Ma olen kohatundlik. Mälu ei peta mind siis, kui suudan meenutada, KUS midagi toimus või midagi öeldi või midagi mõtlesin või millisest raamatust, milliselt lehekülje realt midagi lugesin. Vahel on see väga häiriv, kui eelmised sama kohaga seotud mälukillud või mälestused ei lase "siin ja praegu" tunnet kogedagi, ei lase kohal olla.
Raske on telefonis mesijuttu ajada, sest puudub siduv, ühine koht. Ainus, millega armsat häält või sulneid sõnu seostada, on seesama orants julla, millest sagedasti kostab ka karme sõnu, jonnimist, vihaleajavat vaikimist, ükskõiksust või suisa rahanõudmisi. Internet ja tipitud tekst on kuidagi kohasemad.
Ja endiselt on muinasjuttude edetabeli tipus "Mis on maailmas kõige parem ja mis kõige halvem asi".