95 spämmikirja vahemikus 19-03 ja ei ühtegi muud kirja!
Ja ometi - öö on võrratu.
Antero tütrel Aimel sündis tütar! Sellised asjad on muidugi ca 9 kuud ette oodatud, aga kunagi ei või ju teada, kas kõik läheb õnnelikult. Eriti kummaliste ja harvaesinevate haiguste foonil.
Anu juures sünnapeol sai nii punast kui valget manustatud ja ega keegi väga ei lugenud, mitu klaasi. Viisime läbi sotsiaal-emotsionaalse eksperimendi "Siil udus" retrovaatlusega. Selgus, et aastatel 1969-1973 sündinud inimestel oli kõigil eranditult sellest multifilmist hirmutavad ja õõvastavad mälestused. Äng oli juhtmotiiv. Viis aastat varem sündinud inimene aga arvas, et tegu oli emotsionaalselt turvalise ja psühhodraamaks sobiliku filmiga. Filmi järelvaatlusel juhtisid varem õudse kogemuse saanud tähelepanu ärevust suurendavale helitaustale, tänapäeva kahe-poolene aga reageeris täiesti samamoodi nagu maimikud rohkem kui 30 aastat tagasi: "Pane äraaaa! Koleeee!" Mul ei olnud omades mälestustes õrna uidugi sellest, et siil oleks mingi mõmmiku juurde jõudnud, ikka niivõrd lõpunivaatamata jäi film toona. Ega mulle karu reaktsioon nüüdki meeldinud - mis pagana hoolimine on udusse uppunud sõpra vastu võtta sõnadega "kas sul vaarikamoos ikka on kaasas? kuhu sa nii kauaks jäid, miks sa varem ei tulnud?"
Priit jäi veel pererahvaga istuma, aga ta tuli ka kõige hiljem.
Tartu on endiselt müstiline koht. Isegi (või eelkõige?) suvel. Turvaline. Öösel kell kolm ka suhteliselt vaikne koht rattaga kihutamiseks. Täiesti võrratu on visata taga-aias lõhnavale murule ja vahtida tähti. Niisama. Tähti on endiselt palju, mõnedki isiklikud tuttavad. Vaadata, kuidas midagi taevas liigub, kuidas tähed langevad, kuidas midagi vilgub... isegi mitte unistada kosmonaudiks hakkamisest. Sest kõik on ju siinsamas, ainult käsi välja sirutada...
Kuulata, kuidas nahkhiired lendavad ja räästalaudadel krõbistavad.
Jääda magama, kõiksuse maitse huultel. Igavesti.