Kohtuvad 2 ammust tuttavat, kelle kokkupuuted ja suhtlus on siiani sõbralikud ja kenad ja teineteist-tunnustavad ja lihtsalt inimliku huvi piirides olnud. Palju toredaid inimesi, eksole...
A: Oled sa õhtul vaba?
B: Täna õhtul lähen laulma nagu ikka. Mis pagan see nüüd on? Paanika-paanika, kui igati väärt ja mõttekas tuttav hakkab äkitse hoopis teistmoodi suhteliini ajama...!
A: Aga muidu, mida sa teed õhtuti? Sul mahti on minuga välja tulla?
B: Jah, ma arvan küll, et põhimõtteliselt...
B: Iseenesest ju tore inimene ja siiani olen tema tegevusest täiega lugu pidanud, see on hoolikas, põhjalik ja kvaliteetne. Ma olen ju ise alatasa temaga kontakti otsinud, sest hindan tema professionaalsust.
C: Ütle nii nagu asi on, et sa tegelikult ei ole huvitatud! Kehtesta ennast, ütle, et oled seotud ja sul ei ole huvi ja.
B: Kas ma olen siis seotud? Miks ma peaks valetama inimesele, kes pole mulle midagi kurja teinud, hoopis vastupidi.
C: See on niiiii väike vale, aga samas viisakas ja vähem haavav.
A: Ma viin su kala sööma. Pangodi äärde?
B: Jaaa, ma olen ammu tahtnud sinna kalarestorani minna. Ja ma olen tõesti tahtnud sinna minna, kuidas ta seda teab? Aga miks?-oh!-raisk! ei tule sellise pakkumisega sõbrad või see inimene, kellega ma tõesti tahaks välja minna ja kujutluses end seal päikseloojangut vaatama mõelnud olen?!
C: Kui oled tahtnud, siis minegi. Mis selles siis halba on? Kasuta võimalust, ära piira ennast mingi valehäbiga!
B: See pakkumine tundub nii ühemõtteline suunas, mille ajamisest ma temaga huvitatud ei ole.
B: Aga lähme ratastega, väike trenn kulub enne kevadist rattamaratoni marjaks ära. Ja rattasõit välistab palju kahtlasema autosõidu.
A: Ratastega? Seda tasub mõelda. Ausalt öelda, ega süda hakkab ikka puperdama küll, kui sind näen. Armas oled.
B: (Naeratan. Vaikin.) Ma ei mõista endiselt reageerida sellistele avaldustele valede inimeste suust. Üks hea inimene õpetas kord vastama: Sama armas kui sa isegi. Siiski oleks selline vastus praegu liig paljulubav. Äkki võtabki sõna-sõnalt. Tähendab, ta on armas nagu paljud inimesed on mulle armsad, aga see veidi meeleheitlik ilme ootaks nagu kõike või mittemidagi.
C: Häh, oled sa ka mühakas. Võiksid ju inimest tunnustada julguse eest oma tundeid jagada.
B: Kas see ongi oma tunnete jagamine? Oma tunnetest rääkimine meesterahva moodi? Kas ma peaksin sinna midagi parata saama, et ta niimoodi tunneb? Peaks jah julguse eest tunnustama, aga kuidas? Äkki kukub ikka välja nii, et ma annan talle mingit alusetut lootust...
A: Tule siis ruttu tagasi ja kohtume varsti, eks ole.
Miks paneb selline olukord mind end kehvasti tundma? Olemine oli kohe päris paha. Ta on mulle väga vajalik, tema erialal ei usalda ma kedagi rohkem. Aga nüüd ma kardan tema juurde minna.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar