Vihmanõid

Hakkasin juba hommikul nõidumisega pihta, kavandades tänasesse päeva aiatööd. Siis vaatasin, et ikka nii kuiv, nii kuiv ja tuleks jälle päev otsa kasta. Kõrgharidusega filoloog ei peaks töötama kastevooliku tugipostil, selle tarvis on kõrgharidusega insenerid leiutanud vihmuti. Mida mul parasjagu polnud. Sukeldumine kaubandusvõrku kinnitas mu usku, et igal päeval võib olla mõni üllatus varuks. Tänaseks üllatajaks osutus roheline karvane konn, kes (mis?) liigutas laialt oma roosast kangast lõugu ja laulis vana Sachmo häälega "... what a wonderful world... ouijee!" Tegu ei olnud Muppetite rändshow'ga, sellise ime omanikuks võib saada Jyskis 159 krooni eest ja reklaamiraha võib minu kontole kanda, palun!
Vihmuti sain. Ja higiseks ja leemendavaks sain ka. Endiselt on mulle mõistatuseks mõned märgistatud jalgrattatrassid Tartu linnas. Et kuidas näiteks peaks saama kõnniteele märgitud rattarajalt ükskõik kumma Sõpruse silla otsa juures ühtäkki autotee serva märgitud rattarajale Sõpruse sillal? Kui kahe tasapinna vahe on 30 cm + 10 cm kõnnitee serva?
Kodus jõudsin vaevu veenduda vihmuti töökorras olekus, kui tuli tuul. Tõeline kõrbetorm piki tänavat, haarates ja keerutades kaasa purukuiva liiva, prügi, kolletunud lehed... Millise võimsusega lennukimootoreid ollivuudis säärase tekitamise jaoks pruugitakse? Tuulega kaasnesid ähvardava välimusega (niisugusega juba luurele ei läheks!) pilllved (paluks III vältes, nagu P-Eestis kombeks!) ja törts vihma. Nii lihtne vihma nõidumine ongi.