iga viimase kui geeni ära Geenivaramule. Ursula küll soovitas mõned endale jätta, aga hea doonor annab ikka kõik, mis tal hinge taga on. Raske ta ju oli veenist verd kätte saada, aga ka see olevat geneetiline eripära. Paari nädala eest veredoonoriks saada ei õnnestunudki, sooned pidada liiga peened olema.
Siiski oli läbi vihma ja külma ja libeda kodu poole astudes meel ütlemata rõõmus. Et Tartu on täpselt selline nagu ta on. Et sügis on täpselt selline. Et hing on sees ja süda lööb nagu vaja. Et nädalavahe möödus kallite sõprade seas, joovastudes rõõmust ja naerust ja laulust. Milleks alko, kui on olemas Indla?
Elu võiks olla lill küll. Nägin und, et kohtusin Mehega. Ta polnud ükski mu tuttavaist. Aga esimesest hetkest peale oli tal omamoodi lähedane ja tuttav vaist. Mitte ammutuntud, mitte tundmatu ja võõras, mitte tüütuseni muutumatu, mitte ehmatavalt heitlik.
Loomulikult on 50:60 tõenäosus, et minust võidakse valesti aru saada.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar