Hakkan jagama, kuidas sõna võib mitte lihaks saada, mitte teoks saada. Et sellest ei piisa, et midagi välja öelda, see ei pruugi toimida. Et ei piisa ainult tahtest jagada, peab olema soov ja oskus koos luua.
Hakkan jagama, milleks on vajalik "Maagi päevikus" kirjeldatud inspiratsiooniharjutus joonistada veepinnale kujundeid. Inspiratsioon ei tule, kui ollakse minevikus, eelmistes kujundites kinni, kui jäädakse neid imetlema. On hea, et need vee pinnale püsima ei jää.
Esialgu on mul probleeme minevikust lahtisaamisega. Lisaks muule pelgan ka seda, et kui ma mineviku vead unustan, ei saa ma neist õppida ja võin neid (kogemata) korrata. Kui ma neid meeles pean, ei saa ma neist lahti ja elan pidevas hirmus nende kordamise ees. Ikka on veel tunne, et vead, ebaõnnestumised on ainult minu süü, head ja õnnestunud asjad on aga tänu teistele või heale õnnele vms. väljastpoolt tulevale...