pühapäev, 13. august 2006

Bornhöhe olla lapsepõlves Pirita kloostri käikudes mänginud

Mind toona seal ei olnud. Ma olin hiljem, umbes 1982-1988.
Järjekordne "Tagasi lapsepõlve"-retk viis Birgitta Festivalile vaatama Piazzolla "Maria de Buenos Aires" etendust. Kersti Inno Klassikaraadiost on minu eest selgitused ära kirjutanud. Keegi tundmatu suurus EPL-st on ühelt peaosatäitjalt põhjaliku intervjuu võtnud.
Mul jääb lisada ainult: ahhh, milline muusika! ja ahhh, millised SÕNAD! on kirjutanud Horacio Ferrer, kes kirjutab kreisimaid ja veidramaid tekste kui sürrealistid, dadaistid ja avangardistid kokku.

Kohalikud suurused olid samuti elamuslikult õmmelnud. Volkonski oli lavastanud omas elemendis ja Hardi Volmer näinud vaeva nukkude ja lavapildiga. Miša Gerts sai klaverimängu ja orkestrijuhtimisega korraga elegantselt hakkama. Bandoneoon, see veider pill keset kammerorkestrit muidugi Piazzolla kõlapildist puududa ei või. Sedapuhku jõudis pill ka lavakujundusse sama hiiglaslikuna kui eestlaste kannel "Malevas".

Infrastruktuurist rääkides - toolid pärit vastlaoksjonilt, sest neil sai vaid liugu lasta. Teksti (eesti ja inglise keeles) nägid paremini viimased read, keskmised pidid pilku heitma kord üles (tekstile), kord alla (tegevusele). Esimestel võis pidevast nõksutamisest kael lausa valus olla.

Lahkusin etenduselt liigutatuna. Täpselt ei teagi, mis kõige enam mõjus. Oma osa mängisid muidugi lapsepõlv, loodus, kloostripaik, kummastav muusika ja valusad sõnad, sume suveöö ja mõistatuslik kaaslane.

Lahe-lahe oli peale etendust istuda Pirita kino trepil ja valget veini ning viinamarju manustada. Hästi muretu olla, mis sest et rattakumm oli toss.

Kommentaare ei ole: