„Mida sa teed?“
„Midagi pole teha,“ vastas naine.
„Siis õpi. Praegu on palju inimesi, kes enam ei ela. Nad ei vihasta, ei nuta, ootavad ainult, et elu mööduks. Nad ei võta vastu väljakutseid, mida elu neile enam ei pakugi. Sul on sama oht; tegutse, astu elule vastu, aga ära lõpeta elamist.“
*********
****
Endalegi tahtmatult hakkas ta Jumala kohalolu avastama kõiges, mis tegi. Iga laud, mille ta kokku pani, iga tool, mida nikerdas, lasid tal mõista, kui püha on elu ja kui olulised on pisikesed asjad Kõiksuse ümberkujunemises. Sellest ametist sai ta peamine õpiaeg: miski pole kasutu ning iga hetk kätkeb endas igavikku ja Loomist. /---/
Ükskord, vesteldes naisega, kelle ametiks oli leivategemine, nägi Eelija, et ka too mõistab, et töö muudab Jumala kohalolu nähtavaks. Ja vähehaaval sai ta teada, et paljud inimesed – kes suudavad oma igapäevatöid teha naeratusega – tunnevad sedasama.
Sellest hetkest hakkas ta inimesi kaheks jagama. Need, kes rõõmustavad, ja need, kes kaebavad oma tegemiste üle. Viimased usuvad, et needus, mille Jumal Aadamale pani, on ainus tõde /---/ Nad ei tunne rõõmu tööst ja on tüdinenud vabadest päevadest, mil neid puhkama sunnitakse.
"Mida see tähendab?“ küsis Eelija.
„See on sõna armastus.“
Eelija hoidis tahvlit käes, julgemata küsida, miks naine selle talle andis. Paar kritseldust siin savitükil võttis lühidalt kokku selle, miks tähed ikka veel taevas on ja inimesed maa peal kõnnivad. /---/
„Ma kirjutasin sulle. /---/ sõna, mida sa praegu käes hoiad, on täis saladusi. Keegi ei tea, mida see ühe naise südames äratab – isegi prohvetid mitte, kes Jumalaga räägivad.“
„Ma tunnen seda sõna, mis sa kirjutasid,“ ütles Eelija tahvlit oma mantlivoldi vahele torgates. „Ma olen päeval ja öösel sellega võidelnud, sest – kuigi ma ei tea, mida see naise südames äratab – tean ma, mida see ühe mehega teha võib. /---/ see lihtne sõna - armastus – ajab mulle kabuhirmu peale. Enne kui sa selle tahvlile joonistasid, olid su silmad selle mu südamesse juba kirja pannud.“
„See tähendab, et elu meeldib sulle. Mõnikord on täitsa loomulik, et kardad.“
„Kas sa armastasid teda?“
„Ma õpetasin oma südant seda tegema. Kuna valikut polnud, veensin end, et see on parim tee. Kui ma mehe kaotasin, alistusin neile ühetaolistele päevadele ja öödele ja palusin Viienda Mäe jumalatelt, et nad võtaksid mu ära kohe, kui poeg on võimeline üksi elama.
Nii oli siis, kui ilmusid sina /---/ sellest päevast alates hakkasin ma nägema oru ilu, mägede tumedaid piirjooni taeva taustal, kuud oma muutuva kujuga /---/ Mul oli jälle meeletu tahtmine elada. Sa ütlesid, et ma õpiksin Byblose tähti, ja ma tegin seda. Mõtlesin, et teen seda vaid sinu meeleheaks, kuid ma sattusin oma tegemisest vaimustusse ja avastasin: mu elu mõte on just see, mis ma tahan, et see oleks.“
„Aga möödapääsmatu tuleb alati. On vaja enesevalitsust ja kannatust, et sellest üle saada,“ ütles karjus.
„Ja lootust. Ilma selleta pole oma jõudu võitluses võimatuga kuhugi kulutada.“
„Asi pole tulevikulootuses. Asi on su enda mineviku uuesti loomises.
„Elu uuesti luua – see pole raske. Piisab sellest, kui teha endale selgeks, et meil on sama palju jõudu kui enne ja osata seda oma huvides ära kasutada.“
Mees vaatas talle otsa. „Kui sul on minevik, mis rahu ei anna, siis unusta see,“ jätkas ta. „Mõtle endale uus elulugu välja ja usu seda. Keskendu ainult nendele hetkedele, mil suutsid teha, mida soovisid – ja see jõud aitab sul saada, mida tahad.“
Ja Jumal taevas naeratab rahulolevalt – just seda Ta tahtiski, et igaüks hoiaks vastutust oma elu eest enda käes. Andis Ta ju oma lastele kõigist võimalikest kingitustest suurima: võime valida oma tegusid ja otsustada nende eest.
„Vaimustusega.“
„Ronime üles,“ ütles Eelija.
„See on keelatud.“
„Keelatud küll. Aga mitte ohtlik.“
Tsiteerides Lindgreni: "Ma palun jumalat, et ta oleks küülikupuuri juures!" - tahan tänada Loojat kõigi hetkede eest, mis ta mulle ilusaks pühadekingisõlmeks keeras ja seejärel jättis võimsalt aega kogu pikad pühad neid sõlmi lahti harutada.
1 kommentaar:
Ilus :)
Sattus siia pooljuhuslikult ja selle sissekande peale tuli meelde see vana ülestähendus:
12.
Aeg, mis mu rännak võtab, on pikk ja ta tee on pikk
Tulin välja esimese valguskuma vankril ning jätkasin oma teekonda läbi maailmade kõnnumaade, jättes oma jälje mitmelegi tähele ja planeedile.
Kaugeim retk on just see, mis jõuab lähimale sulle endale, ja keerulisim on see harjutus, mis juhib viisi äärmise lihtsuseni.
Rändur peab koputama igale võõrale uksele, et jõuda oma ukseni, ja tuleb matkata läbi kõik välised maailmad, et jõuda viimaks sisima altarini.
Mu silmad ekslesid kaugele ja kõrgele, enne kui sulgesin nad ja ütlesin: „Siin Sina oled!“
Pärimine ja hüüd: „Oi kus?“ sulavad tuhande jõe pisaraiks ja nad ujutavad maailma üle veendumuse tulvaga: „Mina olen!“
/R. Tagore Gitandžali/
Postita kommentaar