järele) oli plaanis mereskäimise punkt (viiendaks – käi ujumas). Mille läbiviimisel oli järelmõju 6. punktile, mis lükkus teadmata tulevikku. Sest olin ära jõudnud unustada, et meri on nauding, puhas rõõm, terve mõõtmatus heljuvat igatsust ja võlukunsti värve ning ma pean olema iseenda vaenlane (või hoopis muude eelistuste, suundumuste, sättumuste ja kalduvustega), kui niisuguse lausjoovastuse pikalevenitamisest loobun.

Oi, kuidas ma jumaldan sõnu! Kohaseid, veetlevaid, võluvaid sõnu.

Näiteks „sul on nii pehme nahk” ja dadaa! näe juba ning just ta ongi nii pehme. Või „neist huultest ainult und näha küll ei tahaks” ja „iga aastaga lähed sa üha kaunimaks” – patt oleks selle tõeväärtuses kahelda. „sinä olet ihanaa” on samuti uskumatu sisendusjõuga väljend.

Tükk aega juhtis edetabelit „Sa oled hea, sa oled väga hea, kuid mul ei ole sulle miskit anda...”. Juhtub, ikka juhtub, et esikoht tuleb loovutada.

Vähemalt veerand kuningriiki, pool hobust ja tõrvatilgata meepoti saab minult selge eneseväljenduse eest.

Gaudeamus juvenes dum sumus

Ärgake, Baltimaad! Gaudeamuse osalejate infovihik põhjustas uusfolkloori teket: hommikusöök anna leedulastele, lõunasööki jaga lätlastega ja õhtusööki söö ise.

Avamäng oli võimas. Eriti imponeeris täiesti legaalne võimalus jalutada üle sillakaare. Tule(vaate)mängud on otse loomulikult Amburite pärisosa. Kuigi ma möönan, et kõlalis-tundelis-meelelise mälu jaoks oleks sinna kõrvale sobinud midagi sensuaalsemat kui "Tartu marss".

Osavõtja kaelakaart lubas ka tasuta sõitu. Ma siis võtsin ja sõitsin oma rattaga täitsa tasuta. Hoopis teine tera.

Mingil hetkel oli plaan minna rongkäiku jalgratta seljas. Mõte tekkis siis, kui neli meie koori lauljat väntasid Kreutzwaldi pidi vaatama, kuidas raeplatsil pürjelite pidu edeneb. Mõte hakkas kiirust koguma, kui neli äralauldud häälega fuuriat Jakobi mäest tuhisedes venitasid „Eeeeeeeiiiiitttt tule koju! Eeeeiiiiit tule koju!” Mõte jäi soiku, kui kaine meelega mõtlema hakati, et rongikäigus tuleks samast mäest üles vändata.

Simmanil kuulukse, et lauljatel on kontserdi õnnestumise nimel lubatud ainult tantsida ja tantsijatel laulda. Tegelikkus oli teadagi selline, et kaasa häälitsesid kõik, kel kõri mingit häält lubas ja hetkel mahutas. Keha liigutamata jätmist esines ka suhteliselt harva. Kes just rõhtsalt murul ei lamanud ega vertikaalis uimaselt õllepudelist kinni hoidnud, see liigutustes tagasihoidlikkusega ei hiilanud. Kolme paiku öösel oli TAMi telgis õhk sirtaki tantsimisel tõusnud mullatolmust paks. Murukamarat kasteti ohtra õllega, mis tantsu ajaks käest pandud pudeleist välja voolas.

Proovidega läks sedasi, et hommikul oli hea jahe, aga pealelõunal praadis laulukaare all mis hirmus. Tantsijatel vist vahet polnud, veider oli see, kuidas mõnedel oli näo ülemine osa kõrbenud ja alumine suht valge.

Koidikud Jakobi-Tähtvere kandis ei ole teps mitte vaiksed, vaikne oli ülejäänud linn pühase päeva lõunaleitsakus, mil ma kolme pidupäeva jooksul esmakordselt koju jõudsin. Pessu ja riietuma. Pelg, et kodulinnas ei saa kõrraliselt Gaudeamusele pühenduda ja argielu hakkab segama, oli alusetu. Ilmnes, et Tartu linna sees on veel teine maailm, mõõtmatu ja kummaline. „Ah kui juba mürrrrrgelll, siis mürrrrgel lõpuniii, ah kui juba unustuuuus, siis ollllgu täieliiik!” Ainult jalad ära pesta, et neid hommikul kell viis salongi natuurvalgele diivanile sirutada. Kaks unetundi aknasse tõusva päikese kiirtes. „Sa ütled mulle „päikene” või ütled seda kõigile? Kas võib siis sellest arvata, et kalliks pead mind sa?” Uni on magus ja mõtted on maiad. Ja kaunidus on kuratlik, mida rohkem, seda parem. „Suudlused suudeldud...” päikesest põlenud huultega.

„Transvaal, mu kodumaa, sa põled tule sees...” jätkus Jaanikal häält ja jõudu laulda nii, et kolm kollektiivi ette- ja tahapoole jäid kuulamaie, valda sie jäi vaatamaie. Ennast oli selleks hetkeks tabanud loomult varajane mitmehäälsus – kõrist kuuldavale tuli kaks häält, kumbki polnud oma ega pidanud viisi. „Helmi, mulle õpeta...” osutus singlimõõduliseks, tehti ettepanek asendada Helmi järgemööda teiste lauljate nimedega ja vähemalt LP kestus välja laulda.

Tänahommikune seis on selline, et mine võta kinni, kellena ma Gaudekast osa võtsin - jalad all ümmargused ja villis ning ühildumine bassirühmaga kõnes ja kirjas.

Suhtlemismängud

"Olgu-olgu," ütleb Täiskasvanu. "Seekord käitusid jälle pöörase Lapsena. Ja mida see sulle andis? "
"Nooh, ma nõudsin oma! Ja ma ju väljendasin tundeid, soove, tahtmisi. Küsisin ja uurisin, provotseerisin ja protesteerisin. Ja nüüd ma kardan veel rohkem, et minu juttu ega käitumist ei saagi tõsiselt võtta ja ma ei olegi väärt usaldust ega armastust."
"Ma vaatasin jah, et olid heitlik ja ajuti lausa hüsteeriline. Kuidas sa ise käituksid sellise tegelasega? Ükskord võib ka kõige kannatlikumal jaks otsa saada," analüüsib Täiskasvanu.
"See tagantjärele ähvardamine ja kättemaksumõtted olid ikka igitobedad! Meestega ei saa nii käituda, kui sa tahad, et sinust lugu peetaks. Võta ennast kokku ja unusta ta ära! Lase ta vabaks!" nõuab Vanem.
"Ma ei saa!" karjub Laps ja trambib jalgu. "See lugu teeb nii jõhkralt haiget ja ma tahan, et teised osalised tunneksid seda sama palju!! Kui keegi minust ei hooli, siis ei hooli mina kah!"
"Eks sa ise tea. Kuidas oma elu elad ja milliseid tundeid tunned," arvab Täiskasvanu ja Vanem noogutab takka, lisades "teisi selle eest vastutama panna ei saa."
"Häh, mõni võib kümme aastat oma armsamat ja armukolmurki taga nutta ja tulla siis mulle ütlema, et ole õnnelik selle üle, mis sul on! Lehvitada oma silmaklappe, mängida naiivitari ja arvata, et peab tingimata just selle mehega..."
"Kas selline võrdlemine muudab midagi paremaks?" tahab Täiskasvanu teada.
"Näed ju isegi, et ei muuda," targutab Vanem.
"Sina, raisk, pea oma pudrumulk kinni, kui ma vihane olen! Mida sa siis teed, kui ma toetust ja lohutust vajan, ah?! Ainult arvustama, manitsema ja kõike teadma oled sa mihkel!" raevutseb Laps.
"Ja sina nõuad kogu aeg tähelepanu, sa tänamatu ja ärahellitatud jõmpsikas! Pea meeles, sa ei ole maailma naba ja vastutama sinu käitumise eest pean lõpuks ikka mina! Oh, kui tüütu see kõik on," ärritub ka Vanem silmnähtavalt.

Täiskasvanu... kontrollib oma emotsioone, toetub faktidele ja jalutab kaalutledes minema.
Kaks kraaklevat rolli ei pane tema puudumist tähelegi.

E. Berne'i järele K. Korsen

Üleöö oli õuele kerkinud telklinnak. No 2 on ju juba mitu, eksole? Igati mugavustega varustet asum - ühes telgis oli valgus sees ja teises muusika. Vets ja vesi olid väljas, see tähendab majas.
Hommikul unise peaga vaatasin, et laager mis laager, kuigi öise pasteerimise jälgi magajatel märgata polnud. Olgu siis vähemalt äratusmuusika! Lootsin, et raske lapsepõlv on oma jäljed jätnud ja "tornist kaugele las kõlada fanfaar!", aga tühjagi - suutsin pillist kätte saada ainult paar haledat törtsu... Piisas sellestki.

Ühel päeval otsustasin ma loobuda... oma tööst, oma suhetest, oma vaimsusest... Ma tahtsin loobuda oma elust. Läksin hiide, et viimast korda kõnelda jumalaga.
"Mu jumal," ütlesin ma. "Võid sa mulle öelda ühe hea põhjuse mitte loobuda?"
Ta vastus üllatas mind.
"Vaata ringi," ütles ta. "Näed seda sõnajalga ja seda bambusetaime?"
"Jah," vastasin ma.
"Kui ma külvasin sõnajala ja bambuse seemneid, siis hoolitsesin ma nende eest hästi. Ma andsin neile valgust ja vett. Sõnajalg tuli ruttu maa seest välja, ta säravad rohelised lehed katsid maapinna. Mitte midagi ei võrsunud veel bambuse seemnetest. Kuid ma ei loobunud bambusest. Järgmisel aastal kasvas sõnajalg veelgi eredamalt ja külluslikumalt. Ja jällegi ei võrsunud midagi bambuse seemnest. Kuid ma ei loobunud bambusest," ütles ta.
"Kolmandal aastal polnud bambuse seemnest ikka veel midagi võrsunud. Aga ma ei loobunud. Ka neljandal aastal polnud bambuse seemnest võrsunud midagi. Kuid ma ei loobunud," sõnas ta.
"Alles viiendal aastal ilmus mullast nähtavale tilluke võrse. Võrreldes sõnajalaga oli see väike ja tähelepandamatu. Kuid kuus kuud hiljem oli bambusevõrse kasvanud rohkem kui 30 meetri kõrguseks. Ta oli viis aastat juuri kasvatanud. Need juured andsid talle tugevuse, et ellu jääda. Ma ei annaks oma loodule katsumust, millega ta toime ei tule," rääkis ta mulle.
"Kas tead, mu laps, et kogu see aeg, mil sa heitlesid, kasvatasid sa tegelikult juuri. Ma ei loobunud bambusest, ma ei loobu kunagi ka sinust. Ära võrdle end teistega," ütles ta. "Bambusel on teine otstarve kui sõnajalal, kuid nad mõlemad kaunistavad metsa. Sinu aeg tuleb," lausus jumal mulle. "Sa kasvad kõrgeks."
"Kui kõrgeks ma kasvan?" küsisin mina.
"Kui kõrgeks bambus kasvab?" küsis ta vastu.
"Nii kõrgeks kui suudab?" pakkusin mina.
"Jah," ütles ta. "Kiida mu loomingut, kasvades nii kõrgeks kui suudad."
Ma lahkusin metsast ja meenutasin seda lugu. Loodan, et see aitab sindki näha, et jumal ei loobu sinust kunagi.

