Mul oleks vist lihtsam vastata küsimusele, et mitut pole. Sest Kross ja Vetemaa tunduvad mulle eesti kirjanikest siiani ainsad, kelle teos on kindel lugemiselamuse garantii.
Krossi pikk lause ei ole minu jaoks raske. Võrdleks seda tasase ratsutamisega maailma kaunimal hobusel, sest rütm on nii ühtlane ja pidev, iga samm vajalik ja samas omanäoline ja isegi ootamatud hüpped ja kõrvalepõiked sobituvad tervikusse paremini kui mistahes pusletükid.
Ja see sõnavara! Kui rääkida, mis asi on idiolekt, siis Kross on prototüüpseim esindaja mu jaoks. Meil ülejäänutel on lihtsalt nii igapäevane ja üldlevinud leksikon. Krossi teoste sagedussõnastikus oleks sõnade sagedusjaotused arvatavasti üldkeelesõnastikust mingis osas suuresti erinevad ja ka haruldas(ema)te sõnade nimekiri hoopis teine ja pikem.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar