Väga raske on endaga silmitsi seista. Panna ennast uskuma, et ma olen paremat väärt, et ma suudan. Panna ennast tegema seda, teist või kolmandat lihtsalt enda jaoks, mitte kellegi teise pärast, mitte kellegi tahtlikuks või tahtmatuks mõjutamiseks. See on võigas, kuidas tumm äng tegutsemist pärsib.

Nädalavahe on ju läinud päris kenasti, patt oleks kurta selle üle. Nuriseda saab ikka enda üle. Hingetohter soovitas mul tungivalt mida teha? Et aprilli alguseks oleks lõpp millel? Mälu on jälle selektiivselt käitunud... Lõpetada põdemine ühe suhte pärast, teha sellega lõpp, jätta see minevikku, korraldada kasvõi mingi ärasaatmistseremoonia, aga mida siis konkreetselt ma tegema peaks? Kirjutama sellest näiteks kiri ja siis ära põletama. Sest ükskord peab lõppema selles haavas sorkimine, ütleb ta. On teine juba liiga kaua lahti olnud ja mädanemagi läinud. Tõesti-tõesti. Võib-olla aitab...

Üks hirmutav asi veel. Kuidas kurat ma aru saan, et miski on läbi põetud, kaputt? Olen viimati näinud, et jama korral tulevad ka need kollid kapist välja, mida ma ammu arvasin sinna maapakku saadetud olevat, täiesti teadlikult kusjuures. No et nendega seoses ei ole enam mingit emotsiooni, need juhtumid mu elust on lõpetet, ammendet, andeks antud ja maha maetud. Aga hirm on jäänud, tuleb välja. Hirm, et asjad, mida ma ei taha korduvat, korduvad siiski ja ma ei oska endiselt nendega hakkama saada. Sitasti teinud oma elukooli õppetükke – ja seda on raske endale andeks anda. Tubli, kaks! – Istu!