Panin loo inglise keelest eesti keelde ümber. Sain loo Anult, kes sai selle oma hindust sõbralt. Tahan looga tänada oma sõpru. Kõiki.

Minu ridikül. Kertu käsul, minu tahtel ;)

Minu eelmainit mäletamistväärt füüsikaõps ütles muude elutarkuste seas ka seda, et: "Kontrolltöö ajaks paneme kõik asjad laua pealt ära. Ainult krokodillinahast ridikülid võivad jääda."
Ja üks teine, mäletamistväärt akadeemiline daam kasvatas wannabe-daame 1990ndate algul mõttearendusega: "Daam võib olla küll tüse, kuid tema ridikül ei tohi olla tüse. Daam võib olla küll närtsinud, kuid lilled tema vaasis ei või olla närtsinud."
Vist olen kehva ;) õpilane olnud, aga uue ridiküli ostan enamasti koos uue rüperaaliga. Viimatisoetatu on täitsa trendikas, teksariidest päälistuse ja termonailonist sisemusega, pane selga või üle õla! Sisu:

• rüperaal Ordi Endurio (spetsifikatsioon no ei püsi meeles!)
• rüperaali toitejuhe, kahes jaos
• väline lasersilmaga hiir
• üks kuni mitu mappi paberitega, mida peaks lugema, aga enamasti ei jõua
• rohelise marmori mustriga vihik, kuhu tahaks, aga enamasti ei jõua kirjutada
• 1-2 üliteravat kustukaga harilikku pliiatsit, hea susata või sudokusid lahendada
  
• terve pinu kaheldava kirjutusvõimega pastakaid ja tintekaid
• jalgrattapump, väike, aga tõhus
• tellitav mutrivõti, suur ja ilus
• prillitoos purpurpunase prillipuhastuslapi ja päikseklaaside komplektiga (prillid ise on nina peal)
• märkmik, sinise kalingurkangaga kaetud ja plastklõpsuga suletav
• rahakott, kulunud, gobeläänkangaga kaetud, sees muutuva suurusega hulk plastkaarte, kirjamarke, ühistranspordi talonge, visiitkaarte, tšekke, vanu armastuskirju, pilte, plaastreid, totraid ja kasulikke kleepse, juhiluba (1 tk), isetehtud kaelaehteid (2 tk), ematehtud kaelaehe (1 tk), näpuotsaga EV münte ja mitte kunagi piisaval hulgal paberraha!
• pooleliitrine plastpudel hea Ropka veehaarde veega
• 1-3 riidest kandekotti, akadeemiliste tunnustega ja rohelise mõtteviisiga
• tabletid, pole oluline mis, peaasi, et aitavad!
• kätekreem, parasjagu rasvane ja niisutav ja aaloeveerane
• hügieeniside olgu ikka
• kamm, roheline ja uskumatult suure kammimisvõimega
• hügieeniline huulepulk, mentooliga
• montoimikone ehk mälupulk-mp3mängija-raadio-diktofon ja selle datakaabel, mis kõlbab ka parematele digifotokatele
• eraldi taskus Nokia 1100, lolli- ja saastakindel, orants

Laiendatud ridikülist ehk Feliiciakesest ma juba kirjutasin.

Karm tulevik

The Dante's Inferno Test has banished you to the Sixth Level of Hell - The City of Dis!
Here is how you matched up against all the levels:

Level	Score
Purgatory (Repenting Believers)	Very Low
Level 1 - Limbo (Virtuous Non-Believers)	Moderate
Level 2 (Lustful)	Moderate
Level 3 (Gluttonous)	Moderate
Level 4 (Prodigal and Avaricious)	Very Low
Level 5 (Wrathful and Gloomy)	High
Level 6 - The City of Dis (Heretics)	Very High
Level 7 (Violent)	High
Level 8- the Malebolge (Fraudulent, Malicious, Panderers)	High
Level 9 - Cocytus (Treacherous)	High

Take the Dante's Inferno Hell Test

Tavajuuraka arusaam elektrienergiast

Juurakate esseedes on sageli peakangelaseks keegi "tavainimene". Minul kui "tavafiloloogil" kogemus selliste elukatega puudub, ausaltöeldes.
Päeva laeng on aga käes "tavajuuraka" arusaamast elektrienergia olemuse kohta:

"Asja näol on tegemist füüsilise ehk kehalise esemega. Kehalisuse all tuleb mõista ruumiosa täitvat mateeriat, seega midagi sellist, mida saab käega katsuda ja sellisel viisil ka ära võtta, hõivata. Seega ei kuulu asja mõistesse elektrienergia. Tänapäeval teatakse, et elekter ei ole midagi muud kui elektronide liikumine ning et elektronid on vaadeldavad asjadena. Kui keegi lülitab oma tarbija võõrasse vooluvõrku, siis liiguvad elektronid võõrast valdusest tema valdusesse, tema elektrijuhi kaudu tema tarbijasse. Karistusõiguslikult ei ole sellel tõdemusel siiski praktilist tähtsust, sest elektrone ei ole võimalik hõivata, st kätte võtta ja ära viia nagu muud asja."

Et kas keegi "tavafüüsik" oleks nüüd nii lahke ja seletaks mulle ära ühe lihtsa juhtumi. Oletame, et keegi surkab mind juhtmeotsaga kätte, käelaba sisse. (Selliseid katseid kirjeldati tegevat bioloogid konnade jmt peata olevustega) Juhtme teised otsad on lülitatud (võõrasse) vooluvõrku. Minu käsi on siis minu tarbija ja elektronid (võõrast) vooluvõrgust on minu käe sees ja olen nad kätte saanud. Aaa, nojah, ma ei saa neid ära viia... sest vool ja elektronid takkapihta panevad mööda keret otse maasse. Kui mul kummikud jalas on?
Minul oli koolis füüsikaõpetaja, kes tuletas tütarlastele korduvalt meelde, et elektronid ei ole rohelised hernekesed ega põruta mööda juhet ise kusagile, vaid võbelevad viksilt silmaga hoomamatul trajektooril. Kas vahepeal on midagi uut selgunud?

Mul ei ole midagi selle vastu, et Sul hästi läheb. Ei, tõepoolest, mulle meeldib väga, kui Sa õnnelik oled. Sulle sobib õnnelik-olemine. Nagu igale teiselegi inimesele.

Aga praegu pean ma seisma oma vajaduste eest. Ise enda eest. Ma ei saa praegu rohkem hoolida kellestki teisest, ükskõik kui kallist inimesest. Sest mängus on ei rohkem ega vähem kui Minu Elu.

Ohh, ma olen enamjaolt nii püüdlik teiste sõnadele alluma! Et kui keegi ütleb: "Ole õnnelik selle üle, mis sul on!", siis ma tunnen end võimetu tohmanina, kui ma seda ei suuda. Aga tunne on ehe! See tunne ei kao palja ütlemise peale ja ma ei muutu õnnelikuks selle üle, mis mul on. Olen ikka veel katki, poolik ja sihitu.
- Ja miks see sind nii kohutavalt endast välja viib?
- Sest see toimus minu endaga. Ma ei saanud seda kusagilt lugeda ega eemalt vaadata ja seda on raske kirjeldada, kuid see kõik on kohutavalt tõsi ja kohutavalt lähedal.

Üks hea inimene soovitas mul kirja panna päevad, mil ma endaga rahul pole. Et võib-olla suudan ma siis järele mõeldes aru saada, miks ma endaga rahul pole. Ma vist tean nüüd vastust.

Neil päevil pole ma suutnud saavutada inimlikus suhtlemises nii lähedast kontakti, kui mulle vaja oleks nende inimestega, kes on mulle olulised.

mis on tavainimese kõrvale kehva kuulata

Mai Gaad, meie korrespondent keelerindel, tahab edastada tulikirjas ühe juuratudengi sõnu:

"Loodan väga, et eesti keele suhtluskeel jääb oma kindlatesse grammatilistesse raamidesse. Liigne ülepaisutatud ametlikkus või hoopis inglise keele terminitest läbi põimitud tekst on tavainimes kõrvale kehva kuulata, sageli mõistetamatu, vajab eraldi selgitamist."

Mina jällegi loodan väga, et see inimene "ei kaeva" mind autoriõiguste eiramise eest kohtusse, kui ma seekord jätan tema nime tsitaadile alla panemata.

Vat see reklaam, mille bränd mulle järjekindlalt meelde ei tule, aga missigise auto Kadri K. enesele ostis, on leheneegril kenasti üles tähendatud seoses netiavarustes leidunud paroodiaga. Palju õnne, olete võitnud talverehvid!

Rohkem kui kuuendik planeedist

on erinevates eludes läbi rännatud...


create your own visited countries map

Reklaamide neuropropagandast

pidas äsja ettekande Jaakko Lehtonen.
Jäin seda kuulates mõttesse.
Olen suur HEADE reklaamide fänn. Kui kuskil sellist kohtan, kohe ammulisui unustan end. Saadan teistele edasi, viitan, räägin neist - et aga kultuurielamust jagada. That's all! Sest enamasti küsitakse siis, et mida see reklaamib ja mina ei oska vastata. Mäletan küll, et oli autoreklaam või õllereklaam või föönireklaam, aga brändi ei mäleta. Reklaamitellijatel täiesti mahavisatud nuts. Ostjat minust ei saa, tarbin reklaame kui kultuuri. Nagu head pilti või etendust või muusikat. Imetlen loojate loovust ja professionaalseid oskusi.

"Ärimees kimab maanteel kui korraga näeb vikerkaart üle taeva säramas. Isand kohe jahmatab ja peatab auto. Potsutab talumees traktoriga mööda. Linnasaks peatab mööduja ja küsib taevasse osutades:
"Vabandage, mis see on?"
"Kuidas mis?" ei saa talumees aru, "See on vikerkaar ju!"
"Jah, aga mida see reklaamib?"

Sestap on mõistetav, miks mind halvad reklaamid närvi ajavad - pean seda samasuguseks keskkonna(kultuuri)reostuseks kui suitsetamist ja liikuvaid lustikummuteid.
Ostan ikkagi ratsionaalsete argumentide ja otseste tajukogemuste ajel. Seda, mis tundub terve-talupoja-mõistuslik ja seda, mis maitseb, lõhnab, kostab kõrvale ja paistab silmale kaunis, tundub katsudes mõnus ja istub hästi. Reklaamide vahendustegevus siia ei puutu.

Mõistus on küll kolba täide,
aga armastus on näide,
kuidas tark, kes teab kõik ette,
pärast ikka plärtsab vette.
/H. Runnel/

Jah, juba ammu on tarbekirjanduse turult puudu mu meelest sellised ilmalikud loosungiraamatud (või kuidas õigupoolest neid iga-päeva-mõtte-tera raamatukesi maakeeli nimetatakse?), kust saaks mõttetarga juhise iga päeva kohta. Kord leidsin küll toreda vihukese "Kratsimine aitab ka vesikirpude vastu", milles iga 1996. aasta päeva kohta mõni anekdoot. Peategelaseks keegi härra Poldi "ühest seni tundmatuks jäänud saksakeelsest ajalehest".
19. aprilli koha pealt leiab täiesti asjakohase naljandi:

"Itaalias hotelli saabudes tõttab härra Poldi kohe telefonikabiini eelnevalt küsides: "Kas selle telefoniga saab peale itaalia keele ka veel mõnes teises keeles kõnelda?" "

(Miks mulle meenuvad kohe kolme apelsini "oi-kui-hea-raamat!" ja "naisuke, kas sa sa tahaksid olla mees?" ?)

Tagasi alguse juurde tulles võiks tänase ja ka eilse päeva ja mulluse märtsilume motoks olla ülaltoodud rahvuskirjaniku read. Minu jaoks, ja ka Sinu jaoks, armas Anu.

Esmaspäeva skoorid

meie peres:
2 kurgumandlit vähem!
1 treffnerist rohkem!

Kallistan teid kõiki kõvasti-kõvasti!
Ja ka neid tüdrukuid-plikasid-neidusid, kes täna lapsepõlve tagasi ja maailma edasi tantsisid. Te olete liigutavalt elus ja ilusad!

Alla Kirju-Tanu,
1 laste üle äraütlemata uhke emme

Teateid tegelikkusest

Võru tänaval sõitis täna hommikul veidi peale kella 11 kanuu nimega "Libe Kube". Pealtnägijaid paluti peatuses pealt maha tulla.
Kas võimu jaoks peab võimlas võimlemise võime ja võimalus olema?
Kas saatus ongi saada saadetud (pikalt)?

uue pesumasina puhul

peenikese-peenikese häälega: "Emme, miks meie pesu nii mõnus on?"

hästi hoolitseva häälega, perenaiselikult suud krousides: "Varem kasutasime tavalist pesuloputusvahendit, aga nüüd on meil haldjas, ta teeb meie pesu nii pehmeks ja lõhnavaks!"

nõudlikult, jonnivalt ja pugevalt: "Mina kaaaaa, mina kaaaaa tahan haldjat pesumasinasse toppida!"

uni tuleb uitel...

Unel oli eile öösel väga vastik ja hirmutav nägu. Siuhkesi ei tahaks ka läbi lukuaugu kaeda.
Tea, kas julgebki täna enam unele näkku vaadata. Aga terve öö vahtida näkku tõele, et tegu on järjekordse näotu unega, kas see on parem?

Tiisikuse tont

käib ringi Tartus. Juba ammu käib, tegelikult. Ehkki praegune tont võib mu peret lähedalt puudutada, sattus seesinane "asotsiaalne" tõbi mu unedesse umbes 5 aastat tagasi mingite valimiste künnisel. Toona oli ajakirjanduses juttu sellest, et kodutuid abistavad valimistel vabatahtlikud ja ka sellest, et kodutute seas esineb tuberkuloosi (sageli lahtist), mida nad ühissõidukeis välja köhimas käivad. Mitte sihilikult, aga eks bussis ole ikka soojem õhk hingata ka neil.
Ja nii ma hakkasingi unes väga muretsema ühe hea sõbra pärast, kes pidi kodutuid valimistel abistama. Mõtlesin täitsa paanikas, et kuidas teda tuberkuloosikepikeste eest kaitsta. Tsiviilkaitseõppuste jaoks sai ju omal ajal tööõpetuse tunnis vatimarlisidemeid tehtud. Suu- ja sõrataudi leviku vältimiseks riigipiiridel kahtlases vedelikus tatsutud. Unes läksid kõik need kogemused käiku.

Piibu jutud

Kodust väljas mängimas käia on väga tore. Näiteks alles Hollandis sain teada, et Eestimaal üsna igiammu hakkama saadud lauamänguga Farlander, strateegiamäng, midagi FreeCivi ja SimCity kanti. Venna pere kinkis jõuludeks tavakohaselt uue mängu – Elu on selline! Väga lohutav, muide.
Paadunud sõnaseletajana ei saa jätta tähelepanuta Aliase uusversiooni. Seda, milles muude ülesannete hulgas tuleb täita lüngad vanasõnades-kõnekäändudes. A&N said vist jõulukingiks, aga A oli vähe nördinud, et kedagi pole mängima meelitada suutnud. Lootsime me ikkagi naised-omavahel-õhtul peale ülijabura, naeruluksudest lämmatava „Eurotripi” vaatamist millegagi vaimu teravdada. Loen juhendist (juhendeid loengi ma ainult lauamängudel), et kolme punkti koha peal võib öelda näiteks piip! Proovime:

• Piip, mis lõpeb, pole kunagi tõeliselt alanudki.
• Rahaga täidetud piip on alati moes. (Seda oleks küll moekas piibutootjatele kõva raha eest reklaamlauseks ärida!)
• Süües kasvab piip.
• Piip toob päevasooja.
• Piip – see on tegelikult soov pluss võimalus.
• Maailma esimene piip valmistati Aadama küljeluust. (Arvate, et piibu asemele käib sõna naine? Õige on valjuhääldi! No mul ei ole nii totrat nägu võimalik esile manada.)
• Piip on see, kui naerad kõigest hoolimata.

Järgnevad suured tõed isiksuseuurijatele:

• Silmad on hinge peegel, suu südame piip.
• Labane piip reostab toredaid rõivaid rohkem kui pori.
• Mehe piip on külgetõmbavam kui tema välimus.
• Ükski mees ei ole nii suur kui tema piip, ei heas ega halvas.
• Külmad käed, soe piip.
• Usu proovikivi on piip.
• Eestlase piip on teine eestlane.
• Oled vana, kui piip mängib liiga valjusti.
• Abielu otsustav proovikivi on ühine piip.
• Väike piip teeb jutu ilusamaks.
• Parimgi piip ei suuda ravida südamevalu.
  

Kuidas valida sobivat tööd?

• Üheksa ametit, kümnes piip.
• Mida pikem piip seda tarbetum töö.

Piip ei hüüa tulles!

Hommikul vaja raamatukokku ära viia:

• "Psühhoteraapia tee-seda-ise meetodil"
• "Sinu loomuse nõrgad kohad"
• "Elu on hoiak"
• "Saad kõik, millest loobud. Elu paradoksid"

Sest eesti keeles on ilmunud järjekordne köide Pratchettit. Ehk ainult kallistuste raamat suudaks sellele midagi lisada.

Eile õhtul ööpimeduse varjus avastasin puukuurist allveelaevnike õppebaasi. Olen Soomes oma silmaga näinud, et isegi suured palgid ujuvad vee peal. Meile küttematerjaliks varutud haluriit järgis sõltumatuid loodusseadusi ja ootas päästmist vee all.

