naftatipust ja majandusest, isiklikult

Silmad avanevad aegamööda ja ühtäkki. Seda, et Wildikas kurja kuulutab, teadsin muidugi ammu. Täna aga sattusin lugema Fritz Vorholzi artiklit samast asjast, mille kommentaarides viidati omakorda varasemale Kaupo Vippi kirjutisele Sirbis. Kõik need tõhusalt veenvad tükid tegid mulle muu hulgas selgeks paar isiklikku kiiksu.

K: ja kuidagi tahaks oma lapsi ette valmistada eluks nagu 150 aastat tagasi - süüa said siis, kui ise kasvatasid. selline tulevik neid ootab
N: Eestis on maad küll
K: kui seda maad ei ürita vallutada põgenikehordid sealt, kus maad enam ei ole
K: ma ei ole varem viitsinud majandusse süüvida, nüüd tänu riigiameti tööle pean süüvima

Kui näiteks rebane kulutaks saagi püüdmisele pikema aja jooksul rohkem energiat, kui ta püütud saagi seedimisest saab, siis teda kauaks ei oleks. Rooma impeeriumiga ning maiade ja inkade tsivilisatsiooniga juhtus sisuliselt sama.

K: ma sain aru, miks ma jaanalinnu kombel pea majanduse eest liiva alla pistsin. sest majandusteooriad olid karjuvas vastuolus minu arusaamaga loodus-, eelkõige füüsikaseadustest, eriti energia jäävuse osas. ma tahtsin uskuda, et kui siiani on maailmamajandus toiminud, ehk targad majandusteadlased teavad ja toimib edasi ka. aga sisimas mu tark talupoeg teadis, et see on bluff, millega looduse vastu ei saa. mul ei ole konstruktiivset plaani maailma majanduse päästmiseks...
N: tegelikult on nagunii see energia kõik päikeselt. ta on lihtsalt salvestatud maa sisse
K: jah. aga üht ma tean: massid on lollid ja manipuleeritavad ning kõige kauem aega ja vaeva nõuab ses protsessis inimkäitumise muutmine. ses mõttes ma nagu ei näegi poliitilis-seaduslikku väljapääsu.
N: "Sinu televiisor valetab" ;)
K: jah, see ja paljud teised filmid võivad avada minu ja sinu silmi, masside silmi indiviididena, aga kuipalju see muudab meie käitumist, otsustamist?

