respektiga sõnu

Et ma ei oska veel Soundcloudist endale talletamiseks faile alla tõmmata, olgu siinkohal talletatud link igaveseks taaskasutamiseks, kui ma tahaks ikka ja jälle üle kuulata Karin Hango kuldseid sõnu teadliku juhtimise kohta. Mis algab ja lõpeb tegelikult teadlikus enesejuhtimises. Juht kui meeskonna ergastaja. Ma tahaks, et see nii oleks.
Ahh, no mis ma räägin, võtke see 40+ minutit ja kuulake parem ise!

mitte sittagi pole muutunud

vt eelmist postitust rohkem kui 3 aastat tagasi.
ma olen endiselt sama narris lõksus ja see ei meeldi mulle teps. ma ei jaksa seda enam taluda ja miks ma peaks?!
"Ma ei arva, et eraldi, ma ei luba, et koos." SEE sinu tsitaat on mul hästi meeles, juba 15 aastat. Sest täpselt nii sa oledki minuga ümber käinud.
Mul läheb süda pahaks sellele mõeldes. Mida sa must tahad?! Mulle ei meeldi sellises suhtes olla, ehk oled kuulnud mind seda juba ütlemas?! Ma tahan ausust enese vastu. Sinu teod ütlevad mulle, et igal juhul arvestad sa K-ga rohkem ja sa otsid mu lähedust ainult selleks ajaks, kui K-d ei ole. Ma ei heida sulle seda eelistust ette, ma heidan seda, et sa ei ole aus minu suhtes, vaid ajad vastu mingit jama, et sa ei mäleta  sellist juttu ja et ma pole sulle rääkinud jne; või et viid jutu sellele, nagu mina oleks sama moodi käitunud sinuga, et eelistanud kedagi teist. Jah, olen eelistanud, aga mitte ajanud vastu, et see pole nii. Otsusta ükskord ära, mees, kellega sa suhtes oled ja ole talle truu.

Jah, mul on hirm. Et äkki sina oledki ainuke inimene, kes...
Et ma tegelikult ka ei leia mitte kedagi, kellega koos ma end niiii hästi tunneksin. Kas sa ka tead, et ma olen lausa 2 korda öelnud ära väga toredatele inimestele, et jääb ära, sest mu süda ei ole vaba... ja nii see on.

Beware the Ides of March

ütles Shakespeare ennustaja suu läbi Caesarile.
ja sealt see kõik alguse saigi. käes on kevadise ängi ja ärevuse ja kurbuse aeg, mis sajab maha koos järjekordse lörtsiga. on tunne, et kui ainult see AEG saaks mööda, siis muutuks kõik justkui iseenesest, tuleks vabanemistunne ja töötahe, uus algus ja rõõmud.
praeguseks lahkunud ministri auks sooritasin juba enne ärasõitu ministeeriumi trepil elegantse kukkumise omaenese jalgade otsa. aga ei old aega seda praavitada, bussile oli kiire ja alles tln-s avastasin, et oli nii verd kui liha selles loos ja vasaku jala säärele tekkinud üsna sügav auk. selline enesevigastamine näitab meeldejäävalt, kui sügava vastumeelsusega suhtun uude ministrisse, aga nii ei saa ju rallit sõita.
kilulinnas näidati teaatrit. nummer 72 vist oli. kuda Eesti tõuseb ja langeb, või on seda juba teinud. nuuh, mulle meeldis, oli kenasti õmmeldud tükk. jättis mulje, templi isegi mu rikutud ajju. no oli depressiivne, aga milleks sellest häiruda, kui isiklik psühholoogiline profiil on pigem optimistlik. rõõmsa kevadiselt ootusäreva meeleolu tekitas monoloog noorest Marjust. ja kummaline, et kõige pöörasemalt, pisarad sirinal voolamas, olen ma üleüldse ülepea naernud söögiga seotud stseenides. eelmine mälestusväärne kord oli filmi "Suur võidusõit" tordisõda. natuke jäi häirima mõte, et kuidas leinata Eestit, kui teda enam ei ole? näidendi terapeudi pealiskaudsed trikid - et vaatame aga enda sisse ja mida tunneme ja nüüd kui ma nipsu teen, on kõik läbi - võis tekitada vaatajas, kes leinateraapiaga kokku puutunud ei ole, tugeva vastuseisu sedasorti tegevustele ja järelduse, et sellest ei ole mingit abi. M arust vihjas see meil kohati levivale "mitte midagi tundmisele". teraapiasse tulnud paarike käitus ka klassikaliselt, korrektselt ega julgenud ka käsu peale tunda seda, mida nad tegelikult tundsid. meie inimesed ei ole harjunud enda tunnetega tegelema, nii banaalselt kui see ka kõlab, "sest mida see aitab?". ma arvan siiski, et aitab küll. ängi, kurbust, viha üle elada nii, et endale ja teistele vähem kahju teha.

