K: ma olen illlgelt pettunud. Et kuigi väga visalt, hakkasin ma vaikselt sinu peale lootma ja sinuga arvestama ja järeldus ikka sama – ei maksa kellegi peale loota! Väga vihaseks ajab, et ma ka kuidagi ei õpi!
M: peale mõõna tuleb jälle tõus
(Mäh? mismõttes peaks mind kuidagi aitama või lohutama lause "peale mõõna tuleb tõus"?)
Võtame tagasi, teeme uuesti ja sobivamate osatäitjatega: minu parema ja halvema minaga.
K1: ta kordab seda nagu mingit segast mantrat, et "peale mõõna tuleb tõus"… ei tea, kes seda uskuma peaks?
K2: mina ootan seda tõusu siiamaani ... peaasi, et siis muidugi laine yle pea ei lööks. ega keegi pole öelnud, et tõus ohutu asi on
K1: vat see oli hea kild praegu :D see läheb annaalidesse
K2: a eks mul ole kogemusi ka. tõusulainega eriti. tuleb ja paneb sellise laksu, et tykk aega oled oimetu ja kosud.
Nõuka-ajal, kui need pühad olid keelatud, siis ma teadsin küll. Siis olid need munapühad Tallinna vanaema juures. Või ka Tartu vanaema juures. Igatahes munapühad või siis ka lihavõttepühad, kuigi paastu meil ei peetud ja ega mulle jäi ka hämaraks natuke, et milleks sellele liha võtmisele nüüd nii palju tähelepanu pöörata. Need pühad seostusid eriomaselt ainult teatud toitudega ja piduliku söömalauaga (mis teinekord kattus Tartu vanaema sünnipäevaga), sest kingitusi ei olnud kombeks (minu mälu mööda küll). Ettevalmistused olid ka tähtsad. Kunstnikumeelega ema rõhus erinevatele munavärvimistehnikatele, mis olid looduslähedased vaid osaliselt. Lisaks sibulakoortele, tangudele, värvilistele lõngadele ja kohviubadelepuistati teinekord märjale toorele munale või sinna sibulakoorte vahele enne mässimist ka veidi sünteetilisi riidevärve. Kui siis muna juhtus keemisel katki minema, oli munavalge kõik riidevärvist soonestikku täis… Tallinna vanaema juures kingiti mulle teinekord ka Soomest saadetud šokolaadimune või –jänesed, Tartu vanaema juures aga imetlesin Saksamaalt saadetud pühadekaarte, mil jänesed sekeldasid pesadesse värvilisi mune viia.
Saksamaa sõprade käest korjasin üles ka hilisema tava peita oma lastele aeda korv pühademaiustega, kuid just neil kevadetel, mil tibid parajas eas olid, juhtusid munapühad erakordselt varajasele porisele ajale. Igatahes ma ei mäleta, et mul oleks õnnestunud korvi ja eraldi suuri maiustusi sisaldavaid papist pühademune peita rohetavate rohuliblede vahele või vähemalt kuivanud mätta peale.
Lihavõtte mõte sai selgeks ülikoolis etnograafiat tudeerides. Talupoeglik elutsükkel sundis kevadel pidama paastu, kui oli lootust kariloomad kuidagi ületalve pidada ja neid loomasööda liigvaraselt lõppedes maha ei tulnud tappa. Kala ehk sai veest kätte, siis söödi neid, kuni kana taas munele ja lehm lüpsile tuli ning loomset valku juba jaguma hakkas.
Kuid tänavu, üleüldiseid eksistentsialistlikke mõtteid mõlgutades tahtsin saada aru just ülestõusmispühade filosoofilis-moraalsest ja religioonipsühholoogilisest mõttest. Lihtsamalt, leida vastused küsimustele nagu: mida ma oma hinges neil vabadel päevadel pühitsema peaks? Mille üle ma rõõmustama peaks? Kuidas saab ühe mehe märtrisurm lunastada terve inimkonna? Ja milles peitub siin lootus?
Uuringut alustasin juba neljapäeval. Küsitletuteks said:
N, kes lisas oma käsitluse kannatusaja ning suure reede kohta ja täiendas oluliste nüanssidega küsimustikku – usutunnistuselt pigem agnostik nagu minagi ja teadmiste poolest teoloogia vallas samavõrd võhik;
A, kellega jagasime rasket jumalavallatut ja usulisest praktikast puutumata lapsepõlve, kuid kelle hilisemad õpingud ja maailmavaade on tugevalt mõjutatud evangeelse luterliku kiriku poolt;
H, kesk- ja kõrgkoolis teoloogiat õppinud kolleeg, usutunnistuselt miskit sorti protestant;
M, lapsest saati suhteliselt aktiivselt tegev apostliku õigeusu kiriku juures ning õppinud pastoraalteoloogiat.
Neljapäeval töölt pikkadele pühadele minnes jäin kimpu küsimusega, et mida soovida selleks esimeseks vabaks päevaks reedel? Eeldades, et tegu on kannatusaja viimase päevaga, soovida „Head kannatamist!“? Mida üldse Suurel Reedel pühitseda? H õppinud inimesena ei saanud ka aru, mistarvis see päev meil vaba on, kannatusi hullunud arvutisüsteemidega jagus talle selletagi. Pikad kiriklikud pühad on aga tema arvates kehtestatud selleks, et paganlikke pühi (vt eespool rahvakalendri seletusi) summutada uute traditsioonidega - puhas võimuvõitlus!
++++ I intervjuu
M: kannatas ennekõike Kristus. reetmise, mõnitamise, ebaõiglase kohtumõistmise, piinamise ja lõpuks ristisurma. see on endassesüüvimise ja alandlikkuse nädal...