Jalgrattasaaga

Sellal, kui mina lainetes lobistasin, pani keegi kaak või kaagid mu koduaiast Taaralinnas 2 jalgratast pihta. Minu kallikese Helkama Kaunotari ja tütre sõbra Trek 800. Müstilist on selle nüüdseks kriminaalasjaks saanud juhtumi juures paljugi, kuid tõestuse said ka mitmed psühholoogiateaduse deklareeritud inimeste kognitiivsed omapärad. Esiteks, rattad seisid tagaukse juures, nii et neid ei olnud tänavale näha - võiks eeldada, et varas pidi teadma, kuhu ja mille järele ta tuleb. Teiseks, igast kandist tarastatud aias jookseb ringi meie hoiatava haukumiskäitumisega koer - võiks eeldada, et aeda siseneja pidi ette teadma, et koer on aias sees kohe sõber kõigiga, kelle peale ta tänaval kurjalt lõugab. Rataste puuduoleku avastasin alles esmaspäeval, kui läksin neid garaažist otsima - mina eeldasin pühapäeva hommikul saabudes, et keegi kodustest oli rattad igaks juhuks garaaži varjule lükanud. Viisin esmaspäeva õhtul kaugele põllu peale politseisse avalduse, et siuke lugu ja pandagu palun tähele sellise tähistusega rattaid. Teisipäeval helistas sõbranna, et ajalehes olnud kuulutus, et leitud valge naistejalgratas, kätte saab politseist. Mina eeldasin, et politsei on mu avalduse vastu võtnud ja kõik raaminumbrid hoolega andmebaasi pannud ja seega ei saa kuulutatu minu ratas olla. Sõbrad soovitasid siiski asi üle vaadata. Helistasin politseisse. Nemad ei osanud ratast rohkem kirjeldada kui "tagumine porilaud on mõlkis" ja "nime me ei suutnud raamilt välja lugeda, see ratas on nii kulunud". Viimatimainitu tegi mind tähelepanelikuks ja otsustasin asja kontrollima minna. Jube! Oligi mu armas truu kaaslane seal politsei seina ääres, kahvlid paigast, tagaratas kaheksas, porilaud korgitseriks ja tugijalg seasabaks väänatud. Keegi pätt oli lihtsalt jõhkrutsenud! Tunne oli, nagu tuvastaks laipa, mida ta ju sisuliselt oligi. Vinnasin velomobiili, pisarad kurgus, rattaraamile ja sõitsin kohe omade jalgrattaspetside juurde. Jalgrattapoes oli suhteliselt ühine otsus - taastada pole mõtet. Pakuti mulle müügiks korrastatud Nopsasid ja Crescente, aga peale proovisõitu sain aru, et pole ikka üldse see... ei lõhn ega värv ega mugavus ega jõudlus. Õnneks läksime korra ka romulasse vaatama ja ennäe, seal seisis kordategemata Kaunotar, mil keskjooks ja pedaalid nagunii puudu. Pani siis Kalle oma kuldsed käed tööle ja sündis Helkama Kaunotar 2in1: ühelt rattalt raam, käiguvahetus, kett, tagaratas ja porilauad, lenks, pakiraam; teiselt rattalt rehvid, esiratas, helkurid, sadul, keskjooks, pedaalid, esituli ja pardakompuuter. Poeriiulilt lisaks esikorv ja uus lukukett. Sõiduk sai uuem ja tervem kui enne oligi. Kuigi olgem ausad - eelmise kella kõla kõrvust ja käiguvahetuse liikuvus käe seest on visad kaduma... Ka rattaparklas käisin alguses segase ja häirituna ringi ja otsisin korduvalt oma valgeroosat taga enne, kui taipasin avada silmad hõbehallide jaoks. Vat niisugune lugu juhtus.

uuuhhhh! minu ilm!!!

väljas on minu ilm praegu. ilm.ee ütleb, et lõunatuul 6 m/s, aga seda on liiga vähe pakutud. tegelikult on täpselt selline tuul, mille tõttu siin Tartus oma lapsepõlvekodu Tallinnat taga igatsen. tormine. soe. niiske. võimas. tantsuhoos. elav. väljakutsuv. proovilepanev. tahaks lennata, tahaks seda tuult purjedesse!

Jäime konvendis peale kooriproovi veel repertuaari otsima. Meil on ju koosseisus juba kokku kolm endist ellerheinalast, nii leidub laule, mis võetakse kohe ette nooti vaatamata. kummaline, kuidas lapsepõlves omandatu säilib mälus palju paremini, otsekui mudakiht veekogus - mida sügavamal, seda vähem hajub. kui ette võtsime lood, mis kunagi koos liikumisega sabaaju tasemele harjutatud, siis ei saanud liigutusteta laulda neid ka nüüd. ja seda tunnet! mingi üdini nostalgiline ja magus-valus-igatsev värin saatis neid lugusid hinges. (õnneks on kogu nostalgiatripp ehk Vinteri "Pildikesi koolipõlvest" mingi re-re-re-salvestisena kodus olemas)

aga jah, see ilm... on terve rida klimaatiliste tingimuste komplekte ja kombinatsioone, mis teevad mind pahuraks, tigedaks, loiuks, uniseks, masendunuks, ja kahjuks esineb sihandseid ilmu Eestimaal päris ohtralt. võib-olla veelgi ohtramalt esineb aga ilmu, mis panevad nurruma, sisemiselt puksuma, mõnust ruigama, tantsima, naerma, elu nautima, joovastusest hõiskama, pööraselt karjuma, vaikselt seisatama ja imetlema...
Ma nautisin kogu hingest ja iga ihurakuga õhtul mööda Baeri tänavat üles väntamist. Tuul puhunuks puhanguti peale minu ka ratta püsti ja prillidel poleks kojamehedki nägemist oluliselt parandanud, kuid tunne oli võrreldav surfamisega!

