Väiksena olin ma hästi uhke, et mul on terve org!
Paar nädalat tagasi sai Kadriorule lähenetud Kumu poolt, üle vaadatud präzidendi aialapike koos lõõgastavate kastmispritsidega. Siis selgus, et jätaraha jagus loetud suude jaoks ja neid oli tervelt 3. Roosiaias (...ringi kuninganna käib...) sai ema Tuuli lapse imetatud ja imetavate emade aktsioon "Hakkame pihta!" õigustas oma nime ja eesmärki sel päeval. Mina, Trints ja Krissu pritsisime üksteist märjaks purskkaevuveest, mis lehkas tegelikult üsna tugevasti kloori järele. Maha rahunesime alles Kumu jahedas kohvikus. Trints oleks ju võinud kohvikus eksponeeritud targast raamatust meelde jätta nime (raskelt veeris, aga kokku sai), mis oli kirjutatud Toomkirikus ühele sarkofaagile - oleks Eestimaa-mängus ajalooteemaline küsimus kohe vastatud! Oleks, oleks...
Täna lähenesime Kadriorule mingilt teiselt poolt, mööda Poskat ja läbi Musta Luige (sealt saime nostalgilised "Eskimo" jäätised, millele ma kirjapildis need nostalgilised jutumärgid lisasin) ja suundusime mitte nostalgilise luigetiigi äärde, vaid mulle suisa tundmatute parditiikide poole. Kas pardid olid kodus? - mitte ei mäleta. Muruplats värskelt pügatud rammusa heinaga tõmbas rohkem. Ja päike. Ja mõned ammused unistused peita pea sülle ja nii ollagi.
Õhtul sain hakkama taas ühe väiksemat sorti imega. Äratasin ellu roosi, mis oli reisinud läbi palava hommiku ja leitsava päeva leebe õhtuni täiesti veetus ja paberisse pakitud olekus minuga Tartusse. Olin siiani uskunud, et ajan roosidele palja pealekaemisega küüneviha sisse!