Oi, kuidas ma jumaldan sõnu! Kohaseid, veetlevaid, võluvaid sõnu.

Näiteks „sul on nii pehme nahk” ja dadaa! näe juba ning just ta ongi nii pehme. Või „neist huultest ainult und näha küll ei tahaks” ja „iga aastaga lähed sa üha kaunimaks” – patt oleks selle tõeväärtuses kahelda. „sinä olet ihanaa” on samuti uskumatu sisendusjõuga väljend.

Tükk aega juhtis edetabelit „Sa oled hea, sa oled väga hea, kuid mul ei ole sulle miskit anda...”. Juhtub, ikka juhtub, et esikoht tuleb loovutada.

Vähemalt veerand kuningriiki, pool hobust ja tõrvatilgata meepoti saab minult selge eneseväljenduse eest.