Plaadipoes Free Records Shop vms nagu neid väljamaal kettidena vedeleb leidsin tugevama pühaduseteotuse kui Tuljakuga põrandal aelevad Viljandi kultuuriakadeemikud. Hetkel on minu jaoks muiratuste tipuks CD "The Best of Pärt". Hoidku Grammyd ja Emmyd selliste asjade eest! Oleks teand, poleks kodust väljagi läind!

Traumapunkti püsiklient

on meite pere noorim võsu!
Seekord siis vasak pöial kipsi. Ei midagi kontemurdvat, aga igaks 10 päevaks siiski. Arstide reaktsioon andmebaasi päringuvastusele (meil on siin Tartus tehnikasajand käsil ja kõik visiidid kenasti kokku loetud) oli midagi sarnast, et: sa satud siia päris tihti! Ja tegu ei ole teps mitte poisslapsega, kes kõikide tõenäosuste kohaselt endale alatasa viga teevad.
Koduteel üritasime kahekesi teha nimekirja kõigist juhtumistest, mis lõpuks ikka tuttavasse paika Puusepa tänaval viinud. Issanda päike läks enne looja, kui nimekirjaga valmis saime või üldse kõiki meenutada suutsime.
Mulle meenusid drastilisematena lugu sellest, kuidas koos täiesti turvalise laste söötmistooliga saab pikali ja moka lõhki kukkuda ja sellest, kuidas nöörredelilt litaki vastu maad selja ja kukla peale kukkuda. Viimasega kaasnes nädalake lastekirurgias, kus oli päris lõbus ratastel voodiga ja ratastooliga mööda koridori kimada, mäletad? Üks lugu, mis traumapunkti ei viinud meditsiinitöötajate kohalolu tõttu, juhtus sama uskumatult kui tänane: lihtsalt jalutad rahulikult ja vaatad hetkeks kõrvale ja ootamatult ilmub tähelepanu fookusest välja jäänud kohta post, mille vastu oma kulm lõhki ja veri lahkama lüüa! Kõikide lugude praavitamise juures pole mina saanud toeks olla, küll on saatjateks sattunud vanaemad või koguni muusikakooli õpetajad. Püsiklient juba teab, kuhu pöörduda ja kuidas käituda, milline on traumapunkti töökorraldus ja kus toas on röntgeniaparaat või kus seotakse ja pannakse kipsi.

Ega ma ise palju parem ole. Suur inime, aga käib suvel, väiksed varbad õieli. Nende lahastamist plaastriga neljanda varba külge ma juba tunnen. Möödunud suvel suutsin aga murda neljanda varba enda ja siis tuli küll spetsialistide poole pöörduda. Selgus, et suuremat kuntsi polegi, tuleb vaid järjekorras kolmanda varba külge teipida.

Nohu profülaktika

Nutmisest paistab tõhusalt abi olevat. Ei meenu, et mul viimase aasta jooksul oleks tõsisemat nohu esinenud, tavaliselt on neid 3-4 hooaja jooksul.

Väga raske on endaga silmitsi seista. Panna ennast uskuma, et ma olen paremat väärt, et ma suudan. Panna ennast tegema seda, teist või kolmandat lihtsalt enda jaoks, mitte kellegi teise pärast, mitte kellegi tahtlikuks või tahtmatuks mõjutamiseks. See on võigas, kuidas tumm äng tegutsemist pärsib.

Nädalavahe on ju läinud päris kenasti, patt oleks kurta selle üle. Nuriseda saab ikka enda üle. Hingetohter soovitas mul tungivalt mida teha? Et aprilli alguseks oleks lõpp millel? Mälu on jälle selektiivselt käitunud... Lõpetada põdemine ühe suhte pärast, teha sellega lõpp, jätta see minevikku, korraldada kasvõi mingi ärasaatmistseremoonia, aga mida siis konkreetselt ma tegema peaks? Kirjutama sellest näiteks kiri ja siis ära põletama. Sest ükskord peab lõppema selles haavas sorkimine, ütleb ta. On teine juba liiga kaua lahti olnud ja mädanemagi läinud. Tõesti-tõesti. Võib-olla aitab...

Üks hirmutav asi veel. Kuidas kurat ma aru saan, et miski on läbi põetud, kaputt? Olen viimati näinud, et jama korral tulevad ka need kollid kapist välja, mida ma ammu arvasin sinna maapakku saadetud olevat, täiesti teadlikult kusjuures. No et nendega seoses ei ole enam mingit emotsiooni, need juhtumid mu elust on lõpetet, ammendet, andeks antud ja maha maetud. Aga hirm on jäänud, tuleb välja. Hirm, et asjad, mida ma ei taha korduvat, korduvad siiski ja ma ei oska endiselt nendega hakkama saada. Sitasti teinud oma elukooli õppetükke – ja seda on raske endale andeks anda. Tubli, kaks! – Istu!

Piiksukontroll

Hoolikaima lennundusturvaja tiitel tuleks anda sellele naistöötajale Amsterdami lennujaamas, kes lahendas minu kuidkestnud piiksumise saladuse. Viimase kolme kuu jooksul on mul tulnud erakordselt palju aerodroomide turvaväravaid läbida ja tean juba ette, et lihtsalt see ei lähe - piiksud ja punaste tulukeste virmalistemäng on kindel. Enamikus väravatest on tulnud ka läpakas kotist välja kakkuda ja lindile läbivalgustamiseks anda. Isiklik väravaläbimine on päädinud aga alati kõrvalekutsumisega. Küll on mind siis kombeldud ja metalliotsijaga viibeldud! Viimatine usin pinker aga palus mul saapad jalast võtta ja viis need isiklikult läbivaatusele. Pärast seda ei piiksunud enam miski. Häh, aga keegi varem ju ei uskunud, kui osutasin, et piiksumise põhjuseks võivad olla metallist kaunisklambrid saapasäärtel, 3 tükki kummalgi.

