olemise talumatu kergus

Leban kerratõmbunult voodil ja kuulan Heino Elleri „Kodumaist viisi“ HaleBopp Singersi esituses
hotellis viimast päeva Euroopa Liidus presideeriva Ungari pealinnas Budapestis,
kus 1956. aastal algas kommunistlikku vägivalda murendama hakanud meele(heite)avaldus.
Äsja vaatasin rüperaalist filmi „Laulev revolutsioon“ („Singing revolution“),
mis jutustab laulmisest ja laulupidudest ja 1988-1991 aasta sündmustest Eestis ja ka Leedus,
mille pealinnast Vilniusest tudengilaulupeolt „Gaudeamus“ praegu Budapesti jõudsin
ja kus paljugi meenutas veel 1990ndate alguse taasiseseisvumise raskeid, kuid ülevaid aastaid,
mil elati õhust ja kodumaa-armastusest ning oldi valmis tegema ning andma kõik,
et Eesti saaks vabaks
ja oldi uhked oma maa, oma rahva ja oma keele üle.
Just tollest ajast ma tulen, tegelikult ka.
Nendest laulupidudest, olgu ööl või päeval, mil sündis ajalugu, otse häälest südamesse.
Budapestis möllab torm.
Kui Eestisse jõuan, lähen laulupeole.

psühhohügieen ja füsioteraapia

Armsad sõbrad, tänan küsimast, mul on nüüd juba palju parem. Peaaegu kõik korras. Ja saba ka nagu polekski. Igatahes ei valuta enam.
Nädal bipolaarseid meeleolusid. Kadunud söögi-isu ja 2 kilo kehamassi. Mitmed rõõmsad joogid heas seltskonnas. Arvukad rattakilomeetrid. Mõõdukad basseinimeetrid. Tunnid rännakuid hinge kummalistel ja keerukatel maastikel, kohtumised iseendaga, lähedane sõber toeks. Mis salata, 3 kibedat tabletikest ka. Laul, mis teeb alati rinnad rõõmsaks. Muusika eneses. Muusika ümber. Muusika. Vaimustavad kohtumised, uued huvitavad ja innustavad väljavaated ja teaduslikud ideed. Kerge ja helge ja energiline tunne.
Elu on lill, aga selline, mis teeb arenguhüppeid :D

Lisatud hiljem tsitaat Tiialt:

Ma tahan elada naeratades, tunda tõeliselt ja südamest kaasa õnnelikule elule. Teiste omale ka. Ja teate, absoluutselt igal inimesel on põhjus olla täna, just praegu õnnelik. On palju asju, mis on hästi.

Lai-a-li on, lai-a-li on…

HBS-i tänasest muusikateraapiast viimati kummitama jäänud „laiali on kõik mõtted ja tunded, laiali on kõik taevas ja maa…“
„Ma olen selleks liiga vana, et kõike otsast alata. Ma vajan rahulikku ja kindlat suhet.“ – nii öeldi mulle tookord, kui ma alles tegin tutvust xanaxi perekonnaga. Täna võin öelda samad sõnad enda poolt. Iseasi, mida keegi rahulikuks ja kindlaks peab. Mida ma siis nüüd õppinud olen? Küllap seda, kuidas on võimalik armastada kedagi täpselt sellisena, nagu ta on – ilma petlike ootusteta. Tingimusteta armastus?
Minu paanilises peas muutub see küsimuseks: mida ma kardan? mis mind ärevaks teeb? Kardan seda, et olen liiga vana, et kõike otsast alata, et leida keegi sõbrast enam lähedane, OMA inimene, kes suudaks mind taluda sellisena nagu olen ega teeks endale minu suhtes petlikke ootusi. Nagu ka mina tema suhtes.
Äkki siin peitub mingi konks? Tuleta meelde, mis aitas eelmine kord:

saad kõik, millest loobud.

Peamiselt loobusin jonnimisest maailma vastu, mis ei toiminud nii, nagu mina tahtsin. See omakorda vabastas sisemised varud avada silmad ja meeled.

Beware the Ides of March

ütles Shakespeare ennustaja suu läbi Caesarile.
ja sealt see kõik alguse saigi. käes on kevadise ängi ja ärevuse ja kurbuse aeg, mis sajab maha koos järjekordse lörtsiga. on tunne, et kui ainult see AEG saaks mööda, siis muutuks kõik justkui iseenesest, tuleks vabanemistunne ja töötahe, uus algus ja rõõmud.
praeguseks lahkunud ministri auks sooritasin juba enne ärasõitu ministeeriumi trepil elegantse kukkumise omaenese jalgade otsa. aga ei old aega seda praavitada, bussile oli kiire ja alles tln-s avastasin, et oli nii verd kui liha selles loos ja vasaku jala säärele tekkinud üsna sügav auk. selline enesevigastamine näitab meeldejäävalt, kui sügava vastumeelsusega suhtun uude ministrisse, aga nii ei saa ju rallit sõita.
kilulinnas näidati teaatrit. nummer 72 vist oli. kuda Eesti tõuseb ja langeb, või on seda juba teinud. nuuh, mulle meeldis, oli kenasti õmmeldud tükk. jättis mulje, templi isegi mu rikutud ajju. no oli depressiivne, aga milleks sellest häiruda, kui isiklik psühholoogiline profiil on pigem optimistlik. rõõmsa kevadiselt ootusäreva meeleolu tekitas monoloog noorest Marjust. ja kummaline, et kõige pöörasemalt, pisarad sirinal voolamas, olen ma üleüldse ülepea naernud söögiga seotud stseenides. eelmine mälestusväärne kord oli filmi "Suur võidusõit" tordisõda. natuke jäi häirima mõte, et kuidas leinata Eestit, kui teda enam ei ole? näidendi terapeudi pealiskaudsed trikid - et vaatame aga enda sisse ja mida tunneme ja nüüd kui ma nipsu teen, on kõik läbi - võis tekitada vaatajas, kes leinateraapiaga kokku puutunud ei ole, tugeva vastuseisu sedasorti tegevustele ja järelduse, et sellest ei ole mingit abi. M arust vihjas see meil kohati levivale "mitte midagi tundmisele". teraapiasse tulnud paarike käitus ka klassikaliselt, korrektselt ega julgenud ka käsu peale tunda seda, mida nad tegelikult tundsid. meie inimesed ei ole harjunud enda tunnetega tegelema, nii banaalselt kui see ka kõlab, "sest mida see aitab?". ma arvan siiski, et aitab küll. ängi, kurbust, viha üle elada nii, et endale ja teistele vähem kahju teha.

millegipärast tuleb kogu aeg meelde üks koht Pipi raamatust. kui Pipi hakkas ära minema Kurrunurruvutisaarele ja Tommy ja Annika tulid teda saatma. ja olid sõnatud ja kurvad. ja siis Pipi rääkis jälle ühe oma lugudest, kuidas kellelgi tema sõbral tema arvukatel rännakutel oli olnud sama lugu, et ta ei olnud kurvastusest tükk aega rääkinud ja kui ta siis tahtis öelda: Hüvasti, kallis Pipi ja aitäh kõige hea eest!, siis selgus, et tal oli keel ära kuivanud.
noh, Tommy ja Annika muutusid rõõmsamaks küll, kui Pipi ikkagi ümber mõtles, sest ta ei suutnud näha, kuidas nad nii kurvad on ja pärast läksid nad kõik koos rõõmsalt Kurrunurruvuti saarele. aga nii oli raamatus. ja ma tean juba ette, et varsti ma muutun väga vihaseks. sest elus nii ei ole. ja ma isegi ei tea, kas aitaks see, kui sul keel ära kuivaks, sest siis oleks ometi olemas põhjus, miks sa ei saa öelda "Hüvasti, kallis Pipi..."

hetkel tundub mulle, et võrreldes praeguse olukorraga olen ma elus alati teadnud, kuidas välja tulla, kuidas leida mingi lahendus.
"Kunagi pole nii, et kuidagi pole, alati leiab lahenduse."
ja ma olen sellesse uskunud.

Lootus jääb. et kõik möödub, ka see.
Aga alati jääb ka küsimus: kas ma olen teinud kõik endast oleneva? kas ma olen teinud õigesti?

"Armas jumal, anna mulle jõudu muuta asju, mida ma muuta saan ja leppida asjadega, mida ma muuta ei saa ja tarkust nende kahe vahel vahet teha..."

Kui olla päev otsa erinevail põhjusil totaalselt mures ja närvis ning isutusest mitte midagi peale kohvi ja õunamahla konsumeerida, siis muutub õhtuks ikka totaalselt jaburaks küll - see on nüüd kontrollitud. Mitte et jabur ei saaks muil põhjusil olla.
Psüühika kaitsereaktsioonina kultiveeritud jaburus kukkus täna välja selline, et kõigepealt käisin konvendis ja puhtalt õelusest produtseerisin piiratud seltskonnas lennukaid ideid, mis võiks ühe teatud naiskorporatsiooni moraali uppi lüüa, aga et kõige nooremad inimesed pole milleski süüdi ja nende ideaalide purustamine oleks kuritegu, siis jääb haige aju sünnitis sedapuhku realiseerimata (välja arvatud juhul, kui minus tekib kõigi elukeeriste toimel vastupandamatu kiusatus manustada kavaleri tehtud ohtrad veiniliitrid ära koos sõprdega ühes üdini "karskes" kohas - no sorry, aga minu sõbrad peavad ka ebaviisakaks ja jätavad juubelile tulemata, kui ma neile omalt poolt tervituspokaali ei paku - nii on ju üldine akadeemiline tava!). Ei saa salata, silmakirjalikkus on mu nõrgemaid külgi... Aga leidub õnneks paremaid sihtrühma tarvis ligunevaid omavitsu, millega peksmiseks ei pea ise suuremat pingutama, nii et las nad olla. Homeeriliselt naljakas oli ikka, kui kolm elust pargitud paksunahalist kujutasid ette pilti, kuidas uus luud sosistab pin-koodi või seisab tummalt kui post, aga müriaad naerumürisevaid mehemürakaid saadab ta puhtalt ja pikalt. Aga kui uus luud saab hakkama, siis müts maha - kasu on sest kõigile, eelkõige neile enestele elukogemuste näol.

Aga mitte sellest...
Kui orkut küsib, mida oma viimasest suhtest õppisid, siis mina vastan: sõbrad jäävad sõpradeks. Ja kui ma ütlen, mis on minu leitmotiiv ehk juhtmotiiv, siis hoolimata õeskonna lipuvärvide tähenduse toimivust kahtluse alla seadvatest tegelikest inimsuhetest, jääb sõprus mu enda ellu üheks kõrgemalthinnatavaks suhteks.
Ja nii see sõber keetis mu kurnatud vaimule ja näljasele kehale fenkoli teed ja röstis saia ja sain kosutust hubasusest, mida otsima olin tulnud.
Pärast aga sõidutas mu koju :) Umbes poolel Tähtvere tänaval teadvustasin, et sõidan Range Roveriga ja ajukäär (milline neist?) ühendas klõps! mede itipoisi isikliku spontaanse vaimustuspuhanguga, kui lahe on off-roadi sõita. Pakkusin naljaks minna ka Range maastikuomadusi proovima ja nii me sõitsimegi ontlikult Emakese Jõe äärde, mis teps mitte jääkaane alleaa ei ole, vaid ikka veel läbi viib oma vee rannapajude alt jne. Seal seisis üks auto ees juba ja aknad, usute või mitte, olid udused :P
Suve mäluskript sõrmedes, läksin mina vetta katsumaie. Teate üllatust, vesi oli hoooopis teine... tera. Teraskülm. Märg liiv mõjus matkasaapa all kuidagi kohatuna ja tahtnuks sest voolida palle kui lumest, et lumesõda pidada. Seejärel võis näha riputisi näituselt "Bodies survived", allakirjutanu ja Roveriomaniku füüsilises teostuses. (väkk, torud olid märjad!) Külma vastu aitasid paarisgalopp, midagi oigejavasemba taolist ning "Nõianeitsi" tantsutoa repsist. Vastukaaluks EPA tornist kostvale õllemeeskoorile kasutasime kõlakojana üht plekist rõivistut ja esitasime Liivimaale sobiva pala "Puhu, tuul ja tõuka taati". Puhus, tuul, hänna alla ja kandis tühjatilpnevatele kettkiikedele. Seal siis sündis tõeline lahtise suuga laulupidu: ridamisi setu hitte, kiigelaule ja korporantset klassikat nagu "ah kui juba mürrrrrgeelll". Meenutatud hea sõnaga leibcantuse omanikku (hüva mürglit, Tuuli!) ja korraks kirikukülla läinud kavaler Anterot. Pärast võetud veel väiksed Sandelsid (Aardla).

Vahepeal olnud b-ilmast palju eemal. Teiste oluliste blogisid lugemata ei jätnud.
Sedapuhku ei ajenda kirjutama enda elu, küll aga arutelud ühe lähedase inimesega, kes elab läbi suhtekaotusvalusid. Ta on veetlev, tark ja tugev, aga ka tunne on tugev. Õnneks käivad me isiklikud kaotusvalud parajas faasinihkes, nõnda saame teineteisele vajadusel toeks olla.
Aga mitte sellest...
Kulub aegu ja suhteid, et inimestest aru saada. Hakata märkama korduvaid mustreid ja kordumatuid isiksusi. Korduvate mustrite pealt oleks nagu õigus teha üldistusi. Ma siiski ei tahaks uskuda (veel), et kõik mehed on niisugused ja naised naasugused. Võib-olla oleme meie lihtsalt mõnes mõttes sarnased ealt, soolt ja kasvukeskkonnalt ja saame seetõttu sarnaste kogemuste ja sarnaste ebaaõnnestumiste osalisteks. Aga sarnasusi igatahes on.
(Kui ma vahelduseks mõtlen sellele, kui võluvalt lahterdas mind kunagi mees-valvepsühhiaater "tüüpiliseks hüsteerilise reaktsiooniga naisterahvaks", siis tahaks küll teha üldistusi, psühhiaatrite kohta, aga õnneks ei saa, sest teine sama ameti esindaja osutas ülimalt asjatundlikku ja tõhusat abi, nii et mul lihtsalt vedas, igas mõttes!)
Tänaste südamepuistamiste käigus aga koorus tõsiasi, et me mõlemad oleme olulise suhte lõppedes tundnud piinavat valu just selle üle, mida pahatihti ei suudetagi kaasa anda - teadmist ja mälestust sellest, mis kõik oli ilus ja hästi. Tunnet, et sa oled väärtuslik hoolimata sellest, et kellelgi sai tunne otsa või otsustas hoopis kolmanda kasuks. Ma tean, see on psüühika paradoks ja mõttetu on oodata, et inimene, kes oma süütunnete käes vaevleb või oma valu põeb, jaksaks ja taipaks tulla ütlema: meil oli väga ilus armastus ja sa oled endiselt võluv, tark ja hea... Aga ikkagi teeks kõik palju vähem valu, kui niimoodi hoolivalt kokkuvõtteid teha võiks.