K: no aga kuidas seda nö kodustes tingimustes kõike nüüd pühitseda?
M: see on igaühe jaoks individuaalne kui palju keegi sellega tahab tegeleda. nädal ise ongi kasinuse ja loobumise nädal.
K: ma olen väga kasin old ja paastunud ja puha…
++++++
Suure Reede hommikul jäime N-ga 3 tunniks filosofeerima - ikka selle suure kannatuse teemal. Et mida tähendab 'on meie patud lunastanud' ja mis üldse on patt ja mis on selle kõige psühholoogilis-sotsiaalne mõju. 2 uskmatut või agnostikut võivad teadmatusest ikka igasugu asju kokku fantaseerida. N näiteks tuli välja ideega, et Kristus keeras juutidel lihtsalt paasapühad tuksi.
Minu poolt oli analüüs lingvistiline. Sest mind ei kõneta endiselt eestikeelsed piiblitõlked - sõnad on nagu emakeeles, aga aru ei saa mitte muhvigi. Ingliskeelne ja soomekeelne - hoopis teine asi. Kuid sisuliselt on see lunastamise teema endiselt arusaamatu.
Meeleolu hoidmiseks kuulasime Cyrillus Kreegi "Reekviemi", mis ju kaunis tükk on ja kenasti asjakohase mantrana kummitama jääb.
++++ Vaiksel laupäeval jätkasin I intervjuud.
K: mul on siin väike, ei, suur religioosne küsimus ikkagi. kuidas saab ühe mehe märtrisurm teisi lunastada?
M: Kristus näitas teed, see on asja põhimõte. rahvas ei kuulanud Jumalat enam
K: aga hakkas siis rahvas sellest rohkem kuulama?
M: Kristus oli kuulekas Isale, surmani. samas, inimese allumatusega Jumalale tuli surm maale, Kristus võitis surma ja oma eluga ostis inimesed vabaks .. kui nii öelda
K: sõber, su sõna on hämarad... ma ei suuda mõista neid
M: mõned asjad ongi rasked mõista... ka mulle. ja teatud asju ma võtan nii nagu nad on... ma ei oska ka seda päris lõpuni lahti seletada... ning surma teemaga tundub mõttetu tegeleda, kui oled noor
K: minu peamine küsimus täna õhtul: mida ma peaksin mõistma, et homme rõõmu tunda?
M: Kristus, kes oli surnud, on võitnud surma ja elu läheb edasi, teisel kujul... mul on endal arvamus, et seda saabki lõplikult mõista alles peale surma... sinnamaani on see ainult teooria, millel pole raudkindlat tõestust.
K: no siis pole jah miskit teha... aga mille üle sina homme rõõmustad?
M: seda on natuke raske seletada... aga neil päevadel tekib lihtsalt kirikus rõõm. nagu täna... oli ilus teenistus... rahu, rõõm.
++++ II intervjuu, mõtteühtsem
K: ma siin hingepiinas religioossetel teemadel. et tahaks täiega aru saada ülestõusmise mõttest, eriti sellest, et kuidas saab ühe mehe märtrisurm kedagi lunastada? et mida ma oma hinges pühitsema peaks?
A: teoloogiliselt võiks asjast aru saada nii: jumal lõi maailma ja inimese. inimene aga igavene patukott, unustas jumala ja tegi sigadust. jumal karistas, veeuputas, aga ei midagi, varsti jälle jama. siis otsustas enam ei uputa. siis mõtles, et saadab oma poja inimesena maa peale, et inimesed ka nagu tema oma lapsed. idee selles, et oma poeg on inimene.
K: aga ikkagi, märtreid oli enne ja pärast, kuidas tema üksi kedagi lunastas? ja mis mõttes lunastas?
A: poeg hea, õpetab, aitab inimesi, aga ikkagi jumala poeg. märterlus selles, et sureb mingi idee nimel. lunastus selles, et päästab kedagi. st idee, et jumal laseb oma pojal surra selle pärast, et inimesed võiks olla juba ette oma sigadustest puhtad, ja võiks olla jumala poolt õigeks mõistetud.
K: kõlab kuidagi äraspidiselt
A: no kreisi jah, aga see ju juudi värk - jumal ei saa niisama andestada, peab ohvri vastu võtma. vana testamendi ajal oli üks karistus teise järel, et inimene võtaks õppust. siis aga jumal, kes vajab ohvreid teatavasti, otsustab, et ühtlasi ohverdab ja samal ajal võtab vastu mega ohvri - oma poja inimeste eest. et inimeste sigadused oleks ette andestatud
K: ma mõtlesin, et siin juudi värgist edasi mindud... et tahaks ka nagu millegi üle rõõmustada, aga ei saa aru, mille üle siis seekord või eriti seekord
A: noh rõõm see, et kui tunnistad pattu ja usud jumalat, siis ei pea kartma, et põrgus põled. VT ajal saad karistuse, mille oled ära teeninud.
K: noh... ma ei tea, miks ma põrgus põlemist ei karda? kardan hoopis rohkem hingepiinu eluajal.
A: no see juba teine teema ja üks teoloogia suundi, et tegelikult ongi põrgu inimese eluajal südametunnistuse piinade näol. et kui süda puhas, siis põrgut pole
K: aga inime ju a priori patune. sest pärispatu-värgist on veel raskem aru saada
A: see on see aadama-eeva värk: et sõid keelatud puust ja sellega on kogu inimsoo patuga märkinud
K: sedand küll, aga kui aadamat-eevat isegi võrrelda eneseteadvuseta lastega, kes keelust üleastumise järel said eneseteadvuse ja samas jäid muretust elust ilma, siis mumeelest tähendab see lihtsalt, et tuleb vastutama hakata ja eluga edasi minna. milles see patt siis?
A: ma mõistan seda nii, etkoguVT aja lootis jumal inimese ümberkasvatada, aga siis mõistis, et pole kasu, jääb ikka lontruseks
K: aga muidugi, kui sellest arvata, et inime jääb lontruseks, siis muidugi, on tema patune
A: vaata see on mumeelest Platoni koopamudeliga seotud ja patt on see, et ei uskunud, et lihtsam on ilma eneseteadvuseta
K: „see ka mõni patt!“ :D
A: patt on lihtsalt vale tegu, oma elu raskemaks tegemine
K: ja inime teeb jumala meelest sünnist saati valesid tegusid? kus see lootus lunastusele siis on?
A: ta ei looda enam teda karistades ja hirmutades ümberkasvatada, vaid annab ette andeks. aga nagu juudi kombele kohane vajab selleks enne ohvrit. ideeks teada anda, et on leppinud inimesega sellisena ja soovib, et inimesed seda ohvrit ja ohvri vastuvõtmist hindaks. sellest rõõm, et tegelikult ei lõppenud kõik koleda surmaga, vaid ülestõusmisega. see oli sümboolne akt.
K: miks see mulle küll kuidagi hinge ei lähe?
A: ma ei saa ka öelda, et mulle läheks. kuigi idee poolest võiks ju olla kergendus: tead, et sind tingimusteta armastatakse ja see jumala ohver on märk sellest, et ta on lõpuks loobunud tingimusi esitamast ja võtab inimest sellisena nagu ta on
K: aga ega inimesel sellest kergemaks lähe, sest siga keeratakse endiselt nii endale kui teistele
A: ega inime, kes teab, et teda armastatakse vähemalt kellegi poolt tingimusteta, ei muutu ju põhimõtteliselt ka sellest paremaks inimeseks, aga tal on vähemalt teadmine et kusagil on keegi... st. inimese loomus ja kellegi armastus ei ole omavahel lahutamatult seotud.
K: ja see konks, et kui pattu ei tunnista ja end ei paranda, põled ikka põrgus ;)
A: mul arusaam, et see patutunnistamine on põhimõtteliselt tunnistamine, et ma pole täiuslik ja teen alalõpmata vigu. mida iga arukas inime ju teeb. ja võime endale ka seda ebatäiuslikkust andeks anda
A: ma juba ammu ei usu ega arva, et jumal oleks kusagil kaugel. ma arvan, et ta istub meie sees – peas - ja juhib me elu just nii, nagu me ise seda teeme
K: see on ka minu kreedo, ma arvan
A: ses mõttes anda oma elu jumala kätte oleks see, et lülitan automaatpiloodi peale ja ei juurdle lõputult, et miks ja kuidas ja mis on parem, vaid lasen elul end juhtida lootuses, et see jumal minu sees aitab intuitiivselt vms teha õigeid valikuid. aga lunastuslugu läheb ka sellega kokku: et kui nn jumal on sinule andeks andnud ja oma poja ohverdanud, siis see tähendab, et ei ole õigust ise enda üle kohut mõista. st. jumal minu sees on mulle andestanud, aga mina ise ei taha seda uskuda. ses mõttes polegi vahet, kus see jumal asub.
K: aga ikkagi. kui jumal on minu sees, kes siis homme üles tõusma peaks ja mille üle rõõmustamisele pürgida?
A: see ju kõik sümboolne lugu: rõõm sellest, et päriselt ei surdud, aga andestus on ikka.
K: ei surdud siis päriselt või?... ei, see on loll küsimus, vaidlustada paradigmaatilist ja narratiivset aksioomi...
A: ähh, no surdi, aga ärgati üles, ses mõttes. ja rõõm sellest, et jumal on ikka vägevam surmast
K: oijah... mis teavad elavad surmast, neil on vaid lein
A: just, seepärast elavad sillas ongi kui surnust keegi ärkab ja selgub, et sel on võim surma üle
K: et võivad jätta oma leina kus see ja teine?
A: või ka et võivad uskuda, et surm pole lõpp.
K: usk hauatagusesse ellu? või reinkarnatsiooni?
A: noh vaata - püüa seda olukorda kujutleda nii, et on üks inime, kellest väga hoolid. siis selgub, et ta läheb ennast ohverdama selleks, et teisi inimesi päästa ja saabki surma ja siis selgub korraga, et ta ärkab üles ja ütleb, et tegelikult elan ma edasi. ma pole kaua siin maa peal, aga teispoolsuses kohtume
K: nyyh!
A: et selgub, et keegi teab, kuidas asjad tegelikult on ja mis saab pärast surma jne. see on iseenesest ju vägev, kui nii oleks
K: jah...
A: aga mis puutub nendesse pühadesse, siis ma ka ei suuda seda lugu pühade kontekstis uuesti läbi elada, st. mind ei liiguta
K: aga vähemalt on ilus ilm ja puhas õhk, mille üle rõõmustada.
Postituse pealkiri on laenatud kallilt ak! emalt, kes sellega meid rebaspõlves väga selgesõnaliselt ohjas. Kindlasti oleme kõik lapsepõlvest saati kuulnud suuniseid nagu "Käitu korralikult!" (aga kuidas on korralikult?) "Ära nii käitu!" (aga kuidas nii, kas ma sain ikka õigesti aru, mida ma valesti tegin?!) jne ...
Täna tegin jälle selle strateegilise vea, et läksin läbi raamatupoe. Ja külge kleepis end täiesti kuldaväärt raamat, mis jagab terve rea kasulikke näpunäiteid käitumise kohta - Julia Sviyashi "Kuidas kiiresti ja lihtsalt rikkuda enda ja teiste elu". Võtkem näiteks see: "Meie maailm on lausa uppunud nõuannete, metoodikate ja instruktsioonide merre, kuidas saavutada õnne ja edu. Aga tehnoloogia, kuidas põhjustada kannatusi, on jäetud tähelepanuta. ---- Tegelikult tegeleb inimene kogu elu sellega, et leiutab lugematul hulgal viise, tehnoloogiaid ja kavalusi, mis hoiavad teda õnnest eemal. " Ja mis peamine: "Inimene pole loodud täielikuks õnneks. Järelikult ta pole huvitatud suurema osa oma probleemide lahendamisest. Vastasel juhul oleksid kõik juba ammu õnnelikud." Või mõned näited pealkirjadest: "Teie ebaõnn on teie endi kätes!", "Kuidas endas lõplikult pettuda", "Kuidas ennast haigeks teha", "Millele raisata elu ja aega". Peamiselt kõnetas mind esimesel sirvimisel lause lk-l 9: "Ja isegi kui filmil on HAPPY END, siis just sellega film lõpebki! Pärast õnnelikku lõpplahendust pole lihtsalt enam midagi näidata, sellist süžeed pole kellelegi vaja." - see asjaolu on mind kogu elu häirinud, sestap otsustasin kiirelt raamatu soetamise kasuks. Raamat on lihtsate ja efektiivsete harjutuste kogumik. "Ja mis peamine, need ei nõua eneseületamise piinarikkaid pingutusi. Teil on kõik juba olemas, vaja on seda lihtsalt teadlikumalt kasutada." Triviaalsed tõdemused nagu "kannatused, üleelamised ja pikaldased depressiivsed seisundid on teie nii-öelda looming" esinevad raamatus ka, kuid vürtsitatud ohtra äraspidise ja musta huumoriga, millest lausa pritsib rõõmu inimliku hädaldamise, muretsemise, probleemitekitamise ja õnnetusetunde üle. "Tujurikkujate" käsiraamat ühesõnaga, mis pakub ohjeldamatult ainest nii äratundmisrõõmuks kui -kurvastuseks. Ja tõhusalt toimivat iroonilist eneseabi minusugustele, kes ei tea, kuidas käituda.
eksole, kui on ometi üks suht hästitoimiv minister, siis mingite parteisiseste jageluste pärast teda välja vahetada on täielik raiskamine riiklikul tasandil!! noh, vastik tunne on eelkõige väärtushinnangute kriisi tõttu. oravad on selleks, et riigi raamatupidamine oleks korras ja majandus püsiks. pean lugu kainelt mõtlevatest inimestest, kes jäävad ausalt oma ratsionaalse maailma piiridesse. nad on riigi püsimiseks ja juhtimiseks stabiilsel kursil. aga riigil on vaja juhtimises ka inimesi, kes riigile mõtte annaks, hoolitseks aadete, ideaalide, väärtuste püsimise eest. minule oli selliseks seltskonnaks Isamaaliit, ma valisin neid just ja ainult selle pärast.
M: ning seda rõõmu hinge tahaks minagi, kuigi viimasel ajal valitseb hinges hoopis rahutus ja rahulolematus K: miks rahutus ja rahulolematus? M: oh.. kes seda täpselt teab.. K: sina tead M: eks on asju mida tuleks muuta ja asju millega leppida.. ning kõigest sellest tuleks eelnevalt aru saada K: no mai tea, kas sinu jumala juures selline palve aitaks ;) M: minu jumala? Hmm… kas mul on jumal? K: ikka on. mis paneb sind arvama, et ei ole? see mõttekaaslane, kes ütleb sulle, et see ei olnud praegu hää ja see jällegi ole suurepärane? M: mul on tunne, et aeg-ajalt tulevad mõned inimesed, kes suudavad selle suure seina sisse, mis on inimese ja jumala vahel, teha väikese augu või tillukese akna, kust paistab jumalikku valgust, kuid siis tulevad järgmised inimesed ja panevad selle akna hoolikalt kinni ja katavad religiooniga.. K: jah, see on tuttav tunne M: jumalaid on tulnud ja läinud, kas sellepärast on jumal surnud? K: põle surnt, sest põle sündinud, on üks ja kogu aeg ja kõiges M: me valame jumala vormi, mis meile meeldib, kuid see ju ei tee teda selliseks K: nuh, see on see inimeste pöörane terviklikkuseihalus, mis mumeelest jumala juures läbi ei lähe. nimetagem seda siis Kõiksuseks M: ... me oleme targemaks saanud ning avastanud, et taevast edasi on kosmos ja et universum on üüratult suur.. K: nii on vast lihtsam aduda, et vormi valamiseks on inimene väeti M: ... ja siis arvame, et kuskil on üks taat, kes meiega kõvasti tegeleb.. K: päris pöörane idee, kas pole ;) ja äärmiselt piiratud kujutlusvõime M: ... noh.. oma aja kohta oli see piisavalt progressiivne. mitmest tehti üks.. K: ma loodan, et piiratud kujutlusvõime on samasugune kübe Suurest Plaanist nagu mõningad taotlused jumalat monopoliseerida M: mnjaa.. monopol on seda parem, mida kõrgemal sa seda haldaval püramiidil asud K: no aga milleks Kõiksusele püramiid? M: tipust on hea vaade.. K: seda püramiidi on vaja ju ainult inimestel. vohh, sa aitasid mul tulla heale ideele: minu jumal on nagu väikestviisi suhtluspartner, vahendaja, kes suudab teha hoomatavaks ja inimlikult talutavaks kõiksusetunnetuse. ma ei personifitseeri teda parraka taadina, üldse ei tee teda inimesekujuliseks, see on selline mentaalne suhtluspartner M: sparringupartner K: ei, mitte päris. pigem nagu sõber ikka. meil ei ole võistlevad suhted M: noh.. ta on sinust parem "mängija", kuid aitab sul areneda mängides sinuga, kuid sinu tasandil… mitte võistluse, kuivõrd arengu mõttes.. K: siis peaks meil ikkagi olema üks ja sama eesmärk: mäng (Elu) võita, aga see ei ole nii. see on minu eesmärk, aga tema ei ole mängija. noh, ühesõnaga, seoke see minu jumal on, kes aitab mul suhtes Kõiksusega toime tulla: et ma selle suurusest ei muserduks ega teisalt ennast sellest ülbelt ülemaks ei peaks. mis võib ka juhtuda, kui näha ainult pisidetaile ja arvata, et need on tühiasi M: vajalik sell K: väga vajalik sell. aga tema ei ole see, kes mind karistaks või näppu viibutaks ja "häda ja viljaikaldust saadaks". sestap mul ongi selline palve, et ma saaks aru, mis sõltub minust (minu tegudest ja ostsutest) ja mis mitte M: oo.. kas sa mõtlesid selle palve ise välja? K: ei, niipalju nutti mul küll ei ole. ma ei tea täpset autorit, aga erinevates sõnastustes olen kohanud seda mitmel pool
neljapäev, 22. juuli 2010
K: sellistes asjades olen kuidagi paratamatu ... romantik on liiga romantiline, idealist liiga kompromissitu, maailmavalu liiga valus... mingi igatsus kõiksuse järele? M: hmm.. mingi igavene toetuspunkt universumis? K: pigem taotlus leida ühine toetuspunkt nii mikro- kui makrokosmose jaoks, et saavutada tasakaalu enda ja kõiksuse vahel? ei, tasakaal ei ole õige sõna... M: see on normaalne.. kuna üks asi on kindel siin maailmas, et maailm muutub, siis tekib inimesel vajadus millegi püsiva järgi, millegi järgi, mis ei muutu tuhandeid aastaid enne meid ja pärast meid... sellises olukorras on võetud käiku jumal.. teatud seltskond väidab, et religioon on lihtsalt ellujäämissüsteem.. miski mis aitab meil edasi elada, sellele toetuda, miski mis ei muutu. alguseta ja lõputa, hävimatu K: jah, sellist kindlustunnet on inimesel põhimõtteliselt vaja, olgu siis religiooni vm kujul. lihtsalt ma arvan, et mu isiklikus väikses maailmas on tugevate emotsioonide lülitiks igatsus. kui on igatsus, siis pole tasakaalu. see mingi käsitamatu ilmaolekutunne, paaniline otsimine omaenese sisemuse pimeduses. M: kui inimese sisemaailm on väike, piiratud kindlate piiridega (kasvõi religioon), siis on tema maailm täidetud, ta teeb kõike korra järele ning ei vaeva oma pead miks asjad nii on, milleks sellised reeglid, mille järgi ta elab. kui inimene mõtleb ja arutab maailma toimimise üle, unistab, igatseb "kauguste ja kõrguste" järele, laiendab oma silmaringi ning ei piira ennast reeglite ja seaduste rägastiku maailmaga, siis sisemaailm avardub. kuid kahjuks on seal ka üksindus, kui näeb kuidas teised istuvad oma turvalistes "kastides". vähemalt mulle tundub nii.. K: jah, see on üsna sarnane mõte, v.a ses osas, et "teised" ei pruugi sugugi istuda "kastides", vaid olla samuti otsingute teel või siis hoopis leidnud oma otsingute tulemusena mingi oma tee või rahu, aga ometi on nad teised ja jäävad kaugeks M: nõus. paradoksaalne on, et mida targem on inimene, seda keerulisem on tema elu, mida rumalam, seda lihtsam. K: ma ei teagi, kas see tuleb tarkusest sellises üldlevinud tähenduses... ma kahtlustan, et see on mingi muu isikuomadus, mis selle näriva igatsuse ja tunnetusvajaduse tekitab või mõni tähtkuju, mis sihib kogu aeg kuhugi tundmatusse kaugusse ;) M: hmm, rahulolematus, et magavale kassile hiir suhu ei jookse.. kindlasti. see ikka rohkem vanarahva tarkus, kuid vahel pakub elu ka võimalusi, enamasti pisikesi. K: kummaline on see, et tagantjärele tundub, et uskumatult palju hiiri on suhu jooksnud samal ajal, kui ma ise ainult unistanud ja igatsenud olen. aga need ei ole üldse need hiired, millest unistanud olen. samas, paljukest ma jahti pidades neid igatsetud hiiri kätte olen saanud? M: kirikus on väide, et kui sa palud Jumalalt valesid asju, siis ta ei anna neid sulle armastusest inimese vastu. tuleb õigeid asju paluda. K: mul on tunne, et õigeid asju antakse ilma palumatagi. ainult endal ei ole seda tunnet siis, et on õige asi. M: osad asjad, mida tahad, tulevad kergemalt, teiste nimel tuleb rohkem tööd teha. ja mõnda ei saagi kätte. milline see üldine reegel on, seda ei tea keegi.. K: issanda teed on imelikud... või hoopis imelised... see on üks mõistatuslikumaid tõlkekonkse mu jaoks. eesti keeles oleks mõlemal variandil oluline tõlgendusvõimalus. minu jaoks näitab valik emma-kumma variandi vahel distantsi või lähedust usuga. imelikud = nii on, aga see ei puutu minusse; imelised = heakskiit ja jäägitu usaldus M: imelik on võõrastav.. imeline on imetlev, heakskiitev. ja eks seda fraasi öeldaksegi vastavalt olukorrale. K: imeline on vaimustav
Mitte küll Soomaa suurimates üleujutustes osalisena, kuid siiski Navesti peal 12 km distantsil võidukaks osutunud paatkond astub alles sõidukisse. Loodus oli. Ilus oli. Õhtul saunas oli jällegi väga lõbus. Rahvas oli väga tasemel. Mõni oli isegi üle taseme. Pärast jäin Viljandisse maha. Sest seal terendas üks auto.
üleüldse õue kolida on mõistlik mõte. las mustad nõud ja porised põrandad korrastavad end toas ise, inimestel pole vaja seda pealt vahti. meil pagesid loomad ka õue. kass pages lausa katusele. pärast ei saanud alla, nagu ikka. varsti helistas naabermaja loomakaitse ja teavitas meid, et meie vaene kassike on katusel. meie meelest on ta Darwini auhinda väärt, kui ise katuselt alla ei saa. linnukeste järele kahmates puult katusele kargamiseks on küüsi piisavalt, kräunudes poolde katusesse alla tulemiseks ka. jah, meil leidub majapidamises katusele ronimise redel. ei, me ei kasuta seda, kassi õpitud abitusest ei peaks inimesed õppima. paaril korral varemalt on kõrguskartmatud külalisesinejad tõesti ka redelit pruukides kiisukese alla toonud ja nii see õpitud abitus süveneb. sedapuhku kuulasime öö otsa kassikontserti. hommikul jätkus looma keelitamine. hirmsa kaeblemise saatel soostus loom lõpuks madalamale saunakatusele tulema ja sealt katuseluugist Kertu teda koukida üritaski. jälle jätkus elajal piisavalt küüsi, et katusest kõigest väest kinni hoida. kass on vist Pratchettit lugenud või ise leiutanud samalaadse tõdemuse, et "ega kõrgus ei tapa, maapind on see, mis tapab".
Kui ma neid õllesid Marguse jaoks ostsin, ei mõelnud vaid, et mälestuste jaoks… Ma mõtlesin, et ostan kohe 2x4 purki, siis jätkub talle kauemaks ja kujutasin ette, kuidas südaöösel tema lõõmava kaminaga tuppa laekudes võiks isegi ühe purgi ära mekkida. Läks aga muidugi nii nagu alati – inimene mõtleb, jumal juhib. Seekord oli jumalaks Londoni metrooremont, mis lasi mul sobivast Gatwicki ekspressist maha jääda ja hilineda tervelt 5 minutit lennuki check-ini. Mis mul muud üle jäi, kui huvitavaid assotsiatsioone tekitava nimega, kuid abivalmis firmast Skybreak hankida lähim ja odavaim võimalus saada tagasi kodulinna Tallinna. Antigi, 190 naela eest pilet Stansted-Tallinn ja juba hommikuks. Buss Standstedi sõitis 3 tundi läbi kolme lennujaama ja sisaldas endas närveldamist, kuidas ma kohapeal sõba silmale saaks – endal läppar tühi ja sull otsas. Margus teostas kaugseiret ehk saatis mulle sõnumeid, millised magamisasemed millise summa eest lähikonnas saadaval on. Aga ju pime väljas, õrna aimu pole, kuhupoole minna ja kuidas. Ainus hotellimüütaja lennujaamas väidab, et alla 100 naela ei saa ühtegi hotelli osta, ka neid, mida ma talle sõnumitest ette loen. Abivalmidus 0! Õnneks lennujaama infopunkt oli abivalmim, sest kui ma läksin enese (ja rüperaali) kogumiseks küsima, kust võib seinast pauerit ammutada, siis sain traagilise ilme abiga ka teada, et magada võib siinsamaski – (muumi)maja ööseks eal lukku ei panda ja arvukad istekohad täituvad ruttu lamajatega. Läpparile ammutasin jõu ja ennast lasin internetil kurnata – 1 naela eest sai võrgus olla tervelt 10 minutit! Elu sees pole näinud nii kiiresti tiksuvaid sekundeid! Aga peavalu järele ei andnud, ka peale 400 mg ibuprofeeni. Olin juba suhteliselt närb ja närviline, kui meenusid hetked, millal jäin magama nagu nott, poolelt sõnalt. Ilmselt ei ole ma eriline haruldus, et Une-Matil enesele uneliiva asemel alkoholi abiga mõjuda lasen. Peavalust lahti ja unerammestuse sisse aga praegu vaja oligi! Nööpisin lahti esimese 440-milliliitrise Caffrey’s (Irish ale). Sisises küll, aga veerand tunni pärast ei teadnud ma enam maast ega ilmast, unenägudest rääkimata. Paraku ei lasknud surev külg end sama kergesti petta ja poole kuni kolmveerandi tunni pärast oli ilus uni läbi. Vahtisin ringi kui kubisti portree, kõrvad-silmad-suu segi. Ega’s midagi, lennukini veel kõva kolm tundi ja und võiks ju olla, õllet on nagunii… läks teinegi purk joomaks, kuigi ega suu järgi ta mulle ikka pole… Selle eest oli Kidari saatnud sõnumi, et Tartu kaubamajas olla nähtud 0,33 l Sandelseid!! Noh, kui sama moodi jätkata, siis võin ausalt tunnistada, et oma 524 pudelit õlut aastas, nagu õigele eestlasele ette nähtud, joon ma ära ise.
Tallinnas, kodulinnas. Ehk Soome TV seda ka tuututas, aga et ma veel biitlitest eriti miskit teadnud ja vanemad ega muu lähikond ka ei erutunud (erinevalt näiteks Georg Otsa või Paul Kerese surmast umbes 5 aastat varem), siis jäi kogu juhtum isikliku tähelepanuta.
ikka Tallinnas, kodulinnas. Nüüd oli Soome TV-st abi küll. Piilusime tuuli ja ilmakaari, mõtlesime, kas tasub vihmaga välja minna. Tundsime hiljem kaasa nendele, kes sundkorras reservõppuste sildi all õnnetuse tagajärgi likvideerima saadeti ja palusime salamisi, et see kutse meie lähedastest mööda läheks.
4. Balti kett 23.8.1989
Vormsi saarel pulmareisil. Meretagune asi - kuulasime raadiost ülekannet, võtsime kahekesi käest kinni ja moodustasime ka täitsa tubli keti. Eks aeg näitas, kes oli nõrgem lüli...
5. Estonia uppus 28.9.1994
Kodus, Tartus. Hommikul laulsime Kertu 4. sünnipäeva puhul üles, läksid issiga lasteaeda ja mina jäin koju oma Mitsubishi rüperaali taha bakatööd kirjutama. Kella 10 paiku kööki minnes keerasin seltsiks raadio ka lahti... ja ei tahtnud tükk aega kõrvu uskuda. Vist helistasin kellelegi lähedastest, et kas olen mina anomaalse reaalsuse pilve sattunud või ongi kogu reaalsus selline. Sinnani olin ikka merde ja füüsikaseadustesse uskunud, et ka rauast ja vägagi suured laevad võivad vee peal püsida, kui just jäämäe otsa ei põruta - Läänemerel muteada jäämägesid polnud. Ja et kaasaegsetel laevadel peavad olema mitut-setut sorti päästevahendid ja veekindlad vaheseinad ja mis kõik veel... mida me kõik nüüd põhimõtteliselt tüütuseni oleme kuulnud nagunii ja leppinud faktiga, et merepõhjas see Eestimaa-nimeline valge laev ikkagi lebab koos uskumatult arvuka hulga seilajatega, juba enam kui 15 aastat. Selle traagilise sündmuseni olid nii laevahukud kui kummituslaevad kui Eestimaad päästvad igatsuste valged laevad kõik turvaliselt kauge ulme. Isiklikult õudseks muutis kogu loo see, et ainult kaks nädalat hiljem pidin reisima heakeküllet-Mariellaga heakekülletainult-Turu-Ahvenamaa-Stockholm jubeaga-öösel veeljubedam-kõigealumiseltekil. Arvake, kas ma silmad kinni panin...
6. Diana suri 31.8.1997
Pakun, et Tartus. Kertu pidi järgmisel päeval ju kooli minema ja eks meil oli mingi väike esimese-koolipäeva-erutus juba sees, sestap jäi printsessi surm meeletus-meeletus maailmas meeletu-meeletu kihutamise keskel meie väärilise tähelepanuta.
7. saabus aasta 2000
Täiesti traditsiooniliselt Tartus, oma kodus, koos suurema hulga sõpradega nagu tollal meil aastavahetamistel kombeks.
8. toimus terroriakt World Trade Centerile 11.9.2001
Tööposti otsas Tartus, Tiigi tänava õppehoones. Neeme hakkas umbes lõuna paiku mingit jama ajama nagu oleks meerikas mingid hullud vähe valesti rihtinud ja JFK lennujaama asemel WTC-s maanduda üritanud. mina ei tahtnud usku, sest kui Estonia puhul võis veel aru saada, et torm ja nii, siis veebipildilt oli näha, et meerikas puha selge taevas ja lustiline lennuilm. Enesetaputerroristidest ei saa ma siiani aru, päriselt. Aga fakti olen sunnitud juba uskuma selle aja peale.
9. Michael Jackson suri 25.6. 2009
Keegi veebisõpradest oli see kurjakuulutaja. Järelikult olin ma veebis sellal. Jälle ei tahtnud uskuda, sest eks ütle ju klassikud tavaliselt, et "kuuldused minu surmast on liialdatud...". No Jacko on klassika mu jaoks.
10. milline uudis jäi meelde eilsest päevast või mida tegid eile?
Uudiseid pold mahti lugeda. Liikusin mitmete rohkem ja vähem asustatud punktide vahel ning kannatasin külma ja ka kuuma (mis oli palju meeldivam kui külm). Hommikul varustasin reied ja sääred tavapäraste teksade all erakorraliste villaste sukkpükste ja etnopõlvikutega, ülajäsemed nii sõrmikute kui nahast labakutega ja kaalusin tõsiselt Pr-maal põlualla sattunud burka kliimakohaseks rõivaks kuulutamist Eestimaal, sest terroriste pold võtta, kellelt näonahka kattev kudum riisuda. Sõitsin taaralinnast kilulinna ja palusin seal iga 200 m järel poliitilist varjupaika võimutseva pakaseriigi eest. Lõin nirukeskuse kohmikus lahti translokaalse kunturi ja tegin tööd, kuni tuli kilulinna ametnik IS kellega koos suundusime Kreekamaa ametniku MK poole lõket vahtima ja viimaseid valitud punaveine tarbima. Mõlemad otsad linnadevahelises bussis jagasin mikrokliimat lavastaja ja kultuuritegelase MK-ga.
Kaderi Poonusträkk: ...sel päeval, mil Mike Tyson hammustas Evander Holyfieldi kõrvast tüki (28. juuni 1997)?
Jaa, ka mina olin seal, Zürichis, kaunis Shveitsi linnas, aga nii maailmavaadet ja elumõtet ruineerivaid uudiseid ma õnneks ei kuulnud. Sestap ka eranditult meeldivad mälestused inimestest, maastikest, veestikest, tudengielust ja arvutilingvistikast ;)
Nagu ikka, las teised ka pingutavad oma mälulihaseid nüüd: Kidari ja Ajuhaamer ja Kuutroll ja ...
Naerge, Indrekud, end ribuks - tänavu olin mina see, kes lõpetas sünnipäevapeo traumapunktis sõrme tikkida lastes :) Aga admiraliga ma ei kakelnud, lihtsalt klaas hõõgveiniga libises käest ning kukkus vastu lauaserva kildudeks hetkel, kui arvasin ta kinni püüdvat - kätte sain ainult killud...
kolmapäev, 18. november 2009
Kui olla päev otsa erinevail põhjusil totaalselt mures ja närvis ning isutusest mitte midagi peale kohvi ja õunamahla konsumeerida, siis muutub õhtuks ikka totaalselt jaburaks küll - see on nüüd kontrollitud. Mitte et jabur ei saaks muil põhjusil olla. Psüühika kaitsereaktsioonina kultiveeritud jaburus kukkus täna välja selline, et kõigepealt käisin konvendis ja puhtalt õelusest produtseerisin piiratud seltskonnas lennukaid ideid, mis võiks ühe teatud naiskorporatsiooni moraali uppi lüüa, aga et kõige nooremad inimesed pole milleski süüdi ja nende ideaalide purustamine oleks kuritegu, siis jääb haige aju sünnitis sedapuhku realiseerimata (välja arvatud juhul, kui minus tekib kõigi elukeeriste toimel vastupandamatu kiusatus manustada kavaleri tehtud ohtrad veiniliitrid ära koos sõprdega ühes üdini "karskes" kohas - no sorry, aga minu sõbrad peavad ka ebaviisakaks ja jätavad juubelile tulemata, kui ma neile omalt poolt tervituspokaali ei paku - nii on ju üldine akadeemiline tava!). Ei saa salata, silmakirjalikkus on mu nõrgemaid külgi... Aga leidub õnneks paremaid sihtrühma tarvis ligunevaid omavitsu, millega peksmiseks ei pea ise suuremat pingutama, nii et las nad olla. Homeeriliselt naljakas oli ikka, kui kolm elust pargitud paksunahalist kujutasid ette pilti, kuidas uus luud sosistab pin-koodi või seisab tummalt kui post, aga müriaad naerumürisevaid mehemürakaid saadab ta puhtalt ja pikalt. Aga kui uus luud saab hakkama, siis müts maha - kasu on sest kõigile, eelkõige neile enestele elukogemuste näol.
Aga mitte sellest... Kui orkut küsib, mida oma viimasest suhtest õppisid, siis mina vastan: sõbrad jäävad sõpradeks. Ja kui ma ütlen, mis on minu leitmotiiv ehk juhtmotiiv, siis hoolimata õeskonna lipuvärvide tähenduse toimivust kahtluse alla seadvatest tegelikest inimsuhetest, jääb sõprus mu enda ellu üheks kõrgemalthinnatavaks suhteks. Ja nii see sõber keetis mu kurnatud vaimule ja näljasele kehale fenkoli teed ja röstis saia ja sain kosutust hubasusest, mida otsima olin tulnud. Pärast aga sõidutas mu koju :) Umbes poolel Tähtvere tänaval teadvustasin, et sõidan Range Roveriga ja ajukäär (milline neist?) ühendas klõps! mede itipoisi isikliku spontaanse vaimustuspuhanguga, kui lahe on off-roadi sõita. Pakkusin naljaks minna ka Range maastikuomadusi proovima ja nii me sõitsimegi ontlikult Emakese Jõe äärde, mis teps mitte jääkaane alleaa ei ole, vaid ikka veel läbi viib oma vee rannapajude alt jne. Seal seisis üks auto ees juba ja aknad, usute või mitte, olid udused :P Suve mäluskript sõrmedes, läksin mina vetta katsumaie. Teate üllatust, vesi oli hoooopis teine... tera. Teraskülm. Märg liiv mõjus matkasaapa all kuidagi kohatuna ja tahtnuks sest voolida palle kui lumest, et lumesõda pidada. Seejärel võis näha riputisi näituselt "Bodies survived", allakirjutanu ja Roveriomaniku füüsilises teostuses. (väkk, torud olid märjad!) Külma vastu aitasid paarisgalopp, midagi oigejavasemba taolist ning "Nõianeitsi" tantsutoa repsist. Vastukaaluks EPA tornist kostvale õllemeeskoorile kasutasime kõlakojana üht plekist rõivistut ja esitasime Liivimaale sobiva pala "Puhu, tuul ja tõuka taati". Puhus, tuul, hänna alla ja kandis tühjatilpnevatele kettkiikedele. Seal siis sündis tõeline lahtise suuga laulupidu: ridamisi setu hitte, kiigelaule ja korporantset klassikat nagu "ah kui juba mürrrrrgeelll". Meenutatud hea sõnaga leibcantuse omanikku (hüva mürglit, Tuuli!) ja korraks kirikukülla läinud kavaler Anterot. Pärast võetud veel väiksed Sandelsid (Aardla).