millegipärast tuleb kogu aeg meelde üks koht Pipi raamatust. kui Pipi hakkas ära minema Kurrunurruvutisaarele ja Tommy ja Annika tulid teda saatma. ja olid sõnatud ja kurvad. ja siis Pipi rääkis jälle ühe oma lugudest, kuidas kellelgi tema sõbral tema arvukatel rännakutel oli olnud sama lugu, et ta ei olnud kurvastusest tükk aega rääkinud ja kui ta siis tahtis öelda: Hüvasti, kallis Pipi ja aitäh kõige hea eest!, siis selgus, et tal oli keel ära kuivanud.
noh, Tommy ja Annika muutusid rõõmsamaks küll, kui Pipi ikkagi ümber mõtles, sest ta ei suutnud näha, kuidas nad nii kurvad on ja pärast läksid nad kõik koos rõõmsalt Kurrunurruvuti saarele. aga nii oli raamatus. ja ma tean juba ette, et varsti ma muutun väga vihaseks. sest elus nii ei ole. ja ma isegi ei tea, kas aitaks see, kui sul keel ära kuivaks, sest siis oleks ometi olemas põhjus, miks sa ei saa öelda "Hüvasti, kallis Pipi..."

ainult üks blogi ülepea

teised kirjutavad palju huvitavamalt, neid on palju mõnusam lugeda. neid teisi on mul riideris 29. mina üksi, kibe tõde.
mitte et elu ei oleks huvitav. on küll. kiire, pingeline, lahe, õnnestav, kurnav, närvesööv. ameerika mäed. rikkalikult juhhuuu!!-elamusi ja mingeteõige-oigeid.
või nagu Olaf Kopvillem laulis: "Kui püüaks kõike kirjelda, see laul ei saakski valmis..."
neljapäev-reede-laupäev läksid kohe lauluga. ikkagi kahes eri kooriliigis laulupeolepürg pluss 2 täispikka kontserti bigbändiga.
laalupidu ümber alles hakkavad kired möllama, kui tulemused millaski maikuus avalikuks saavad. olen siiski kindel, et MINU koorid saavad mõlemad laulupeole hoolimata sellest, et mul endal võib tekkida identiteedikriis. ühendkoorides on konks. seal oleneb sellest, mis vanuses ma üht või teist laulu laulma hakkasin. olen vana nagu settekivim. kõige põlisemad asjad nagu A(lgus) ja O(ts) ehk Lüdigi "Koit" ja Ernesaksa "Mu isamaa" on selline ürgne sete, pärit aastast 1980 või midagi ja teisiti kui pisarsilmi ja vana Kusti käeviipe järgi naiskoori II aldi partiid neis laulda pole võimalik. Aga Sarapiku "Mesipuu" - ma ei teadnudki, et sel naiskoori seade ka üldse on. milleks? segakoori aldi partii on ju ihu ligi ja seljaüdis! "Tuljak" ilma meesteta on teadagi nagu terve ilma poolikuta ja ärge häbenege ... midagi meid, meie võime ju omal ajal ... teid. pigem et miks värised, hüppad nõnda südameke sees, kui kaenlasse vajutab ... mehine mees?
tõesti hea küsimus. natuke nagu puudu on sellest mehisest mehest, kes kaenlasse vajutab. praegu suudan hästi ette kujutada, kuidas tegelikkuses mu laulupeotoonus langeb kolinal. kui ma teadagi millist mehist meest kohtan ja kindel see on, et tema juba laulupeost eemale ei hoia. no ei minagi. puhtalt kiusu pärast.

lihtsaid ja tõhusaid näpunäiteid

Kehva seksi kättemaksupakett: tahvel kamašokolaadi ja villased sokid (auklikud, kantud). M lisanuks vastutustundlikult ka kondoomi.
Et miks nii? Teadupärast on puhas ja õige šokolaad mingis mõttes hea seksi biokeemiline ekvivalent, petab aju ära. Kamašokolaad ei petaks ja oleks seega kehva seksi biokeemiline vaste.

Käimas on teadusliku uurimise rühma "Friends Forever" sotsiaalne eksperiment "Kirjaliku ja auditiivse pinnatöötluse mõju KV naerukurdude spontaansetele reaktsioonidele" ehk teisisõnu: mul on sõbrad ja kaaslased, kes hoolivad, mõistavad, jagavad ja naerutavad.

Embame!

mu sõber meem

Kuigi käin ja kiibitsen ka meemi väidetava käimalükkaja blogi, pani meemi mu poole veerema Uurija. Paadunud meemisõbrana ei saanud väärt meemi eluõigust kosutamata jätta.

"1. Leia oma vanadest blogikirjutistest teemad, milles kajastuksid järgmised sõnad/teemad ning lingi need: pere, sõprus, armastus, mina ise, mida iganes (vaba valik, mida tahaksid esile tuua).
2. Anna viiele blogipidajale meem edasi. Kaks neist peaksid olema Sinule uued blogitutvused.
3. Meemi saanud blogipidaja kopeerib reeglid ja lingib talle meemi ulatanud blogi."