veider lugu

mõnikord saab mõne asja ärategemise ajendiks see, et ta on hädavajalike-kuid-tüütute-ja-vastumeelsete-tegemiste nimekirjas kõige viimaseks kukkunud, mis omakorda tähendab seda, et temast on saanud kõige vähem hädavajalik, aga ka kõige vähem tüütu ja vastumeelne tegevus selles kumuleeruvas listis ja seega võib ta rahulolevalt ära teha.

August

Minu libahundiaeg. Täiskuu. Rahutus ja ilu hinges.
...
Lõvide aeg. Kunagi oli see Karepa mustikavartes ja lõhnavates mastimändides, nagisevates puutreppides, jahedates sammudes rannaliivas, kibedates pisarates, vihas ja armastuses, kires ja vaikuses, unes või ilmsi, niisketes heinamaaradades ja uimastavas tähesajus, väga lähedalt vaadatuna, ometi nii sügavas pilgus...
...
Usk. Lootus. Vabadus. Armastus.

sümptomaatiline

...pidi olema üks sõnadest, mida juba švipsis peaga olevat raske öelda.
täna vähe veinisena uljalt kodu poole kimades hakkas kuid siiski kummitama üks lapsepõlves õpitud luuletus ja kui mõelda eelmise blogipostituse peale, siis oli see vägagi sümptomaatiline lulla, väljendamaks muutuvaid meeleolusid ja mis seda mõjutab. (sümptomaatiline on ka see, et mis pikad tekstid kõik titestpeast täpselt pähe jäävad ja kauaks ja kuidas vanainimesele ei kipu isegi täna loetud asjade sisu meelde jääma, vormist rääkimata.) Niisiis, saage tuttavaks - "Nõid Korinti"

Kord ennemuiste elas nõid
Korii-Koraa-Korinti.
Ta ujus tindipoti sees
ja nõidus muudkui tinti.
Kui kirjutaja oli morn
ja vii ja vaa ja viril,
siis hoopis teise mõttega
tal välja tuli kiri.
Kord kirja saatis pojale
üks ii, üks aa, üks isa:
"Ma sinu pärast häbenen,
et silma tuleb pisar!"
Laisk poeg sai kirja,
hirnuma ta pii ja paa ja puhkes.
Seal seisis nii: "Mu armas laps,
su üle olen uhke!"
Siis muhedasti muigas nõid
Korii-Koraa-Korinti
ja ujus tindipoti sees
ja rüüpas lonksu tinti.
Üks keiser kirja kirjutas,
all pii ja paa ja pitsat:
"See mees, kes täna pilkas mind,
peab saama tublid vitsad!"
Kuid pärast kirja lugedes
sai nii ja naa ja nalja:
"See mees, kes täna pilkas mind,
saab tasuks toobi kalja!"
Siis muhedasti muigas nõid
Korii-Koraa-Korinti
ja ujus tindipoti sees
ja rüüpas lonksu tinti.
Poeet poeemi kirjutas,
küll rii ja raa ja riimis:
"Teeroos on kõige lõhnavam
ja kaunim meie riigis!"
Tee roosi üllust ülistas
ta pii ja paa poeemis...
Kui aga valmis sai poeem,
siis jutt seal oli peedist!
Siis muhedasti muigas nõid
Korii-Koraa-Korinti
ja ujus tindipoti sees
ja rüüpas lonksu tinti.
Kui selles jutus midagi
teil mii ja maa ei meeldi,
siis arvan, et teid targemaks
ei suuda teha keegi!

