Sain vist hakkama paari väärteoga ja jäin öösel karistuseks unetuks.
Esiteks läksin närvi Trintsu vastupanu peale Tallinna sõidu suhtes. Mulle tundub, et mul ei ole oskusi ega aega sellega tegeleda, ma tahaks, et vastupanu laheneks kohe ja imelihtsalt.
Teiseks - viskasin paberikogusmiskasti raamatuid! Lugupidamine trükitud sõna suhtes on ikka mingi väga baasiline hoiak ja selle vastu astumine teeb tükiks ajaks sisemiselt rahutuks. Minu lapsepõlves lõigati isegi ajalehtedest paremad palad (huumor ja "Tasub teada" tüüpi rubriigid) välja ja kleebiti eraldi kladedesse. Alles seejärel võis vanad lehed koolilastele kogumiseks anda. Raamatuid hoiti põlvest põlve ja neid ei visatud ära. Olgu või Stalini-aegsed lasteraamatud isakest ülistavate luuletustega, needki hoiti alles. Tallinna vanaisa juures teadsin ma täpselt, et minu, algklassiõpilase, kasutuses on 2 alumist riiulit, ülemistesse ma puutuda ei tohtinud, kuigi seal olid nii põnevad raamatud nagu näiteks suur atlas. (Gloobus oli tollal unelmate riistapuu!) Tallinna vanaisal oli ka kirjutusmasin, sest kirjutamine oli tema leib. Masin oli must, Eesti-aegne ja seal olid ka õ-klahv ja -hoob olemas.
Trükitud sõna oli ikka väga kõva sõna. Kui juba trükiti, tähendab oli oluline ja väärtuslik, järelikult tõde. Isegi ajalehtedes kirjutatut ei kritiseeritud ega vaidlustatud minu kuuldes vähemalt. Alles põhikooli õpikutes hakkasin aduma, et mõni tekst on ikka jumala jura, eriti ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpikutes. Selliste raamatute vastu oli lugupidamine väiksem, aga minema viskamine ei tulnud mõttessegi.
Nüüd on mul juba 10 aastat ahiküte ja ajalehti pean väärtuslikuks tulehakuks. Ülejäägid annan ainult parimatele sõpradele. Klantspaberil reklaamipahna vean muidugi paberikonteinerisse ja lausa kahju on, et täiesti kasutule reklaamile nii palju paberit ja trükivärvi kulub. Kui üldse poliitikaga tegeleda, siis roheliste parteis ja seista hea selle eest, et (kriit)paberil reklaami võimalikult vähe ilmuks.