Traumapunkti püsiklient

on meite pere noorim võsu!
Seekord siis vasak pöial kipsi. Ei midagi kontemurdvat, aga igaks 10 päevaks siiski. Arstide reaktsioon andmebaasi päringuvastusele (meil on siin Tartus tehnikasajand käsil ja kõik visiidid kenasti kokku loetud) oli midagi sarnast, et: sa satud siia päris tihti! Ja tegu ei ole teps mitte poisslapsega, kes kõikide tõenäosuste kohaselt endale alatasa viga teevad.
Koduteel üritasime kahekesi teha nimekirja kõigist juhtumistest, mis lõpuks ikka tuttavasse paika Puusepa tänaval viinud. Issanda päike läks enne looja, kui nimekirjaga valmis saime või üldse kõiki meenutada suutsime.
Mulle meenusid drastilisematena lugu sellest, kuidas koos täiesti turvalise laste söötmistooliga saab pikali ja moka lõhki kukkuda ja sellest, kuidas nöörredelilt litaki vastu maad selja ja kukla peale kukkuda. Viimasega kaasnes nädalake lastekirurgias, kus oli päris lõbus ratastel voodiga ja ratastooliga mööda koridori kimada, mäletad? Üks lugu, mis traumapunkti ei viinud meditsiinitöötajate kohalolu tõttu, juhtus sama uskumatult kui tänane: lihtsalt jalutad rahulikult ja vaatad hetkeks kõrvale ja ootamatult ilmub tähelepanu fookusest välja jäänud kohta post, mille vastu oma kulm lõhki ja veri lahkama lüüa! Kõikide lugude praavitamise juures pole mina saanud toeks olla, küll on saatjateks sattunud vanaemad või koguni muusikakooli õpetajad. Püsiklient juba teab, kuhu pöörduda ja kuidas käituda, milline on traumapunkti töökorraldus ja kus toas on röntgeniaparaat või kus seotakse ja pannakse kipsi.

Ega ma ise palju parem ole. Suur inime, aga käib suvel, väiksed varbad õieli. Nende lahastamist plaastriga neljanda varba külge ma juba tunnen. Möödunud suvel suutsin aga murda neljanda varba enda ja siis tuli küll spetsialistide poole pöörduda. Selgus, et suuremat kuntsi polegi, tuleb vaid järjekorras kolmanda varba külge teipida.