Hehe, otsi nüüd 244 postituse seast nagu tuult väljal neid teemakohaseid...
Olen maininud pere kohta, et see on kui kloun Korgitsa koduse elu illustratsioon.
Viimati tahtsin kõiki sõpru kallistada selles loos.
Armastus on... kõik, mis mul on.
Selge pildi Mina Isest aitab luua taas üks meem.
Esile tahaks tuua paljusid asju, sest edevus ei hüüa tulles. Aga kui vaadata väga sügavale südamepõhja, siis tean, et ma tahaksin suuta väljendada seda, millest tekib koorilaulmise kunst.
Ma palun lahkesti meemile eluõigust ja levikut andma Ajuhaamerit, Tuhatjalgset, Redpencilboxi, ... ja kõik teised ka, kes tahavad sellest kinni haarata!

sünna ametlikult läbi

Alustame lõpust ehk langenud kangelase alkoholijoobest ja ütleme ära, et tekkinud kokkupõrkes oli dolomiidist admiral Pitka see kaine osapool. (tuletab meelde, et kusagil Runebergi lugulauludes oli ka eeversti Sandelsi vapratest tegudest juttu päris pikalt) Suur ja sügav lihahaav IN sõrmes sai kesklinna troimapunktis lastud kinni tikkida, kuid pidu oli end vahepeal kokku korjanud ja ses mõttes jäi kuidagi lõpetamatuks mu jaoks, et ei saanud viisakalt kõigiga kallistada. Aga minu peamised kallid külalised ehk Tuul ja C, olid päästeaktsioonis kenasti kaasas ja nendega läks lõpus kõik kaunilt kaua ja Tuul leidis mulle Krissu voodis pehme maandumispaiga. Tuul ise puhus politseile 0 promilli ja C puhus politseis 0,18, kuid juhilubadeta isik võib seda endale nagunii lubada. Minult oleks ta oma meetriste tumepunaste roosidega peaaegu vereproovi kätte saanud, aga eks okkad kulusivad minu okaste vastu ära küll ja üldse on rahu maa peal ja inimestest hea meel. Peamine ikkagi see, et kuigi alul kippus palju asju plaanide vastu minema, siis lõpuks läks täiesti plaanipäratult üle ootuste hästi ja tegi mu saba- ja nabakondini õnnelikuks. Ja kuigi paljudele me 3 sünnipäevalapse piduseltskonnast õnnestuks väikse vaevaga psühhiaatriline diagnoos panna (hiljem selgus, et on pandudki), oli enamasti tegu ebaadekvaatsuse seltskondlikult meeldivate vormidega. Ühesõnaga - kui mõned kausaalsed sündmused välja arvata, siis teisi kordaks ikka ja jälle.
Tunnistan käsi südamel, täiesti ebaobjektiivselt eelistan ma teatud omadustega mehi. Kui kohale ilmus ülemeelikus tujus C oma politsei kamuflaaž-saunalinaga, olin juba kindel, et hakkab sujuma nii, et saab hää. Noh, Herki võimeid kidraga ma ju lihtsalt ei teadnud veel :) Kirkad on need hetked elukangas, kui saab pillide ja häälega jämmida, lihtsalt hullu vaimustusega mitmel kokkukõlaval häälel laulda, tantsus sulada või tundlike sõrmede all painduda ja punguda - siis tean, et olen vägagi elus ja siin ja praegu ja muu ei olegi oluline! No ookei, tegelikult oli samaoluline ka imehea kartulisalat ja mõnus saun ja võimas koht ja hurmav külaliskond (koosluselt korraga kolme inimese osaliselt kattuv sõpruskond) ja hunnitu kringel (Rahvusraamatukogu kohvik teeb seda!). Elulisuse pitseri jätsid kogu peole veri, higi ja naerust valatud pisarad.
Elu läks edasi järgmisel hommikul kallutatuna libeda liuvälja poole. Minu esimesed uued iluuisud said ristsed Harju tänava jääl ja see on nüüd küll kilulinna hää omadus, et seal nii mitu uisurada on, kus inime saab jääsporti harrastada. Trikk triki otsa said kõvasti lihvi.

Ja Int$$, tead, mingis horoskoobis on öeldud ka seda, et kui näete kedagi oma eksi oma pulma kaasa tirimas lihtsalt sel põhjusel, et eksil oli nii õnnetu nägu peas, siis ilmselt on kättpidivedaja (mitte -veetav!) Ambur.

P.S. Mõistlik inime sõidutab ja pargib oma auto nädalavahetuseks sinna, kus lund ei saja (veel). Siiras tänu V-le, kes garaažiukse esise oli kojusaabujale puhtaks rookinud!

Päev oli pikk ja pingeline. Tuli end tõestada nende ees, kellega aasta tagasi olin samal poolel. Ma vist ei olnud väga veenev, tajusin, kuidas turi tõmbus kühmu ja tekkis mingi vabandav hoiak. Vanade sõprade ja tänavuste koostööpartneritega vastasseisu siiski ei läinud, tundsin nende pisukest toetust. Ju siis ikka Väikeste Teenete Investeerimispank maksab oma intresse ka rasketel aegadel.

Hiljem hakkas mälus kerima luuletus:

MIS SEE ON, MIS IKKA AJAB PINDE
Oled tüdruk - olla tark ei tasu.
Oma katkikäristatud hinge
ära näita. Ega aluspesu.
Kui ka võitled, võitle omal rindel.
Usu kulda. Kulla kurss on kindel.
Kirsikoort ja apelsinisisu.
Õpi laulust eristama linde:
õpi keeli.
Neist on ikka kasu.
(Doris Kareva)

Olgu see mulle õpetuseks!

sookvoodid ja otsustuskogud

Käisin öiropealinnas korralisel temaatilisel kogunemisel. Teist korda sellel aastal juba. Vihmavarju, mille eelmisel korral äkiliselt ja kallilt ostsin, ei suutnud enam kodunt leida, niisiis läksin pelguses, et olen tüüpilisteks Brüsseli sadudeks taas ette valmistamata. Ilm oligi B-s nii märg, et lennukil lubati Helsingist minema lennata plaanitust poolteist tundi hiljem. Mis tähendas, et tähtsamast, aga samavõrd igavamast osast jäin ma oma töögrupis ilma. Kuulatavamad olidki rahvuslike esindajate ettekanded, näiteks rääkis Norra esindaja sellest, kuidas õiguslike vahenditega püüti mõjutada soolist esindatust firmade nõukogudes (corporate boards), kus ju üldjuhul peamiselt meesterahvad istuvad. Mul jääb ikkagi küsimus, kust leida neisse otsustuskogudesse piisavalt aktiivseid ja kindlameelseid naisi, kes ei oleks seal lihtsalt kenadeks kehadeks ja julgeks end vastandada vajadusel man-powerile.
Rumeenia esindaja kõneles oma kommentaaris, et neil olid 1999. aastani sookvoodid, ja see oli hea, sest sundis mehi hoolitsema selle eest, et otsustuskogudes oleks häid naisi! Sellised sätted tekitavad otsustuskogu liikmetes vajaduse vaadata ümberringi, kes on su partneriks. Naised ei pea olema häbelikud tukunuiad ega ka küünarnukkidega trügima, selline seadusandlus lihtsalt sunniks mehi asjale tähelepanu pöörama ja tõesti, leidma ja valima kogusse sobivaid naisi, kellest oleks nii ideede arendamisel kui otsustamisel samuti tolku.

Teema koomaletõmbeks sobib väga hästi tänane tsitaat Dakilt:

"Kui sa midagi tahad, otsid sa võimalusi. Kui sa midagi ei taha, otsid sa vabandusi."

raamatusoovitusi

Pratchetti "Autojuhid" (orig. "Truckers") on taas üks tema universaalteoste seast. Või millised Pratchetti teosed ei oleks universaalsed?
Eriti soovitan seda lugeda:
* Indrekul, sest juttu tehakse juhtimisoskustest ja müügireligioonist ja tähistaevast;
* Indrekul, sest räägitakse ka religioossest piiratusest;
* Neemel, kes mäletamist mööda oskas P teoseid nautida ja kes teab mõndagi maailmadest maailmade sees ja nimetamise ja sõnade võimsusest ja tehisintellektist;
* Kidaril, sest võimas lootus ja eneseusk on täiesti uskumatult võimsalt raamatus sees;
* Kertul, sest elu on palju mitmekesisem kui kujutleda oskaks ning leidlikkus pole selle juures kunagi liiast;
* Katriinil, sest raamat räägib sellestki, kuidas lugemisoskus ja loetu mõistmise oskus aitavad ellu jääda;
* Caiusel, sest kirjeldatakse seda, kuidas toime tulla asjadega, mis ei ole sellised, nagu näivad. Kriitiline tegevusanalüüs on ka tõhus meetod;
* kõigil eestlastel, sest veidi progressiivset kollektiivsust ja koostööoskusi tuleb eestlastele kasuks samuti kui väikerahvast noomidele;
* kõigil naistel ja meestel, kel on varnast võtta stereotüüpseid, kuid põhjendamatuid väiteid naiste mistahes suutlikkuse või naistele "sobimatute" tegevuste kohta.

Eksole, suures osas samadel põhjustel võin ma soovitada ka iga muud Pratchetti raamatut.

Nostalgiatripp "20 aastat hiljem"

Asi algas ju täiesti süütu õhtusöögikutsega. Ja et ma olin just lõpetanud ärikohtumise, milles mina üksi olin naiivitarist Punamütsike, keda meelitasid kavalkeelsed hundid, siis tundus süütu õhtusöök koos stressist vabastava massaažiga igati ok. Aiei, massaaž ei olnud paketis sees, see oli eripakkumine, millest ma ka järgmisel hommikul igaks juhuks loobusin.
Sõitsin Kosmose juurest bussiga otse Järve Selverisse, pidime seal toidukraami poodlema hakkama ja I asus Veskimöldrest madalastardist teele. Jõudsin täita hädavajaduse uute teksade järele ja itkesin üle rahakoti pesuriiuli juures, aga ühtteist panin siiski kärru ka. I-d ei ikka kuskil. Tuli välja, et Tallinna ekspressbussidel rutiinivaba päev ja valgusfoori taga sobivat peatust ei saanud. Näljasena jõudis I poodi ja ladus käru meeleheites hoolega täis, mõtlemata sellele, kes ja kuidas selle minema veab ja kes kõik ära süüa jaksab.
Kokandus algas sedapuhku ahjusküpset pestoga tomati-juustusaiadega, mis tegelikult kõhu pilgeni täitsid, nojaa, Coronet oli seal ju mahukalt ees loksumas. Et I tegeles gurmeega, siis jäi mulle dj roll ja selles peituv konfliktioht. Leppisime mingi olemasoleva lennujaamamuusika peale kokku, sest minu muss ei lasknud I-l kokata ja tema muss hakkis mu tuimemadki mõtted parajateks brikettideks, mis suus juba liiga suurte ja puistena tundusid. Kuid sama kindlalt, kui auto laekas arenevad kõik plaadid 2 kuuga „The best of Queen“iks, sama kindlalt PIDI meiesugustel üks kunagine „The best of Scorpions“ varuks olema, et elu liiga nokkijaks ja teravmeelseks ei läheks. Oo jaa, Holiday ja Still Loving You ka ning Wind of Change - need kõik olid meil käes ja peas! Hullem veel, südames ja meeltes ja liigutasid ja härdasid ja meenutasid, et... I sai igast palju vanu asju meelde tuletada, aga silm peast välja ei läinud, hoopis särama lõi.
Ostetud erinevad praelihad ning jääsalati jätsime vahele ja asusime kohe juba mitu nädalat varem kavva võetud murakamoosiga lapimaa juustu juurde. Sedagi oli liiast. Aga et küünal põles ilusti laua peal ja muidu oli hubane ja viisakas ja tore, siis kannatasime kuidagi ära, et kõht liiga valusalt täis sai.

Kolme paigus tekkis vajadus minna õue ja öhe ja et metsas on öösel kollid ja päkapikud ning veskimöldrid, siis tuli märku anda neljarattalisele sõbrale, kelle lahke sohver võttis sirgete kurvega kesklinna.
Potsasime Vabaduse platsi trammikas maha ja tüürisime vana hea Ararati poole. Sel on küll mingi muu nimi nüüd, aga pole vahet, pood oli kinni ja mitte üht saia enam. Nostalgiatripi olulisim punkt ehk too Pirita rannahoone juures männitukas asuv grillbaar oli vaadeldud (kahjuks vaid välispidiselt, sest napilt hiljaks jäime) juba nädal varem. Järgmisena jäi ette Avenüü, täitsa mahe koht, ja nokk-nokk-nokk tuli peale tukk. Siis jäime kuiva Musiga, sest Musi oli ööseks suletud, Kokteilibaar aga hoopis avatud ning I sõbrunes baaridaamide ja turvaga.
Neitsitorni juures muidugi tehti ajalooline peatus selleks, et mälestada neid arvukaid häid hõõgveine, mida alaealised seal kord karmidel 80ndatel tarbisid külma vastu. Puhas romantika, kuigi ei hakanud järele proovima, kuidas oleks taas "käia katuseid mööda". Vahepeal on ilmselt mäluauk, sest mitte ei meenu, kuidas pagan teise taksosse saime?
Et Swissotel oli veel kinni, siis üritas I näidata kodulinna ekstreemsemat palet ja palus sohvrit sõita Tommi Grilli juurde. Omlett oli ainult ettekääne, ma tean. Igal pool tahtis ta omletti. Tommijuures leidus tõesti, igast karvaseid ja sulelisi. Üks tüüris minu kõrvale istuma ja halama, kui rumal, edutu ja kuulsusetu ta meiega võrreldes on. Sellest koosnes kogu tema monoloog. Tüüpiline mõttetu mees, selle erijoonega, et taipas ise, kui mõttetu mees ta on. Aga muidu noh, agressiivne ei olnud, varahommikule omases ebakaines olekus ainult. Ja seepeale võttis I eest ja hakkas talle selgitama, et ainuke viga mis ta teeb, on kõiksugu asjade oletamine ja eeldamine, muidu on ta igati ok. No seda oleks pidanud ise kuulma, IN oma parimatel päevadel 20 aasta taguses minevikus andis juba aimu, et kõnetäht ja enesetunde hoidja on sündimas. Lihtsalt istusin ja kuulasin ja kaifisin I juttu täitsa häbenemata. Selles oli rohkem hoolivust ja sallivust mõttetute meeste suhtes kui mina iial suutnuks väljendada. Mõttetu mees tahtis meile muudkui jooke välja teha ja 2 rohelist teed olid tõesti kosutavad. Ja päike tõusis...
Edasi läks nii, et mina olen mudugi maalt ja obesega, aga olen juba piisavalt suur, et osata ka kontsakingaga käia ja kuntsripsmeid plaksutada, sestap võis mind viia niii peenesse paika nagu Swissotel hommikusöögile. Omlett jäi selleski urbanistlikus stiilinäites söömata (kell oli liiga hommik), kuid tee oli oi-va-li-ne, eiti selle serveerimise detailid. Magusat oli mitmel moel – klaaspurgikeses meena, puuvarraste külge kinnitatud nii valge kui pruuni suhkru kristallidena. Kõrvale maitsesime röstitud pähkleid, sirutasime jalad pehmelt polsterdet tumbadele ja nõjatusime patjadele oma sametiga vooderdet orvas. Täiest snobismist jäi puudu vaid pitsiga sigar, heegeldet pitskindad ja udupeen kübar. Tommi juures oli rohkem ehedat elu ja inimesi, Swissotel võimaldas täielikku diskreetsust ja distantsi. Teenindaja ilmus kui maa alt, et mõnd elegantset ja hädavajalikku liigutust teha ning seletas vaikselt vabandaval toonil, miks omletti on varasel hommikul ilmvõimata tuua.
Me tiksusime ja nautisime veetlevat hommikutundi päris pikalt. Huvitaval kombel ei tulnud uni magamata öö järel sugugi peale, aga olek oli juba kergelt ebamaine ja hõljuv, mis kokku tekitasid vajaduse teha issandale meelepärane tegu ja leida Viru Keskusest I-le uued teksad (vt. eespoolt, kel juba olid uued teksad!). Kell oli saanud nii parasjagu 9 ja nirukeskus avas meile oma Wayne’s coffee, et hankida hommikune ratastega sõber, kes meid peale ostlemist kaugetesse paikadesse minu reisipagasi järele viiks. Sõber M tuligi ja teatas, et temal on ütlemata kiire, aga kui kohemaid autosse istuda, siis viib ära. Logistiline ajaplaan läks pauguga lõhki ja nüüd peab M koos püksatu I-ga trollis Simferoopolist Jaltasse sõitma.
Mul on väga kahju, et I patja kallistama jäi, kui ma põgenesin kui Tuhkatriinu, salli maha unustades. Eks ma pean siis kahju hüvitamiseks padjale ikkagi ristpistes näopildi tikkima.
Päeva lõpetasin Meriväljal potti kallistades, aga mitte niivõrd enesetunde kuivõrd vetsu põrandavaiba paigaldamise nimel.

20 aastat hiljem

Kunagi rohkem kui 20 aastat tagasi käis sirguv noorsugu malevas. No milleks muuks kui raha teenimiseks ja sotsiaalse kapitali kogumiseks, suhtevõrgustiku laiendamiseks, emotsionaalse laksu ja loovuse väljapritsimise pärast. Mõnede inimestega oli huvitav ka ilma maleva-põhjusteta. Ja ometi mängib mälu jälle seletiivse vingerpussi, kui püüan meenutada, miks I-ga igasugune suhtlemine ühtäkki katkes. Formaalsed põhjused võivad ju olla, et üks läks ülikooli ja teine sõjaväkke, aga mis siis?

Elu on vahepeal liiga ebareaalne olnud. Elu on vahepeal 20 aastat hiljem.
Eesti arvatakse väikseks, aga siin on võimalik elada nii, et 20 aastat ei kohtu kunagise lähedase inimesega ega tea temast midagi. Ja siis kui kohtud, selgub, auku ajas nagu polekski, on ainult mingi reaalsustaju segadus. Sest tead, et peaks vahepeal mingi 20 aastat olema, aga kohtudes on tunne nagu eile oleks viimati lehvitanud. Mingi ajataju on mul ju ikka säilinud, selline õhtumaade ajatelg või aja väärtustamine, kuigi R õhtust K pealelõunani oli aeg kohati väga zen nähtus.

Kui mitu korda sai küsitud "Kas oleksid osanud kunagi ette kujutada, et 20 aastat hiljem..."
...vahime jälle augustiöiseid tähti ja kuuvarjutust
...ajame pikalt pada ja räägime hommikuni südamest südamesse
...ja tuiame seejärel esimeste kundedena kell 9 kodupoodi omleti jaoks mune ostma
...vahime lihtsalt niisama. tunde. isegi rahutust ei tule ega mõttetut mõtet ega piinavat valu mõttetult elatud hetkede pärast nagu kellelgi vene kirjanikul tuli.
...ajame hommikul voodis juttu sõidukite pöörderaadiusest
...sööme sinu pool pannkooke murakamoosiga ja minu tibid on ka
...kimame rolleriga mööda karjateid ja linnatänavaid nii, et jeee! ja vauuu! on igati kohane rõõmukarjatus
...pole meis olemuslikult suurt midagi muutunud?
Me ei tea, mis oleks siis, kui... me oleks pidanud või saanud jälgida teineteise elu keerdkäike vahepealse aja jooksul. 20 aastat tagasi arvasin ma, et oma elus on palju teadlikku ja kontrollitavat. Praegu ma imestan üha, kui palju näiliselt juhuslikku on paratamatus. Ja usun seda, et kivikese 20 aastat tagasi valitud reaalsuse rajal lükkasime veerema ebateadlikult, aga ise.