õliküva!

ajas IS oma Macil klahvid sassi.
õliküva oli see, et suhkrust ja jahust ja maasikavahust printsess katusekambrist välja pääses ja ära ei sulanudki kõigi laiade veelahmakate käes, mida autod jalgrattureile lahkelt võimaldavad.
Sügis on või midagi sellist.

pentsikusi

TPM teatab Tartu linnaviletsuse saavutustest jalgrattateede alalt: Tartu ehitab Võru tänava jalgrattatee pikemaks. Ja edasi, õigupoolest tagasi? Miks ma peaks jalgrattaga linnapiiri ja Aardla ristmiku vahet sõeluma, kui tahaks rattaga mööda Võru tänavat hoopis kesklinna jõuda? Kuhu see inimene läheb oma rattaga, kui ta Aardla ristmikuni on jõudnud? Võtab ratta selga ja... ? Kõige vihaleajavam on see, et millegipärast ei õnnestu seda kommentaari artikli juurde postitada. Aga mul on Olga Pealagi, kuhu postitan, mida tahan ja kuidas tahan. Lakkuge panni, härrased mahhinaatorid, teen ise ajakirjandust ja kommentaare nii mis tolmab :)
Uudiseid on ka säästukaubanduse vallast. Saastamarketi jääletist vaatasid vastu kurvad silmad, palju kurbi silmi. Etiketile oli kirjutatud "Räim üksikkülm". Onju kurb kambakesi kilekotis üksik olla?
Hiljem lisatud: mh, 'jääle-tist' jääb päeva ambivalentsuse konkurentsis ikkagi alla PM lausele, et Kukus klubis juhtus 'laeva-ring'.

Karjalaskekuu

Kevad tuleb, kari vaja välja lasta.
Koer-loomale on ussirohi keresse meelitatud ja taudivaba pritsi saab ta keresse kahe nädala pärast. Taudivaba tõend, millega ühistranspordis lehvitada, antakse EMÜ Väikeloomakliinikust vaikimisi kaasa. Tempel euroelaja europassi nagunii.
Skoda-loomaga on keerulisem. Esiteks ei leia talle õigeid papusid. Keldris lebavad kulunud suverehvide kõrval kahtlaselt uued rehvid, täisjooks, sobiv suurus - aga no millal ma need küll soetanud olen? Ma ei mäleta end kunagi nii rikas olevat, et täisjooksu uusi rehve osta! Kangesti tahaks ilusad papud alla panna, aga kui keegi sõber on need hoopis heauskselt talveks minu keldrisse ladustanud? Kahe võõra jalgratta omanikud ma suutsin tuvastada, saavad need laupäeval tagasi, kuigi paistavad head rattad olevat, aga no rehvid kelle omad on? Ma ei saa ka 1. maini oodata, kui kõigil autodel suvepapud all peavad olema. Siis võiks juba arvata, et olen õigustatud subjekt ise rehvid hoiutasuna kasutusele võtma...

Luigepaar Saviaugus

Nad olid tõesti seal ja ajasid oma asja. Käisime reedel ratastega A&N-i põhumaja olekut kaemas ja tagasiteel jäin minagi neid vahtima. Tekkis lootus, et kunagi saab tänavune lõputa küünlakuu ükskord otsa.

Hakkab looma.
Samm on kergem, õhus on rohkem.
Kõrvus laulab Georg Ots lugusid, mis viivad lapsepõlve. Ja kui Trints seletab õhinal, kuidas nad sõitsid ratastega sealt ja sealt tänavalt, hakkab magusvalustuttav kevadetunne tirima mind kevadõhtute kuldsesse hämusse. Sellel on teine kõla kui hiljutisel lumme sumbunud soojal valgusel. Tämber on selge ja puhas, õhutab elevust ja ootust. Aedades kütist veel ei tehta, mätas on nätske. Kuid meie, helenevate õhtute ja läheneva kevade lapsed, naudime kummide sahinat kõval liival ning soojemat tuult juukseid sasimas.

Neljapäevast hakkan jälle ratturiks!