Holland

Kirjast kodumaile:
Hollandis olevat erakordselt külm märtsi kohta, nõnda ei õitse siin veel ükski lill. Vastuvõttev professor muretses meile peale majutuse ka jalgrattad kasutada, sest see pole siin spordiriist, vaid ikka liikumisvahend. Kui Eestis liigub teedel igasugu olukorras autosid, siis siin võib sama öelda rataste kohta ja kõige suurem ime on see, et olgu kuitahes logu välimusega ratas, oma põhiülesannet - liikuda jalgade jõul ja kiiresti - täidab ta suurepäraselt! Kui Eesti rattavargad on spetsialiseerunud üldiselt parematele ja stiilsematele ratastele, siis siin võib mõnikord rattatajäänu suurim kahju olla väärt rattalukust ilmajäämine.

Lendav Hollandlanna - Rootsi kunn ootab: jäin täna Akademibokhandeln’is jutlema ühe vanahärraga. ta äratas tähelepanu sellega, et seisis seal riiulite vahel ja VILISTAS. väga musikaalselt ja meloodiliselt. Jutu jätkuks tuli välja, et ta on ajaloolane ja tal oli sõja järel eestlannast girlfriend Maimu Susi :) vägailus tüdruk, muide ;)

Karu suudlus: ja tema ise oli? mati hunt? ja nyyd l2hed talle mehele?

Karu suudlus: muuseas, mida ta eelmise k88lfrendiga tegi? marineeris ja pistis tynni?

Lendav Hollandlanna - Rootsi kunn ootab: :D:D:D põgenesin ta juurest jooksujalu kui tuhkatriinu, sest kell juba lõi oma kaheteistkümnendat minutit ja 15ndamal minutil pidi 700 meetrit eemal ülesmäge hakkama järjekordne loeng

Karu suudlus: jah, v2lismaalased on m6nikord pealetykkivad

Lendav Hollandlanna - Rootsi kunn ootab: üldse mitte, ma unustasin lihtsalt kella täielikult - ta oli nii võluv oma vilistamisega.

(siseruumides vilistamine olevat kirjutamata tuleohutusreeglitega keelatud)

Riiulil, mille ees kohtumine aset leidis, lebasid ahvatlused nagu Design – a crash course (kõlbab nooresoo harimiseks) ja Icons of design. The 20th century. Mis me järeldame sest? Et Rootsis asub Ühispange emapank SEB ja raha kulutada on sellevõrra lihtsam ja leebem.

Rootsi kolmas kanal on täna õhtul vene maffia ja puna-armeelaste päralt. Alul maadles nendega Roger „Octopussy” Moore 007, nüüd antakse venekeelse süldimuusika saatel tuld. Die Hard mitmes? Visalt, väga visalt surevad sunnikud... Much work and no play makes Jack a dull boy.

Kõigi maade depressiivid,

olge üksi!
käige jala!
närige lume alt muru!
pange ennast koopaelaniku kombel tuld nühkides põlema!
kannatage kurbi nädalavahesid ja riiklikke ning kiriklikke pühi!
tõmmake telefon seinast, sest nagunii ei helistata!
unustage oma e-posti ja reality-aadress, sest nagunii ei kirjutata!
tõstke uks hingedelt maha, sest lahtisest uksest juba sisse ei murra!
tõmmake pesupulbrit, kamajahu ja linnugrippi ninna!
vahtige kakakarva lage ja põrandat, see on kõige moodsam!
motoorse rahutuse korral tehke talisuplust, jäässe auku raiumata!
unustage 4 asja, mida te tahaks teha ja 4 kohta, kus tahaks olla ja 1 inimene, kellega tahaks olla!
lubage end kasutada Jala-Mati, Pesu-Kati ja Seatalitaja-Kirkena!
laulge maailmatasemel masendavaid eesti ballaade, eriti "Kuldnaist" ja "Karsket neidu"!
hoiduge lähikontaktidest nii maaväliste kui -siseste olenditega!
jääge tasaseks ja ujedaks nagu Hilja Saanaru, lapselikuks ja kergeusklikuks kui Mai Gaad!
pidage vägisi oma sõbraks kõiki inimesi, karvaseid ja sulelisi, kes teile haiget teevad - sest just neid armastamata ei vääri te ise armastust!
kulutage oma aeg, energia ja raha lakkesülitatud lubaduste, lootusrikka meeleheite ja omanabatantsu-trennide peale!
uskuge ikka müüte sellest, et ise olete süüdi ja ülejäänud on teiega niiiiiiii ilusti ja ausalt käitunud, kui halb iseloom või halvad ilmad vähegi lubavad!
vaimuenergia säästuprogrammi nimel, ärge olge rahul ei oma ennemineviku, kestva oleviku ega progresseeruva tulevikuga!

Toivo Aavik kirjutab "Pere ja Kodu" viimases numbris:

"Tüüpiline üksik sööb palju, magab palju, nutab sageli, tarvitab alkoholi või rahusteid, vaatab ohtralt telerit."

Seega viiest neli tunnust on olemas. Viimast asendavad raamatud. Kas see loeb? Bridget Jones vastab ka nimetet tunnustele päris hästi.

"Huvitaval kombel kipuvad üksindust tundvad mehed süüdistama selles ennast, samas kui naised näitavad näpuga rohkem teiste peale. Ka teatud iseloomuomadused võivad soodustada üksindustunnet. --- Neil on madal enesehinnang ning nad tunnevad süüd ja lootusetust. "

Eehh, mis on siin tegelikult põhjus ja mis tagajärg? Esimest korda tundsin seda nii 14-15-aastasena ja sestpeale olen teistele näpuga näidanud? Ei usu...

"Emotsionaalne üksindus viitab lähisuhete, eriti intiimsuse puudumisele. Suhete kvaliteet on madal. Mõned inimesed leiavad võõrastega kergesti kontakti ja võivad olla seltskonna hingeks, kuid kõik suhted jäävad pinnapealseks."

