Reklaamide neuropropagandast

pidas äsja ettekande Jaakko Lehtonen.
Jäin seda kuulates mõttesse.
Olen suur HEADE reklaamide fänn. Kui kuskil sellist kohtan, kohe ammulisui unustan end. Saadan teistele edasi, viitan, räägin neist - et aga kultuurielamust jagada. That's all! Sest enamasti küsitakse siis, et mida see reklaamib ja mina ei oska vastata. Mäletan küll, et oli autoreklaam või õllereklaam või föönireklaam, aga brändi ei mäleta. Reklaamitellijatel täiesti mahavisatud nuts. Ostjat minust ei saa, tarbin reklaame kui kultuuri. Nagu head pilti või etendust või muusikat. Imetlen loojate loovust ja professionaalseid oskusi.

"Ärimees kimab maanteel kui korraga näeb vikerkaart üle taeva säramas. Isand kohe jahmatab ja peatab auto. Potsutab talumees traktoriga mööda. Linnasaks peatab mööduja ja küsib taevasse osutades:
"Vabandage, mis see on?"
"Kuidas mis?" ei saa talumees aru, "See on vikerkaar ju!"
"Jah, aga mida see reklaamib?"

Sestap on mõistetav, miks mind halvad reklaamid närvi ajavad - pean seda samasuguseks keskkonna(kultuuri)reostuseks kui suitsetamist ja liikuvaid lustikummuteid.
Ostan ikkagi ratsionaalsete argumentide ja otseste tajukogemuste ajel. Seda, mis tundub terve-talupoja-mõistuslik ja seda, mis maitseb, lõhnab, kostab kõrvale ja paistab silmale kaunis, tundub katsudes mõnus ja istub hästi. Reklaamide vahendustegevus siia ei puutu.