Back from Past. Tartu ikka vana koha peal, kui rdtj poolt vaadata. Ise ei viitsinud kahe bussi ja hõõrutud jalgadega piigaga kodo poole minema hakata ja velomobiil ju vastu ei tule vabatahtlikult. Juhtusin aga õigel hetkel õigele inimesele helistama ja K kärutas meid Honda-maasturiga viisakalt treppi. Tänud talle! Sebisime veel diili, et kolmaba toimub mängupõrgu. Nende pool.
Suurem piiga oli kenasti maja pidanud, aeda ma veel üksikasjalikult ei silmitsenud, aga muru tundus igati muhe ja pügatud. Toas oli elu samuti suht kontrolli all, lahkunud kommuuni järelt koristet ja pesu pestud. Bella paistis rõõmurõngastes omal saba küljest liputavat, aga kellel seda sabata koera vaja on?
Carmeni pärast sai tagasi kiirustet. Mängiti Toome varemetes ja julgelt 50% olid vanad tuttavad - nii laval kui kontrollika kuulajate seas. Orkestri kohta ei saanud paha ütelda. Toivo-Annikas olid võrratud oma ihusuuruses. Anu oli omas keskkonnas. Kõige lahedam oli Maria mängitud Carmen! Merle oli lihtsalt parem laulja. Kostüümid olid ägedad, eriti lehvikud ja need peaehted. Lavakujundus oli napp ja jättis kujutlusvõimele nii palju ruumi, et seda oli tõesti mõnikord ülemäära. Minu lemmikpoiss Priit nägi murjanina väga kole välja, aga laulu- ja mänguoskust rõvedad mustad lokid ei kahandanud. Renee toreadoor oli väga veenev ja see roll sobib talle hästi. Lahedad olid Aivar ja Jan Willem kontrabandistidena! Täiesti naeruväärne oli Kõrtsu-poisi Jose siis, kui ta pidi kirglik armastaja olema. Kuuleka memmepojaga tuli ta palju paremini toime. Pidi olema ju kirglik lugu. Aga välja kukkus umbes nii, et me põhjamaalased tulime siia, et teile üks lõunamaa lugu pajatada ja et püüne peal näitamine oleks õigustet, teeme natuke liigutusi ja häält ka juurde, et oleks mida vaadata. Muusikaga oli nagu Itaalias, et tuntud osi teab iga tänavapoiss ja vahe Eestiga on selles, et ülejäänud muusika ja jutt esitati kuidagi veheldes ikka ka ära, aga tervik oli suht olematu.
Inimesed, minge ikka Tartu Carmenit vaatama, Savonlinna nagunii kõik ära ei mahu!