Ma ei väida nagu oleks selle lulla ise loonud. Vemmalvärss on mu mälu mööda pärit roheliste kaantega klamberköites saksa lastelaulude kogumikust "Himplike ja Pimplike". Oi, seal oli arvukalt mällusööbinud kalambuure, näiteks "siis kana kireb ja kaagutab kukk ja mina vatran ja latran kui sukk." Ilmavõrk annab teada, et tõlkinud Heljo Mänd, küllap seepärast nad end nautida lasevad.
Taas valgete õite aeg on täies hoos ja teeroos on kõige lõhnavam ja kaunim meie riigis, ilma igasuguse naljata...

öine mana päädis päeval suitsusingilisandiga kotlettidega, valmistet vanaema küpsetusnippe kaasates. mmmm... kõrvale sai kartulit, kooreta keedetut, kuid ma pean mainima, et me tänavune kartulisaak pole paraku üldse keetmisaldis.
siiski. hingest mingi raskus, äng - lahkuda ei taha. seletamatutel subjektiivsetel või minule teadmata põhjustel on ühe inimese käitumine muutunud, selle nüansside seast on midagi tibatillukest ent üliolulist kaduma läinud. minu jaoks on küsimus hoolimises ja õrnuses, ei milleski muus. Õrnus on see, mida ma ei näe ega muud moodi taju enam. võib-olla on temas õrnust mingi konstantne hulk, mis on vahepeal kuhugi mujale paigutatud. võib-olla olen ma seda õrnust varem ette kujutanud ja nüüd on selgeltnägemise aeg. võib-olla me lihtsalt ei peegelda ega kaja enam vastastikku. natuke nukker lugu igatahes.

Jumala eest ja ausõna, südame teeb soojaks, kui minu eest natukenegi hoolitsetakse.
Ma ei ole ju põhimõtteliselt karm mutt. Aga ma satun ahastusse, kui tunnen, et enam ei ole mõnus, enam ei jaksa, enam ei lähe asjad nii, nagu minu meelest peaks või võiks... ja kui ma siis ei oska olukorra parandamiseks midagi ette võtta, võibki jääda mulje, et olen mingi kontrollifriik - ei, see pole nii, mu elamise-turvatunne on lihtsalt kahjustada saanud.

Just sellepärast on liigutavalt armas, kui...
... tuleb üks ja ütleb, et teeme su toas remondi, siuh-säuh ja et kõik läheb mööda!
... tuleb üks ja annab endaks saamise ja endaga olemise aja ja paiga
... tuleb üks ja peseb ära aknad ja laotab maha parketi ja hoiab oma soojas kaisus
... tuleb üks ja toob talvepuud ja -kartulid ja koristab lehed ja putitab autot ja teeb pannkooke ja kohvi
... tulevad kaks ja üks lõigub salatit ja teine täidab toa tomatite ja köögiviljadega
... tulevad kaks pitsa või kalaga ja nakatava naeruga
... tuleb üks ja kutsub meid kaasa reisile
... tuleb üks ja viib mu ajarännule ja annab oma teki ja laseb mul olla diivanil mõnulev kass ja gurmaan tema romantilistes roogades
... tuleb üks ja ütleb, et tee lihtsam nägu!

Nad teevad seda täitsa ilma palumata - "Saad kõik, millest loobud" hakkab arenema isetäituvaks ennustuseks :)

öös on laule

25.08.1988 kirjutasin päevikusse:

"Hei, poisid, kas olete valmis,
siis lükkame korraga.
Peipsi koha pealt lükkame lahti
selle väikese Maarjamaa.
Või ütleme nii nagu ütles täna Loitme: "Sa Issand!" Jah... ütles.
Täna toimus "Roheline tee "Rohelistele" - II poliitilised kõnelused". Ärkamisaeg.
Minu jaoks algas see 14. mail 1988 Tartu 10.levimuusikapäevadel. Taevas oli sinine, puud olid rohelised, lipud olid sini-must-valged ja minuga olid hea ja hell sõber ja kogu eesti rahvas. Ja me laulsime koos - joovastuseni, nõrkemiseni, hääletuseni. Meieni jõudis teadmine, et kõigi maailma rahvaste seas oleme ainult meie sündinud eestlastena Eestimaale. Õigel ajal õiges kohas. Varem oli mul tihtipeale tunne, et olen sündinud liig hilja.
Nähtavasti aitas kõige selle teadvustumisele minu jaoks palju kaasa MUUSIKA, mis aitas mind ses suhtes ka edaspidi. Ma ei mõtle paljalt emotsioone, ma mõtlen USKU, mis ühele noorele inimesele väga vajalik on. Olen tabanud end palumas "Maria, kaitse oma maad!" Sest mis saab edasi? Olgugi, et pea kõik on meie endi teha, meie VÕIM ei ole see ometi. Ja kui olekski meie võim, kaua me sellega rahul oleks? Kaua ja kaugele me jõuaks? Selleks on vaja mulle usku, et mitte lasta tekkida hirmul. Ja usku tekitab muusika, ühine laul, ühtesulamine ja teadmine sellest, et kõrval on võhivõõras omainimene, abi ja toetus.
Peale 14. maid tulid järjekordsed Vanalinna päevad, kus oli lausa kõik sinimustvalge. Tulid öised laulupeod, rõõmupursete paraad, tunne, mille kirjeldamiseks on minu sulg väeti. 17. juuni Rahvarinde koosolek, mis ületas oma massilisuselt, aususelt ja kultuursuselt kõik, mida ma loota oleks osanud. Me oleme eestlased, kuid saame eurooplasteks! Meid toetab sugurahvaste ja väliseestlaste suur huvi.
Siis lõppes kool. Ma peaks olema nüüd küps elluastuv noor. Kuid kui palju pean veel teada saama, et anda juurde oma rahvale! Ei tähenda muidugi, et peaks end pühendama ühiskonnale, kuid tuleb muuta oma isiklik elu väikese Eesti heaks.
Sina, mu sõber, ei tea seda ja ma ei ütle seda Sulle kunagi ehk, et ma armastan Sind - sest ma armastan kodu, isamaad ja muusikat, kõiki inimesi, loodust ja headust. Ma armastan Sind, sest ka Sina armastad kõike seda sama."

Ja mäletan selgelt, et mõtlesin toona: "See aeg on ainulaadne ja kordumatu ja vaevalt et midagi samalaadset enam teist korda kogeda saab."
Nüüd ma tean et saab, peaaegu sama tunnet tunda. Ja kõige õnnelikumaks teeb teadmine, et sain vaimustavamaid hetki ja tundeid elus jagada oma lastega.

Ja siis veel seda, et võrratult võlub mind võimalus kihutada Feliciakesega mööda öist Eestimaad, kaaslasteks kolli ja minu mitmel-häälel-ühel-meelel automakiga kaasarokkivad tibid!

Aga kodu olid meie äraolekul asustanud looduskaitsealused mummid, kellest üks mind öösel juustest sakutas ja meelekohta suskas. Te ei taha teada, mis temast sai ja mina ei taha tema surma põhjustamise eest trahvi maksta.

20 aastat hiljem

Kunagi rohkem kui 20 aastat tagasi käis sirguv noorsugu malevas. No milleks muuks kui raha teenimiseks ja sotsiaalse kapitali kogumiseks, suhtevõrgustiku laiendamiseks, emotsionaalse laksu ja loovuse väljapritsimise pärast. Mõnede inimestega oli huvitav ka ilma maleva-põhjusteta. Ja ometi mängib mälu jälle seletiivse vingerpussi, kui püüan meenutada, miks I-ga igasugune suhtlemine ühtäkki katkes. Formaalsed põhjused võivad ju olla, et üks läks ülikooli ja teine sõjaväkke, aga mis siis?

Elu on vahepeal liiga ebareaalne olnud. Elu on vahepeal 20 aastat hiljem.
Eesti arvatakse väikseks, aga siin on võimalik elada nii, et 20 aastat ei kohtu kunagise lähedase inimesega ega tea temast midagi. Ja siis kui kohtud, selgub, auku ajas nagu polekski, on ainult mingi reaalsustaju segadus. Sest tead, et peaks vahepeal mingi 20 aastat olema, aga kohtudes on tunne nagu eile oleks viimati lehvitanud. Mingi ajataju on mul ju ikka säilinud, selline õhtumaade ajatelg või aja väärtustamine, kuigi R õhtust K pealelõunani oli aeg kohati väga zen nähtus.

Kui mitu korda sai küsitud "Kas oleksid osanud kunagi ette kujutada, et 20 aastat hiljem..."
...vahime jälle augustiöiseid tähti ja kuuvarjutust
...ajame pikalt pada ja räägime hommikuni südamest südamesse
...ja tuiame seejärel esimeste kundedena kell 9 kodupoodi omleti jaoks mune ostma
...vahime lihtsalt niisama. tunde. isegi rahutust ei tule ega mõttetut mõtet ega piinavat valu mõttetult elatud hetkede pärast nagu kellelgi vene kirjanikul tuli.
...ajame hommikul voodis juttu sõidukite pöörderaadiusest
...sööme sinu pool pannkooke murakamoosiga ja minu tibid on ka
...kimame rolleriga mööda karjateid ja linnatänavaid nii, et jeee! ja vauuu! on igati kohane rõõmukarjatus
...pole meis olemuslikult suurt midagi muutunud?
Me ei tea, mis oleks siis, kui... me oleks pidanud või saanud jälgida teineteise elu keerdkäike vahepealse aja jooksul. 20 aastat tagasi arvasin ma, et oma elus on palju teadlikku ja kontrollitavat. Praegu ma imestan üha, kui palju näiliselt juhuslikku on paratamatus. Ja usun seda, et kivikese 20 aastat tagasi valitud reaalsuse rajal lükkasime veerema ebateadlikult, aga ise.

ajupuuduses...