miks?-oh!-raisk! kolmekõne ehk mida naine mõtleb

Kohtuvad 2 ammust tuttavat, kelle kokkupuuted ja suhtlus on siiani sõbralikud ja kenad ja teineteist-tunnustavad ja lihtsalt inimliku huvi piirides olnud. Palju toredaid inimesi, eksole...

A: Oled sa õhtul vaba?
B: Täna õhtul lähen laulma nagu ikka. Mis pagan see nüüd on? Paanika-paanika, kui igati väärt ja mõttekas tuttav hakkab äkitse hoopis teistmoodi suhteliini ajama...!

A: Aga muidu, mida sa teed õhtuti? Sul mahti on minuga välja tulla?
B: Jah, ma arvan küll, et põhimõtteliselt...
B: Iseenesest ju tore inimene ja siiani olen tema tegevusest täiega lugu pidanud, see on hoolikas, põhjalik ja kvaliteetne. Ma olen ju ise alatasa temaga kontakti otsinud, sest hindan tema professionaalsust.
C: Ütle nii nagu asi on, et sa tegelikult ei ole huvitatud! Kehtesta ennast, ütle, et oled seotud ja sul ei ole huvi ja.
B: Kas ma olen siis seotud? Miks ma peaks valetama inimesele, kes pole mulle midagi kurja teinud, hoopis vastupidi.
C: See on niiiii väike vale, aga samas viisakas ja vähem haavav.

A: Ma viin su kala sööma. Pangodi äärde?
B: Jaaa, ma olen ammu tahtnud sinna kalarestorani minna. Ja ma olen tõesti tahtnud sinna minna, kuidas ta seda teab? Aga miks?-oh!-raisk! ei tule sellise pakkumisega sõbrad või see inimene, kellega ma tõesti tahaks välja minna ja kujutluses end seal päikseloojangut vaatama mõelnud olen?!
C: Kui oled tahtnud, siis minegi. Mis selles siis halba on? Kasuta võimalust, ära piira ennast mingi valehäbiga!
B: See pakkumine tundub nii ühemõtteline suunas, mille ajamisest ma temaga huvitatud ei ole.

B: Aga lähme ratastega, väike trenn kulub enne kevadist rattamaratoni marjaks ära. Ja rattasõit välistab palju kahtlasema autosõidu.

A: Ratastega? Seda tasub mõelda. Ausalt öelda, ega süda hakkab ikka puperdama küll, kui sind näen. Armas oled.
B: (Naeratan. Vaikin.) Ma ei mõista endiselt reageerida sellistele avaldustele valede inimeste suust. Üks hea inimene õpetas kord vastama: Sama armas kui sa isegi. Siiski oleks selline vastus praegu liig paljulubav. Äkki võtabki sõna-sõnalt. Tähendab, ta on armas nagu paljud inimesed on mulle armsad, aga see veidi meeleheitlik ilme ootaks nagu kõike või mittemidagi.
C: Häh, oled sa ka mühakas. Võiksid ju inimest tunnustada julguse eest oma tundeid jagada.
B: Kas see ongi oma tunnete jagamine? Oma tunnetest rääkimine meesterahva moodi? Kas ma peaksin sinna midagi parata saama, et ta niimoodi tunneb? Peaks jah julguse eest tunnustama, aga kuidas? Äkki kukub ikka välja nii, et ma annan talle mingit alusetut lootust...

A: Tule siis ruttu tagasi ja kohtume varsti, eks ole.

Miks paneb selline olukord mind end kehvasti tundma? Olemine oli kohe päris paha. Ta on mulle väga vajalik, tema erialal ei usalda ma kedagi rohkem. Aga nüüd ma kardan tema juurde minna.

Sündmused, mis tunduvad olulised, esmapilgul, kipuvad kuhjuma. Kui suudaks neist mõelda kui ebaolulistest, kas see võtaks pinget vähemaks?
Kui suudaks mõelda, et töökohavahetus ei olegi nii oluline, et algul on see lihtsalt nagu üks osa (no nii pooleaastane...) ellujäämiskursusest, oluline on hoopis see, kuidas ma suhtun võimalusse sõita jalgrattaga läbi lörtsiselt öise Tartu.
Kui suudaks mõelda, et lahutus on ainult üks vabastava hingamise vorme, peale mida ei saa enam hullemaks minna, ainult paremaks ja et oluline kohtumine oli juba ära, ülikooli raamatukogu haruldaste raamatute osakonnas väga varastel 1990ndatel, kui üks poiss täitsa niisama juttu tegi.

Et see nii siiski pole, tõestab mu haige aju, mis saadab unenägusid, milles haarab mind vastupandamatu soov lõigata kreissaega seinast välja (lahutus!!) 18 glasuurplaadi suuruseid tahvleid endise töökoha tualettruumis.

Osalesin reality-suhtedraamas.

Mitte et ma enda elus neid ei korraldaks, aga noh, siis olen ma ju peategelane ja sel on palju suurem õigus ja võimalus näha asju ainult oma mätta otsast ja olla ebaõiglaselt ebaobjektiivne. Eile aga pühendati mind etendusse kõigi kolme mulle tegelikult sümpaatse peaosalise poolt.

Algul need kaks, kes koos käisid, said ausalt ja südamlikult välja öelda, kuidas kolmas, kellest seetõttu lahku pöörati, nendega inetult käitunud oli. Eks oli mulgi oma ettekujutus kolmandast ja oma eelarvamuses kujutasin elavalt ette, kuidas kolmanda käitumine välja näha võis. Nii temale tüüpiline, kuidas võib kallist abikaasat peetida ja tema tegutsemisvabadust piirata, me elame ometi vabal maal! Nad ütlesid, et kolmanda süüdistused olid absurdsed, et ta kujutab endale asju ette ja sellepärast on temaga väga ebameeldiv kui mitte võimatu suhelda. Ta solvas meid!

Siis saabus kolmas ja õige pea irdusid kaks esimest seltskonnast. Kolmas nentis seepeale nukralt, et nii juhtub juba viimased paar-kolm kuud, ega sellele kätt ette ei pane, aga hea, et ma sain neile oma arvamuse välja öelda. Võib-olla tuleb kasuks, et pean töö tõttu mõned kuud nagunii eemal olema ja ei saa niimoodi oma vingus näoga asja hullemaks ajada. Võib-olla see läheb kõik mööda. Jama on selles, et võib-olla peab jälle otsast peale hakkama oma eluga, jälle kedagi otsima hakkama, aga piisavalt vana ka juba... See on nii tüütu! (brrr! Selle koha peal tabas mind isiklik déjà vu). Miks üldse peab keegi olema, küsisin mina. No ikka tahaks ju, et keegi armas hooliks ja ootaks ja oleks kedagi kallistada... Minu isiklik draama sõitis seepeale mälu süvakaevandusest paljude sarnaseid tundeid täis vagonettidega kolisedes kohale.

Mida mina tunnen? Tüüpiliselt tunnen ma mahajäänutele kaasa, ka need harvad korrad, kui ma ise kellegi maha jätnud olen (seda valusam lahkuminek on).

Kuid kuidas muudab näiteks lugejate suhtumist sellesse elutüüpilisse olukorda tõsiasi, et kaks esimest asjaosalist on naised ja kolmas mees?

Kuklipalavik, põhjustet kahest suurest tahvlist sokolaadist viimase 24 tunni jooksul. Kerge talvemase, tea, kas väike xanaxi-kuur oleks kohane?
Eiei, mind ei eruta mitte niivõrd uudised teadusilmast ehk see, et Eesti Teadusinfosüsteemi hulluks ajamiseks on meie töögrupi vaimne kapatsiteet täiesti piisav. Edaspidi oleks paslik teadussaavutusi hinnata muidugi selle alusel, kes suudab oma aruandmed ja taodeldused süsteemisse kavaldada ja kes mitte. Kes sees, see sees, kes väljas, see väljas.
Tagajalgadele ajab histrioonseid tüüpe ikka tähelepanematus. Ma ei pannud enda tundeid hoolikalt tähele, ignoreerisin kontakti ja toppisin Buratino pikka teravat nina igale poole. Loomulik, et see Buratinole ei meeldinud. Neelas suurest ehmatusest kuldvõtmekese alla ja võeti piiril väärismetallide smugeldamise eest kinni.

Ahjaa, sõbrapäev. Mürakarudel on selle koha peal "punaste tagumikukujuliste vidinate kinkimise päev". Hakatuseks otsisin välja südamekujulised piparkoogivormid (4 tk, XS-L) ja vormisin nende abil kõikvõimaliku ning -võimatu hommikusöögimaterjali. Pudruhelvesteni asi siiski ei läinud. Ja vedelikud ei tahtnud hästi vormis püsida. Hiljem sõin ära kingitud martsipanid, aitüma kõigile kinkijatele! Trintsul oli ülemäära kena ja südamlik kaart tehtud. Bella vaatas oma pruunide silmadega erakordselt südamlikult otsa. Vedelesin südamest koos sudokuga voodis ja tundsin, kuidas seljapaid on täpselt kere mööda.
Ma tahaks olla surikaadi nahas.

Jahindusgeograafiat: Vändra metsas Pärnumaal jahiti ennist karusid. Jõgevamaal Saare, Kungla ja Torma valla piiride ühinemispaigas lastakse praegu hunte.