Objektiivselt võttes olen sunnitud sellega nõustuma. Sedasorti üksindus tundub üsna tuttav.
Nõustun ka järgnevaga:

"Inimesel peab olema arusaam, kes ta on, ning see arusaam ei tohi sõltuda sellest, kas teised suhtuvad temasse halvakspanu või heakskiiduga. Eneseidentiteedi puudumine takistab tõelist lähedust ning toob kaasa suhtlemisraskusi, sest inimesel on keerukas ennastki taluda."

Lähen siis seda eneseidentiteeti arendama. Tšau-pakaa!
P.S. Sõbrad, kes te seda lugema juhtute, te saate aidata mul ennast leida! Kui mitte varem, siis 50. sünnipäeval ja satelliidifotode kaudu...

Hakkan jagama, kuidas sõna võib mitte lihaks saada, mitte teoks saada. Et sellest ei piisa, et midagi välja öelda, see ei pruugi toimida. Et ei piisa ainult tahtest jagada, peab olema soov ja oskus koos luua.
Hakkan jagama, milleks on vajalik "Maagi päevikus" kirjeldatud inspiratsiooniharjutus joonistada veepinnale kujundeid. Inspiratsioon ei tule, kui ollakse minevikus, eelmistes kujundites kinni, kui jäädakse neid imetlema. On hea, et need vee pinnale püsima ei jää.
Esialgu on mul probleeme minevikust lahtisaamisega. Lisaks muule pelgan ka seda, et kui ma mineviku vead unustan, ei saa ma neist õppida ja võin neid (kogemata) korrata. Kui ma neid meeles pean, ei saa ma neist lahti ja elan pidevas hirmus nende kordamise ees. Ikka on veel tunne, et vead, ebaõnnestumised on ainult minu süü, head ja õnnestunud asjad on aga tänu teistele või heale õnnele vms. väljastpoolt tulevale...

Tartu raekoja torni kellamängust

Hei, tartlased, kas teie saate aru, mida mängib raekoja kellatorn õhtul kell kuus?
Enamasti püüavad need ding-dinge-dongid rõhuda rahvuslikule või sesoonsele sentimendile. Mis paraku alati õnnestumist ei tähenda.
Kord oli võimalik kuulata Valgre vaimu kättemaksu. Kuuldavasti kirjutanud Valgre "Saaremaa valsi" algselt minooris ja võimude survel hiljem rõõmsamaks ümber pannud. "Tartu marss" on aga küllap reipamaid ning lustilisemaid tema loomingus. Kellatorni kellade häälestumatus on andnud Valgre rahutule vaimule võimaluse revanšiks ja nõnda kõlaski tuntud marsilugu nukralt, nii nukralt...

täna ma vist skoorin

Tõesti-tõesti, päev on kulunud kõrgete skooride tähe all.
Esiti 30 tabamust 30-st muusikalise kuulmise testis ja seejärel Päixi-tundmise testis 9 tabamust 10-st (millega hetkel esirinda sain) - mis parata, Amburitel ikka hea tabavusprotsent.
Kas peaks üritama Miljonimängu ka helistada?

Seepeale ütleb tänane tsitaat Walter Bagehotilt (1826-1877):
Estonian - elu on tõenäolisuse kool
Finnish - elämä on todennäköisyyden koulu

uurimus eestlaste hammastest

Heuristiline uurimine tegi eile kindlaks, et vanadel eestlastel olid väga head hambad. "Vanaaegsete piparkookide" nime all leidunud retsept nõudis 1 kg siirupit, pipra-, kaneeli-, nelgi-, ingveri- ja kardemonipulbrit ning 800-900 g rukkijahu. Enne küpsetamist pidi taigen seisma 2-3 nädalat. Jõuluajal tehtud taigen sai nüüd küpsetusvalmis.
Ahjust tulnud piparkoogid olid küllaltki heledad. Katses/ühiskogemuses osales kümmekond eestlast vanuses 10-50 aastat. Kõigis kommentaarides esines verbaalne marker, mis viitas hambaallasattunu kõvadusele. Diakroonilise uurimise asemel usaldan lingvistilist konteksti ja järeldan, et piparkoogid tehti kõvad juba vanal ajal või puudus vanadel eestlastel kogemus pehmemate piparkookidega. Et retsept on evolutsioonis trükiväärilisena püsima jäänud, viitab nimetet piparkookide kestvale populaarsusele.
Siiski, mul on jäänud järele uurimata oletus, et retsept on pärit tõesti väga vanast ajast, mil piparkooke tunti päkapikuleiva nime all.

Olen jälle trendikas, vana ahv!

Your aura shines Orange!


What Color Is Your Aura?

Fernando Pessoa (1888-1935)
Portuguese - o mundo não é verdadeiro, mas é real
Finnish - maailma ei ole totta, mutta se on tosi

Hingan nüüd kaks korda sisse. Ja kümme korda välja jälle.
Panen mõtted tallele.
Tall paneb vastu.
Jonathan Swift ütleb seepeale, et elu on komöödia neile, kes mõtlevad, tragöödia neile, kes tunnevad.

Vaata, tegelikult pean ma iseennast ikka väga armastama. Sest just Sinus on palju sellest, mis mulle endas meeldib, kohe väga meeldib. Kohe tõmbab intelligentsete inimeste poole, avatud, vaba mõtlemisega inimeste poole. Seiklusjanu, eluisu. Heatahtlikkus. Võime tähele panna imesid.

Ja Sinus on ka hirmus palju sellest, mis mulle enda juures mitte üks põrm ei meeldi, aga mida ma armastan Sinus. Nipernaadilikkus. Hirm paigale jääda, kuhtuda, hirm igava elu ees. Pidevad kahtlused ja kõhklused, et see pole ikka see õige. Hirm üksi jääda.

Mida teab Murphy hinnangute projektsioonist? Ärge kunagi magage hullemaga kui te ise, eksole!