Mis aga punki puutub, siis mina ei tea, mis see punk on. Pole teadnudki. Saan aru, et atonaalsest ühetoonilisest karjumisest tähtsam on sõnum. Ja see, mis silma jääb, on välimus, millega luurele minna ei maksa. Üks totaalne muutumine viimase aja muutumismängude seas juures. Tähelepanuväärne seegi, et nõuka-aegsele leidlikkusele välimuse saavutamises on lisandunud kapitalismi hüved kulinate, laialt müügilolevate eri mõõdus kettide ja ketsikultuurimoe näol, ohtratest soenguvahenditest ja meigivõimalustest kõnelemata.
Allusin provokatsioonile laulda Singer-Vingeri lugusid Singer-Vingeri saatel ja seda ma sain. Ja Propa. Pille-Riinist ja hüperboloidist rääkimata, need kannataks mumeelest isegi üldlaulupeole saata. Siiski ma ütleks Volmeri sõnadega "ilus oli olla selles imekaunis kohas, kahju ainult et ei juhtund miskit erilist..." No pauerit oli ja tossu oli ja võimsust oli ka (mis millegipärast ei suuda viimasel ajal enam muljet avaldada), aga ... või just sellepärast! Päris-punkareist on kahju, kui mingid wannabe-punkarid nende õilsa idee kogemata ära lörtsisid. Sorry, aga mul oli lahe kord elus punkar olla ja kord elus põhimõtteliselt ja teadlikult "mustalt" laulda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar