Suhtlemismängud

"Olgu-olgu," ütleb Täiskasvanu. "Seekord käitusid jälle pöörase Lapsena. Ja mida see sulle andis? "
"Nooh, ma nõudsin oma! Ja ma ju väljendasin tundeid, soove, tahtmisi. Küsisin ja uurisin, provotseerisin ja protesteerisin. Ja nüüd ma kardan veel rohkem, et minu juttu ega käitumist ei saagi tõsiselt võtta ja ma ei olegi väärt usaldust ega armastust."
"Ma vaatasin jah, et olid heitlik ja ajuti lausa hüsteeriline. Kuidas sa ise käituksid sellise tegelasega? Ükskord võib ka kõige kannatlikumal jaks otsa saada," analüüsib Täiskasvanu.
"See tagantjärele ähvardamine ja kättemaksumõtted olid ikka igitobedad! Meestega ei saa nii käituda, kui sa tahad, et sinust lugu peetaks. Võta ennast kokku ja unusta ta ära! Lase ta vabaks!" nõuab Vanem.
"Ma ei saa!" karjub Laps ja trambib jalgu. "See lugu teeb nii jõhkralt haiget ja ma tahan, et teised osalised tunneksid seda sama palju!! Kui keegi minust ei hooli, siis ei hooli mina kah!"
"Eks sa ise tea. Kuidas oma elu elad ja milliseid tundeid tunned," arvab Täiskasvanu ja Vanem noogutab takka, lisades "teisi selle eest vastutama panna ei saa."
"Häh, mõni võib kümme aastat oma armsamat ja armukolmurki taga nutta ja tulla siis mulle ütlema, et ole õnnelik selle üle, mis sul on! Lehvitada oma silmaklappe, mängida naiivitari ja arvata, et peab tingimata just selle mehega..."
"Kas selline võrdlemine muudab midagi paremaks?" tahab Täiskasvanu teada.
"Näed ju isegi, et ei muuda," targutab Vanem.
"Sina, raisk, pea oma pudrumulk kinni, kui ma vihane olen! Mida sa siis teed, kui ma toetust ja lohutust vajan, ah?! Ainult arvustama, manitsema ja kõike teadma oled sa mihkel!" raevutseb Laps.
"Ja sina nõuad kogu aeg tähelepanu, sa tänamatu ja ärahellitatud jõmpsikas! Pea meeles, sa ei ole maailma naba ja vastutama sinu käitumise eest pean lõpuks ikka mina! Oh, kui tüütu see kõik on," ärritub ka Vanem silmnähtavalt.

Täiskasvanu... kontrollib oma emotsioone, toetub faktidele ja jalutab kaalutledes minema.
Kaks kraaklevat rolli ei pane tema puudumist tähelegi.

E. Berne'i järele K. Korsen