Gaudeamus juvenes dum sumus

Ärgake, Baltimaad! Gaudeamuse osalejate infovihik põhjustas uusfolkloori teket: hommikusöök anna leedulastele, lõunasööki jaga lätlastega ja õhtusööki söö ise.

Avamäng oli võimas. Eriti imponeeris täiesti legaalne võimalus jalutada üle sillakaare. Tule(vaate)mängud on otse loomulikult Amburite pärisosa. Kuigi ma möönan, et kõlalis-tundelis-meelelise mälu jaoks oleks sinna kõrvale sobinud midagi sensuaalsemat kui "Tartu marss".

Osavõtja kaelakaart lubas ka tasuta sõitu. Ma siis võtsin ja sõitsin oma rattaga täitsa tasuta. Hoopis teine tera.

Mingil hetkel oli plaan minna rongkäiku jalgratta seljas. Mõte tekkis siis, kui neli meie koori lauljat väntasid Kreutzwaldi pidi vaatama, kuidas raeplatsil pürjelite pidu edeneb. Mõte hakkas kiirust koguma, kui neli äralauldud häälega fuuriat Jakobi mäest tuhisedes venitasid „Eeeeeeeiiiiitttt tule koju! Eeeeiiiiit tule koju!” Mõte jäi soiku, kui kaine meelega mõtlema hakati, et rongikäigus tuleks samast mäest üles vändata.

Simmanil kuulukse, et lauljatel on kontserdi õnnestumise nimel lubatud ainult tantsida ja tantsijatel laulda. Tegelikkus oli teadagi selline, et kaasa häälitsesid kõik, kel kõri mingit häält lubas ja hetkel mahutas. Keha liigutamata jätmist esines ka suhteliselt harva. Kes just rõhtsalt murul ei lamanud ega vertikaalis uimaselt õllepudelist kinni hoidnud, see liigutustes tagasihoidlikkusega ei hiilanud. Kolme paiku öösel oli TAMi telgis õhk sirtaki tantsimisel tõusnud mullatolmust paks. Murukamarat kasteti ohtra õllega, mis tantsu ajaks käest pandud pudeleist välja voolas.

Proovidega läks sedasi, et hommikul oli hea jahe, aga pealelõunal praadis laulukaare all mis hirmus. Tantsijatel vist vahet polnud, veider oli see, kuidas mõnedel oli näo ülemine osa kõrbenud ja alumine suht valge.

Koidikud Jakobi-Tähtvere kandis ei ole teps mitte vaiksed, vaikne oli ülejäänud linn pühase päeva lõunaleitsakus, mil ma kolme pidupäeva jooksul esmakordselt koju jõudsin. Pessu ja riietuma. Pelg, et kodulinnas ei saa kõrraliselt Gaudeamusele pühenduda ja argielu hakkab segama, oli alusetu. Ilmnes, et Tartu linna sees on veel teine maailm, mõõtmatu ja kummaline. „Ah kui juba mürrrrrgelll, siis mürrrrgel lõpuniii, ah kui juba unustuuuus, siis ollllgu täieliiik!” Ainult jalad ära pesta, et neid hommikul kell viis salongi natuurvalgele diivanile sirutada. Kaks unetundi aknasse tõusva päikese kiirtes. „Sa ütled mulle „päikene” või ütled seda kõigile? Kas võib siis sellest arvata, et kalliks pead mind sa?” Uni on magus ja mõtted on maiad. Ja kaunidus on kuratlik, mida rohkem, seda parem. „Suudlused suudeldud...” päikesest põlenud huultega.

„Transvaal, mu kodumaa, sa põled tule sees...” jätkus Jaanikal häält ja jõudu laulda nii, et kolm kollektiivi ette- ja tahapoole jäid kuulamaie, valda sie jäi vaatamaie. Ennast oli selleks hetkeks tabanud loomult varajane mitmehäälsus – kõrist kuuldavale tuli kaks häält, kumbki polnud oma ega pidanud viisi. „Helmi, mulle õpeta...” osutus singlimõõduliseks, tehti ettepanek asendada Helmi järgemööda teiste lauljate nimedega ja vähemalt LP kestus välja laulda.

Tänahommikune seis on selline, et mine võta kinni, kellena ma Gaudekast osa võtsin - jalad all ümmargused ja villis ning ühildumine bassirühmaga kõnes ja kirjas.