... allun kergesti teiste provokatsioonidele.

1. Kirjuta, kuidas möödus naistepäev, kas lilli kinkisid või said? - ei ühtki lille naistepäeval!! eelmisel päeval sain kolm kollast kevadist nartsissi. üle pika aja oli sedagi kohutavalt palju. päev ise möödus... väga kiirelt, pikalt ja mitmekesiselt. hommikul vabandasin end küll naistepäevaga, kui rakendasin naiselikku õelust ja ei kavatsenud-suvatsenud lasta mõnel meesterahval ilusat hommikut maha magada.
2. Mida sa hetkel mõtled? - et tuleb uni ullike, aga dvd-keevitajal on veel protsess pooleli...
3. Mis laulu sa viimati kuulasid? - linnulaulu
4. Milles oled andekas? - kõiges, aga peamiselt endasseuskumises. kas usun või ei usu - niii lihtne see ongi!
5. Mida sa ei suuda teha? - rahulikult, sügavas meelerahus paigal istuda. see ei loe, et ma pealtnäha apaatne olen, mõte peksleb peas edasi ju.
6. Kõige rumalam tegu, mida oled teinud? - hüljanud inimesi, kes mind armastasid.
7. Kuhu reisiksid kõige meelsamini? - purjekaga merele
8. Nimeta film ja roll, kus oleksid mänginud peaosa (esimene meeldetulev)? - röövlitütar Ronja.
9. Sinu kolm soovi kuldkalakesele? - häh, kas teie siis ei tea, et piisab ühest soovist: anna mulle jõudu muuta asju, mida ma muuta suudan ja leppida asjadega, mida ma muuta ei saa, ning mõistust nende vahel vahet teha.
10. Kas koer või kass? - kasse on arvukalt olnud, koeri ainult üks. märkad vahet?
11. Kas arstiks või aednikuks? - pigem aednikuks. arst on ikka liiga suur ambitsioon minu jaoks.
12. Ütle kolm nime, kelle valiksid järgmiseks presidendiks (üks olgu blogijaist)? - kasvõi kõik: Ilves peaaegu juba on, L@ssie on universuminaba nagunii, Wildikas oma vaadetelt passiks hästi.
13. Kes on su guru? - põlvetäied esivanemaid.
14. Millist raamatut oled viimasel ajal lugenud suurima naudinguga? - vanasti oli kombeks öelda, et hoiuraamatut. üldiselt - naudin seda, mida loen. kui lugeda ei viitsi, järelikult ei naudi ka.
15. Ütle kolm omadust, mida enda juures heaks ei kiida? - arrogants, laiskus, kärsitus.
16. Sinu parim tegu senises elus? - müüa endale maha suhtumine "Tehke lihtsam nägu!"
17. Kas Jumal on armastus? - väga halva karmaga küsimus. ma ju ei tunne jumalat ei nägu- ega tegupidi. küll aga tunnen Armastust.
19. Mitu liiget võiks olla Eesti parlamendis? - arvutage ise: 4 per naisterahvas, 5 per meesterahvas, mõnede sigudike sabasid loendamata.
20. Nimeta 10 blogijat, kelle vastused Sind huvitaksid. - ohh, mai tunnegi nii paljusid! aga nimetagem siiski mõned, keda olen märganud ulli-teste teatava küünilise mõnuga vastavat: kader, varahoidja, redpencilbox, ajuhaamer.

Suviti juhtub

... et mind jäetakse üksi koju koos koduloomadega, kelle tegelikud omanikud on lestad teinud. Olen püüdnud majarahvale selgeks teha, et ma ei taha endale lisakohustusi koduloomade eest hoolitsemise näol, aga ikka... armastan ma neid ju kaaaa! Kui ma teaks, et et Kertu seda postitust ei loe, siis ma ütleks lausa välja, et just sellist kollit-karvalooma-kallilembi nagu temal olen ka mina lapsest saati igatsenud. Ja see Trintsule kuuluv uus rott, vabandust, villakhiir Nufik-Jaan on tegelikult hästi naljakas ja kõditav loomake! Mis sellest, et pärast tema nauditavat liivasuplust tuleb jälle minul kühvel ja hari välja otsida, aga ta peaaegu korvab minu surikaadi-igatsuse.

... et vaatan küll, et rahakott on tühi ja väli-elamuste kalender tuugalt täis juba ja seepärast saadan mõtte järvede ja muusika sümbioosist varakult keelatud mõtete varjupaika, kuid siis pakutakse mulle korraga kahele päevale tasuta pileteid ja siis ilmneb, et kompanjonide leidmine ei olegi nii sama lihtne.

... et ühel hetkel on aias vaarikauputus ja kui olen kõik sõbrad korjele korraldanud, siis tuleb poole saagi pealt endal ikka väljamaale ära sõita. Näis, mis õunauputuse ajal saab...

... et mõtlen küll, et kui kahju, et Niff-Niffi põhumaja ehitus on väljamaalt naastes jõudnud sarika-järku ja siis pole nõrgil naisterahvail teha muud kui leemekulpi liigutada ja tegijaid takka kiita, kuid kodumaal tagasi olles seiravad ehitajate esituled alles minu auto mõlkis tagumikku ning põhupakid tuleb kolm korda üle ja ümber laduda.

... et pean puhkuse lõpetama siis, kui suve kuumimad ilmad just aknasse leekima hakkavad ja kogu koridori peale ei ole varasemaid tööletulijaid, kes tule põlema paneks. Üldse peale minu ei tule veel keegi tööle. Saan rahus üksi kontorifloora kastmata ja konditsioneeri sisse lülimata jätta.

Kiri minevikust

Ükskord ennemuiste küsisid Sa: „Miks sa sedasi teed?“ ja mina vastasin: „Ei tea.“
See oli ammu justkui igavik. Ja nüüd ma vastan: „Sest ma pole saanud sulle andeks anda.“

Ma mõtlesin, et vaja on oodata. Kuni ma unustan ja kõik ilusti maha matan ja võib-olla Sinulgi on vaja sedasama teha. Kuni aeg voolab ja parandab kõik haavad ja suur jumal Panta Rhei või keegi muu võtab midagi ette või nii... Tutkit, ma ütlen, ta ei tee seda! Vähemalt mitte minuga ja vähemalt mitte enne, kui ma pole andestanud. Ja just seda ei õnnestu mul teha.

Muidugi, Sa oled minuga igati kenasti ja sõbralikult ja toetavalt käitunud - minu lugupidamine ses osas! Olen üritanud Sulle samamoodi vastata ja kohati on päris tore.

Ega piinav ei olegi olevik, ikka minevik. (Ega kõrgus ei olegi tappev, ikka maapind.) Ja need korralikult tagastamata mälestused. Jah, peamiselt need. Ei, ma ei igatse Sinu järele olevikus.
Ma igatsen minevikku jäänud armastust ja haiget teeb mõte, et Sina sellest esimesena loobusid ja mulle ei öelnud. Ja ma tõesti ei tea, kuidas sellest lihtsalt üle olla.

Et mis nutt ja hala? „Andeksand on sinu enda võimuses,“ ütleksid Sa. Täiesti siiralt. Ma küll ütleks. Teoorias oleme me tugevad, eks :P
Ja ega Sul ei pruugi seda va andekssaamist ju vaja ollagi. Kust mina tean? Ega ei teagi.
Tean ainult, et minul on seda vaja.

Hakkab looma.
Samm on kergem, õhus on rohkem.
Kõrvus laulab Georg Ots lugusid, mis viivad lapsepõlve. Ja kui Trints seletab õhinal, kuidas nad sõitsid ratastega sealt ja sealt tänavalt, hakkab magusvalustuttav kevadetunne tirima mind kevadõhtute kuldsesse hämusse. Sellel on teine kõla kui hiljutisel lumme sumbunud soojal valgusel. Tämber on selge ja puhas, õhutab elevust ja ootust. Aedades kütist veel ei tehta, mätas on nätske. Kuid meie, helenevate õhtute ja läheneva kevade lapsed, naudime kummide sahinat kõval liival ning soojemat tuult juukseid sasimas.

Neljapäevast hakkan jälle ratturiks!

müütilisi elukaid, vol. 1

Tellitud pilt ühest müütilisest elukast Tallinna linnas. Greif, nüüdseks vist juba minema voolanud, pildil veel tilkuva nokaga. Ja hea on see, et Replay on võimalik.
Pildi autor omas tagasihoidlikkuses soovib esineda inkognito, kuid kui keegi tahab sest kompositsioonist head kokkumurtavat kaarti toota, siis võin kontakte vahendada.

"Veri! Ei mingit kahtlust!" mõtlesin meisterdetektiivi kombel kui hallile vaipkattele tilkunud plekki silmitsesin. Täitsa päris veri, ei mingit mängu. Katsu saapapaelu siduda, veretilk nina otsas!
Nüüd on küll märk maas. Töö juures, tooli ees maas.